22 detsember 2009
12 detsember 2009
Kodusõjas surma ei saa...
Sellel nädalal tegime tõenäoliselt viimase tööpäeva DePaoli farmis. Kohutav - see oli selle kahe kuu jooksul kõige raskem tööpäev. Loopisime kõrvitsaid ja uskuge või mitte, aga ma pidasin vastu olles ainuke naisterahvas. Kõik kutid arvasid, et see on lõbus töö, aga ma kahjuks ei nõustunud nendega. Kõrvitsapõllul tegime pika rivi ja siis loopisime üksteisele kõrvitsaid kuni kõrvits jõudis autoni. Ma olin nii läbi, et kodus peale pesu vajusin teleka ette diivanile kössi ja jäin magama. Aga kokkuvõttes võib öelda, et farmis oli ilus aeg :) ja lahedaid sõpru/tuttavaid saime. Tähistasime ka sakslastega töö lõppu ja ühtlasi Davidi (saksa kutt) lahkumist Bundabergist. Väga lahe oli meil koos. Kaks korterikaaslast said pisut tigetaks ja tekitasid sellest skandaali, aga minule pakkus see vaid nalja. Plaanis oli külastada ka esimest korda ühte Bundabergi ööklubi. Jõudsime isegi taksoga sinna ja ootasime umbes 30 minutit järjekorras, et pilet osta, aga selle ootamise käigus leidsime, et see on kõige veidram ööklubi, väga kirju ja imeliku seltskonnaga. Jõudes juba kassasse, kui otsustasime, et lähme minema. Nii me siis kõndisime umbes tund aega koju tagasi- päris lõbus oli öine Bundaberg. Järgmisel päeval avastasin, et olin oma uued kingad katki kõndinud ja jalad lõid tuld:) Aga siiski oli meil mega lahe ja mõnus vaatamata järgmise päeva Mayfair Place esimesele kodusõjale.
Töötuse tõttu on meil nüüd palju vaba aega ning ühtlasi oleme sisustanud need uue töökoha otsingule. Ütleme nii, et 4 mangofarmi on soolas ja peagi selgub nii mõndagi. Tundub, et järgmine nädal on mõnus ja rahulik puhkus ja plaanime mõned päevad veeta ka ookeani ääres Bargara rannas.
Uus maitsekogemus ka nüüd juures - ostsime känguruliha. Algul oli küll kohutav mõelda, et mis maistega see võib olla ja äkki hakkame ka hüppama, aga... polnud häda midagi. Natuke nätske, sobiks rohkem kastme sisse kui niisama grillida.
Endiselt on mul raske aru saada, et jõulud on kohe saabumas - mingit meeleolu pole :) Sülti ma teha ei oska ega ka verivorsti. Proovime vähemalt ühe kõrvitsa ära marineerida :)
Pildid on tehtud meie peost koos sakslastega. Natuke tumedad küll, aga pole hullu :)
Töötuse tõttu on meil nüüd palju vaba aega ning ühtlasi oleme sisustanud need uue töökoha otsingule. Ütleme nii, et 4 mangofarmi on soolas ja peagi selgub nii mõndagi. Tundub, et järgmine nädal on mõnus ja rahulik puhkus ja plaanime mõned päevad veeta ka ookeani ääres Bargara rannas.
Uus maitsekogemus ka nüüd juures - ostsime känguruliha. Algul oli küll kohutav mõelda, et mis maistega see võib olla ja äkki hakkame ka hüppama, aga... polnud häda midagi. Natuke nätske, sobiks rohkem kastme sisse kui niisama grillida.
Endiselt on mul raske aru saada, et jõulud on kohe saabumas - mingit meeleolu pole :) Sülti ma teha ei oska ega ka verivorsti. Proovime vähemalt ühe kõrvitsa ära marineerida :)
Pildid on tehtud meie peost koos sakslastega. Natuke tumedad küll, aga pole hullu :)
04 detsember 2009
Nii lähedal, samas nii kaugel
Jõulud saabuvad ka siin, Austraalias. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see muhe vana selle saaniga siia jõuab, sest pole ju lund. Aga mina olen tema tulekuks juba päris valmis: luuletus on peas olnud juba oma 20 aastat, kuusk tuppa toodud ja ehitud, basseini ümbrus valgustatud ja ka kivistunud jõulutaat seisab väljas varju all :) 
Põhjapõdrad ootavad veel garaazis oma aega, millal ma nad välja viin. Vaja oleks veel kusagilt sebida jõulumuusikat ja verivorsti. Esimest vajadust saab kindlasti rahuldada aga teist - verisvorsti- tuleb küll meile vist kullerteenusega Eestist saata. Noh - aadressi te ju teate!!!!:) Saabuvate jõuludega lõppeb ka meie töö. Sellel nädalal saime töötada vaid paar päeva ja järgmine nädal on vist see viimane rügamine. Lahe iseenesest puhata, aga ega see leboamine ka mingi tore tegevus ole. Oleme nende vabade päevadega nii ära lebotanud, et tahaks juba tööd teha :) Nii me siis usinasti otsimegi uut tööd. Seekord unustame ära kõiksugused tomati-zuccini-kõrvitsa-paprika farmid. Me näeme neid juba uneski ning ei soovi nendega muul ajal tegeleda. Tahaks troopiliste puuviljadega tegeleda. Oleme juba nii mõneski farmis käinud ja tööd küsinud aga kahjuks enamus farmid võtavad töölisi ikka nendest hostelitest ja karavanparkidest. Natuke tobe küll, et tööd saavad vaid need kes hostelitesse elama lähevad. Hostelid röövivad kõik teenitud raha ära - mõttetu sinna elama minna. Toon ühe näite: elame majas, kus üürime väga privaatset osa (köök, elutuba, vannituba, magamistuba, hoov, bassein) ja maksame 50 daala nädal ühe inimese kohta. Hostelis peaks maksma 180 daala nädal inimese kohta, kus puudub igasugune privaatsus- ühine wc, ühine vannituba, ühine köök, magamistuba jagad ka kaheksa inimesega. Lisaks ei tohi sa käia tööl oma autoga vaid peab kasutama hosteli transporti, mille eest peab tasuma päevas umbes 7 daala. Lõpuks maksad sa hostelile Kõik kokku üle 200 daala nädalas. Oma transpordiga on bensiini kulu poole vähem kui hosteli transporti maksta. Aga hostel garanteerib jällegi töö. Meie farmis tegid paljud nii, et elasid nädalake hostelis ja siis rääkisid farmis bossiga ära, et kolivad oma elamisse ja hakkavad edasi iseseisvalt tööl käima. Seda lubavad muidugi vähesed farmid. Farmidel ja hostelitel on mingi naljakas kokkulepe, mille uurimisega ma hetkel tegelen :) No aga mina oma heast elukohast küll ei loobu ja küll ma leian selle töö ilma hosteli abita.
