Vabandage minu laiskust, et pole blogi kirjutanud. Tegelikult pole asi laiskuses vaid töönarkomaanias. Olen olnud Croissant Express lainel alates jumal seda teab, mis päevast ja teinud tööd sõna otseses mõttes iga päev. Aga ega siin hetkel midagi muud targemat teha ole kui töötada. Nimelt on Perthi tabanud meeletu kuumalaine ja sellise kuumusega lihtsalt pole võimalik midagi ette võtta. Võimaluse korral oleme vaid kusagil, kus on konditsioneer ja kus päike ei paista. Selle päiksega on siin ikka kurjad lood - see lausa kõrvetab. Inimesed muud ei räägi, kui et ohh kui palav või issand kui raske on olla või et oleks vaid õhku. Ja nii see ongi - ohh kui palav, raske on olla ja oleks vaid õhku. Öösel magada ei saa ja päeval on kogu keha nagu kleepekas. Mind on isegi tabanud päikse allergia - pool nägu on punane ja pisikesi vesivillikesi täis. Viimati oli mul selline tobe allergia, kui olin pisike tatikas ja esimese aprillikuu päiksest läksin kärna. Selline tunne, et paneks moslemi riided selga, et päike liiga ei teeks, aga näe kurjam võtab ka läbi riiete. Ükspäev istusin lõunapausi ajal kesklinnas ühel pargipingil, kus nägu jäi varju ja jalad sirutasin päikse kätte. Ja kujutate ette - päike küttis 10 minutiga jalad tulikuumaks ja tekitas mu jalgadele kohutava lööve. Õnneks lööve kadus paari tunniga ära, aga sellel hetkel oli küll natuke hirm, et kas kordub see, mis oli eelmisel aastal umbes samal ajal, kui põdesin mango allergiat. Ausõna - sellist asja ei soovitaks isegi vaenlasele. Et siis meenutusi eelmisest aastast :)
Meenutusi mango allergiast: minu kael,
minu käsi,
ja minu jalad.
Niisiis nagu mainisin, siis midagi ma jälle teinud pole :) Seega tundub, et see sissekanne jääb suhteliselt lühikeseks:) Isegi mingeid uusi pilte pole, kuna mida ma ikka oma koledat kärnas molli pildistan - ema hakkab jälle äkki nutma, et mis lapsega seal toimub :) Niisis peidate teie ennast kodus külma eest ja peidame meie ennast kuuma eest :) Uskumatu - ei ole see inimolend ikka millegagi rahul :)
No natuke aktsiooni on ka toimunud. Eelmises sissekandes kirjutasin, et meeletu tulekahju oli Perthi kirdeosas - see oli ikka kaos. Vaevu sai sellele tulekahjule panna piir kui juba oli järgmine suur tulekahju lahti Perthi põhjaosas. Pisemaid tulekahjusid on siin muidugi oma 6 või 7 lausa. Aga pole ka midagi imestada - siin on meeletult kuiv ja kuum.
