Kus must leib on?

Kahe nädala jooksul me Milduras normaalselt tasustatavat tööd ei leidnud. Paar päeva proovisime ka korjata Sultan viinamarju, millest kuivatatakse rosinaid. Farmer oli lahe kohalik ja tööaega saime ise valida - kõik oli väga supper väljaarvatud töötasu. Suured jutud viinamarjade kohta ei pidanud paika - vähemalt sellel aastal mitte, sest viinamarjasaak olevat 60% kehvem kui eelmisel aastal. See oli ka põhjuseks, miks me otsustasime edasi seiklema minna. Võtsime suuna Mildurast umbes 500 km kagusse Sheppartoni. Poolel teel läbisime linna Swan Hill, kus meie rõõmuks oli pood Aldi. Aldi on saksapood ja seal müüakse leiba :) Meie rõõm oli eriti suur, kuna polnud leiba söönud juba 3 nädalat. Ja meie rõõm oli veelgi suurem kui leidsime, et seal müüakse lausa musta leiba, mida me pole söönud Austraaliasse tulemisest saadik.

Poest tulles ei suutnud ma enne sõitma hakata kui saan viilu musta leiba - elu nagu lill! Õnneks sihtkohas Sheppartonis on ka pood Aldi ja leiva mure peaks olema mõneks ajaks lahendatud.
Sheppartoni linn oli kaunistatud värviliste lehmadega - igal pool olid lehmad: maasikalehm, sebralehm, õunalehm jne lehmad.

Kuna jõudsime Sheppartoni suhteliselt hilja, siis esimeseks oli vaja leida ööbimiskoht. Kammisime läbi kõik karavanpargid, mis selles linnas on.... ja ei midagi. Kõik karavankabiinid on täis ja ei vabane nädala jooksul seoses Australian Bowl üritusega. Hetkeks tekkis isegi päris suur masendus, et peab minema olematu kuuse alla elama. Õnneks lõpuks ühes karavankohas leiti meile kohake, kuhu saab auto parkida ja ühe öö seal olla. Maksma läks see küll natuke liiga palju, aga parem ikka kui "paljas vesi". Auto on ikka väga kullake olnud - sõidab nagu muiste ja pakub ulualust kodututele nagu meie:). Tegelikult polegi nii hull autos elada - kõik eluksvajalik on olemas: kui vaja on auto köögi eest,

ja kui vaja on auto magamistoa eest.

Hommikul pidime vara ärkama, et minna kohalikku agentuuri, mille kaudu peaks saama tööd. Põhimõte on selline: käid iga päev registreerimas ja jääd ootama kuni keegi helistab. No meie selle peale lootma nüüd küll ei jäänud ja otsustasime farme hakata ise otsima. Suuna võtsime Sheppartonist Cobrami suunas, mis on umbes 60 km. Poolel teel hakkas meile silma pisike linnake nimega Numurkah, kus me leidsime väga koduse karavanpargi. Meie õnneks oli seal isegi üks haagissuvila vaba. Olen alati mõelnud, et mis tunne on haagissuvilas elada - ja nüüd ma saan seda tunda. Päris vahva on! Aeg-ajalt löön jala vastu lauda ära seoses kitsikusega, aga jällegi parem ikka kui "paljas vesi". Numurkah'is elab 4600 inimest ja seda kohta nimetatakse järvede ja rooside linnaks. Roose on siin väga palju igal pool, aga järvede asemel on siin küll üks pikk jõgi. Võibolla need järved veel tekivad kusagile siia kui vihma hakkab sadama nagu Brisbanes praegu. Brisbanes ujutab ja seda sõna otseses mõttes - inimesed ujuvad tänavatel.
Elukoht olemas, nüüd vaja veel töökoht leida. Sõitsime esimesse kohta tööd küsima ja kohe saimegi. Nüüd korjame nektariine. Töö on kiire ja korralik :) Tegemist väga lihtsa tööga: korjame nektariine kõhukotti ja pärast kallutame kasti.... ja nii need kastid täituvad. Farmer tundub oevat tore ja tema sulased on ka sõbralikud. Üldiselt nad meid eriti ei tüüta põllul - lasevad rahus korjata. Loodame, et jääme sinna seniks kuni teise aasta viisaks vajalikud tööpäevad tehtud saame.


