Bundabergis

Elusalt-tervelt Bundabergis. Sõit oli sujuv ja kestis umbes 5 tundi. Auto lõi ka ilusti nurru ja ei jonninud.
Maastik on siin ilus, aga mõnedes kohtades oleks nagu olnud metsatulekahjud - kõik on sudune ja kärsahais, õrnalt maa suitses ja puude tüved olid söestunud. Tee ääres oli näha ka kängurusid. Paar vaest loomakest olid autodelt vist löögi saanud ja nii oma elukese tee ääres lõpetanud.
Bundaberg pole nii ilus kui Gold Coast. Hommikul on pidevalt tuuline ja pilves, aga päev on ikkagi kuum ja päikseline. Bundaberg pole ranniku ääres ja nüüd võin ka mõneks ajaks ookeaniga hüvasti jätta. Aga praeguses elukohas on bassein, kus saab igapäev supelda. Esimene kämping, kuhu plaanisime autosse ööbima jääda oli suht jube - inimesed olid seal väga kahtlased ja nende silmist võis välja lugeda, et nende elumõte on vist ennast iga päev pilve tõmmata. Üldiselt lasime sealt suht kiiresti jalga. Praegune kämpinguplats on armas ja turvaline. Ööbimiskohaks on pisike putka :). Köök on siin vabas õhus. Kämping üldjuhul on väga vaikne koht - palju eakaid inimesi, kes siin alaliselt elavad või siis lihtsalt lahedaid puhkajaid oma telkide või kämpingautodega.

Loodus on täiesti teine kui Gold Coastil. Palju, palju linde. Päikseloojangu ajal kogunevad rohelised papagoid puudele ja kisavad meeletult, nii et raske on isegi ennast kuulda ja siis äkki on nad kuhugile kadunud. Teatud liik linde (mingid harakalised) ründavad inimesi ja eriti neid, kes sõidavad rattaga või mopeediga. Nad üritavad nokaga äsada - jube hirmus tegelikult. Kui päike loojunud, siis tulevad parvedena hiiglaslikud nahkhiired ja neid on tuhandeid. Nad kisavad ja kaklevad puude otsas. Üks puuoks lausa murdus nende raskusest. Tegelikult on päeval Austraalia imeilus, aga nii kui on kottpime, siis on see päris kohutav koht. Nimelt, siis tulevad välja kõiksugused tegelased, kellega inimene eriti kokkupuutuda ei taha: nahkhiired, sisalikud, putukad, maod. Kõige vastikumad tegelased on sandflaid ehk imepisikesed sääselised. Nad on väga, väga väiksed (vaevu näeb neid), aga teevad suurt piina. üks õhtu olin nagu mingi täpiline tegelane. Punnid sügelevad ja on väga ebameeldivad. Eesti sääsepunnid on nende kõrval "köömes"! Pimedusega hiilivad ka opossumid igal pool, kus vähegi toidulõhna tunnevad. No ja kuna kämping on kohe ühe suurema jõe ääres, siis ma ausõna ei taha teada, kes sealt jõest oma nina välja pistab pimedusega. Jõkke ujuma minna ei tohi, kui ei taha just surma saada. Seal on ikka kõiksuguseid elukaid.

Kämpari lähedal on ka üks miniloomaaed, kus ma ikka aegajalt läbi lipsan. Seal on lahedad papagoid ja muud linnud. üks tegeleane ütleb "Hallo". Ma üritasin talle ka ühte teist sõna õpetada, aga ta vastas ainult "Hallo". Lisaks ronis ta mööda puuriseina ringi, aga mitte oma jalgadega vaid nokaga. Jooksis mööda puuriäärt edasi-tagasi ja iga kord peaga vastu seina. Linnust suht kahju - lolliks on läinud teine seal puuris! Loomaaias on ka 5 kängurut. üks on neist ikka väga pisike. Lisaks on seal ka kanad, kalkunid, pardid ja muid imelikke linde. Sisalikud lebavad kuuma kivi peal liikumatult ja üks paabulind, kes ühel päeval oli oma putkast lahti pääsenud ja jooksis mööda autoteed nii et suled vuhisesid tuulest.

