Tomatipõllu printsess!

Tundub, et hakkan juba karjääri siin Austraalias tegema :) Olen nüüd nii kogenud Cherry Girl, et võiksin ennast nimetada juba tomatipõllu valitsejaks. Tean kõiki põlde ja nende korrasolekut. Ja üldiselt saadavad supervisorid uued cherry girl-id just minu juurde, kes siis neid ilusti välja õpetab. Jube lahe tunne tekib, kui jälle mõni tüdruk mu juurde tuleb ja küsib, mis edasi peab tegema jne. Olen tomatipõllu printsess!!!
Ja printsessidele kohaselt peavad nad elama ka lossis. Ja selle nädala uudis ongi see, et ma ei ela enam oma pisikeses putkas kämpingus, vaid väga armsas rahulikus kohas nimega Mayfair place. Maja on renoveeritud välimuselt nagu pisikeseks lossiks. Rendime selles majas suurt elutuba kahe magamistoaga ja köögiga. Lisaks on seal piljardiruum klaveriga, oma hoov basseiniga ja väliköögiga. Luksus missugune. Iga päev kell 6 saab tehtud ka õhtune vesiaeroobika.
Majaga läks meil väga õnneks. Ühel päeval lugesime lehest, et üürida mingi osa majast. Nii me siis neljakesi sõitsime kohale, et uurida. Meile näidati samas majas teisi ruume, aga need polnud üldse ilusad ja olid mööblist tühjad. Aga me meeldisime maja omanikele nii väga, et nad otsustasid meile näidata oma uhket lossi ja viisid lõpuks meid meie praegusesse elukohta. See oli kola täis ja tolmune. Nad ütlesid, et ei kasuta seda ja me kohe haarasime võimalusest kinni ning küsisime seda endale rentimiseks. Nad võtsid mõtlemisaega, mis polnudki väga pikk. Järgmisel päeval tuli kõne, et kolige sisse. Ei mingit ettemakset ega midagi ja nii me nüüd siin olemegi - üleöö!!! Naljakas on see, et esmaspäeval peale tööpäeva öeldi meile, et teisipäev on ootamatult vaba. Nii me siis olime suht mornid, et mida selle teisipäevase päevaga ette võtta. Aga ootamatult tuligi korteriomaniku kõne ja teisipäev kulges kolimise tähe all. Selline tunne nagu tööandja oleks majaomanikege kokku leppinud :)
Siin on nii vaikne - enne magasime põhimõtteliselt telgitaolises kohas, mis oli kiirtee kõrval ja nüüd - mul pole sõnu!!!!
Mõned pildid ka kadestamiseks.

Lendavad telgid ja kärnas Jantik

Töökas töönädal käib täie tuhinal. Sellel nädalal on kuus päeva järjest tööd ja tööpäevad kipuvad venima ligi 9 tunnisteks. Kohutav asi on see, et siin Austraalias pannakse kõik poed kinni hiljemalt kell 5. Kui me töölt tagasi jõuame, on kell pool neli, siis pessu ja sööma ja ongi kell juba nii palju, et poodi ei jõua. Unustasin kahvlid kööki - need pandi ka nüüd pihta. Jube tigetaks ajab. Uusi kahvleid ka osta ei saa, sest Austraalias lõpeb elu kell 5. Neljapäeviti on poed lahti 9-ni, sest siis on inimestel palgapäev - eriti masendav ju!
See selleks. Midagi erilist polegi sellel nädalal toimunud. Suur torm käis siit üle. Karavanis igastahes telgid lendasid, palju ei puudunud, kui meie putka oleks ka tuule tiibadesse saanud. Öösel oli meeletu äikesetorm - müristas nii , et kõrvatroppidega võis ka lausa kurdiks jääda. Äike oli nii tugev, et kõik kohad lõi valgeks. Tuul tõi endaga kaasa metsatulekahjudest tekkinud söetolmu ja suitsuhaisu. Farmis tuiskas põllupealt kuivanud mulda - nähtavus oli põllul maksimaalselt 10 meetrit, suu-silmad tolmu täis. Austraalia kliima on ikka huvitvav küll. Kui päeval on soe ja päike, siis öösel on mega külm ja kui päeval on tuuline ja pilves, siis öösel on mega palav. Väike pilt meie lõunapausist ja video, kus tuul ei andnud armu.

Ükspäev pandi mind korjama tomatite asemel suvikõrvitsaid - ja oh seda jama nüüd - olen vist allergiline :) Käed on pisikesi punne täis ja ma oleksin nagu kärnaärni. Vähemalt hea asi on see, et ravimid, mille kaasa vedasin, ei lähegi raisku:) Lisaks minu imekaunite kätele, sattusin ma nüüd teist korda sääskede rünnaku ohvriks. Ja see kord väga tõsiselt - pole kohta, kus ms ei sügeleks. Öösel olen sääsepunnid lausa veriseks kratsinud. Ja nüüd on mul ka lisaks imekaunitele kärnas kätele ka imekaunid kärnas jalad. Ohh - paar kuud kannatust veel ja siis põgeneme siit Bundabergist :) Tahaksin juba tagasi ranniku äärde.