Siis ühel päeval oli aktsioon kesklinnas. Mina olin tööl ja valmistusin koju minemiseks. Enne veel vaja käia ühes poes, et osta kohvikusse uus pesumopp, et parem oleks põrandat pesta. Niisiis läksin ma ühte kohviku lähedal asuvasse majapidamispoodi ja vaevu jõudsin ma moppi haarata, kui kõlarites pasundab keegi väga halvas inglise keeles midagi ja järgmiseks hetkeks jooksevad poe töötajad mind poest välja ajama lausega, et evakueerimine pommi kahtluse tõttu. Mina nagu ohmakas, et mis mõttes pomm ja läksin kiiresti trepist ülesse, et ka kohvik, kus ma töötan vaja äkki inimestest tühjaks evakueerida. Õnneks inimesi kohvikus polnud ja õnneks meile mingit käsku ei antud, et vaja kohvik kinni panna ja "põgeneda". Aga siiski oli pommikahtlus. Nimelt oli see Perthi ühe kesklinna peatänaval. Terve Murry tänav oli inimestest tühjaks tehtud ja seal ümbruses olevad poed kinni pandud ja kogu kaader saadeti kõrvaltänavasse. Kuna minul oli nagunii tööpäev juba läbi, siis kondasin ringi ja uudistasin, et mis toimub. Igal pool olid politseid, tuletõrjujad, helikopterid tiirutasid ringi ja rahvas oli natuke segaduses. Igasuguse telekanali kaameramehed olid ka kohal ja mul tekkis mõte, et trügiks kaameramehe lähedusse ning lehvitaks kogu maailmale :) Aga kuna kõik asiaadid mõtlesid sama teha, siis ma sain aru, et ega see ilus ole ja seadsin sammud turvalisuse mõttes kodupoole. Õnneks pommi ei olnud ja keegi tegi lihtslat väga lolli nalja jättes koti kirjaga keset ühte Perthi peatänavat. Niipalju siis põnevusest :)
Siis ühel päeval oli aktsioon kesklinnas. Mina olin tööl ja valmistusin koju minemiseks. Enne veel vaja käia ühes poes, et osta kohvikusse uus pesumopp, et parem oleks põrandat pesta. Niisiis läksin ma ühte kohviku lähedal asuvasse majapidamispoodi ja vaevu jõudsin ma moppi haarata, kui kõlarites pasundab keegi väga halvas inglise keeles midagi ja järgmiseks hetkeks jooksevad poe töötajad mind poest välja ajama lausega, et evakueerimine pommi kahtluse tõttu. Mina nagu ohmakas, et mis mõttes pomm ja läksin kiiresti trepist ülesse, et ka kohvik, kus ma töötan vaja äkki inimestest tühjaks evakueerida. Õnneks inimesi kohvikus polnud ja õnneks meile mingit käsku ei antud, et vaja kohvik kinni panna ja "põgeneda". Aga siiski oli pommikahtlus. Nimelt oli see Perthi ühe kesklinna peatänaval. Terve Murry tänav oli inimestest tühjaks tehtud ja seal ümbruses olevad poed kinni pandud ja kogu kaader saadeti kõrvaltänavasse. Kuna minul oli nagunii tööpäev juba läbi, siis kondasin ringi ja uudistasin, et mis toimub. Igal pool olid politseid, tuletõrjujad, helikopterid tiirutasid ringi ja rahvas oli natuke segaduses. Igasuguse telekanali kaameramehed olid ka kohal ja mul tekkis mõte, et trügiks kaameramehe lähedusse ning lehvitaks kogu maailmale :) Aga kuna kõik asiaadid mõtlesid sama teha, siis ma sain aru, et ega see ilus ole ja seadsin sammud turvalisuse mõttes kodupoole. Õnneks pommi ei olnud ja keegi tegi lihtslat väga lolli nalja jättes koti kirjaga keset ühte Perthi peatänavat. Niipalju siis põnevusest :)
Muideks, Austraalia uudised näitasid ja lehed kirjutasid sellest kohutavast lastekodu õnnetusest, mis Eestis juhtus. Kole, külmajudinad käisid üle :(
Tööga on siis niimoodi, et teen lõpparve praeguse kohvikuga märtsi lõpus, kuna viisatingimused ei luba kauem kui 6 kuud ühes ja samas kohas töötada. Eks siis nüüd lähinädalatel selgub, kas jään tööle samasse kohvikuketti aga teise tööandja palgale või siis otsin sootuks midagi muud.
Hetkel siis jätkan oma ilusa näolapi ravimisega, et see hiljemalt 6. märtsiks kaunis oleks, kuna läheme ühele vägevale muusikafestivalile. Ja kui näo korda ei saa, siis panen koti pähe - VOHHH. Lahendamatuid olukordi pole olemas.
Tsaupläu!
See lihtsalt on nii kurb - ühest katastroofist ei suudeta veel ülegi saada, kui järgmine jama juba on saanud alguse. Tekib küsimus, et mis järgmiseks?!