Kämpingus on ühed toredad eestlased: Veronika ja Tarmo. Nad tutvustasid linna ja muid kohalikke kohti. Ja üldse on tore koos aega veeta. Nende kaudu peaksime tööd ka saama, aga alles oktoobri keskel. Lähitulevikus proovime jõud ühendada ja kusagil maja rentida. Vahepeal võis kämparis kokku lugeda 11 eestlast. Eestlasi pidi Bundabergis palju olema:) Tegelikult on siin Austraalias eestlasi väga palju.
Üldiselt läheb aeg siin väga kiiresti. Väike rutiin hakkab juba tekkima ja see mulle eriti ei meeldi. Aga selle rutiini ma hävitan peagi. Kämpari seinale tekkis ükspäev töökuulutus, kuhu me siis ka helistasime. Nii et 28. septembri seisuga proovin esimest korda elus ka farmitööd. Mida ma tegema hakka ei oska veel öelda. Aga saab vähemalt paar nädalat teha midagi, kui teise töö saab. Tegelikult on suht keeruline saada working-holiday viisaga mingit normaalset tööd. Aga kui ma oma farmitööga kindlustan teise aasta viisa, siis pidavat see tiba kergem olema. kuna backpackerseid on nii palju, siis saab ükskord ka siin töökohad otsa - ega see Austraalia oma töökohtade poolest ka päris kummist pole :)

Muide - kas te ikka lugesite Sidney liivatormist - see liivatorm läks ka siit väikse riivamisega üle. Imelik päev oli see. Kiiresti läks pimedaks, kuum õhk, naljakas hais ja kõik tundus punakas. Hiljem selgus, et Sidney liivatorm oli Bundabergi riivanud ja põhja Queenslandi metsatulekahjude kärsahais ulatus ka siia - täielik kompott.

Eluolu

Selline kaunike käruke - Toyota Camry Wagon. Tõenäoliselt saab sellest minu järgmine pesake, kus elada. Lahe ju :)
Ettevalmistused käivad: akendele on soetatud termokatted. Tagumised istmed käivad alla ja magamisasemeks on paks fliiskate ning padi.
Tegin suurpuhastue autos - tolmust kõik puhtaks.

Küsimusele "Miks ma järgmise nädala autos elan?" oskan vastata vaid nii - säästuaeg!!!! Ja loomulikult ka sellepärast, et järgmised postitused oleksid täis seiklusjutte ja kodumaa rahvale naeru.















Majakesest, kus praegune elukoht on, hakkan ma küll puudust tundma. Siin on lahe ja meeldivalt vaikne. Mugav ja hubane. Siin elades tekkis mul järgmine unistus - tahan sellist maja ja tahan siia elama jääda....

Ja see tahvlist tehtud köögikapiuks. Minu tulevasse koju (jumal seda teab, millal see küll juhtub) tuleb samasugune kapiuks.

Kahju, et siin pildil pole näha, milline päike hommikuti siia terrassile paistab.
Nii hommiku- kui ka lõunasöögid sai siin einestatud. Õhtul läks kahjuks nii pimedaks, et isegi lambist polnud suuremat kasu ja ühel õhtul suutsime grillil liha ära kärsatada pimeduse tõttu :)

Ma usun, et kui tulen Gold Coastile tagasi, siis üürin jälle siia majja toakese.

Puhkus

Selle nädala võiks nimetada isegi et tõeliseks puhkuseks. Ei mingit tööd veel. Vaja ennast ikka päiksest energiaga täis laadida enne kui suureks rassimiseks läheb. Päike paitab mu heledat nahka ja grillib seda aina kuldsemaks ja kuldsemaks. Ookean on ikka vapustav - ma ei saa sellest üle ega ümber.

Nüüd kus olen juba Austraaliasse sisseelanud, siis ma kardan, et mind pole võimalik enam Eestisse niipea tagasi meelitada. Ja ma usun, et lõpuks lepib selle mõttega ka mu ema.
Aga kuna ma olen juba Austraaliast nii sisse võetud, siis ma ei tea, mis minuga võib juhtuda kui ma veel sisemaale rändan ja näen tõelist loodust. Tõenäosus siia jäädavalt elama jääda on juba praegu väga suur :)
Niisiis, mida me sellel nädalal tegime!?
Päevitasime, päevitasime, siis veel päevitasime. Hommikused krõbuskid piimaga terrassil, värske jahutav apelsinimahl ja ei mingit kohvi. Austraalia on ravinud minu kohviholismi. Ei mingeid mürke organismi. Ja kuna alkoholi hind ületab igasuguse piiri, siis veel kord - ei mingit mürki organismi :)
Köögis käib usin kokkamine ja ükspäev sai ka grillitud. Jube naljakad grillsöed on siin - ei lähe põlema :) Ja kui lõpuks suutsime söed punaseks puhuda, oli nälg juba nii suur, et liha kõrbes ära sellest suurest kiirustamisest ja kuumusest grillis. Tegelikult jõudsi juba väljas pimedaks minna ja raske oli selgeks teha, mis värvi liha on kas veel punane või juba must!