Rääkides muideks privaatusest, siis maja omanikud läksid pikale puhkusele, mis kestab 5 nädalat. Meie korterikaaslased kolisid nüüd ülesse korrusele ja terve alumine korrus on nüüd viieks nädalaks meie. Lisaks kolisid teisele korrusele ka kolm uut eesti tüdrukut. Üks nendest on juhtumisi Risto sugulase sõbranna - no näed kui väike on maailm. Kahju muidugi, et siin pole teistest riikidest rändajaid - eestlastega saab suhelda ka ju kodumaal ja pealegi teisest rahvusest inimestega on huvitavamaid jututeemasid. Aga õnneks oleme leidnud tööl väga huvitavaid ja toredaid inimesi, kellega ma loodan ka edaspidi suhteid jätkata.
Aga hüpates nüüd tagasi töö otsimise juurde, siis me ikka siin paar päeva tiirutasime Childersi ja Gin Gin kandis (need linnad on Bundabergi naaberlinnad 50 km kaugusel). Esimene päev läks suhteliselt tulutult aga teine päev oli väga huvitav. Peatusime teel Gin Gin-i ühes imelises hoovis, kus müüdi puuvilju. Mõtlesime, et küsime nõu, kuidas ja kuhu tööle minna. Seal oli meid aitamas jube vahva taadu Billy. Ta oli väga jõuetu ja vana aga suutis meid ikka oma jutuga ära väsitada. Kui me midagi küsisime, siis ootasime vastust umbes 15 minutit, kuna ta seletas enne vastust andes pika loo ära :) No me olime seal vist natukene alla tunni. Aga kuna me mõlemad oleme väga viisakad, siis me lihtsalt kuulasime vanakest. Kindlasti pole tal kodus kellega rääkida ja sellepärast ta siis nii suurde jutuvaimustusse sattuski. Aga ta suunas meid ikka päris kasulikku kohta. Nimelt mango farmi, mille me ka ülesse leidsime, aga.... Noh ausõna tööots oli juba nii lähedal, samas nii kaugel. Meeletult mangopuid, mangodest lookas, pikad pikad mangopuude alleed, sadu hektareid mangopõlde, suur võimas shed, aga mida polnud, oli töö. Mangofarm olevat läinud põhja. Naabermajadest öeldi, et see mangofarm ei tööta enam. Uskumatu - see oli nii võimas mangofarm. Jube kahju on mõelda et need mangod kõik hävivad seal puude küljes. No mis teha - tuli minna siis neid päästma. Mina passisin auto juures kapoti all, teeseldes auto parandamist ehk siis lühidalt tegin suitsukatet Ristole, kes mangosid läks korjama. Kuna igal pool olid sildid KEEP OUT, siis pidime neid korjama salaja :) Korjasime kusagil 40 mangot - nüüd ootavad nad mõned päevad järelvalmimist ja siis saab neid pugima hakata. Mõtlesin vahepeal, et teeks ka sellise müügisildi maja ette nagu "Sweet mangoes, 1 for 1.50$, 3 for 3$" Selline puuviljamüük on siin moes. Plaanime sinna veel minna, et neid mangosid üleküpsemise ja hävingu eest päästa.
(See pilt pole tehtud mangoraksust, vaid Childersis)
Ahjaa - ma oskan nüüd Snuukrit mängida (kes ei tea siis seda mängitakse piljardilaual) :)
Põhjapõdrad ootavad veel garaazis oma aega, millal ma nad välja viin. Vaja oleks veel kusagilt sebida jõulumuusikat ja verivorsti. Esimest vajadust saab kindlasti rahuldada aga teist - verisvorsti- tuleb küll meile vist kullerteenusega Eestist saata. Noh - aadressi te ju teate!!!!:) Saabuvate jõuludega lõppeb ka meie töö. Sellel nädalal saime töötada vaid paar päeva ja järgmine nädal on vist see viimane rügamine. Lahe iseenesest puhata, aga ega see leboamine ka mingi tore tegevus ole. Oleme nende vabade päevadega nii ära lebotanud, et tahaks juba tööd teha :) Nii me siis usinasti otsimegi uut tööd. Seekord unustame ära kõiksugused tomati-zuccini-kõrvitsa-paprika farmid. Me näeme neid juba uneski ning ei soovi nendega muul ajal tegeleda. Tahaks troopiliste puuviljadega tegeleda. Oleme juba nii mõneski farmis käinud ja tööd küsinud aga kahjuks enamus farmid võtavad töölisi ikka nendest hostelitest ja karavanparkidest. Natuke tobe küll, et tööd saavad vaid need kes hostelitesse elama lähevad. Hostelid röövivad kõik teenitud raha ära - mõttetu sinna elama minna. Toon ühe näite: elame majas, kus üürime väga privaatset osa (köök, elutuba, vannituba, magamistuba, hoov, bassein) ja maksame 50 daala nädal ühe inimese kohta. Hostelis peaks maksma 180 daala nädal inimese kohta, kus puudub igasugune privaatsus- ühine wc, ühine vannituba, ühine köök, magamistuba jagad ka kaheksa inimesega. Lisaks ei tohi sa käia tööl oma autoga vaid peab kasutama hosteli transporti, mille eest peab tasuma päevas umbes 7 daala. Lõpuks maksad sa hostelile Kõik kokku üle 200 daala nädalas. Oma transpordiga on bensiini kulu poole vähem kui hosteli transporti maksta. Aga hostel garanteerib jällegi töö. Meie farmis tegid paljud nii, et elasid nädalake hostelis ja siis rääkisid farmis bossiga ära, et kolivad oma elamisse ja hakkavad edasi iseseisvalt tööl käima. Seda lubavad muidugi vähesed farmid. Farmidel ja hostelitel on mingi naljakas kokkulepe, mille uurimisega ma hetkel tegelen :) No aga mina oma heast elukohast küll ei loobu ja küll ma leian selle töö ilma hosteli abita.Rääkides muideks privaatusest, siis maja omanikud läksid pikale puhkusele, mis kestab 5 nädalat. Meie korterikaaslased kolisid nüüd ülesse korrusele ja terve alumine korrus on nüüd viieks nädalaks meie. Lisaks kolisid teisele korrusele ka kolm uut eesti tüdrukut. Üks nendest on juhtumisi Risto sugulase sõbranna - no näed kui väike on maailm. Kahju muidugi, et siin pole teistest riikidest rändajaid - eestlastega saab suhelda ka ju kodumaal ja pealegi teisest rahvusest inimestega on huvitavamaid jututeemasid. Aga õnneks oleme leidnud tööl väga huvitavaid ja toredaid inimesi, kellega ma loodan ka edaspidi suhteid jätkata.
