Töö

Lõpuks ometi saime me tööle. Tööle saamine võttis ikka paraja pingutuse. Kui tööd pole, siis ei ole tööd ja kui on, siis tundub, et on täiega tööd. Tegelikult algavad igasugused hooajad peale oktoobrist - see on meie uurimuse tulemus: august-september on täiesti puhkamise kuu, siis vili alles küpseb. Igapäevased kõned töö otsimiseks ei andnud mingit tulemust. Ja kui mõni kuulutus ilmus, siis olid kohad juba täis. Ühel päeval ilmus kämparisse ka mingi farmi kuulutus ja me kohe haarasime sellest kinni ja võtsime ühendust. Pikalt ei hakka kirjutama, aga lubati, et saab tööle. Nii me siis hõiskasime "enne õhtut" ja valmistasime tööle minekuks. Aga mida polnud, oli töö!!! Keegi ei helistanud nagu enne lubati. Parajad lubajad sellised. Pettumus missugune. Masendus jälle kraapis hinges, et millal ja kuhu ja kuidas tööle saada.
Tuleb jälle netis surfata, kioskites lehed läbi lapata ja helistada. Meie ühele sõbrale Tarmole meenus äkki üks tomatifarm ja vaja vaid selle kontakt saada. Nii siis õhtuks kõik uurimistööd jälle tehtud ja ka mõned numbrid saadud. Aga tomatifarmi omanikud on türklased ning nendest telefonis aru saada on ikka tõeline kunst. Ausside aktsient on selle kõrval köömes. Aga kui ei saa suheldud inimekeeles, tuleb kasutusele võtta sms-keel. Ja oh ime - naistel töö olemas. Nii me siis Veroonikaga jube ärevuses, et homme tööle ja et ma hüppan auto pulti ja läheb kimamiseks.
Muideks Austraalia teed on imelised - mäest ülesse ja mäest alla jne jne. Mõned koledad vaatepildid kangurudest, aga ikkagi maastik on imeline ja 120 km/h pressisin autost välja :)

Aga tööotsingud jätkuvad.
Naabrimees Gunnar - selline muhe vana taadu - mainis, et üle tee telkijad (pilukad) käivad kusail tomati farmis. Läksime ka sinna uurima ja mingeid kontakte saama. saimegi nende tomatifarmi kontakti, aga jälle türklane ja ei saa midagi aru, mida ta räägib. Lubas tagasi helistada ja nii see ka jutuks lõpuks jäigi - ei olenud mingit kõnet. Kutid plaanisid teise autoga pilukatele järgi sõita ja niis siis ennast nende farmi tööle pressida.

Järgmisel hommikul lahkusin mina Veroonikaga oma väga-kulla-kalliks-saanud autoga tööle. Tee oli pikk - 50 km ja koht oli kohutav ja räpaseid kolle täis (tegelikult nad olid tomatikorjajad).
Ja kõik, kes mind teavad ja tunnevad, kujutage nüüd ette mind helesiniste sportlike põlvpükstega, roosa Puma dressipluusiga ja roosa nokamütsiga. Ja ma pidin tegema seal nägu, et aru-ma-ei-saa-miks-kõik-mind-vahivad. Teised olid riides nagu kollid :) Aga tööpäeva lõpus olin ma ka suht koll. Ja teise tööpäeva lõpus olin ma juba päris koll.

Ja kui sai esimesel tööpäeval niiöelda nimekirja sabasse seista, siis nägime, et oh imet pilukad ja kuttide auto tuleb samasse kohta - ei ole võimalik!!!! Bundaberg on tomatifarme paksult täis :)
Kutid tööd ei saanud - nende plaan ei läinud läbi. Mina Veroonikaga hakkasime rügama - milline rassimine ja orjatöö. KOHUTAV. Plaanisime juba poole päeva pealt minema minna, aga miski sundis meid seal tööpäeva lõpuni olema. Siis me oma kavala jutuga sebisime ikkagi kutid ka sinna tööle. Ja ühtlasi lubati, et edaspidised tomatipõllud on paremad, kui see risuhunnik, kus me esimesel päeval olime.