Maja, kus hetkel ja viimaseid päevi pesitseme, polegi enam nii tühi - kolm noort tüdrukut kolisid sisse. Sellised noored ja vaiksed - äsja keskkooli lõpetanud ja nüüd seiklusjanulised.

Tegelikult tahaks juba rügama hakata. Natuke ära tüütab see logelemine ja mölutamine :)
Käru sai ka puhtaks pestud nii seest kui väljast ja valmis startima pikemaks teekonnaks.
Käru sõidab "ptui-ptui-ptui" kenasti. Korra käisime veel ostukohas ja lasime auto tehnikul üle vaadata. Loodame, et käru ei vea ikkagi meid alt ja sõidutab ilusti meid 450 km ülesse poole Bundabergi.
Esmaspäeval on start. Nalja hakkab siis saama. Esimesed nädal või isegi kaks peab vist autos ööbima, aga õnneks saab minna kämpingute parki. Kui on veel vabasid putkasid, kus saaks sisse seada, siis oleks lahe, aga tõenäosus, et need vabad oleksid, on ikka väike. Eks järgmise nädalaga selgub nii mõndagi - kas saab tööle või tuleb jälle mölutada ja oodata, millal hooaeg algab.
Usun, et Bundabergis on sama ilus ja lahe kui Gold Coastil. Gold Coast on juba selle kahe nädalaga otsast lõpuni läbi kammitud - vaja järgmine territoorium vallutada.
Bundabergis pidi olema Bundy Rum - kõik aussid räägivad sellest kui jumalate joogist :) Eks näeb!!!
Kokkuvõtteks siis teie jaoks tõenäoliselt igav postitus, aga minu jaoks endiselt ahhetama panev nädal!

Kuumad, päiksekiirtega täidetud ja ookeani vee glasuuriga kallistused teile!

Seiklused alaku!

Iga järgmine päev naeran ma eelmie päeva üle. Olukorras, kus tunub, et enam hullemaks minna ei saa ja nüüd on kõik läbi, siis järgmisel päeval olen mõelnud, et saab ikka küll asjad hullemaks minna, aga lahendamatuid olukordasid pole olemas.
Kui vahepeal tundub, et asi on ikka hull ja ei tea kust, mida, kuidas midagi otsida ja sebida, siis viimasel lootusetul hetkel tuleb mängu juhus ja vajalikele asjadele leidub lahendus. Läbi Orkuti saime kontakti siinse kohaliku eestlasega, kes rendib oma majas tuba välja. Temal oli küll see juba hõivatud, aga siin on veel eestlasi, kes tegelevad siin oma businessiga ja rendivad oma majas tubasid. Nii lihtsalt siis ongi saadud järgmiseks nädalaks armsas rahulikus piirkonnas väike majake. JAH - lausa majake, kus elada. Pildi saadan, kui sisse kolin. Majake on armas, köök koos suure elutoaga, magamistuba, kaks väikest magamamistuba, vannituba, wc, terrass koos grilliga. Pesupesemise võimalus ja väike hoovike. Kuna hetkel pole tal teisi üürilisi, siis on see maja täitsa tühi :)
Hea, et hostelist ära saab. Hostel on küll armas ja tore, aga siinsed hosteli elanikud häirivad mind. Kes lohistab plätusid, kes nuuskab nii, et maja väriseb, kes rögiseb wc-s kraanikausi juures, et lausa süda paha. Inimesed ei aksepteeri teiste unega - uksed prõmmuvad, kohvreid lohistatakse trepist alla ilge kolinaga, räägitakse kõva häälega. Rahvas on ikka nii kirju kui kirju. Ma nägin vist esimest korda ühte jaapanlannat, kes oli mega pikk. Jaapanlased matsutavad vastikult - söögiisu kaob ära. Mingid tegelased krooksuvad kogu aeg. Siis siin on üks naljakas mees - ta meenutab nagu sarimõrvarit kusagil action filmides. Ta on väääga kahtlane ja imelik. Aga äkki olen mina ka nende jaoks imelik? Aah - MA EI USU :)