Aga hüpates nüüd tagasi töö otsimise juurde, siis me ikka siin paar päeva tiirutasime Childersi ja Gin Gin kandis (need linnad on Bundabergi naaberlinnad 50 km kaugusel). Esimene päev läks suhteliselt tulutult aga teine päev oli väga huvitav. Peatusime teel Gin Gin-i ühes imelises hoovis, kus müüdi puuvilju. Mõtlesime, et küsime nõu, kuidas ja kuhu tööle minna. Seal oli meid aitamas jube vahva taadu Billy. Ta oli väga jõuetu ja vana aga suutis meid ikka oma jutuga ära väsitada. Kui me midagi küsisime, siis ootasime vastust umbes 15 minutit, kuna ta seletas enne vastust andes pika loo ära :) No me olime seal vist natukene alla tunni. Aga kuna me mõlemad oleme väga viisakad, siis me lihtsalt kuulasime vanakest. Kindlasti pole tal kodus kellega rääkida ja sellepärast ta siis nii suurde jutuvaimustusse sattuski. Aga ta suunas meid ikka päris kasulikku kohta. Nimelt mango farmi, mille me ka ülesse leidsime, aga.... Noh ausõna tööots oli juba nii lähedal, samas nii kaugel. Meeletult mangopuid, mangodest lookas, pikad pikad mangopuude alleed, sadu hektareid mangopõlde, suur võimas shed, aga mida polnud, oli töö. Mangofarm olevat läinud põhja. Naabermajadest öeldi, et see mangofarm ei tööta enam. Uskumatu - see oli nii võimas mangofarm. Jube kahju on mõelda et need mangod kõik hävivad seal puude küljes. No mis teha - tuli minna siis neid päästma. Mina passisin auto juures kapoti all, teeseldes auto parandamist ehk siis lühidalt tegin suitsukatet Ristole, kes mangosid läks korjama. Kuna igal pool olid sildid KEEP OUT, siis pidime neid korjama salaja :) Korjasime kusagil 40 mangot - nüüd ootavad nad mõned päevad järelvalmimist ja siis saab neid pugima hakata. Mõtlesin vahepeal, et teeks ka sellise müügisildi maja ette nagu "Sweet mangoes, 1 for 1.50$, 3 for 3$" Selline puuviljamüük on siin moes. Plaanime sinna veel minna, et neid mangosid üleküpsemise ja hävingu eest päästa.
(See pilt pole tehtud mangoraksust, vaid Childersis)Ahjaa - ma oskan nüüd Snuukrit mängida (kes ei tea siis seda mängitakse piljardilaual) :)
25 november 2009
Las kallab...
Enne suuri vihmavalanguid saime siis lõpuks ka autole klaasi tagasi panna. Meeldetuletuseks siis lühidalt, et auto aken sai sisse löödud seoses võtmete ununemisega autosse, mis oli tingitud ületöötamisest ja varajasest hommikutunnist. Uus klaas on pärit Bundabergi autoromulast. Eelneva uurimustöö tegi Risto juba paar päeva varem ära, et kas seal üldse on samasuguseid autosid või mitte, millelt klaas ära võtta. Minust muidugi suuremat kasu seal polnud kui et tegelesin selle protseduuri ja romula jäädvustamisega. 
Romula meeldis mulle väga - meeletult palju autosid ja nalja pakkus see kuidas mõni auto oli ikka nii juppideks kistud.
Aga jah - tänaseks on autol jälle ilusti küljeklaas ees ja loodan, et rohkem sellist "pulli" ei pea tegema. Aga ma võin kindel olla, et autojamasid tuleb meil kindlasti veel!
Ilm Bundabergis - no täiesti äärmusest äärmusesse. Basseinivesi jõudis juba soojeneda 33 kraadini:) ja kuumus oli talumatu: 24 tundi oli selline tunne nagu oleks just dushi alt tulnud. Padi lihtsalt ligunes pea all ja jää sulas klaasis üllatava kiirusega. Aga... jõudes just harjuda sellise temperatuuriga, kui ühel hommikul üllatuseks kallas vihma ja seda sõna otseses mõttes. Siin ei saja - siin kallab! Sellise ilmaga on jah parem tööd teha, aga veel parem oleks kui töötegemine kulgeks vihmata. Põllul oleme põhimõtteliselt poolest saati mudas :) Hetkel on ebaselge, millal ilm jälle teise pöörde võtab ja kuumutama hakkab.
Tööst siis niipalju, et meid on vaikselt juba viidud suurde pakkimishoonesse erinevaid köögivilju pakkima. Mulle meeldib seal - kohalikud naised viskavad kildu ja on lõbusad ja töö on ka täiesti teistsugune kui põllul küürutamine. Miinuseks on see, et peab terve päev jalul olema ja see teeb haiget jalgadele ja kandadele. Naljakas on see, et kunagi kui me tööd otsisime, siis käisime ka seal ja küsisime tööd. No loomulikult nad vastasid, et pole vaja ja nüüd siis tuli välja, et meie farmi boss seal asjatab ja nii me nüüd oleme seal mõned päevad nädalas tööl. Eks seda pakkimistööd jätkub seni kuni põllult veel midagi korjata on. Samas kohas pakitakse ka chillisid ja kui chillimasin tööle pannakse, siis me kõik köhime - nagu pipragaasi oleks keegi õhku lasknud. Üllatuseks pakiti seal ka ükspäev sidruneid - ja loomulikult panin ma ka ühe sidruni tuuri :P. Kuna pakkimishoones käib kõva müra, siis jaotatakse seal lahkelt kõrvatroppe - mina kasutan seal küll kõrvaklappe muusika kuulamiseks aga kõrvatropid võtsin koju kaasa, et summutada oma kõrvus lindude/loomade häälitsusi kui ma magan. Üldiselt tööd hakkab põllul väga väheseks jääma ja eks näis kaua me veel üldse tööd selles farmis teeme. Tegelikult tahaks juba puhata ja mängida ka :) Iga hommik kui me ärkame, siis mõtleme, et "ahh, ei lähe täna tööle" aga mis seal ikka - tuleb need silmad vägisis lahti kiskuda ja pudru sisse ahmida ning tööle. Plaanime siin jõuludest kuni aastavahetuseni nagunii puhata ja siis minna uutele jahimaadele.
