Kui sa pole koaalat hoidnud, siis sa pole Austraaliat tundnud!

Ja nüüd on see aeg käes, kus tuleb öelda "Hüvasti, Austraalia"! Päris ringi me sellele Austraaliale peale ei teinud, aga see-eest pool on ka midagi. Ma ei usu, et uuesti Austraaliat külastan, sest maailmas on veel nii palju kohti, mida avastada. Aga kunagi ära ütle kunagi :)

Viimased viis päeva veetsime oma aega Gold Coastil - koht, kus me kaks aastat tagasi alustasime oma seiklust. Arvan, et see on üks mõnusam puhkamiskoht maailmas. Eriti, kui elukoht on 60 meetrit ookeanist ja kõrvu paitab 24/7 ookeani kohin. Meie lemmikkoht hotellis oli rõdu, kus ma veetsin ilusad hommikud koos hommikukohviga ja mõnusad õhtud koos maitsva Austraalia veini ja juustuga.

Lisaks rõdule, oli meie teine meelispaik mullivann tagahoovis, kus me nautisime spamõnusid iga jummala päev! Mullivanni vesi oli nii soe, et basseini 27-kraadine vesi tundus jää-auguna.

Ilmadega meil siin süda-talvel vedas - soe, päike ja 20-ne kraadine ookean. Ükski päev ei möödunud ilma väiksema supluseta Vaikses ookeanis. Siinsed lained on vägevad - miks ta muidu surfarite paradiisiks nimetatakse. Aga vot surfamist ma ise ära ei õppinud, sest ma natuke kardan seda lõbu - haid võivad ju sind rünnata :)

Külastasime ka Gold Coasti Currumbin loodusparki, kus ma täitsin oma väikese unistuse - sain koaala-poissi süles hoida. See oli nii vägev kogemus. Selline armas tegelane ronis mulle kenasti sülle ja vaatas kaamerasse nagu oleks teda selleks koolitatud. Ma tõesti ei tahtnud teda sülest ära anda. Ja jumal kui raske see tegelane oli.

Lisaks koaala-poisile saime katsuda ka päris krokodilli - noh küll beebi variant, aga ikkagi elus ja päris. Suu oli tal igaks juhuks kinni teibitud ja seega me ei näinud, millised hambad tal on.


Loomulikult ei puudunud ka selles pargis kängurud, kes on ka ühed vahvad tegelased. Kängurud on väga pehmed eranditult koaaladest, kelle karv on päris karm.

Ja väga armsa pildi saime ühest koaala emast, kes hoidis oma pisikest pojakest kaisus.

Looduspargist tagasi sõites möödusime kohast, kus me kaks aastat tagasi kohe peale auto ostu teepeale jäime, kuna auto otsustas mitte sõita. Nüüd oli nii naljakas, aga ma mäletan, kui närvis me tollel korral olime. Ma mäletan, et kunagi sellel närvilisel ajal ütlesin Ristole, et pane tähele - me veel naerame kunagi selle peale! Päris mõnus on meenutada igasuguseid jamasid ja nüüd naerda selle peale :) See on elus näide, et lahendamatuid olukordi pole olemas.

Ma võin öelda, et Austraalia seiklus on mind muutnud tugevamaks - mitte küll füüsiliselt vaid vaimselt :) Mõni periood oli ikka paras ellujäämiskursus ja on olnud hetki, mida ma igaksjuhuks siia blogisse ei kirjutanud, et mitte oma vanemaid muretsema panna. Igaljuhul oleme me mõlemad Austraaliaga rahule jäänud ja ennast mingil määral tõestanud!

Nüüd siis istume siin kohvrite otsas ja on mida meenutada. Ees ootab meid veel 3-päevane puhkus Kuala Lumpuris, kus plaanime ära käia ka lo-lo-loomaaias.

Ma tänan kõiki kaasaelajaid!

PS! Austraalia lõpp pole veel blogi lõpp!!!!

Kui sa pole Sydneyt näinud, siis sa pole Austraalias käinud!

