Päike paistab ja ilm on soe

Peaks mainima, et täitsa chill elu on siin. Näiteks täna alustasin oma vaba päeva kerge sörgiga läbi imelise pargi. Vahepeal pidin tegema sunniviisiliselt kaks puhkepausi - mitte, et ma ära väsisin, vaid jäin vaatama jõe ääres tegutsevaid pelikane ja teisel pausil vaatasin ma uhkeid kaatreid, mis laiutasid jõe ääres ühe üüratu suure korterelamu juures. Omaette muigasin, et pole paha, kes sõidab autoga tööle, kes kaatriga ;) Peale jooksu tegin väikse tennisemängu oma tuli-uue Wilson reketiga. Paariliseks oli küll sein, aga mäng oli jõuline, kiire ja väsitav. Ühtlasi tuletasin sellega meelde ka kunagi ammu õpitud tehnikat. Ja lõpuks maandusin kolmeks tunniks sõna otseses mõttes basseini ning väike külm greibimaitseline breezer oli nagu kirss tordil.

Eelmisel vabal päeval ma kondasin terve päev linnas ringi ja uskuge või mitte, aga ma suutsin ennast taltsutada ja mitte väga palju asju osta. Tuleb tunnistada, et olen siin Perthis tõsiseks shopahoolikuks muutunud. "Ila lausa ripub suu nurgast" kui ma satun kinga-, ehte- või lõhnapoodi. Aga mida ma siis teen kui kõik asjad on nii ilusad :) - loomulikult tuleb need endale soetada, et olla õnnelik.

Terve päev koperdasin ringi kontsades - uskuge või mitte, aga kontsa-Jannest on saanud nüüd vist puhtatõuline plätu-Janne. Kontsadel kõndimine oli minu jaoks meeletu piin kuni ma need lõpuks jalast võtsin. Ja mis te arvate, et paljajalu on siin lihtne kõndida? Kõnniteel paljajalu kõndimine on nagu sütel kõndimine (sütel kõndimist olen ma 4 korda teinud - seega on võrdlus täiesti olemas). Nii ma siis hüppasin, karjusin ja otsisin varjulist kohta. Vähemalt oli keegi, kes rahvale nalja tegi :)

Vabade päevadega on nagu on: tavaliselt olen vaba olnud teisipäeviti ja Risto vaba reedeti. Nüüd kus ma teada sain, et olen reedel vaba ja kelkisin, et saan Ristoga koos terve päev olla, siis selgus, et Risto on vaba hoopis teisipäevl ja tööl reedel. Selline tunne nagu meie tööandjad susivad meie vabade päevadega. Meil pole veel kordagi ühel ajal vabasid päevi olnud :( Ma nii ootan seda, siis saame ka mingeid ühiseid plaane teha ja kusagile turistitama minna. Seniks pean
ma oma vabad päevad üksinda veetma, mis pole ka eriti paha :)

Nojah - ega ma sellist elu nüüd iga päev ka siin ei ela :) Töötan endiselt täiel tuuril ja vahepeal lihtsalt on juhtunud, et mõni üksik vabapäev on raskesse töönädalasse ära eksinud. Paar nädalat tagasi sain ka pisut vastutust juurde ning isegi kohvikuvõti usaldati minu kätesse. Nimelt olen nüüd nädalavahetusiti vastutav ja tegelen kohviku kassaga. Et kas see ka minu palganumbrit kergitab, siis OHH EIII!!!! :) Aga lihtsalt enesetunne on hea, et juhataja on mind enda abiks valinud. Tekkis ka võimalus saada kohviku kaudu sponsorviisa, mis tähenab, et saaksin Austraaliasse edasi jääda 4-ks aastaks, aga eks see on tõsine otsus ja ma eriti ei usu, et ma viitsiksin veel 4 aastat "kohvi keeta" :) Kui vaid mu pere ja sõbrad oleksid siin, siis loomulikult - ei mingit kahtlustki. Ja kui on keegi, kes küsib, et mis sa siia Eestisse tagasi ronid, siis vastuseks oleks, et mul on Eestis liiga palju head, et kõigest sellest loobuda:) Tõenäoliselt piirdub minu seiklus kahe-aastase Austraalia reisiga :)