Romula meeldis mulle väga - meeletult palju autosid ja nalja pakkus see kuidas mõni auto oli ikka nii juppideks kistud.
Aga jah - tänaseks on autol jälle ilusti küljeklaas ees ja loodan, et rohkem sellist "pulli" ei pea tegema. Aga ma võin kindel olla, et autojamasid tuleb meil kindlasti veel!
Ilm Bundabergis - no täiesti äärmusest äärmusesse. Basseinivesi jõudis juba soojeneda 33 kraadini:) ja kuumus oli talumatu: 24 tundi oli selline tunne nagu oleks just dushi alt tulnud. Padi lihtsalt ligunes pea all ja jää sulas klaasis üllatava kiirusega. Aga... jõudes just harjuda sellise temperatuuriga, kui ühel hommikul üllatuseks kallas vihma ja seda sõna otseses mõttes. Siin ei saja - siin kallab! Sellise ilmaga on jah parem tööd teha, aga veel parem oleks kui töötegemine kulgeks vihmata. Põllul oleme põhimõtteliselt poolest saati mudas :) Hetkel on ebaselge, millal ilm jälle teise pöörde võtab ja kuumutama hakkab.
Tööst siis niipalju, et meid on vaikselt juba viidud suurde pakkimishoonesse erinevaid köögivilju pakkima. Mulle meeldib seal - kohalikud naised viskavad kildu ja on lõbusad ja töö on ka täiesti teistsugune kui põllul küürutamine. Miinuseks on see, et peab terve päev jalul olema ja see teeb haiget jalgadele ja kandadele. Naljakas on see, et kunagi kui me tööd otsisime, siis käisime ka seal ja küsisime tööd. No loomulikult nad vastasid, et pole vaja ja nüüd siis tuli välja, et meie farmi boss seal asjatab ja nii me nüüd oleme seal mõned päevad nädalas tööl. Eks seda pakkimistööd jätkub seni kuni põllult veel midagi korjata on. Samas kohas pakitakse ka chillisid ja kui chillimasin tööle pannakse, siis me kõik köhime - nagu pipragaasi oleks keegi õhku lasknud. Üllatuseks pakiti seal ka ükspäev sidruneid - ja loomulikult panin ma ka ühe sidruni tuuri :P. Kuna pakkimishoones käib kõva müra, siis jaotatakse seal lahkelt kõrvatroppe - mina kasutan seal küll kõrvaklappe muusika kuulamiseks aga kõrvatropid võtsin koju kaasa, et summutada oma kõrvus lindude/loomade häälitsusi kui ma magan. Üldiselt tööd hakkab põllul väga väheseks jääma ja eks näis kaua me veel üldse tööd selles farmis teeme. Tegelikult tahaks juba puhata ja mängida ka :) Iga hommik kui me ärkame, siis mõtleme, et "ahh, ei lähe täna tööle" aga mis seal ikka - tuleb need silmad vägisis lahti kiskuda ja pudru sisse ahmida ning tööle. Plaanime siin jõuludest kuni aastavahetuseni nagunii puhata ja siis minna uutele jahimaadele.
18 november 2009
Mida? Jõulud? Ei või olla!!!
Kõik sujub lihtsalt vapustavalt: meil on töö - seega on meil ka tegevust, meil on päike - seega oleme me ka rõõmsad, meil on bassein - seega on meil ka chill olla. Noh ja nii võiksin ma igasuguseid asju kirjutada:)
Ükspäev pidime minema peale tööd otse poodi, kuna tööpäev pikenes ootamatult viie tunni võrra ja poe sulgemiseni oli jäänud vaid veel tunnike. Ühtlasi on meil laupäev ka poepäe. Minu kenadest helesinistest sportpükstest ja nunnust roosast t-särgist, kuhu on kirjutatud sexy, on saanud tänaseks suht räpased riided. Mis teha - see on põllutöö! Nii ma siis peitsin ennast nokamütsi varju ja suundusin kaubanduskeskusesse. Millegipärast mulle tundus, et mind passitakse jalatallast pealaeni. Ostukorv täis, suundusime kassasse, kus siis üks teismeline tüdruk lihtsalt vaatas ja vaatas mind kuni ütles: " Sinu särk on räpane, või mis!?" Ma ei osanud midagi öelda kui et jah, on küll. Millegipärast hakkas ka kassapidaja naerma ja eks ma vajusin piinlikusest täiesti nokamütsi varju. Ja ega see piinlikus polnud veel lõppenud. Kui me väljusime poest, siis vastu tuli üks vanamees, kes oli väga räpaste riietega ja paljajalu ja tundus, et ta tundis omasuguse ära, kuna ta otsustas mulle otsa vaadata ja lehvitas mulle! Inimesed vaatasid mind ja ma siis kõva häälega ütlesin aga eesti keeles, et olen jah s_tane, mis teha - elu ei pea olema meelakkumine. Aga ma loodan, et ma ei kohta neid inimesi enam kunagi :) Tunnen puudust oma kontsakingadest, kleitidest ja ehetest. Tahan juba suurlinna minna laiama :)
Tööl olen tutvunud väga lahedate ja huvitavate inimestega. Kahju, et paljud on juba edasi seiklema läinud ja uusi tööle ei võeta, kuna hooaeg saab kohe läbi. Nii mitmed tüdrukud on rääkinud, kuidas nad tulid Austraaliasse ja kes armus rootsi poissi või kes armus saksa poissi ja kes on siit leidnud suurepärase seikluskaaslase. Põllul kulgeb töö jutusumina saatel. Fantastiline võimalus praktiseerida keelt, leida uusi sõpru ja kuulata huvitavaid lugusid inimestest.
Ühest asjast ma ei saa aru - kas tõesti on jõulud tulemas? Ma olen selle täiesti ära unustanud. Kohalikud kogu aeg räägivad Christmas ja Christmas. No mida Christmasitame kui lund pole - AH ÕIGU - ma olen ju Austraalias - HAAHAAAHAAA. Jumaldan sarkasmi!!!!!