Aga natuke meie naabritest: ühel pool elab üks vanamees, kes kuulab pop-i ja teisel pool elab üks vanamees, kes kuulab country't. Nad on kogu aeg hüpper-supper aktiivsed - kogu aeg teevad midagi. Et siis päris vahva :) Öösiti ilmuvad välja jälle opossumid ja nad häälitsevad mulle serenaadi akna all. Vot see on minu elu haagissuvilas kohas, mille kohta võiks öelda, et seda kohta sa kaardilt ei leia :)


Minu lemmik liiklusmärk

Oleks nagu Indias

Esimese Mildura nädala veetsime toredas karavanpargis, aga tore on ka kallis. Seega otsustasime otsida natuke odavama karavanpargi, kuna me polnud veel tööd leidnud. Sellel aastal on halb viinamarja aasta - päike on liiga teinud. Üks farmer ütles, et ligi 60% on viinamarju hävinud. Jälle oleme valel ajal vales kohas :) Aga pole hullu - kes otsib, see leiab. Töö otsimise käigus oleme käinud ikka viinamarja raksus ka - jälle üks raksu kogemus juures:)


Uue karavankoha leidsime Mildura linnast 5 km põhja suunas Irymplis, mis on väga väike linnake. Karavanpark on suht korralik ja meie karavanmajake isegi suurem ja ilusam kui eelmises kohas. Aga igal asjal on head ja vead :) Suurim miinus on see, et siia on kokku kogunenud indukad. Õnneks nad pesitsevad meie majakesest eemal ja seega nendega eriti kokku ei satu ja enamuse ajast me siiski istume majakeses konditsioneeri all - kuumus on meeletu. Päike hakkab kohe kuumutama kui ta hommikul kell 7 tõuseb ja kõige suurem kuumus on kell 13.00-18.00. See polegi vist isegi enam kuumus - see on lausa tulisus. Sõna otseses mõttes ei saa väljas olla, kuna lihtsalt päike kõrvetab nahka ja see teeb isegi haiget.
Uue karavanpargi kaudu leidsime ka töö - viinamarjade korjamine. Suureks üllatuseks oli viinamarja põldudel enamus kõik indukad. Meenus kohe Bundabergi aeg kui ühel tomatipõllul olid vaid koreakad. Tundub, et need rahvused töötavad kolooniatena :) Indukad arvasid alguses, et me oleme kohalikud - milline kompliment. Tuli välja, et kõik indukad on siin Austraalias üliõpilasviisaga - uskumatu. Näiteks üks tüdruk õpib siin autojuhiks - tegelikult on see autojuhiks õppimine (mida ta teeb vaid nädalavahetusiti) ettekääne, et tulla Austraaliasse nende jaoks head raha teenima, sest 1 dollar on 40 India raha ja kes on Indias käinud, siis teab, et 40 India kulunud raha on Indias täitsa ok summa:) Tegelikult, miks ma seda kõike kirjutan, on siiski pahameel nende suhtes. Paar aastat tagasi olid palganumbrid teised ja siis tulid indukad geniaalsele mõttele hakata siin "studeerima" ja olid nõus tegema tööd isegi väiksema summa eest, mis kunagi pakuti. Tänaseks on palk 2 korda väiksem. Nende jaoks on see ikkagi "good money" aga meie ei teeni seal midagi. Nii me seal siis olimegi kokku kaks päeva :) Viinamarju oli tegelikult vahva korjata - kõndisime mööda viinapuude alleed ja lõikasime kääridega viinamarjakobaraid. Töö on lihtne ja rahulik. Nojah rahulik oli ta siis, kui indukad vait olid, aga mingi aeg otsustas üks hakata laulma oma rahvalaulu ja nii haaras ta kaasa terve karja. Esimene pool tundi oli isegi lahe ja naljakas, aga järgmised 5 tundi oli see talumatu. Esimese päeva lõpus me avastasime, et enamus põllul olevatest indukatest sõidavad samasse karavanparki :) Selline tunne, et me elaksime nagu Indias. Teisel päeval otsustasid kolm indukat meie autosse pressida, et tööle saada. Ega mina ei saanud midagi enne aru, kui nad juba autos istusid - ma lihtsalt ei mõista nende keelt :) Tegelikult oli see ka liig, mis liig. Sorry indukad, aga te olete tüütud! Jah, teie riik on huvitav ja ma kindlasti külastan seda veel ja teie söök on maailma üks parimaid, aga teie käitumine käib totaalselt üle-minu-mõistuse :)
Eks me jätkame tööotsinguid - võimalik, et sõidame mujale linna edasi.


Muideks Austraalia jahu ei vasta Eesti jahule. Kasutasin oma vana-head koogiretsepti, et küpsetada üks hea hapukoorekook, aga välja tuli nagu lehmakook. Sellel jahul on mingi jama - pane palju tahad, aga taigen paksemaks ei lähe. Vähemalt nüüd sain ma teada, miks mu pannkoogig tulevad välja kivikõvad - ma lisasin kogu aeg jahu, et taigen paksemaks läheks. :):):):) Igatsen vanaema pannkooke!!!!!!