Aga pole siin Austraalias midagi teha, kui pole autot. NOh saaks küll ka ilma hakkama, aga siis asi veel keerulisem, kui ta juba on.
Kolmapäev mööduski autojahil. Suhteliselt kiiresti saigi auto soetatud autopargist. Autopargist on parem osta kui otse omanikult, kuna siis saab kaasa ka garantii, kui midagi peaks juhtuma. Pigem maksta tiba rohkem, kui et seista keset teekonda tee ääres ja oodata puksiiri. Selline asi nagu slepis vedamine on siin rangelt keelatud.
Auto on kobe - paras käru küll, aga kobe ikkagi. Toyota camry, automaat - JESSS.



Teel hostelisse, umbeses 20 minutit sõidetud, jäimegi teeäärde, sest käru otsustas otsad anda. Ja siit moraal - tuleb osta autopargist, sest siis on garantii kaasas:)
Suht rõve on jääda kusagil Gold Coast HW bussipeatuses seisma, aga õnneks üks teetööline lükkas auto bussipeatusest eemale, et bussid saaksid ikka liikuda. Ligi kolm tundi ootamist, et autopark saadaks mingi tehniku. Ja kui tehnik saabus, siis käivitas ta krokodega aku. Kuigi nii kui gaasi sai antud, suri käru jälle ära. Nooh uus kõne tehnikule, kes ei olnud õnneks kaugele jõudnud sõita. Siis sai käru uue aku. Sellega sai hostelisse ära venitatud. Tuli välja, et genekas on õhtal. Tuleb uus genekas panna. Ja siinkohal veelkord - hea et autopargist ostad, sest seal kehtib garantii.
Alguses lubati, et tehnik tuleb ise kohapeale seda genekat vahetama, aga hommikul tuli kõne, et sõitke tagasi, et vahetada saab vaid seal.
Kui arvate, et sõit tagasi kulges sujuvalt, siis eksite. Coolangattast Southporti sõit kestab autoga umbes 35 minutit. Poolele teele jõudes, kohe peale silda, suri käru jälle ära. Ja väga ebameeldivas kohas. Aga ütleme nii, et minu närvid olid juba suht-koht läbi eelmise päeva jamadest, siis polnud enam närve, mis läbi läheksid. Kuna aussid on väga sõbralikud ja abivalmid, siis üks naine tuli appi ja saime ka ühe mehe appi sebida, et autot lükata paremasse kohta, kus liiklust ei segaks. Õnneks puksiir tuli ka 15-minutit hiljem.
Nooh kõik teie, kes olete Austraalias olnud - kas ka teie olete autot kiirteel lükanud või kas ka teie olete saanud Austraalias puksiirautoga sõita? Mina olen:)
Ülejäänud pool teed saigi sõidetud puksiirautos. Ja veelkord - hea, et on ostetud autopargist, sest siis kehtib garantii. Ma arvan, et ma ei tahaks teada, mis see puksiir maksma oleks läinud või mis see genekas oleks maksnud, kui poleks olnud garantiid.
Lõpp hea ja ma siiralt loodan, et kõik on hea. Käru sai uue geneka ja seekord teel tagasi hostelisse ei vedanud ta alt.

Nüüd veel vaja oodata ära pangakaart ja tax-number ning saab asuda tööle. Ma usun, et ka sellest saab vahva jutu kokku kirjutatud.

Seniks kallid sõbrad - olge kallid ja tublid.





PS vendadele! Kui emaga räägite, siis öelge, et minuga on kõik korras ja ei ole vaja muretseda:) Kalli, kalli!

Kohanemine Austraaliaga

Siin on kõik teisiti! Siin on nagu filmis. Kõik on imeilus. Väike video minu praeguse elukoha rannast, mille filmisin.