Ja ma ei suuda teile endiselt pildistada imearmast opossumi-ema, kes tassib oma poega seljas. See vaatepilt on nii armas ja südantliigutavalt naljakas. Ema, hirmust suured silmad peas, jookseb peidupaigast peidupaika, et pisikest pojakest turvalisse kohta viia ja pojake, suht totu-lotu näoga, vaatab ringi ja mõtleb oh-kui-lahe-on-kui-emme-mind-nii-tassib. Iga kord jään ma pildistamisega või filmimisega hiljekas. Aga ma proovin selle ikkagi ära teha!

Teisipäevased pizza-päevad on lahedad. Siis on suur pizza 5 dollarit ja kõik inimesed Bundabergis jooksevad tormi. Läksime siis ka, et osta üks pizza. See, mis Domino Pizzas toimus, oli hullumaja. Tööle oldi pandud vähenalt 40 töötajat. Kohutav siblimie käis. Inimesed astusid uksest välja kümnete pizzakarpidega. Ma usun, et pizzapäeval müüakse küll ikka paar tuhat pizzat. Ja selline päeav on igas pizzakohas.

Cherry girl

Öeldakse,et kes otsib, see leiab! Nii ju ongi! Kuna ma olen juba siia sõidust alates käinud peale oma ideega, et "kammime farme - nii saab töö", siis lõpuks ometi hakkasimegi lootusetuses olukorras farme lähiümbruses kammima.
Sõitsime siia ja sinna ja paremale ja vasakule jne jne. keegi ei taha meid :( Roosikasvanduses käisin ka ja ka sinna mind, ilusat lillekest, ei tahetud. Aga siis märkasime ühte pisikest majakest, mille taga on angaar ja kus on põllud ja inimesed siblivad. Mõtlesime, et kiikame sisse. Tagasihoidlikul sammul astusimegi esimese ettejuhtuva töörabaja juurde ja küsisime kus on boss. Suunates oma suht mudast näppu "sinna poole", läksimegi bossi juurde. Tegemist oli küll supervisoriga, aga asi seegi. Küsimusele, kas kahte agarat töötajat nad vajavad, võttis ta meie kontakti ja lubas helistada. Noh, hea seegi, et lubab, mõtlesin ma. Nii siis selle farmiga lõpetasimegi esimese päeva farmi otsingud. Ehk on hommik õhtust targem! Ei mingeid kõnesid õhtul ja siis mõtlesime, et järgmine päev vaja ka farme kammida ja lähme ikka sinna väikse majakese juurde tagasi - noh käime pinda ikka. Sõidetud jälle siia ja sinna, seekord ainult paremale ja mõned farmid said meie telefoni numbri võrra rikkamaks ja lõpuks maanudsime väiksesse farmi. Supervisori sõnul olevat ta meile isegi helistanud, aga ei saanud kätte - ta tahtis öelda, et saime töö! Juhuuu!!!!
Kolmapäeval 5.30 olime vägagi tööhoos - panin oma helesinised sportpüksid jalga, roosa särgi selga, roosa nokaka pähe ja tööle (tegelikult need riided olid juba suht mustad eelmisest farmitööst). Mind pandi kirsstomateid korjama ja hiljem masina peale neid sorteerima ja siis pakkima! Jube lahe - mulle täitsa meeldis. Ja tegelikult leidsime sellise farmi, kuhu ma ideaalis tööle minna tahtsin: tegemist piskese perefirmaga (naine tegeleb paberimajandusega ja mees siis vastutab kvaliteedi eest). Farmis on bossil kaks supervisorit, statsionaarselt elab seal 2 pilukat, kes teevad kogu aeg mingit tööd ja siis meie - rügajad. Nad võtavad tööjõudu ühest backpackersist ja aeg ajalt on seal 6-15 inimest kokku koos meiega. Farmis peab kõike oskama teha. Mina millegi pärast pean kogu aeg tomatitega madistama (mind kutsutakse seal cherry girl). Teised tegelevad ka suvikõrvitsatega, istutamisega ja rohimisega. Varsti hakkab ka paprika aeg. No igast põllutööd veel. Tööd pidi jätkuma detsembri keskpaigani. Mulle meeldib seal :) Selline mõnus vaheldus. Ja kui võrrelda eelmist tomatifarmi, kus käis ainult üks piitsutamine, siis praeguses farmis olen ma nagu puhkusel. Kujutage ette kui lahe: istun vaikselt oma 20 liitrise ämbri peal ja korjan sinna kirsstomateid, kuulan oma lemmikut Tõnis Mäge ja mõtlen vaikselt oma plaane tuleviku osas, laulan mõne viisijupi kaasa ja päike paitab mu juba kuldseks saanud
nahka. Kuna ma olen puhtatõuline linnavurle, siis pole õnneks veel maatööd pinda käinud ja mulle meeldib seda kõike teha. Tööpäev algab varakult ja lõpeb ka varakult. Kell 14 või 15 oleme juba kämparis tagasi. Seltskond on ka seal farmis lahe: töölised on enamuses sakslased ja iirlased. Kusjuures paljud räägivad, et oleme leidnud hea farmi, et sellised väiksed farmid, mille omanikuks on kohalik, on kõige paremad. Ja ausalt öeldes on teenistus ka päris kobe.
Kolm päeva on tehtud tööd - laupäev on vaba. Neljapäeval saime ka oma "esimese palga" kätte ehk siis see kole tomatifarm maksis meile nende rügatud päevade eest. Hakkame tähistama - ostsime kasti õlut kolme peale ja nautisime ilusat pimedat õhtut, taustaks nahkhiirte kisa ja kõrval laua all uinuv vanamees.