Õnneks polnud mul sularaha kaasas (jalutuskäik Red Clihffi laadal)

Nädalalõpp eikusagil Austraalias vol2

Päev Broken Hillis möödus lõõgastavalt: ilm oli nii mõnusalt kuum, et vaja oli ühte karastavat suplust külmas basseinivees ja head külma kohalikku õlut. Broken Hillis on huvitavaid kohti, mida vaadata ja seega otsustasime järgmise päeva hommikul, et teeme oma plaanidele lisasid ja jääme Broken Hilli veel üheks päevaks, et mängida natuke turiste. Alustasime kohalikust pühapäevaturust, mis minu ootuste kohaselt oleks olnud vabas õhus huvitava kaubaga, aga see oli hoopis ühes pisikeses spordihallis, kus oli kohal 5 äritsejat: puu- ja juurvilja onu, hästi suur tädi, kes müüs ehteid, vana tädi, kes müüs isetehtud kooki ja kaks keskealist naist, kellest üks müüs kootud mütse ja kampsuneid, mille peale mul tekkis suur küsimärk silme ette. Teine naine müüs imelikke tasse. Kahe dollari võrra sai rikkamaks puu- ja juurvilja onu, kellelt ostsime 4 õuna :) Järgmiseks otsustasin ma, et lähme vaatama Sturt Parki ühe austraallasest pillimehe mälestusmärki, kes mängis Titanicul selle uppumishetkel. Mälestusmärgiks oli murdunud sammas, mis tähendab noorelt hukkumist. Peale seda suundusime 6 km Broken Hillist põhja suunas, et näha kividest tehtud skulptuure, aga see koht oli kahjuks pühapäeva tõttu kinni. Tagasi sõites nägime ühe põõsa varjus kedagi oma kõrvu liigutamas ning me oletasime, et näeme kängurut. Mina kohe kappasin autost välja, et asja uurida ja oligi känguru - ma natuke hakkasin isegi kartma, et äkki tuleb ja paneb jalaga. Järsku, eikusagilt, hüppas meie auto eest mööda teine känguru ja hüppas selle esimese juurde. See on nii naljakas, kuidas nad hüppavad. Kuna ma muutusin liiga julgeks ja hakkasin neile lähenema (hüpates), siis kahjuks nad põgenesid minu eest. Õnneks saime mõned fotosüüdistused ka :)

Järgmise suuna võtsime linnast välja Silvertoni, kus on filmitud päris mitu head vanemat filmi, millest üks on näiteks "Mad Max II".

Mad Max'i auto ongi selle linna tõmbenumber ja tegelikult seda me vaatama läksimegi. Kunagi oli Silverton 286 inimesega linnake ja tänaseks on seal vaid mõned kunstigaleriid, Silvertoni hotell ning kool,mis on nüüd muuseum. Samal päeval toimus Silvertoni hotelli ees ka Broken Hill motoklubi kokkutulek, aga kahjuks see hästi ei lõppenud, kuna tagasiteel me nägime kohutavat vaatepilti, kus ühel mootorrattal oli sõites vist esiratas eest ära lennanud ja vaatepilt polnud meeldiv.
Järgmiseks mõtlesime minna vaatama panoraamvaadet, aga jällegi pühapäeva tõttu olid teel lukustatud väravad ees. Päev möödus siiski kiirelt. Õhtul oli meeletu äikesetorm nii et meie kämpingukabiin kõikus tuule käes :)
Järgmisel päeval võtsime hommikul suuna Mildurasse, mis on Broken Hillist umbes 300 km lõunasse.
Mildura on austraalia viinamarja paradiis - kõik kohad on viinamarju täis. Tundub, et igal majal on oma viinamarjaistandus. Mildura on üks ilusamaid linnasid, mida ma Austraalias näinud olen. Plaanime siin leida tööd kusagil viinamarja põllul ja elamiseks mõnusa korteri. Esialgu võtsime nädalaks ühes karavanpargis pisikese karavanmajakese. Karavanpargis on jällegi bassein mega külma veega, mis on ainult hea, sest ka Mildura kliima on väga kuum. Ühtlasi on siin ka tenniseväljak, kus me saame lõpuks oma tennisereketeid kasutada. Edasised päevad mööduvad meil siis töö ja korteri otsingu tähe all ning tennise mängimisega :)

Kokkuvõtteks kestis meie retk punktist A punktini B viis päeva ja vahemaa oli umbes 2500km. Auto sai ka pika pai, et ta selle kenasti üle elas :) Väike peatus Milduras ja siis saab edasi kütta oma plaanidega. Seniks peate leppima sissekannetega Mildura kohta.