Ilm Austraalias on praegu lihtne: kui on pilves, siis on pilves ning sajab. Kui paistab päike, siis paistab kogu aeg päike ja on palav. Vahepealset varianti pole. Nii kui päike loojub (hetkel kell 5 õhtul), läheb kohe pimedaks ja jahedaks. Üldiselt läheb Austraalias pimedaks väga vara. Valgeks läheb ka vara - kell 5 hommikul. Inimesed siin Austraalias hakkavad kohe tegutsema kui valgeks läheb ja magama lähevad ka kohe peaaegu siis, kui pimedaks läheb.
Minul võttis ajavahega harjumine ikka terve nädal aega. Nüüd siis olen ka ausside rütmis ja ärkan 6.30 ning unekas tuleb juba kell 20.00. Teadmiseks veel, et ajavahe Eestiga on 7 tundi.

Kohalikud on väga armsad inimesed. Kui korra pilgu tõstad inimesele, siis ta naeratab ja tervitab. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmis. Inimesed on siin eluga rahul ja vaba olemisega. Polegi veel kohanud ühtegi kurja ja morni näoga inimest. Selline tunne nagu kõik oleksid omavahel vanad head tuttavad ja taaskohtumine on vaid üks suur rõõm.

Loodus on võimas. Rahvusparke on kõik kohad täis. Kõik on nii puhas ja ilus. Siin on kõik nii originaalne.
Suured majad on vägeva arhitektuuriga. Pole nagu mingid mõttetud pilvelõhkujad, vaid vaatad ja imestad, et kui ilusad need on. Pisikesed eramajad on imearmsad - ei ole vaja naabreid üle trumbata, et kellel on suurem ja võimsam maja. Enamus maju on ühekorruselised ja praktilised.

Ookean on mega soolane ja meeletult laineid. Siin on väga palju surfareid - täpselt nagu filmis näidatake. Tervisesportlased jooksevad mööda rannariba.

Elu on siin kallis - vähemalt eestlase vaatenurgast vaadates. Poes ikka tuleb valida, mida osta. Aga mida must-valgem pakend, seda odavam :)

Netis ma käime praegu harva, kuna hostelis maksab nett mõttetut hüüratut hinda. Tasuta netti pakub vaid McDonald's või suured kaubanduskeskused. Läpaka aku peab ka vaid tund vastu ja juhet pole kusagile McDonald's-is panna, seega chatis ma praegu pole. Varsti ostame netipulga, siis saan kõikide sooviavadajatega chattida :)

Tallinn-London-Malaisja-Austraalia

Päris vahva oli Tallinna lennujaamas - pagasi ülekaal kokku 10 kg ja siis läks sebimiseks. Pidin jätma isegi oma lemmik kummikud maha :(
Käsipagas, mis peks olema 5 kilo, siis ma tarisin ikka 10 kg kaasa.

Aga.... Tallinna lennujaamas oli kuulda, kuidas 5 noort räägivad sõidust AirAsiaga seega on see suur tõenäosus, et nad lähevad Austraaliasse.
Niisiis saigi neil sabast kinni haaratud ja küsitud, et kuhu kanti lähevad. Ja loomulikult sama suund - Brisbane, aga ööbivad teises hostelis. Eks näis, kas nendega veel kohtub!!!! Mingid muusikud tunduvad olevat - kahel kutil on kitarr ja ühel ma oletan, et on viiul kaasas. Kavalad teised - kui tööd ei saa, siis kasutavad plaan B-d - hakkavad tänaval bändiga laulma:). Minul küll plaan B-d pole! Noh, ega mul A plaanigi pole!!!
Njaaa aga ühel eesti kuttidest jäi pagas kadunuks - ei osanudki öelda, kus see pagas on, kas Tallinnas või liigub juba mingi teise riigi suunas. Kahju temast, aga nagu ma talle ütlesin, et olgu positiivne ja laenaku oma sõpradelt shortse.

Päris pikalt (oma 10 tundi) peab ikka siin Stansted lennujaamas ootama enne kui läheb sõiduks Kuala Lumpurisse. Välja ka ei taha minna, sest tuul puhub ja jahe on (ma siiski lähen soojale maale ja ma ei võtnud kasukat kaasa).