Ja milline pilt: ma olen nagu Navitrolla. Arvan, et selle pildi nimeks võiks olla "Tühi kott ei seisa püsti"

TÄDI JANNE vol 2

Rõõmustav uudis minu Austraalia argipäeva!
Ma sain teist korda tädiks!!!!!!
Väike Rodni!!!!!
Uhh kuidas ma sooviksin praegu Eestis olla ja pisikest süles hoida ja vanema vennapojaga Ronaniga mängida!

Kallis Rait ja Kairi! Suurimad õnnesoovi teile pisipoja sünni puhul! Jõudu ja rõõmu teile igasse päeva!
Kallistan teid kõiki!

Töö

Lõpuks ometi saime me tööle. Tööle saamine võttis ikka paraja pingutuse. Kui tööd pole, siis ei ole tööd ja kui on, siis tundub, et on täiega tööd. Tegelikult algavad igasugused hooajad peale oktoobrist - see on meie uurimuse tulemus: august-september on täiesti puhkamise kuu, siis vili alles küpseb. Igapäevased kõned töö otsimiseks ei andnud mingit tulemust. Ja kui mõni kuulutus ilmus, siis olid kohad juba täis. Ühel päeval ilmus kämparisse ka mingi farmi kuulutus ja me kohe haarasime sellest kinni ja võtsime ühendust. Pikalt ei hakka kirjutama, aga lubati, et saab tööle. Nii me siis hõiskasime "enne õhtut" ja valmistasime tööle minekuks. Aga mida polnud, oli töö!!! Keegi ei helistanud nagu enne lubati. Parajad lubajad sellised. Pettumus missugune. Masendus jälle kraapis hinges, et millal ja kuhu ja kuidas tööle saada.
Tuleb jälle netis surfata, kioskites lehed läbi lapata ja helistada. Meie ühele sõbrale Tarmole meenus äkki üks tomatifarm ja vaja vaid selle kontakt saada. Nii siis õhtuks kõik uurimistööd jälle tehtud ja ka mõned numbrid saadud. Aga tomatifarmi omanikud on türklased ning nendest telefonis aru saada on ikka tõeline kunst. Ausside aktsient on selle kõrval köömes. Aga kui ei saa suheldud inimekeeles, tuleb kasutusele võtta sms-keel. Ja oh ime - naistel töö olemas. Nii me siis Veroonikaga jube ärevuses, et homme tööle ja et ma hüppan auto pulti ja läheb kimamiseks.
Muideks Austraalia teed on imelised - mäest ülesse ja mäest alla jne jne. Mõned koledad vaatepildid kangurudest, aga ikkagi maastik on imeline ja 120 km/h pressisin autost välja :)

Aga tööotsingud jätkuvad.
Naabrimees Gunnar - selline muhe vana taadu - mainis, et üle tee telkijad (pilukad) käivad kusail tomati farmis. Läksime ka sinna uurima ja mingeid kontakte saama. saimegi nende tomatifarmi kontakti, aga jälle türklane ja ei saa midagi aru, mida ta räägib. Lubas tagasi helistada ja nii see ka jutuks lõpuks jäigi - ei olenud mingit kõnet. Kutid plaanisid teise autoga pilukatele järgi sõita ja niis siis ennast nende farmi tööle pressida.

Järgmisel hommikul lahkusin mina Veroonikaga oma väga-kulla-kalliks-saanud autoga tööle. Tee oli pikk - 50 km ja koht oli kohutav ja räpaseid kolle täis (tegelikult nad olid tomatikorjajad).
Ja kõik, kes mind teavad ja tunnevad, kujutage nüüd ette mind helesiniste sportlike põlvpükstega, roosa Puma dressipluusiga ja roosa nokamütsiga. Ja ma pidin tegema seal nägu, et aru-ma-ei-saa-miks-kõik-mind-vahivad. Teised olid riides nagu kollid :) Aga tööpäeva lõpus olin ma ka suht koll. Ja teise tööpäeva lõpus olin ma juba päris koll.

Ja kui sai esimesel tööpäeval niiöelda nimekirja sabasse seista, siis nägime, et oh imet pilukad ja kuttide auto tuleb samasse kohta - ei ole võimalik!!!! Bundaberg on tomatifarme paksult täis :)
Kutid tööd ei saanud - nende plaan ei läinud läbi. Mina Veroonikaga hakkasime rügama - milline rassimine ja orjatöö. KOHUTAV. Plaanisime juba poole päeva pealt minema minna, aga miski sundis meid seal tööpäeva lõpuni olema. Siis me oma kavala jutuga sebisime ikkagi kutid ka sinna tööle. Ja ühtlasi lubati, et edaspidised tomatipõllud on paremad, kui see risuhunnik, kus me esimesel päeval olime.

Tegelikult, peale tööpäeva kui ennast puhtaks küürisin tomati mustusest ja tolmust, siis tundus, et polegi asi nii hull. Selg nata valutab ja on kange, aga ma ju tugev tüdruk.

Teine tööpäev oli jah paremal tomatipõllul, aga tunduvalt piinarikkam: päike kõrvetab, tolmu lenda, selg veel valusam ja kangem, sandflay punnid sügelevad, sest olin sattunud nende rünnaku alla eelnev päev - kõik on paha!!! Aga tulemus oli parem: esimesel päeval korjasin 21 ämbrit ja teisel päeval juba 33 ämbrit :) Üldiselt - teenistus oli jama! See on ka põhjus, miks me peale kolmandat päeva lahkusime. Miks rügada terve päev ja saada paar sandikopikat.
Kogenud korjajate sõnul pidi see olema jama ja kasin põld. Teine farm, kuhu põrutame 12 oktoober peaks olema 2 või 3 korda parem ja suuremate tomatitega. Eks näis. Kaua ma seda tööd ei kavatse teha - ma pole siiski oma kõrgharidust omandanud, et tomateid korjata. See on küll väike vaheldus kontoritööle. Saan oma teise aasta viisa kätte ehk siis 3 kuud rügamist farmis ja siis põrutame ikka asustatud kohta ja hakkan inimese tööd otsima. Tegelikult ma tahaksin tööd teha kusagil rahvuspargis - looduse ja loomade juures. Aga seda tööd teevad vaid kohalikud ja see on riigitöö, mida ei anta minusugustele ränduritele.

Aga natuke ka naabrimehest Gunnarist. Jube muhe vana on - ta elab samasuguses putkas ja olnud seal juba mitu head aastat. Viisin talle tomateid ja ta andis vastu kaks kanakoiba :) Selline vahetus siis oli!!! Aga ta ikka siin kostitab õllega ja siidriga ja niisama lahe ja jutukas vana. Annab häid näpunäiteid töö otsismise kohta ja samuti elab täiega kaasa ka meie tööpäevadele, tulles jälle meile õues vastu lustakate hüüetega.
Aga siin elab ikka igasuguseid huvitavaid persoone. Üks näiteks räägib omaette kogu aeg. Tal kunagi juhtus mingi õnnestus ja tal on peas meeletu arm. Aga ta oleks nagu mingis filmis. Tal on seal mingi kindel roll ja tal on mitu sõpra, kes selles filmis ka on ja nii ta nende sõpradega arutab erinevatel teemadel. Üks sõber on ilmselt põrgust - nii palju ma olen aru saanud. Aga ta on ka jube lahke - täna köögis tegi meile tortillat peale tööpäeva - maitsev oli :)
Siis on siin veel üks muhe vana, kes öösel naerab südamest läbi une ja sojjub midagi. Siinkohal suured tänud Marile, kes varustas mind kunagi kõrvatroppidega. Kallis oled!!!!

Ja mul on koduloomad. Üks oli isegi toaloom, aga ta sai välja visatud. Ta tegi oma nr 2 väljaheidet voodisse ja see ületas igausguse piiri. Tegemist oli vist kekoga, aga kindel pole, sest ta ei jätnud endast mingit märki peale oma väljaheite. Tänaseks ei oska ma öelda, mis temast sai, sest kõik võimalikud pilud sai kinnitatud.
Õueloomadeks on opossumid. Lausa kolm korraga ja nad on tegelikult jube armsad. Üks hommik üks armas emaopossum vedas oma poega seljas - kahju et pilti teha ei saanud. Aga mingidki ülesvõtted tööst ja loomadest.