Oleks nagu Indias

Esimese Mildura nädala veetsime toredas karavanpargis, aga tore on ka kallis. Seega otsustasime otsida natuke odavama karavanpargi, kuna me polnud veel tööd leidnud. Sellel aastal on halb viinamarja aasta - päike on liiga teinud. Üks farmer ütles, et ligi 60% on viinamarju hävinud. Jälle oleme valel ajal vales kohas :) Aga pole hullu - kes otsib, see leiab. Töö otsimise käigus oleme käinud ikka viinamarja raksus ka - jälle üks raksu kogemus juures:)


Uue karavankoha leidsime Mildura linnast 5 km põhja suunas Irymplis, mis on väga väike linnake. Karavanpark on suht korralik ja meie karavanmajake isegi suurem ja ilusam kui eelmises kohas. Aga igal asjal on head ja vead :) Suurim miinus on see, et siia on kokku kogunenud indukad. Õnneks nad pesitsevad meie majakesest eemal ja seega nendega eriti kokku ei satu ja enamuse ajast me siiski istume majakeses konditsioneeri all - kuumus on meeletu. Päike hakkab kohe kuumutama kui ta hommikul kell 7 tõuseb ja kõige suurem kuumus on kell 13.00-18.00. See polegi vist isegi enam kuumus - see on lausa tulisus. Sõna otseses mõttes ei saa väljas olla, kuna lihtsalt päike kõrvetab nahka ja see teeb isegi haiget.
Uue karavanpargi kaudu leidsime ka töö - viinamarjade korjamine. Suureks üllatuseks oli viinamarja põldudel enamus kõik indukad. Meenus kohe Bundabergi aeg kui ühel tomatipõllul olid vaid koreakad. Tundub, et need rahvused töötavad kolooniatena :) Indukad arvasid alguses, et me oleme kohalikud - milline kompliment. Tuli välja, et kõik indukad on siin Austraalias üliõpilasviisaga - uskumatu. Näiteks üks tüdruk õpib siin autojuhiks - tegelikult on see autojuhiks õppimine (mida ta teeb vaid nädalavahetusiti) ettekääne, et tulla Austraaliasse nende jaoks head raha teenima, sest 1 dollar on 40 India raha ja kes on Indias käinud, siis teab, et 40 India kulunud raha on Indias täitsa ok summa:) Tegelikult, miks ma seda kõike kirjutan, on siiski pahameel nende suhtes. Paar aastat tagasi olid palganumbrid teised ja siis tulid indukad geniaalsele mõttele hakata siin "studeerima" ja olid nõus tegema tööd isegi väiksema summa eest, mis kunagi pakuti. Tänaseks on palk 2 korda väiksem. Nende jaoks on see ikkagi "good money" aga meie ei teeni seal midagi. Nii me seal siis olimegi kokku kaks päeva :) Viinamarju oli tegelikult vahva korjata - kõndisime mööda viinapuude alleed ja lõikasime kääridega viinamarjakobaraid. Töö on lihtne ja rahulik. Nojah rahulik oli ta siis, kui indukad vait olid, aga mingi aeg otsustas üks hakata laulma oma rahvalaulu ja nii haaras ta kaasa terve karja. Esimene pool tundi oli isegi lahe ja naljakas, aga järgmised 5 tundi oli see talumatu. Esimese päeva lõpus me avastasime, et enamus põllul olevatest indukatest sõidavad samasse karavanparki :) Selline tunne, et me elaksime nagu Indias. Teisel päeval otsustasid kolm indukat meie autosse pressida, et tööle saada. Ega mina ei saanud midagi enne aru, kui nad juba autos istusid - ma lihtsalt ei mõista nende keelt :) Tegelikult oli see ka liig, mis liig. Sorry indukad, aga te olete tüütud! Jah, teie riik on huvitav ja ma kindlasti külastan seda veel ja teie söök on maailma üks parimaid, aga teie käitumine käib totaalselt üle-minu-mõistuse :)
Eks me jätkame tööotsinguid - võimalik, et sõidame mujale linna edasi.


Muideks Austraalia jahu ei vasta Eesti jahule. Kasutasin oma vana-head koogiretsepti, et küpsetada üks hea hapukoorekook, aga välja tuli nagu lehmakook. Sellel jahul on mingi jama - pane palju tahad, aga taigen paksemaks ei lähe. Vähemalt nüüd sain ma teada, miks mu pannkoogig tulevad välja kivikõvad - ma lisasin kogu aeg jahu, et taigen paksemaks läheks. :):):):) Igatsen vanaema pannkooke!!!!!!


Õnneks polnud mul sularaha kaasas (jalutuskäik Red Clihffi laadal)