Enne lendu sai lennujaama wc-s ka kikud puhtaks pesta ja meigi maha nühkida - päris vahva kodutu tunne on:)


Aga mida lähemale väljumisaeg tuleb, seda rohkem eestlasi nagu seeni pärast vihma on tekkinud siia AirAsia leti juurde - eks siis näib, kelle sihtpunkt on Brisbane ja kui suur konkurent on tööturul.

Tax free poed on nii toredad.
Sain tuttavaks uute lõhnadega ja nata ka oma uut lemmikut peale pihustada.
Aga, mida ma tahan öelda, on see, et kaks liitrist bacardi rummi sain ma 16-ne naelaga.

Lend Londonist Malaisjasse kestis tunnike vähem kui pidi - kokku 12 tundi.
Et lendu mugavamalt üleelada, siis ostsime endale AirAsia logoga teki, kaelapadja ja silmaklapid ning und jätkuks oma 7-ks tunniks :)
Eestlasi sellel lennul lugesin kokku 12.

Malaisjasse jõudes oli juba pime ja jube palav ning niiske. Vaja oli otsida ööbimine, mille ka 140 kohaliku raha eest sai koos transfeeride ja hommikusöögiga. Lennujaama jääda ööbima oli välistatud, sest seal puudus hapnik, mida saaks hingata. Pagasi sai antud hoiule ja siis lennujaamast teele. Esimene ettejuhtuv ööbimiskoht oli puupüsti rahvast täis, aga nad aitasid teise ööbimiskoha leidmisel. Nojah - ööbimiskoht oli mis ta oli. Aga üks kogemus jälle juures. Sipelgatega hotellitoas olen ma juba varemgi kokku puutunud päris lähedaselt. Toas on "ilus" roosa uks, kuldse äärega peegel, helesinine voodi ja sini-kollane kuivatusrest - milline interjöör:). Vannituba ja wc on kusagil koridoris - peaaegu nagu ühikas:)
Öösel magada ei saanud - sest Kuala Lumpuris oli troopiline torm. Ma olin täiesti veendunud, et lagi kukub sisse, kuna vihma tuli ikka täiega. Noh mingi 3 tundi ladistas ja tuul puhus meeletult - kohutav. Laest tuli natuke sisse ka :) Ma tegelikult täitsa kartsin.
Aga hommikuks oli torm vaibunud ja ainult tibas. Maa alt tulid välja ka hiigel-teod. Nad oleksid nagu väetatud. Ja neid oli tuhandeid.
Aga mis seal ikka - Malaisja tuleb jätta nüüd maha ja suunduda Austraaliasse.

Tere tulemast Austraaliasse!
Lend polnudki kõige jubedam - enamus aega magasin ja lennuk oli suht-koht tühi, nii et sain laiata.
Piirile jõudes juhtus see, mida ma olin kõige rohkem kartnud - minu pass.
Hea, et mu juhiload on värskema pildiga kui see, mis mul passis on. Küsiti lisadokumenti ja vaadati tükk aega, kas ma olen ikka see, kes passipildidl. Aga lõpuks pääsesin ilusti.
Pagas kobiti ka kõik läbi ja polnudki midagi hullu :)
Kuna hostel pidi olema kohe lennujaama juures, siis polnud mõtet taksot võtta ja mis seal ikka - kott selga ja teele!
Ups - valele poole läksin :) Kuna seljas oli üle 20ne kilo, läpakas üle õla ja käes veel 10 kilo, siis ma ei suutnud enam tagasi minna ja võtsime rajalt maha esimese takso. Takso maksis hingehinda - eesti rahas ligi 135.- 2 minutilise sõidu eest - masendav ja seda mingi lolli orienteerumise pärast.
Hostel on lahe - kirju seltskond ja enamus surfarid vist. Siin veedan siis esialgu nädalakese, eks näeb, mis edasi saab.

Kuhu ma lähen?

Selles postituses väike ülevaade Austraalia kohta, et tekiks ettekujutus, mis mind ees ootab.
Esimeseks siis videoklipp Austraalia loomadest, kes võimalik, et mind juba ootavad. Võimaluse korral lülita sisse ka kõlar :)



Aga pole see asi nii hull midagi. Austraalia on teadagi imelise loodusega maa. Teine videoklipp ehk on nii imeilus, et esimese video sisu ununeb.




Aga minu esimene sihtpunkt on Queensland oma imearmsate loomade ja loodusega: