Kohvikeetjast raamatupidajaks

Kui hetkelist elustiili analüüsida, siis tundub, et pole sellel elul ikka midagi viga: koaalad, kängurud, golf :) Päike jälle paistab ja ilmad on mõnusalt soojad. Ühtlasi olen siin Austraalias saavutanud oma karjääri tipu :) Aga kõigest lähemalt, detailsemalt ja piltlikumalt.

Olen siin küllaga juba kirjutanud oma töökohast Croissant Expressis. 6 kuud olin ennast tõestanud piisavalt, et bossid viitsid niiöelda "pabereid määrida", et saaksin nende ettevõttesse kauemaks jääda. Ühtlasi tehti mulle ettepanek asuda ühte uude avatavasse kohvikusse supervisoriks, et siis kuni minu lahkumiseni seal toimetaksin, õpetaksin ja "kamandaksin". Olin juba selle mõttega harjunud kui ühel päeval kutsuti mind täiesti ootamatult peakontorisse. Ise arvasin, et eks nad tahavad seal mingeid lepinguid muuta ja vaja mingeid allkirju, aga minu üllatuseks oli see midagi muud. Vastuvõtt oli soe ja minuga soovisid vestelda omanik ning pearaamatupipdaja. Minu kõige suuremaks üllatuseks tehti mulle hoopis järgmine ettepanek - hakata ettevõtte raamatupidajaks. Ega ausõna ma ei jõudnudki midagi mõelda ja ütlesin kohe JAH (eks pärast jõuab analüüsida). Nagu nad ütlesid, et mind on pikemat aega jälgitud ja uuritud mu resümeed ning leidsid, et ma olen sobiv inimene tegemaks seda tööd. Nad küll ütlesid, et soovivad mind pikemaks ajaks sinna, aga ma kahjuks pidin neile kurvastusega teatama, et lahkun peagi Austraaliast. Aga pole hullu - mõned kuud olen neile kindlasti kasulik. Tegelikult on mul natuke hirm. Nimelt on mul aega õppida kogu selle ettevõtte raamatupidamine ära nädalaga, sest pearaamatupidaja läheb mõneks kuuks minema ja siis on kogu kupatus minu kaelas. Aga lohutan ennast sellega, et olen ju raamatupidamisega mingil määral juba Eestis tegelenud ja noh ausalt öeldes pole olemas tööd, millega ma hakkama ei saaks :) Ja mis kõige mõnusam kogu selle asja juures - ma ei pea kandma enam seda tobedat vormi ja lõpuks ometi saan ma hakata kandma kõiki oma uusi kingi ja riideid, mis ma siin olen suure shopaholismi mõju all ostnud.

Uue elukutsega käib kaasas ka vastav elustiil. Nimelt olen avastanud endale uue hobi, mida ma kindlasti tahan edasi arendada - GOLF. Käisime Ristoga esimest korda elus golfi mängimas. Ma räägin siin golfist kui golfist, mitte mingisugusest mini-golfist. Ja uskuge mind või mitte, aga see on viimasepeal meelelahutus ja minu süda on taas vallutatud.

Oma esimest lööki mäletan ma igavesti - see oli paljulubav, löögi kõla oli nagu päris ja golfipall lendas ilusa kaarega päris kaugele ning eemalt kostus golfimeeste hõiskeid "wow", "nice shot" (hea löök). Isegi Risto jäi tummaks, sest tema viimane lause enne tummaks jäämist oli järgmine "Mida sa naerad minu löögi peale, ise lööd raudselt maksimum meeter".

Janne löögivalmis...

Janne lööb nii, et maa on must

Janne sooritas jälle ühe ilusa löögi

Noh eks leidus ka olukordi, kus ma palli üldse ei tabanudki ja tegin niiöelda õhulööke ning ringe ümber enda. Või siis kus tabasin golfipalli nii, et murumätas lendas palliga kaasa. Väga palju lööke läks ka sõna otseses mõttes metsa. Muidugi sinna metsa sattus rohkem Risto. Ja ta suutis metsast palli lüüa puupõrkes järgmisse põõsasse. Minule pakkus see aga ainult meeletut naeru.