Tegelikult ka - mul on äärmiselt kahju, et mul see aasta jõulumeeleolu pole. Ja vaevalt see ka tuleb, kuna minu jaoks on see ju harjumatu, et jõulud peaksin veetma 40 kraadises palavuses. Eks mul väiksed plaanid ikka on kuidas jõule tähistada. Teen pisikese kingituse kõige armsamale :) ja saadan ka pisikese pakikese koju. Plaanin marineerida kõrvitsat, mille ma põllu pealt pihta panin. Kuuske ma vaevalt tuppa toon seega riputan mummukesi palmi otsa. Lähiajal plaanin ka päkapikumütsi osta ja päkapikku mängima hakata. Huvitav oleks küll näha kuidas kohalikud jõule tähistavad ja uut aastat vastu võtavad - kindlasti leiab ka see sissekanna ükspäev aset.
PS! Palun mulle väga, väga hea aga lihtne retsept, kuidas marineerida kõrvitsat!
Ükspäev pidime minema peale tööd otse poodi, kuna tööpäev pikenes ootamatult viie tunni võrra ja poe sulgemiseni oli jäänud vaid veel tunnike. Ühtlasi on meil laupäev ka poepäe. Minu kenadest helesinistest sportpükstest ja nunnust roosast t-särgist, kuhu on kirjutatud sexy, on saanud tänaseks suht räpased riided. Mis teha - see on põllutöö! Nii ma siis peitsin ennast nokamütsi varju ja suundusin kaubanduskeskusesse. Millegipärast mulle tundus, et mind passitakse jalatallast pealaeni. Ostukorv täis, suundusime kassasse, kus siis üks teismeline tüdruk lihtsalt vaatas ja vaatas mind kuni ütles: " Sinu särk on räpane, või mis!?" Ma ei osanud midagi öelda kui et jah, on küll. Millegipärast hakkas ka kassapidaja naerma ja eks ma vajusin piinlikusest täiesti nokamütsi varju. Ja ega see piinlikus polnud veel lõppenud. Kui me väljusime poest, siis vastu tuli üks vanamees, kes oli väga räpaste riietega ja paljajalu ja tundus, et ta tundis omasuguse ära, kuna ta otsustas mulle otsa vaadata ja lehvitas mulle! Inimesed vaatasid mind ja ma siis kõva häälega ütlesin aga eesti keeles, et olen jah s_tane, mis teha - elu ei pea olema meelakkumine. Aga ma loodan, et ma ei kohta neid inimesi enam kunagi :) Tunnen puudust oma kontsakingadest, kleitidest ja ehetest. Tahan juba suurlinna minna laiama :)
Tööl olen tutvunud väga lahedate ja huvitavate inimestega. Kahju, et paljud on juba edasi seiklema läinud ja uusi tööle ei võeta, kuna hooaeg saab kohe läbi. Nii mitmed tüdrukud on rääkinud, kuidas nad tulid Austraaliasse ja kes armus rootsi poissi või kes armus saksa poissi ja kes on siit leidnud suurepärase seikluskaaslase. Põllul kulgeb töö jutusumina saatel. Fantastiline võimalus praktiseerida keelt, leida uusi sõpru ja kuulata huvitavaid lugusid inimestest.
Ühest asjast ma ei saa aru - kas tõesti on jõulud tulemas? Ma olen selle täiesti ära unustanud. Kohalikud kogu aeg räägivad Christmas ja Christmas. No mida Christmasitame kui lund pole - AH ÕIGU - ma olen ju Austraalias - HAAHAAAHAAA. Jumaldan sarkasmi!!!!!
Tegelikult ka - mul on äärmiselt kahju, et mul see aasta jõulumeeleolu pole. Ja vaevalt see ka tuleb, kuna minu jaoks on see ju harjumatu, et jõulud peaksin veetma 40 kraadises palavuses. Eks mul väiksed plaanid ikka on kuidas jõule tähistada. Teen pisikese kingituse kõige armsamale :) ja saadan ka pisikese pakikese koju. Plaanin marineerida kõrvitsat, mille ma põllu pealt pihta panin. Kuuske ma vaevalt tuppa toon seega riputan mummukesi palmi otsa. Lähiajal plaanin ka päkapikumütsi osta ja päkapikku mängima hakata. Huvitav oleks küll näha kuidas kohalikud jõule tähistavad ja uut aastat vastu võtavad - kindlasti leiab ka see sissekanna ükspäev aset.
PS! Palun mulle väga, väga hea aga lihtne retsept, kuidas marineerida kõrvitsat!
10 november 2009
Ikka see auto!
Vahva on see põllutöö, aga seal on ka väga palju miinuseid, mida ma ei hakka eriti välja tooma :)
Õnneks pole ma enam nii väga cherry girl, ehk siis kui enne korjasin iga päev 6 tundi pisikesi tomateid ja peale seda ma neid sorteerisin ja pakkisin, siis nüüd teen ma ka teisi põllutöid. Vähemalt ei tüdine ma ühe asja tegemisega ära.
Aga töötamine põllul läheb iga päevaga raskemaks, kuna kuumus on meeletu ja aina kuumemaks iga päev läheb. Kell 9 hommikul kütab päike täiega ja suhteliselt võimatu on ikka tööd teha. Kujutage ette nüüd, et keskmine temperatuur on varjus 30 kraadi, aga põllul keset päikest on see 40 kraadi kindlasti. Ja põllul pole me päevitusriietes, vaid jalas pikemad püksid, seljas pikkade varrukatega särk ja peas müts - nii me seal liguneme. Ah, et miks me nii paksult seal riides oleme? Esiteks ei taha me saada nahavähki, mis juba paljudel austraalia elanikel kallal on ja teiseks suvikõrvitsa lehed torgivad vastikult.
Aga kui põllul on tüütu ja nüri, siis teeme ikka natuke pulli ka: näiteks loobime mädanenud tomatitega või paprikatega või siis täidame salaja teineteise ämbreid mädanenud suvikõrvitsatega. Tundub tobe, aga uskuge mind, et see on naljakas! Ühtlasi laulame põllu peal erinevaid laule ja üks itaalia poiss lööb näppudega õhku mingit trummirütme ja seda on mega naljakas vaadata. Kusjuures põllul saab väga hästi inglise keelt praktiseerida - me kogu aeg lobiseme teistega. Suvikõrvitsa põllul olen avastanud jube laheda sammkombinatsiooni: kätega haaran paremalt ämbri, tõstan vasakule ja lähen ristsammul ämbri eest mööda leides selle vahemaa jooksul kuni kolm suvikõrvitsat, mida panna ämbrisse ja harjutus algab uuesti - seda peaks nägema, sest raske on seletada. Aga trenni eest vähemalt :) - Mari on mul üle kindlasti uhke!!!
Põllul on tekkinud mul ka täielik vastikustunne ühe koreaka vastu, keda kutsume nuudliks. Ma kohe väga tahan teda mädand suvikõrvitsaga visata, aga siiski suudan ma veel oma tundeid tema vastu varjata! Mingi toru-loru vanamees, kes elab farmis kusagil soojakus ja teeb mingi sendi eest tööd, ajab mind kogu aeg vihale. Ta lihtsalt käib mööda põldu ja ei korja valminud suvikõrvitsaid - jätab need lihtsalt maha. Aga suvikõrvits kasvab meeletu kiirusega ja järgmine kord on need juba kas mädanenud ja topelt töö inimesele, kes tema korjatud vagu peab järgmine kord korjama. Ja millegi pärast satun mina väga tihti tema vagudele. Ma pidevalt jälgin teda - üks päev oli ta mu kõrval vaos ja oli minust kaugele maha jäänud, kui äkki nagu välk selgest taevast oli ta mu kõrval ja siis juba vao lõpus. Ja kui ma ta vagu vaatasin, siis oh üllatust kui palju suvikõrvitsaid. Oiii ma olin vihane ja suurest vihast ma vajausin jalaga muda sisse :). Ma nii tahtsin supervisorile ära kituda, aga ma siiski ei teinud seda. Ja tee mis sa tahad olin mina see kes sai järgmine päev tema vao. Teised olid juba ammu teisel põllul kui ma tegin sõna otseses mõttes topelt tööd. Vot sellised probleemid on minul siin!!!
Aga nüüd see auto!!! Ei saa kohe ilma probleemideta. Läksin ükspäev üksinda autoga linna asju ajama ja ühtlasi oli ka teisipäev ehk pizzapäev, siis läksin Domino's pizzast läbi, et üks odav pizza võtta (Mari sina ära loe seda). Ja kui pizza käes, siis otsustas auto minuga streikima hakata. Muidu käivitub ja sõidab ilusti, aga kui mina olen roolis, siis ta ei tee seda. Ja nii ma siis istusingi rooli taga ja üritasin autot käivitada. Ühtlasi polnud mul ka telefoni kaasas, et kusagile helistada. Lõpuks võtsin rajalt maha ühe kuti. Ta palus mul kapoti lahti teha, aga loomulikult ma ju ei tea kus ma seda lahti saan teha :) Kutt muidugi muigas vaikselt naerda ja vaikselt siis toimetas seal kapoti all- mingi aku jama jälle. Õnneks ei läinud kaua aega kui pääsesin õnnelikult oma pesapaika ja see jääb ma arvan viimaseks korraks kui ma üksi linna lähen SELLE autoga.
Mis veel lahedam - ühel ilusal tööpäeva hommikul suutsime autovõtmed jätta autosse, lüües autouksed kinni nii, et need ilma võtmeta enam lahti ei tule. Milline kaunis lõpp ilusal tööpäeva hommikul.
Terve päev käis üks suur mõistatamine põllul, et kuidas autosse sisse muukida. Tööpäeva lõpus proovisid nii boss kui ka supervisorid ja teised tegelased kuidagi ust lahti muukida. Aga no kui ei ole pätiks õppinud, siis ei saa ka autosse sisse muukida. Mis seal siis ikka - lööme akna sisse - see ju odavam kui tellida mingi tegelane kohale. Päris vahva oli - minul nüüd kogemus juures. Eks me nüüd peame autode surnuaias tiirutama ja otsima uut akend:)
No ausõna ei tea, millal ja mis jama selle autoga järgmiseks tuleb!
Midagi muud erilist polegi siin juhtunud - Bundaberg on mõttetu koht :) Actionit on vähe ja rutiin ruulib sajaga. Aga tööd on vaja teha, et teise aasta viisa saada.
Õnneks pole ma enam nii väga cherry girl, ehk siis kui enne korjasin iga päev 6 tundi pisikesi tomateid ja peale seda ma neid sorteerisin ja pakkisin, siis nüüd teen ma ka teisi põllutöid. Vähemalt ei tüdine ma ühe asja tegemisega ära.
Aga töötamine põllul läheb iga päevaga raskemaks, kuna kuumus on meeletu ja aina kuumemaks iga päev läheb. Kell 9 hommikul kütab päike täiega ja suhteliselt võimatu on ikka tööd teha. Kujutage ette nüüd, et keskmine temperatuur on varjus 30 kraadi, aga põllul keset päikest on see 40 kraadi kindlasti. Ja põllul pole me päevitusriietes, vaid jalas pikemad püksid, seljas pikkade varrukatega särk ja peas müts - nii me seal liguneme. Ah, et miks me nii paksult seal riides oleme? Esiteks ei taha me saada nahavähki, mis juba paljudel austraalia elanikel kallal on ja teiseks suvikõrvitsa lehed torgivad vastikult.
Aga kui põllul on tüütu ja nüri, siis teeme ikka natuke pulli ka: näiteks loobime mädanenud tomatitega või paprikatega või siis täidame salaja teineteise ämbreid mädanenud suvikõrvitsatega. Tundub tobe, aga uskuge mind, et see on naljakas! Ühtlasi laulame põllu peal erinevaid laule ja üks itaalia poiss lööb näppudega õhku mingit trummirütme ja seda on mega naljakas vaadata. Kusjuures põllul saab väga hästi inglise keelt praktiseerida - me kogu aeg lobiseme teistega. Suvikõrvitsa põllul olen avastanud jube laheda sammkombinatsiooni: kätega haaran paremalt ämbri, tõstan vasakule ja lähen ristsammul ämbri eest mööda leides selle vahemaa jooksul kuni kolm suvikõrvitsat, mida panna ämbrisse ja harjutus algab uuesti - seda peaks nägema, sest raske on seletada. Aga trenni eest vähemalt :) - Mari on mul üle kindlasti uhke!!!
