Kodusõjas surma ei saa...

Sellel nädalal tegime tõenäoliselt viimase tööpäeva DePaoli farmis. Kohutav - see oli selle kahe kuu jooksul kõige raskem tööpäev. Loopisime kõrvitsaid ja uskuge või mitte, aga ma pidasin vastu olles ainuke naisterahvas. Kõik kutid arvasid, et see on lõbus töö, aga ma kahjuks ei nõustunud nendega. Kõrvitsapõllul tegime pika rivi ja siis loopisime üksteisele kõrvitsaid kuni kõrvits jõudis autoni. Ma olin nii läbi, et kodus peale pesu vajusin teleka ette diivanile kössi ja jäin magama. Aga kokkuvõttes võib öelda, et farmis oli ilus aeg :) ja lahedaid sõpru/tuttavaid saime. Tähistasime ka sakslastega töö lõppu ja ühtlasi Davidi (saksa kutt) lahkumist Bundabergist. Väga lahe oli meil koos. Kaks korterikaaslast said pisut tigetaks ja tekitasid sellest skandaali, aga minule pakkus see vaid nalja. Plaanis oli külastada ka esimest korda ühte Bundabergi ööklubi. Jõudsime isegi taksoga sinna ja ootasime umbes 30 minutit järjekorras, et pilet osta, aga selle ootamise käigus leidsime, et see on kõige veidram ööklubi, väga kirju ja imeliku seltskonnaga. Jõudes juba kassasse, kui otsustasime, et lähme minema. Nii me siis kõndisime umbes tund aega koju tagasi- päris lõbus oli öine Bundaberg. Järgmisel päeval avastasin, et olin oma uued kingad katki kõndinud ja jalad lõid tuld:) Aga siiski oli meil mega lahe ja mõnus vaatamata järgmise päeva Mayfair Place esimesele kodusõjale.
Töötuse tõttu on meil nüüd palju vaba aega ning ühtlasi oleme sisustanud need uue töökoha otsingule. Ütleme nii, et 4 mangofarmi on soolas ja peagi selgub nii mõndagi. Tundub, et järgmine nädal on mõnus ja rahulik puhkus ja plaanime mõned päevad veeta ka ookeani ääres Bargara rannas.
Uus maitsekogemus ka nüüd juures - ostsime känguruliha. Algul oli küll kohutav mõelda, et mis maistega see võib olla ja äkki hakkame ka hüppama, aga... polnud häda midagi. Natuke nätske, sobiks rohkem kastme sisse kui niisama grillida.
Endiselt on mul raske aru saada, et jõulud on kohe saabumas - mingit meeleolu pole :) Sülti ma teha ei oska ega ka verivorsti. Proovime vähemalt ühe kõrvitsa ära marineerida :)

Pildid on tehtud meie peost koos sakslastega. Natuke tumedad küll, aga pole hullu :)

Nii lähedal, samas nii kaugel

Jõulud saabuvad ka siin, Austraalias. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see muhe vana selle saaniga siia jõuab, sest pole ju lund. Aga mina olen tema tulekuks juba päris valmis: luuletus on peas olnud juba oma 20 aastat, kuusk tuppa toodud ja ehitud, basseini ümbrus valgustatud ja ka kivistunud jõulutaat seisab väljas varju all :) Põhjapõdrad ootavad veel garaazis oma aega, millal ma nad välja viin. Vaja oleks veel kusagilt sebida jõulumuusikat ja verivorsti. Esimest vajadust saab kindlasti rahuldada aga teist - verisvorsti- tuleb küll meile vist kullerteenusega Eestist saata. Noh - aadressi te ju teate!!!!:) Saabuvate jõuludega lõppeb ka meie töö. Sellel nädalal saime töötada vaid paar päeva ja järgmine nädal on vist see viimane rügamine. Lahe iseenesest puhata, aga ega see leboamine ka mingi tore tegevus ole. Oleme nende vabade päevadega nii ära lebotanud, et tahaks juba tööd teha :) Nii me siis usinasti otsimegi uut tööd. Seekord unustame ära kõiksugused tomati-zuccini-kõrvitsa-paprika farmid. Me näeme neid juba uneski ning ei soovi nendega muul ajal tegeleda. Tahaks troopiliste puuviljadega tegeleda. Oleme juba nii mõneski farmis käinud ja tööd küsinud aga kahjuks enamus farmid võtavad töölisi ikka nendest hostelitest ja karavanparkidest. Natuke tobe küll, et tööd saavad vaid need kes hostelitesse elama lähevad. Hostelid röövivad kõik teenitud raha ära - mõttetu sinna elama minna. Toon ühe näite: elame majas, kus üürime väga privaatset osa (köök, elutuba, vannituba, magamistuba, hoov, bassein) ja maksame 50 daala nädal ühe inimese kohta. Hostelis peaks maksma 180 daala nädal inimese kohta, kus puudub igasugune privaatsus- ühine wc, ühine vannituba, ühine köök, magamistuba jagad ka kaheksa inimesega. Lisaks ei tohi sa käia tööl oma autoga vaid peab kasutama hosteli transporti, mille eest peab tasuma päevas umbes 7 daala. Lõpuks maksad sa hostelile Kõik kokku üle 200 daala nädalas. Oma transpordiga on bensiini kulu poole vähem kui hosteli transporti maksta. Aga hostel garanteerib jällegi töö. Meie farmis tegid paljud nii, et elasid nädalake hostelis ja siis rääkisid farmis bossiga ära, et kolivad oma elamisse ja hakkavad edasi iseseisvalt tööl käima. Seda lubavad muidugi vähesed farmid. Farmidel ja hostelitel on mingi naljakas kokkulepe, mille uurimisega ma hetkel tegelen :) No aga mina oma heast elukohast küll ei loobu ja küll ma leian selle töö ilma hosteli abita.
Rääkides muideks privaatusest, siis maja omanikud läksid pikale puhkusele, mis kestab 5 nädalat. Meie korterikaaslased kolisid nüüd ülesse korrusele ja terve alumine korrus on nüüd viieks nädalaks meie. Lisaks kolisid teisele korrusele ka kolm uut eesti tüdrukut. Üks nendest on juhtumisi Risto sugulase sõbranna - no näed kui väike on maailm. Kahju muidugi, et siin pole teistest riikidest rändajaid - eestlastega saab suhelda ka ju kodumaal ja pealegi teisest rahvusest inimestega on huvitavamaid jututeemasid. Aga õnneks oleme leidnud tööl väga huvitavaid ja toredaid inimesi, kellega ma loodan ka edaspidi suhteid jätkata.
Aga hüpates nüüd tagasi töö otsimise juurde, siis me ikka siin paar päeva tiirutasime Childersi ja Gin Gin kandis (need linnad on Bundabergi naaberlinnad 50 km kaugusel). Esimene päev läks suhteliselt tulutult aga teine päev oli väga huvitav. Peatusime teel Gin Gin-i ühes imelises hoovis, kus müüdi puuvilju. Mõtlesime, et küsime nõu, kuidas ja kuhu tööle minna. Seal oli meid aitamas jube vahva taadu Billy. Ta oli väga jõuetu ja vana aga suutis meid ikka oma jutuga ära väsitada. Kui me midagi küsisime, siis ootasime vastust umbes 15 minutit, kuna ta seletas enne vastust andes pika loo ära :) No me olime seal vist natukene alla tunni. Aga kuna me mõlemad oleme väga viisakad, siis me lihtsalt kuulasime vanakest. Kindlasti pole tal kodus kellega rääkida ja sellepärast ta siis nii suurde jutuvaimustusse sattuski. Aga ta suunas meid ikka päris kasulikku kohta. Nimelt mango farmi, mille me ka ülesse leidsime, aga.... Noh ausõna tööots oli juba nii lähedal, samas nii kaugel. Meeletult mangopuid, mangodest lookas, pikad pikad mangopuude alleed, sadu hektareid mangopõlde, suur võimas shed, aga mida polnud, oli töö. Mangofarm olevat läinud põhja. Naabermajadest öeldi, et see mangofarm ei tööta enam. Uskumatu - see oli nii võimas mangofarm. Jube kahju on mõelda et need mangod kõik hävivad seal puude küljes. No mis teha - tuli minna siis neid päästma. Mina passisin auto juures kapoti all, teeseldes auto parandamist ehk siis lühidalt tegin suitsukatet Ristole, kes mangosid läks korjama. Kuna igal pool olid sildid KEEP OUT, siis pidime neid korjama salaja :) Korjasime kusagil 40 mangot - nüüd ootavad nad mõned päevad järelvalmimist ja siis saab neid pugima hakata. Mõtlesin vahepeal, et teeks ka sellise müügisildi maja ette nagu "Sweet mangoes, 1 for 1.50$, 3 for 3$" Selline puuviljamüük on siin moes. Plaanime sinna veel minna, et neid mangosid üleküpsemise ja hävingu eest päästa. (See pilt pole tehtud mangoraksust, vaid Childersis)

Ahjaa - ma oskan nüüd Snuukrit mängida (kes ei tea siis seda mängitakse piljardilaual) :)