Lend Perthist Sydneysse kulges valutult, kui just välja arvata minu kõrvavalu, mis lennu ajal tekkis. Õnneks oli igal istmel telekas ja kokku umbes 20 kanalit, mida klõpsida sai. Minu teekond kulges filmi "Arukas blondiin" ja muusikavideode tähe all! Sydneysse jõudes oli tunne, et maakas on linna jõudnud. Perth oli ikka vaikne ja väike kohake. Sydney aga täis tormavaid inimesi, kellele tahaks karjuda, et STOP - tõmmake pisut hinge ka! Sydney inimesed üritavad olla multifunktsionaalsed.

Esimene asi, mis mulle kohe imelik tundus oli Sydney kahekorruselised rongid - millegi pärast meenus mulle kohe Harry Potteri film (imelik seos ju).

Metrooga lennujaamast hostelisse võttis aega vaid paarkümmend minutit - taksoga oleks läinud ehk tunnike. Hostel asus meil Kings Grossis, mis on Sydneys tuntud kui punaste laternate piirkond. Ega päeval saagi aru, miks see nii on, aga kui väljas on juba pime, siis hakkavad vilkuma igasugused roosad ja helesinised tulekesed huvitavate sõnadega viidates igasugustele kuumadele tüdrukutele. Üldpildis ma neid kuumasid tüdrukuid ei näinud vaid pigem sellised õudust tekitavad vanemad naised. Aga eks see maitse asi ju ole! Kohtasime tänaval ka ühte eriti huvitavat mustanahalist meest, kes väga südamest soovis olla naine.

Hostel, kus olime, oli iseenesest puhas ja korralik, aga möll tänaval kestis 24/7. Vahepeal nagu tundus ühel hommikul, et saabub väike vaikus, aga siis järsku tiris üks pillimees oma lõõtspilli kohvrist välja ja hakkas meie akna all 3-tunnist kontserdit korraldama. Niisiis rahu ja vaikust võime ehk Gold Coastil otsida.

Tegelikult Sydney mulle meeldis, aga esikoht kuulub endiselt Melbournele. Sydney kohustuslikud vaatamisväärsused on nähtud: Opera House, Harbour Bridge ja Sydney Tower. Paar päeva kasutasime populaarset HOP-ON HOP-OFF tuuribussi ja nii saimegi kiirelt ja lihtsalt koos igasuguse vajaliku informatsiooniga igale poole. Sydney Opera House oli täpselt selline nagu pildilt pasitab - suur! Peab tunnistama, et kaugelt on seda hoopis mõnusam vaadata kui lähedalt. Ja ka Harbour Bridge oli võimas - lähedalt vaadates pani kohe ahhetama, et milline konstruktsioon. Võimalus oli ka ronida üle sillakaare, aga see oleks maksma läinud paar tuhat vana head eesti krooni, seega otsustasime seda silda mitte ületada:). Sydney linnast saime korraliku ülevaate Sydney Tornist, mis on 250 meetrit kõrge. Ülesse pääsemiseks oli vaja läbida 40 sekundiline sõit liftiga või siis astuda 1504 trepiastet. Me valisime liftisõidu! Võimalus oli ka minna rõdule jalutama, kus inimestele pandi selga sinine "kosmonaudi ülikond" mis oli kinnitatud ketiga ühe toru külge, et inimesed lendu ei tõuseks või alla ei kukuks. Aga jällegi - absoluutselt iga asja eest küsitakse ulme summat ja ka sellest meelelahutusest me loobusime.

Võib öelda, et Sydney kesklinna kammisime ikka korralikult selle viie päevaga läbi. Astusime sisse ka Püha Mary katedraalist, kus me süütasime küünlad mõeldes kallitele lahkunutele.Lausa kaks korda külastasime Sydney kalaturgu, mis pidavat olema suuruselt maailma teine. Mõlemal korral sattusime kinnipanemise ajale ja seda turu möllu me otseselt ei näinud aga kõiksugu kalaroogi saime poole hinnaga. Esimesel päeval ostsime krabisid ja kaheksajalgu ning teisel päeval maiustasime kalmaaride, hiidkrevettide ja austritega. Tegin mõned vahvad pildid ka kaladest - eelkõige siis isale mõeldes :) Noh paps - lähme kalale või?! Kalaturul kohtasime ka silmast silma pelikanidega, kes passisid ühe kalapoe ukse taga, kus aegajalt neile ka mõni kala visati. Päris pirakad poisid peaks mainima ja kui veel nad oma noka lahti tegid - wow :) Aga kalapead neile ei maitsenud ja selle hõrgutise jätsid nad kajakatele.