Põllul on tekkinud mul ka täielik vastikustunne ühe koreaka vastu, keda kutsume nuudliks. Ma kohe väga tahan teda mädand suvikõrvitsaga visata, aga siiski suudan ma veel oma tundeid tema vastu varjata! Mingi toru-loru vanamees, kes elab farmis kusagil soojakus ja teeb mingi sendi eest tööd, ajab mind kogu aeg vihale. Ta lihtsalt käib mööda põldu ja ei korja valminud suvikõrvitsaid - jätab need lihtsalt maha. Aga suvikõrvits kasvab meeletu kiirusega ja järgmine kord on need juba kas mädanenud ja topelt töö inimesele, kes tema korjatud vagu peab järgmine kord korjama. Ja millegi pärast satun mina väga tihti tema vagudele. Ma pidevalt jälgin teda - üks päev oli ta mu kõrval vaos ja oli minust kaugele maha jäänud, kui äkki nagu välk selgest taevast oli ta mu kõrval ja siis juba vao lõpus. Ja kui ma ta vagu vaatasin, siis oh üllatust kui palju suvikõrvitsaid. Oiii ma olin vihane ja suurest vihast ma vajausin jalaga muda sisse :). Ma nii tahtsin supervisorile ära kituda, aga ma siiski ei teinud seda. Ja tee mis sa tahad olin mina see kes sai järgmine päev tema vao. Teised olid juba ammu teisel põllul kui ma tegin sõna otseses mõttes topelt tööd. Vot sellised probleemid on minul siin!!!
Aga nüüd see auto!!! Ei saa kohe ilma probleemideta. Läksin ükspäev üksinda autoga linna asju ajama ja ühtlasi oli ka teisipäev ehk pizzapäev, siis läksin Domino's pizzast läbi, et üks odav pizza võtta (Mari sina ära loe seda). Ja kui pizza käes, siis otsustas auto minuga streikima hakata. Muidu käivitub ja sõidab ilusti, aga kui mina olen roolis, siis ta ei tee seda. Ja nii ma siis istusingi rooli taga ja üritasin autot käivitada. Ühtlasi polnud mul ka telefoni kaasas, et kusagile helistada. Lõpuks võtsin rajalt maha ühe kuti. Ta palus mul kapoti lahti teha, aga loomulikult ma ju ei tea kus ma seda lahti saan teha :) Kutt muidugi muigas vaikselt naerda ja vaikselt siis toimetas seal kapoti all- mingi aku jama jälle. Õnneks ei läinud kaua aega kui pääsesin õnnelikult oma pesapaika ja see jääb ma arvan viimaseks korraks kui ma üksi linna lähen SELLE autoga.
Mis veel lahedam - ühel ilusal tööpäeva hommikul suutsime autovõtmed jätta autosse, lüües autouksed kinni nii, et need ilma võtmeta enam lahti ei tule. Milline kaunis lõpp ilusal tööpäeva hommikul.
Terve päev käis üks suur mõistatamine põllul, et kuidas autosse sisse muukida. Tööpäeva lõpus proovisid nii boss kui ka supervisorid ja teised tegelased kuidagi ust lahti muukida. Aga no kui ei ole pätiks õppinud, siis ei saa ka autosse sisse muukida. Mis seal siis ikka - lööme akna sisse - see ju odavam kui tellida mingi tegelane kohale. Päris vahva oli - minul nüüd kogemus juures. Eks me nüüd peame autode surnuaias tiirutama ja otsima uut akend:)
No ausõna ei tea, millal ja mis jama selle autoga järgmiseks tuleb!
Midagi muud erilist polegi siin juhtunud - Bundaberg on mõttetu koht :) Actionit on vähe ja rutiin ruulib sajaga. Aga tööd on vaja teha, et teise aasta viisa saada.
30 oktoober 2009
23 oktoober 2009
Tomatipõllu printsess!
Tundub, et hakkan juba karjääri siin Austraalias tegema :) Olen nüüd nii kogenud Cherry Girl, et võiksin ennast nimetada juba tomatipõllu valitsejaks. Tean kõiki põlde ja nende korrasolekut. Ja üldiselt saadavad supervisorid uued cherry girl-id just minu juurde, kes siis neid ilusti välja õpetab. Jube lahe tunne tekib, kui jälle mõni tüdruk mu juurde tuleb ja küsib, mis edasi peab tegema jne. Olen tomatipõllu printsess!!!
Ja printsessidele kohaselt peavad nad elama ka lossis. Ja selle nädala uudis ongi see, et ma ei ela enam oma pisikeses putkas kämpingus, vaid väga armsas rahulikus kohas nimega Mayfair place. Maja on renoveeritud välimuselt nagu pisikeseks lossiks. Rendime selles majas suurt elutuba kahe magamistoaga ja köögiga. Lisaks on seal piljardiruum klaveriga, oma hoov basseiniga ja väliköögiga. Luksus missugune. Iga päev kell 6 saab tehtud ka õhtune vesiaeroobika.
Majaga läks meil väga õnneks. Ühel päeval lugesime lehest, et üürida mingi osa majast. Nii me siis neljakesi sõitsime kohale, et uurida. Meile näidati samas majas teisi ruume, aga need polnud üldse ilusad ja olid mööblist tühjad. Aga me meeldisime maja omanikele nii väga, et nad otsustasid meile näidata oma uhket lossi ja viisid lõpuks meid meie praegusesse elukohta. See oli kola täis ja tolmune. Nad ütlesid, et ei kasuta seda ja me kohe haarasime võimalusest kinni ning küsisime seda endale rentimiseks. Nad võtsid mõtlemisaega, mis polnudki väga pikk. Järgmisel päeval tuli kõne, et kolige sisse. Ei mingit ettemakset ega midagi ja nii me nüüd siin olemegi - üleöö!!! Naljakas on see, et esmaspäeval peale tööpäeva öeldi meile, et teisipäev on ootamatult vaba. Nii me siis olime suht mornid, et mida selle teisipäevase päevaga ette võtta. Aga ootamatult tuligi korteriomaniku kõne ja teisipäev kulges kolimise tähe all. Selline tunne nagu tööandja oleks majaomanikege kokku leppinud :)
Siin on nii vaikne - enne magasime põhimõtteliselt telgitaolises kohas, mis oli kiirtee kõrval ja nüüd - mul pole sõnu!!!!
Mõned pildid ka kadestamiseks.