Ja nagu golfis ikka - tuleb ka pall veest välja lüüa ;) Risto muidugi ei leidnudki seda palli enam vaid leidis ühe kilpkonna, kes tõenäoliselt selle palli enale võttis.

Minul õnnestus millegipärast päris mitu korda pall liivaauku lüüa ja sealt oli seda palli juba natuke keerulisem algajal kätte saada.


Kõige mõnusam golfi mägimise juures on ikkagi golfiautoga ringi kimamine. Kuna ma pole pool aastat autoroolis olnud, siis tundsin eriti suurt lõbu selle autoga ringi kihutamisest. Vahepeal tundus, et oleksin selle äärepealt külili ka keeranud :)

Kõige raskem oli minu jaoks lüüa pall auku. Tuleb tunnistada, et minu sihik on täiesti mööda:) Näiteks pall oli august umbes 40 cm eemal ja mul kulus auku kõksamiseks umbes 5 või 6 lööki :) Aga harjutamine teeb meistriks ja näiteks ühe raja, mis oli küll kõige lühem (120 meetrit), sooritasin kolme löögiga. Kõige pikem rada oli näiteks 407 meetrit, aga ma igaksjuhuks ei hakka kirjutama mitme löögiga me selle lõpetasime :)

Kokku oli 18 rada, aga me mängisime 9 rada ja seda kolme tunniga :) Kusjuures täitsa väsitav oli :) Aga nüüd olen ma asjast ikka nii vaimustuses, et ootan juba ärevusega järgmist golfipäeva:)

Vahepeal olen täitnud ka ühe oma unistustest. Nimelt paitasin koaalat. Minu üllatuseks polnudki koaala nii pehme kui ma arvasin. Olen juba varem natuke kirjutanud koaaladest, et nad magavad ööpäevas 20 tundi ja ülejäänud 4 tundi kulutavad nad söömisele või uue magamisoksa otsismisele. Tänu sellele, et nad toituvad vaid eukalüptilehtedest ja ei joo vett, ongi nad nii vähese energiaga. Aga nad on ütlemata armsad ja täielikud südametemurdjad.

Koht, kus ma koaalat sain paitada, oli Whiteman rahvusparki. Seal oli võimalus kohtuda ka kängurudega, neid paitada ja toita ning samuti saime tutvuda ka farmieluga. Kängud on ühed pullid elukad. See kuidas nad hüppavad - nagu olekski neil vedrud käppade all. Kängude karv on väga pehme eranditult koaalast. Ja ma katsusin ka, et milline on nende saba - see oli nii raske :)

Nägime ära ka kängusid, kes tassisid oma pisikest kukrus.

Leidus ka albiinokängusid


Ja väga palju oli pisikesi kängusid, kellele ma mitu korda pakkusin, et nad mulle käekotti hüppaksid ja minuga kaasa tuleks :) Nad polnud sellega nõus

Niisiis on minu põhieesmärgid Austraalias täidetud: koaala paidatud ja kängule tere öeldud

Nüüd võib südamerahus asju hakata pakkima. Esiene 20 kg riideid ja kingi on juba kokku pakitud ja ootab postitamist. Tundub, et kui ma kohe ei lõpeta oma ostuhullust, siis tuleb ka teine 20 kg pakk teele panna, sest kohver on mul juba täis:)

Mina ja minu mõtted!