Ühe toreda päeva me veetsime Risto vanaonu juures. Risto on teda varem näinud vaid korra ja siis oli ta ka alles pisike poisike. Risto vanaonu on Austraalias elanud juba aastast 1948 ja elab siin koos oma sakslannast abikaasaga.

Igaljuhul oleme oma puhkusega Sydneys väga rahule jäänud ja need viis päeva möödusid väga kiiresti. Ka ilmaga meil vedas - vihma me ei saanud ja väljas oli piisavalt soe, et teha pikki jalutuskäike mööda Sydney tänavaid. Viimasel päeval oli aga väga kaunis hommik särava päiksega. Usinasti pakkisime asjad kokku ja asusime lennujaama teele. Teel lennujaama me veel ei aimanud, mis meid ees ootab!!!

Jõudsime lennujaama millegi pärast liiga vara. Võib olla oli see saatus, mis meid sinna lennujaama nii vara viis. Jõudes oma lennufirma check-in lettide juurde, tuli meid kõnetama üks meesterahvas. Panin tähele tema käes olevat mikrofoni ja sain aru, et tegemist on mingisuguse ajakirjanikuga. Ta küsis, et kas me lendame selle lennufirmaga ja ütles, et lennud on kõik tühistatud. Ma ausõna ei saanud nagu midagi aru, et mis mõttes tühistatud - eelmine õhtu sai just kodulehelt järgi vaadatud, kas lend ikka toimub. Lisaks polnud meile tulnud mingit teadet lennu ära jäämisest. Niisiis läksime leti juurde uurima ja oh seda üllatust - lennud kõik tühistatud kuni 9. juulini. Öeldi et automaatne rahatagastus toimub 5 nädala pärast ja minge ning ostke uued piletid teise lennufirma juurest. Vot selline tore teade! Enne kui jõudsime teise lennufirma müügiletti, siis ilmus välja ka teine ajakirjanik ning Janne andis oma elu esimese pisikese intervjuu. Kusagil Austraalia ajalehes peaks olema nupuke, kus ma siis lisasin oma poolse kommentaari selle olukorra kohta.

http://news.ninemsn.com.au/newsbusiness/aap/8268201/

Järgmiseks ruttu uusi pileteid hankima. Esimese lennufirma piletid olid juba läbi müüdud ja järgmine vaba lend alles järgmisel päeval, mis tähendaks kas ööseks lennujaama jäämist või siis leida kusagil ööbimine. Ruttu seadsime sammud järgmise lennufirma müügileti juurde, kus teatati, et ka nende lennud on täis. Enne, kui ma veel jõudsin oma kutsika silmi teha müügi-inimesele, käis mõte läbi, et äkki läheks rongiga. Kuigi me ruttu surusime selle mõtte tagasi, kuna meil polnud õrna aimugi mingist rongliliiklusest ja piletihindadest. Lõpuks tegin ette need kurikuulsad kutsika silmad ja siis järsku leidus meile kaks piletit Gold Coastile. Ilma pikema mõtlemiseta ostsime piletid ära. Vähemalt üks mure vähem (praegu kahetsen küll, et ei teinud reisitõrke kindlustust, mis oleks tõenäoliselt pileti hinnavahe kinni maksnud). Igastahes lend Gold Coastile kulges vähem kui poolteist tundi ja meie suureks üllatuseks olid meie kohad mugavates toolides, laias reavahes ja meile serveeriti juustuvalikut ja maitsvat punast veini (Risto valis muidugi õlle). Ja nüüd me siin Gold Coastil naudime oma järgmist 5-päevalist puhkust imelises hotellis, vaatega ookeanile, kus kõrvu paitab ja unele suigutab ookeani kohin!