Vahepeal käisime ka meie vanade majakaaslaste Keiti ja Andi sünnipäeval. Nad korraldasid ikka tõelise eestlaste sünnipäeva õhtusöögi. Laualt ei puudunud kartulisalat ega viinerid ja ka heeringas sibula-hapukoore katte all oli olemas. Samuti ka imehea seenesalat ja sprotisaiad. Ja nagu tüüpilised eestlased istusime ümber laua, kus algul ei saanud vedama ning hiljem ei saanud pidama. Sünnipäeval saime tuttavaks veel kolme eesti kutiga, kes olid väga lahedad ja jutukad sellid. Tänud vahva õhtu eest perekonnale KeitiAndi :)

Soetasime endale ka Linkin Pargi kontserdi piletid, mis toimub 7. detsembril. Kuna tegemist on parima live-bändiga, siis usun, et tuleb võimas kontsert ja saame vägeva elamuse. Praeguseks ei ole ükski kontsert ületanud Lady Gaga kontserdielamust. Vaatame, kas Linkin Park ületab selle :)
Et siis jõulud on saabumas! Ega ma poleks seda tähele pannudki, aga nähes suurt kunstkuuske kesklinna peatänaval ja mõned üksikud ebakained "jõuluvanad" ringi taarumas, siis taipasin, et jõulud, mitte jaanipäev. Kuigi mulle tundub, et jaanipäev läheneb :) Kohalike töökaaslastega oleme päris pikalt arutanud teemal, et kuidas jõulud saavad olla talvel ja mina siis vastu, et kuidas jõulud saavad olla suvel. Lõpuks panin ma nad oma jutuga vaikima ka: nimelt esitasin ma neile väite, et kui jõuluvanal on saan, siis saab ta sõita sellega vaid lumel, mille peale nad jäid mõtlema, et jõuluvanal on tõesti saan!!!! Nojah - nende jõuluvana saan on aga nii popp, et see lendab! Igastahes - ilusat saabuvat detsebrikuud kallid sõbrad!!!!

Aborigeenid Perthis

Peaksin endale vist kotti pistma väikese märkmiku, kuhu kirja panna oma mõtted, mis mul bussiga tööle sõites tekivad, siis ei unune need blogi kirjutamise ajaks ära. Nojah - märkmik oleks vist tiba vanamoodne, ehk peaksin endale soetama hoopis iPad-i.

Igastahes mõtlesin teile nüüd kirjutada natukene Perthi aborigeenidest, et kes nad on ja millised nad minule tunduvad. Eelmisel aastal, kui läbisime kahte Austraalia aborigeenide linna nimega Bourke ja Wilcannia, siis meid hoiatati, et nendes kohtades ei tohiks valge inimene niisama ringi uitada - äärmisel juhul võib teha väikese peatuse bensiinijaamas. Bourke linnas nad tõesti hirmutasid mind - linn oli kole ja räpane ja inimesed inetud ja vastikute pilkudega ning lapsed polnud laste nägudega :) - minule meenutasid nad pigem karvadeta ahvilisi. Tegemist polnud siiski päris põliselanikega, kes on tulnud Austraaliasse umbes 45 000 aastat tagasi Aafrikast, vaid Austraalia uueaja aborigeenidega, kes on äkki selga tõmmanud riided ja tulnud tsiviliseeritud ühiskonna oludesse, kuid sellest saab ta aru omamoodi, võttes omaks vaid halva. Ja seda olen ma siin Perthis ise näinud ja kuulnud. Nimelt on Perthis uueaja aborigeene palju, isegi meeletult. Purjus aborigeen on igapäevane nähtus, kuigi ta võib olla lihtne, sõbralik ja heasüdamlik inimene, aga linnas ei soovitata temaga suhelda. Narkouimas või purjusolekus nõuab ta raha ja siis on parem eemale hoida. Ka minu käes küsiti rongijaamas raha, aga ma keeldusin andmast. Hiljem kuulsin niiöelda kogenenumatelt "Perthlastelt", et ähvarduse puhuks võiks mõned dollarid taskus valmis olla. Neile otsa vaadates muutuvad nad agressiivseteks ja hakkavad karjuma. Neil on linnas väga raske tööd saada, kuna nad on sõna otseses mõttes lollid ja harimatud. Nad küll pursivad inglise keelt, kuigi nendest arusaamine on äärmiselt keerukas - nad ei tahagi valgete sarnased olla. Aga siiski on kõiges süüdi ikkagi valge inimene, kes üritas teha heategu. Nimelt põliselanikud on välja võidelnud hulga hüvesid kompensatsiooniks mineviku ebaõigluse eest. Valitsus maksab iganädalaselt elatusraha, kuid nad ei oska rahaga midagi muud peale hakata kui kõrist alla valada. Riigilt tasuta saadud asjade eest hoolt kanda nad ei oska, sest kõik on ühine (elatakse paarikümnekesi ühetoalises korteris). Autodega sõidetakse senikaua, kuni liiguvad. Peamiselt on näha päevad läbi pargis ja rongijaamades mitte midagi tegevaid ja napsutavaid aborigeene, kelle suurimaks mureks tundub olevat piisav alkoholivaru. Austraalia 20 miljonilisest elanikkonnast on aborigeene umbes 400 000 ja juurdekasv on 2% aastas. Nende keskmine eluiga on võrreldes teiste austraallastega 17 aasta võrra lühem ning töötusmäär ja alkoholi ning narkootikumide kuritarvitamine kõrgem.

Lotoõnn!

Täna ostsin Austraaliast esimest korda lotopileti, mis maksis 7 daala. Ja kujutage nüüd ette minu silmi, mis aina suuremaks iga numbriga läks. Esimene nr 15 ja mul on 15, teine nr 24 ja mul on 24, kolmas nr 25 ja mul on 25, neljas nr 30 ja ka mul on 30 aga kahjuks edasi see enam nii ei läinud. Sain võiduks 53 daala (eestalsed korrutage umbes 10-ga). Jube kahju, et viies number täppi ei läinud, siis oleks ikka üle tuhande daala saanud. Aga siiski siiski - juhuuuu!!!!

Kõik on uus novembrikuus!

Leidsin nüüd natuke aega, et teha uus sissekanne oma väiksesse armsasse blogisse. Loodan, et keegi vahepeal ära ei ehmatanud, kui nägi, et minu blogi enam pole - probleem sai likviteeritud ja nüüd on blogi ilusti omal kohal tagasi. Lihtsalt väike viirusepoiss tungis mu arvutisse ja kogu minu Google konto blokeeriti, aga pole ju olemas lahendamatuid olukordi :)

Niisiis, et mis toimub? Ei midagi erilist! Tööd teen hetkel 7 päeva nädalas, ilmad on oi oi kui kuumad, vahepeal sai kolitud ja ka Melbourne Cup on nähtud. Aga eks siis kirjutan natuke pikemalt!

Kohvik Croissant Express on leidnud endale ikka tõelise tubli töötaja (vähemalt mina arvan nii). Olen oma tublidusega nii kaugele jõudnud, et vabadel päevadel asendan puuduolevaid töötajaid teistes Croissant Express kohvikutes. Kokku on Croissant Express kohvikuid üle Perthi 19. Mina olen töödnud selle kuu ajaga juba 5-s kohvikus :) Kohviku klientuur on ikka igal pool erinev. Koht, kus praegu töötan, asub südalinnas ja peamiseks klientuuriks on lihtsalt shoppajad ja pensionärid. Ja oi kui tigedaks need pensionärid mind ajavad: nad on nii otsustusvõimetud ja aeglased ning nõuavad pidevalt oma muffinit tasuta või muidu soodustust. Kaks kohvikut, kus olen asendustöötaja, asuvad ärihoonete juures ja seal on peamiseks klientuuriks suured ärimehed ning -naised. Nendes kohtades käib tõsine kohvivalmistamine ja kell 12.00-14.00 on kohutav tempo, kuna siis need äriinimesed lõunatavad. Hetkel olen siis tööinimene 7 päeva nädalas ja esimene vaba päev peaks olema kusagil detsembri alguses :) Aga eks see palganumber on ka ju ilusam kui rohkem tööd teha. Töö pole kontimurdev vaid veidi kontikangestav - igal hommikul on kondid nii kanged ja päris keeruline on mul olnud viimasel nädalal hommikujooksule minna. Peab tunnistama, et lisaks suurele töörügamisele on uni kohe eriti magusaks ja sügavaks läinud ning olen jooksmisega unarusse jäänud ja eelistan selle asemel magada. Aga eks ma pean ennast natuke sakutama ja korrale kutsuma, et mis see olgu!!!!! Maja kõrval on kaunis järv ja park - ideaalne koht jooksmiseks.

Niisiis jõudsin jutuga uue elukohani. Oktoobri viimastel päevadel hakkas paistma, et on võimalus kolida uude ja paremasse elamisse. Asi käis väga kähku ja ega minul polnudki aega kolida seoses oma töökusele. Iseenesest läks minul kolimine valutult ja see tehti minu eest ise ära - aitäh Ristoke :) Uus koht asub Belmont rajoonis imelise Swan jõe ja Perth lennujaama vahel (lennukeid pole eriti kosta). Tegemist on kunagise motelliga ja tänaseks on niiöelda numbritubadel kindlad omanikud, kes ise elavad seal või siis rendivad välja. Meie uues elupaigas on kaks magamistuba ja suur köök/elutuba. Kolisime siia Kätlyni ja Martiniga. Keiti ja Andi jäid kahjuks vanasse kohta elama, aga ega see ei takista meil laupäevaseid pokkeriõhtuid korraldamast. Vahva kamp eestlasi: Martin, Kätlyn, Risto, mina, Keiti ja Andi.



Tegemist täieliku labürindiga - esimestel kordadel võib täitsa ära eksida.


Elukohale lisab luksust juurde bassein õues, jõusaal ja tenniseväljak. Siin on kohe väga kodune tunne ja mõnus olla. Ootan juba mõnuga oma vaba päeva, et siis juua veini basseini ääres ja ennast shokolaadiks päevitada :) Paaril korral olen peale tööd ennast basseini visanud, et peletada eemale see meeletu kuumus (oma 35 kraadi), mis meid siin kiusab. Nüüd paar päeva on kuumus tagasi tõmmanud ja sooja umbes 25 kraadi - ja uskuge mind, et täitsa jahe on :)




Olen nüüd ühe kogemuse võrra jälle rikkam. Nimelt osalesin Austraalia kuulsamail hobusetraavi Melbourne Cup üritusel. Käisin sellel päeval Perthi niiöelda hipodroomil tööl baaridaamina, kus ma siis suurtele hobusetraavi ennustajatele ja kaunites kleitides naistele veini, shampust, õlut ja muid jooke serveerisin. Sain oma tööga hästi hakkama ning loodan, et mind kutsutakse sinna ka 1. jaanuari BMW Perth Cup üritusele.

Aga mis on Melbourn Cup? Tegemist on Austraalia kuulsaima teisipäevaga (novembri esimene teisipäev), mil toimub maailma kuulus hobusetraav. Melbournes on see päev lausa püha. Sellel päeval on kõik austraalia inimesed kõrvupidi raadiotes, ninapidi telerites ja suured fännid tulevad ise kohale. Toimub suur panustamine hobustele ja õnne katsuvad väikestes summades ka need, kes pole suurematsorti ennustajad. Ja kujutage ette seda kisa ja lärmi, kui on antud stardipauk ja veel suurem kisa ja lärm, kui hobused hakkavad jõudma finishisse. Ma pean tunnistama, et see oli mu austraalia reisi üks vahvamaid kogemusi meelelahutuse valdkonnas. Oleks ise ka hea meelega ehk mõne panuse teinud, aga töötajana oli see mulle rangelt keelatud. Inimesed, kes tulevad võistlusele kohale on ennast kauniks teinud ja naised kannavad kauneid kleite koos peakatetega. Eraldi võistlusena toimub selle päeval ka peakatte võistlus naistele:) Kujutan ette, et kui Eestis see toimuks, siis oleks ma igal aastal seal uhkes kleidis ja peakattes osavõtja. Kusjuures siin võtavad tööinimesed selleks päevaks haiguspäeva :) Muidugi ürituse lõpus oli vaatepilt jälle omamoodi - kaunid naised ilusates klietides olid oma kõrged kontskingad jalast võtnud või kaotanud ja paljud taarusid mööda teed ringi - ei tea kas otsisid oma kingi või meest :) Meestel lipsud viltu ees ja särgid püksist väljas :) Oli, kes pidutses edasi suurest võidust või siis oli inimesi, kes õnnetult murul istus ja mõtles "Oli seda nüüd vaja". Minule oli üritus 100 ja 10 % korda läinud ja tempel mällu igaveseks!!!

Väike pildiseeria teemal "Jõulud tulevad - Perth eri"!