Tegelikult, peale tööpäeva kui ennast puhtaks küürisin tomati mustusest ja tolmust, siis tundus, et polegi asi nii hull. Selg nata valutab ja on kange, aga ma ju tugev tüdruk.

Teine tööpäev oli jah paremal tomatipõllul, aga tunduvalt piinarikkam: päike kõrvetab, tolmu lenda, selg veel valusam ja kangem, sandflay punnid sügelevad, sest olin sattunud nende rünnaku alla eelnev päev - kõik on paha!!! Aga tulemus oli parem: esimesel päeval korjasin 21 ämbrit ja teisel päeval juba 33 ämbrit :) Üldiselt - teenistus oli jama! See on ka põhjus, miks me peale kolmandat päeva lahkusime. Miks rügada terve päev ja saada paar sandikopikat.
Kogenud korjajate sõnul pidi see olema jama ja kasin põld. Teine farm, kuhu põrutame 12 oktoober peaks olema 2 või 3 korda parem ja suuremate tomatitega. Eks näis. Kaua ma seda tööd ei kavatse teha - ma pole siiski oma kõrgharidust omandanud, et tomateid korjata. See on küll väike vaheldus kontoritööle. Saan oma teise aasta viisa kätte ehk siis 3 kuud rügamist farmis ja siis põrutame ikka asustatud kohta ja hakkan inimese tööd otsima. Tegelikult ma tahaksin tööd teha kusagil rahvuspargis - looduse ja loomade juures. Aga seda tööd teevad vaid kohalikud ja see on riigitöö, mida ei anta minusugustele ränduritele.

Aga natuke ka naabrimehest Gunnarist. Jube muhe vana on - ta elab samasuguses putkas ja olnud seal juba mitu head aastat. Viisin talle tomateid ja ta andis vastu kaks kanakoiba :) Selline vahetus siis oli!!! Aga ta ikka siin kostitab õllega ja siidriga ja niisama lahe ja jutukas vana. Annab häid näpunäiteid töö otsismise kohta ja samuti elab täiega kaasa ka meie tööpäevadele, tulles jälle meile õues vastu lustakate hüüetega.
Aga siin elab ikka igasuguseid huvitavaid persoone. Üks näiteks räägib omaette kogu aeg. Tal kunagi juhtus mingi õnnestus ja tal on peas meeletu arm. Aga ta oleks nagu mingis filmis. Tal on seal mingi kindel roll ja tal on mitu sõpra, kes selles filmis ka on ja nii ta nende sõpradega arutab erinevatel teemadel. Üks sõber on ilmselt põrgust - nii palju ma olen aru saanud. Aga ta on ka jube lahke - täna köögis tegi meile tortillat peale tööpäeva - maitsev oli :)
Siis on siin veel üks muhe vana, kes öösel naerab südamest läbi une ja sojjub midagi. Siinkohal suured tänud Marile, kes varustas mind kunagi kõrvatroppidega. Kallis oled!!!!

Ja mul on koduloomad. Üks oli isegi toaloom, aga ta sai välja visatud. Ta tegi oma nr 2 väljaheidet voodisse ja see ületas igausguse piiri. Tegemist oli vist kekoga, aga kindel pole, sest ta ei jätnud endast mingit märki peale oma väljaheite. Tänaseks ei oska ma öelda, mis temast sai, sest kõik võimalikud pilud sai kinnitatud.
Õueloomadeks on opossumid. Lausa kolm korraga ja nad on tegelikult jube armsad. Üks hommik üks armas emaopossum vedas oma poega seljas - kahju et pilti teha ei saanud. Aga mingidki ülesvõtted tööst ja loomadest.