Kuna mu töökoht asub kesklinnas, siis on mul peaaegu iga päev bussisõitu kokku umbes tund aega. See on olnud minu jaoks piisav aeg, et oma mõtetes rahulikult sobrada. Seoses kodusõidu lähenemisega on mul viimasel ajal tekkinud nii palju huvitavaid mõtteid ja ideid, et nende "seedimiseks" vajan nüüd natuke rohkem aega, kui bussisõit kokku annab. Seega kasutan hetkel oma vaba aega ideede arendamiseks ja nende elluviimiseks :)

Ühel ilusal ja soojal päeval - siis kui muidugi siin Perthis veel soe oli - hakkasin mõtlema, et kuidas võiks seda elu Austraalias enda jaoks sümboliseerida. Millegi pärast hakkas mu peakeses kummitama üks lause, mille peale ma aina rohkem ja rohkem hakkasin mõtlema. See lause kummitas mind mitu päeva või õigemini isegi nädalaid. Ja äkki torkas pähe, et võiks selle lause endale tätoveerida. Alates sellest hetkest, hakkas nüüd minu uus mõte mind aina rohkem ja rohkem kummitama :) Üritasin seda küll nii öelda "maha raputada", aga see idee oli juba piisavalt tugevalt minusse kinnitunud, et oli juba aeg hakkata ideed arendama.

Nii ma siis istusin ja mõtlesin, mõtlesin ja istusin, kuni tekkis uus mõte, et kui läheb tätoveerimiseks, siis tuleb lasta teha juba üks korralik tätoveering, mitte mingi väike kriitseldus. Taaskord hakkasin mõtlema :) Ma mõtlen siin viimaselajal kohe kole palju :) Võibolla on minu mõtteareng tingitud nende raamatute lugemisest, mille minu raamatusoovitaja Eda mulle kaasa pakkis. Kusjuures raamatud ja mu mõtted pole teineteisega üldse seotud.

Niisiis mõtetes viisin kokku pildi elust Austraalias, enda tunnetest ja sellest lausest, mis mind on jäänud kummitama. Paar päeva kriitseldusi, materjali otsimist ja valmis ta saigi. Panin oma mõttest kokku pildi ja just sellise, mis iseloomustab mind ja minu elu Austraalias. Tegelikult suurest vaimustusest kujundasin kaks pilti - suhteliselt sarnased teineteisele, kuid siiski väike erinevus. Mõned päevad kulusid kujundatud pildi jõllitamiseks, et olla selles kindel. Lõpuks, olles kindel, küsisin arvamuse ka kolmelt inimeselt: Ristolt, kes arvas, et tegemist on ilusa pildiga ning andis oma loa, selle teostamiseks; Justine'lt, kellest on saanud minu üks väga armas sõber ning kes on erialalt peagi diplomeeritud disainer, ütles oma kiidusõnad ja sõnapaari "go, babygirl"; ning Paulolt, kes on Itaaliast pärit näitleja, töötab Croissant Expressis maskotina ning on samuti saanud mulle heaks sõbraks, andis samuti oma kiidusõnad ja muidugi ta alguses ei uskunud, et ma selle ise kujundasin :)

Kõik tehtud - tuleb vaid vabapäeva oodata. Vahepeal uurisin välja ka salongi, mis oleks ilus, puhas ja usualdusväärne. Nimekirja tekkis kaks salongi, millest üks oli minu jaoks väga suur pettumus. Nimelt asutusin uksest sisse, kus mind tervitas asiaadist meesterahvas (mis mind hakkas juba häirima), võtsin välja oma mälupulga, millel oli mu kujundatud pilt. Selle peale teatas see asiaat poolarusaamatus inglise keeles, et nemad mälupulka ei aksepteeri et mindagu üle tee ühte büroosse, kus ma saan pildi välja pritida. Ma vaatasin teda nagu eriti totakat, et sa mees ise ka usud, mida sa suust välja räägid. Ütlesin otse talle, et mis salong te olete ja astusin pea püsti uksest välja. Niisiis üks salong kukkus nimekirjast välja ja jäänud oli vaid veel teine, kuhu minna. Minu üllatuseks polnud see teine salong keldrikorrusel, kus need tavaliselt armastavad paikneda. Mul oli vaja minu ilgete kõrgete ja raskete kontskingadega pea kaks korrust ülesse astuda. Esimene mulje oli hea: väga avar ja valge, puhas ning ei ühtegi asiaati. Ja mulle juba hakkaski see koht meeldima, kuna lisaks eelpool nimetatud omadustele, oli selles salongis väga sõbralik personal. Nad kõik olid isikupärased ja erilised. Seal aksepteeriti minu mälupulka ja ühtlasi viidi läbi minuga konsultatsioon, kas, kus ja mida muuta. Põhjalikult arutasin ma läbi oma tätoveerijaga, kes oli väga sõbralik, humoorikas ja kena noormees, kus minu tätoveering aset leiab, mis toone kasutada ja lisaks oli mu üks tingimus, et ta teeks sellest protseduurist pilte:) Ja palun väga - siin nad on.

Joonis on mu seljale kopeeritud ja töö võib alata

Pool on valmis

Ja valmis ta saigi

Tätoveerimiseks kulus aega umbes 1,5 tundi. Valus polnud üldse ja pealegi - see on vale jutt, et tätoveerimine on valus. Ma proovisin leida mingit sarnast tunnet, mis iseloomustaks tätoveermist - arvan, et see oleks nagu küünega nahka kraapida. Igastahes olen ma tulemusega rahul. Mai alguses lähen ja näitan seda veel kord üle, et äkki on vaja teha mõned parandused. Nüüd juba on peas uued mõtted - laseks ehk oma senised kaks tätoveeringut natuke üle tuunida :) Ehk siis tuua ellu värve ;) Siinkohal emale ja isale: "ma palun väga vabandust, ma proovin mitte enam teha"!

Kiirelt ja lühidalt!

Võib juba aimata, et ega siin mingit huvitavat juttu ei tule. Ja nii see ongi.

Vastus küsimusele "Miks Janne midagi huvitavat ei kirjuta?" on konkreetne. Janne on üks suur töönarkomaan, et rahuldada oma shopaholismi!

Niipalju siis minu puhkusest, millest ma eelmises sissekandes kirjutasin. Nimelt oli möödunud vaevalt pool päeva minu olematust puhkusest, kui mulle helistati minu vanast töökohast ja öeldi, et tuldagu tööle. Et nemad ajavad kõiksugused paberid korda, mina vaid töödaku. Niisiis olen ma tagasi (õigemini pole ma ära olnudki) Croissant Expressis.

Ja natuke ka ilmast. Lõpuks tuli ka see kaua oodatud vihm. Inimesed olid õnnelikud vihma üle, kuna 64 päeva polnud tilkagi taevast alla tulnud. Leidus ka neid, kes tantsisid vihma käes:) Uskumatu - inimene vajab vaid vihma, et olla õnnelik!!!! Aga mina sellega üldse rahul pole! Vihma saabumisega langes temperatuur korraga oma kümme kraadi. Kujutage nüüd ette - üks ilus esmaspäev 32 soojakraadiga ja järgmine päev järsku 22 kraadi. Hullumaja - ma pidin ära külmuma. Kraapisin kohvrist kohe võimalikult soojad riided välja. Hommikuti kui tööle lähen, siis on väljas kusagil 15 kraadi - tööle jõudes põsed punetavad ja nina on jääkülm. Töökaaslased naeravad, et mida mul väriseda on, et ma ju Euroopast ja peaks sellega harjunud olema. Tundub, et olen selle kuumusega ära harjunud. Aga nüüd vist on kõik, 30-kraadist sooja ma enam ei saa - hüvasti bassein ja hüvasti päiksekreem. Mis seal ikka, tuleb talvele vastu minna. Ja mis kõige tähtsam - selle külmaga tekkis mul nüüd lõpuks ka jõulumeeleolu.

Kivimürakatel külas

Eelmise sissekande jätkuks veel siis nii palju, et sült oli isuäratav ja ma endiselt pole nõus inimestega, kes väidavad, et sülti on tüütu ja raske teha. Nii et perekond Rait Raavikud - mida te närvitsete selle süldipoti juures :) asi pole üldse nii hull!!! Ja siis veel see, et hiir Stuart on kohvikus tagasi, aga ma ei viitsi teda enam uuesti kinni püüda. Vahepeal täitus ka 6 kuud töötamist Croissant Expressis. Mis aga edasi saab, ei oska öelda, kuna viisatingimused ei luba rohkem kui 6 kuud ühe tööandja juures olla. Noh eks siin leidub inimesi, kes ütlevad, et tööta edasi, midagi ei juhtu, aga kuna ma olen ikkagi hästi kasvatatud ja hoian reeglitest kinni, siis pole vaja mul kedagi, eriti veel Austraalia riiki, petta. Niisiis vaatame, mis saab - väike puhkus ei tee paha! Viimasel töönädalal kinkis mulle üks vanem naisterahvas, kes kohvikus iga päev muffinit ja kohvi tellib, ümbriku, milles oli tänukaart viie lotopiletiga. Piletitega ma küll midagi ei võitnud, aga kaart oli väga südantliigutav. Ta tänas mind, et olen tema kohvinaudingud veelgi meeldivamaks muutnud oma sõbraliku suhtumisega ning ta hakkab minust puudust tundma. Soovis veel väga õnnelikku ja edukat tulevikku, et mu kõik unistused täituksid.

Niisiis puhkus!

Otsustasime minna vaatama Lääne-Austraalia ühte populaarsemat looduse poolt tekkinud pinnamoodustist Wave Rock'i (lainekujuline kaljusein), mis asub Perthist umbes 350 km kaugusel sisemaal. Kuna me oleme siin Austraalias nii mugavaks muutund, siis otsustasime tuuritama minna ikka turismibussiga, mitte oma autoga. Tuuribussiks oli ümberehitatud veok, mis oli nii luksuslikuks tehtud, et kohe mõnus oli sellega sõita.

Peaks mainima, et Lääne-Austraalia loodus on täiesti mõttetu - mitte midagi peale kuivand maa ja poolraagus või poolpõlenud kummipuude.

Tee ääres nägime suuri lambakarju - meil tekkis küsimus, et mida nad seal söövad, sest rohelist ei näinud me seal kohe mitte. Kui lambad jooksid, siis oli õhus vaid üks suur hall tolmupilv.

Esimese kohana külastasime linna York, mis on eurooplaste poolt esimesena asustatud linn Lääne-Austraalia sisemaal 1831. aastal. York on väga armas just selle majade poolest - see on üks paremini säilinud 19-nda sajandi linn kogu Austraalias.

Yorkist põrutasime edasi linna nimega Hyden, kus asub lainekujuline kaljusein. Teel Hydenisse tegime peatuse eikusagil Lääne-Austraalias, kus oli Corrigini koertekalmistu. Minus tekitas see algul imeliku tunde, et miks selline koht on pandud turistidele vaatamisväärsuseks. Aga sellest kohast on saanud lugupidamiskoht inimese parimale sõbrale juba aastast 1974. Ning peab tunnistama, et see oli tõesti väga südamlik koht.

Järgmine peatus Hyden, Wave Rock - koht mida külastab ligi 140 000 turisti igal aastal. Lainekujuline kaljusein Wave Rock on saanud oma nime faktist, et see on välimuselt nagu suur murduv ookeani laine. Aga mis see siis ikkagi on?! Wave Rock on graniit ning see on üks osa Hydeni kaljust. See on 15 meetrit kõrge ja 110 m pikk, kuju on tekkinud juba umbes 60 miljoni aasta eest. Ning laine välimuse värvide näol on andnud kaljule pinnaalused mineraalid, mis on voolanud veega mööda kaljuseina all. Niipalju siis tarka juttu Wave Rockist, aga natuke pilte ka :)

Ühtlasi ronisime ka Hyden kalju otsa, mille küljes siis Wave Rock asub. Ülevalt oli vapustav vaade soolajärvedele ja kogu loodusele, mis küll tundus suht mõttetu altpoolt.

Kalju otsas oli ka lahedad kivid, mille alla ja sisse võis ronida:)

Ja siis jäi mul silma üks jaapanlane. Nad on ikka omamoodi fruktid :) No vaadake nüüd teda - sokid käiseteks pandud, mingi kott pähe tõmmatud ja omaarust viskas kogu aeg nalja.

Wave Rock ja japs nähtud, edasi järgmise kuulsa kivimüraka juurde, mida kutsutakse Jõehobu haigutuseks "Hippo's yawn", mis on ligi 13 meetrit kõrge. Kui te nüüd "vasakul jalal seisate ja pea paremale viltu keerate", siis te isegi näete, et tegemist on küll jõehobu lõugade moodi :) Võrdluseks siis pilt jõehobu haigutusest ja "jõehobu haigutusest".

Järgmiseks toredaks kohaks (legendi järgi küll mitte väga tore koht) oli Mulka koobas, mis on Lääne-Austraalia üks tähtsamaid aborigeenide koopamaalingu vaatamisväärsusi. Nimi Mulka tuleb aborigeenide ühest legendist, mis on seotud koopaga. Mulka oli sohipoeg naisele, kes armus mehesse, kellega abielu oli keelatud seoses kohaliku seadusega. Usuti, et sellise reegli rikkumise tagajärjel, sündis nende poeg Mulka kõõrsilmsena. Ta kasvas väga suureks ja tugevaks meheks, aga tänu kõõrsilmsusele ei saanud temast väga edukas kütt. Suurest pettumusest hakkas Mulka jahtima inimlapsi ja ühtlasi ta ka sõi neid ning temast sai piirkonna terror. Ta elas koopas, mida hakati kutsuma Mulka koopaks ja selles on tema käejäljed. Need jäljed on erineva suurusega - kõige suurem käejälg on aga keskmise mehe käejäljest veelgi suurem, mis tõestas seda, et Mulka oli väga suur mees. Mulka ema hakkas tema pärast aina rohkem muret tundma ning kui ta ühel päeval kutsus Mulkat korrale seoses ebanormaalse käitumise pärast, siis Mulka tappis ka oma ema. Peale seda kohtavat tegu, lahkus ta oma koopast. Aborigeenid mõistsid tema käitumise hukka ning hakkasid teda otsima. Nad leidsid Mulka umbes 156 km Hyden linnast eemal ja tapsid ta. Ja kuna ta polnud välja teeninud rituaalset matmist, siis jätsid nad Mulka surnukeha sipelgatele - hoiatuseks teistele, kes seadust rikuvad. Vot selline kole legend selle koopa kohta. Käejäljed on küll juba suhteliselt ära tuhmunud, aga saime mõned pildile.

Tagasiteel Perthi käisime läbi Babakin linnast, mille kohta ma ei oskagi midagi öelda. Seal tegime ühe peatuse kohaliku vanapaari juures, kes kostsitasid meid isevalmistatud kookide ja võileibadega. Oli mis see oli, aga õhtune tee päikseloojangu taustal tundus sellel hetkel kõige mõnusam :) Nautisime päikseloojangut ja uskumatu või mitte, aga loodus muutus vapustavaks. Lääne-Austraalia loodus on päeval täiesti mõttetu, nagu ma ennist nimetasin, aga päikseloojangu ajal muutub see täiesti imeliseks. Pildile ma seda kahjuks jäädvustada ei suutnud, aga kujutage nüüd ette: viimane terav päiksekiir ja läinud see päike oligi silmapiiri taha; maapind, mis päevasel ajal oli nii kuiv ja tolmune ja koledat värvi, muutus nii tumedaks, et vaevu oli märgata mingeid värve; helesinise taeva ja tumeda maa vahel oli just loojunud päiksest alles veel tumepunane kuma, mis andis sellist silmailu, et raske on midagi ilusamat näha. Aga oh ei - see vaade muutus veelgi vapustavamaks, kui kängurud hakkasid loojunud päikse suunas hüppama. Täpselt see, mida võib näha ühes ilusas loodusfilmis :) Tagasiteel tegi bussijuht päris mitu korda äkkpidurdamist kängurude pärast, kes kargasid päikseloojangu poole vaatamata enne teed ületades Austraalia moodi algul paremale ja siis vasakule - mina muidugi mures, et ega ometi ta kängusid alla ajanud. Suhteliselt napilt läks nagu ta ütles.

Kokku sõitsime 800 km.