Ja printsessidele kohaselt peavad nad elama ka lossis. Ja selle nädala uudis ongi see, et ma ei ela enam oma pisikeses putkas kämpingus, vaid väga armsas rahulikus kohas nimega Mayfair place. Maja on renoveeritud välimuselt nagu pisikeseks lossiks. Rendime selles majas suurt elutuba kahe magamistoaga ja köögiga. Lisaks on seal piljardiruum klaveriga, oma hoov basseiniga ja väliköögiga. Luksus missugune. Iga päev kell 6 saab tehtud ka õhtune vesiaeroobika.
Majaga läks meil väga õnneks. Ühel päeval lugesime lehest, et üürida mingi osa majast. Nii me siis neljakesi sõitsime kohale, et uurida. Meile näidati samas majas teisi ruume, aga need polnud üldse ilusad ja olid mööblist tühjad. Aga me meeldisime maja omanikele nii väga, et nad otsustasid meile näidata oma uhket lossi ja viisid lõpuks meid meie praegusesse elukohta. See oli kola täis ja tolmune. Nad ütlesid, et ei kasuta seda ja me kohe haarasime võimalusest kinni ning küsisime seda endale rentimiseks. Nad võtsid mõtlemisaega, mis polnudki väga pikk. Järgmisel päeval tuli kõne, et kolige sisse. Ei mingit ettemakset ega midagi ja nii me nüüd siin olemegi - üleöö!!! Naljakas on see, et esmaspäeval peale tööpäeva öeldi meile, et teisipäev on ootamatult vaba. Nii me siis olime suht mornid, et mida selle teisipäevase päevaga ette võtta. Aga ootamatult tuligi korteriomaniku kõne ja teisipäev kulges kolimise tähe all. Selline tunne nagu tööandja oleks majaomanikege kokku leppinud :)
Siin on nii vaikne - enne magasime põhimõtteliselt telgitaolises kohas, mis oli kiirtee kõrval ja nüüd - mul pole sõnu!!!!
Mõned pildid ka kadestamiseks.
14 oktoober 2009
Lendavad telgid ja kärnas Jantik
Töökas töönädal käib täie tuhinal. Sellel nädalal on kuus päeva järjest tööd ja tööpäevad kipuvad venima ligi 9 tunnisteks. Kohutav asi on see, et siin Austraalias pannakse kõik poed kinni hiljemalt kell 5. Kui me töölt tagasi jõuame, on kell pool neli, siis pessu ja sööma ja ongi kell juba nii palju, et poodi ei jõua. Unustasin kahvlid kööki - need pandi ka nüüd pihta. Jube tigetaks ajab. Uusi kahvleid ka osta ei saa, sest Austraalias lõpeb elu kell 5. Neljapäeviti on poed lahti 9-ni, sest siis on inimestel palgapäev - eriti masendav ju!
See selleks. Midagi erilist polegi sellel nädalal toimunud. Suur torm käis siit üle. Karavanis igastahes telgid lendasid, palju ei puudunud, kui meie putka oleks ka tuule tiibadesse saanud. Öösel oli meeletu äikesetorm - müristas nii , et kõrvatroppidega võis ka lausa kurdiks jääda. Äike oli nii tugev, et kõik kohad lõi valgeks. Tuul tõi endaga kaasa metsatulekahjudest tekkinud söetolmu ja suitsuhaisu. Farmis tuiskas põllupealt kuivanud mulda - nähtavus oli põllul maksimaalselt 10 meetrit, suu-silmad tolmu täis. Austraalia kliima on ikka huvitvav küll. Kui päeval on soe ja päike, siis öösel on mega külm ja kui päeval on tuuline ja pilves, siis öösel on mega palav. Väike pilt meie lõunapausist ja video, kus tuul ei andnud armu.
Ükspäev pandi mind korjama tomatite asemel suvikõrvitsaid - ja oh seda jama nüüd - olen vist allergiline :) Käed on pisikesi punne täis ja ma oleksin nagu kärnaärni. Vähemalt hea asi on see, et ravimid, mille kaasa vedasin, ei lähegi raisku:) Lisaks minu imekaunite kätele, sattusin ma nüüd teist korda sääskede rünnaku ohvriks. Ja see kord väga tõsiselt - pole kohta, kus ms ei sügeleks. Öösel olen sääsepunnid lausa veriseks kratsinud. Ja nüüd on mul ka lisaks imekaunitele kärnas kätele ka imekaunid kärnas jalad. Ohh - paar kuud kannatust veel ja siis põgeneme siit Bundabergist :) Tahaksin juba tagasi ranniku äärde.
Ja ma ei suuda teile endiselt pildistada imearmast opossumi-ema, kes tassib oma poega seljas. See vaatepilt on nii armas ja südantliigutavalt naljakas. Ema, hirmust suured silmad peas, jookseb peidupaigast peidupaika, et pisikest pojakest turvalisse kohta viia ja pojake, suht totu-lotu näoga, vaatab ringi ja mõtleb oh-kui-lahe-on-kui-emme-mind-nii-tassib. Iga kord jään ma pildistamisega või filmimisega hiljekas. Aga ma proovin selle ikkagi ära teha!
Teisipäevased pizza-päevad on lahedad. Siis on suur pizza 5 dollarit ja kõik inimesed Bundabergis jooksevad tormi. Läksime siis ka, et osta üks pizza. See, mis Domino Pizzas toimus, oli hullumaja. Tööle oldi pandud vähenalt 40 töötajat. Kohutav siblimie käis. Inimesed astusid uksest välja kümnete pizzakarpidega. Ma usun, et pizzapäeval müüakse küll ikka paar tuhat pizzat. Ja selline päeav on igas pizzakohas.
See selleks. Midagi erilist polegi sellel nädalal toimunud. Suur torm käis siit üle. Karavanis igastahes telgid lendasid, palju ei puudunud, kui meie putka oleks ka tuule tiibadesse saanud. Öösel oli meeletu äikesetorm - müristas nii , et kõrvatroppidega võis ka lausa kurdiks jääda. Äike oli nii tugev, et kõik kohad lõi valgeks. Tuul tõi endaga kaasa metsatulekahjudest tekkinud söetolmu ja suitsuhaisu. Farmis tuiskas põllupealt kuivanud mulda - nähtavus oli põllul maksimaalselt 10 meetrit, suu-silmad tolmu täis. Austraalia kliima on ikka huvitvav küll. Kui päeval on soe ja päike, siis öösel on mega külm ja kui päeval on tuuline ja pilves, siis öösel on mega palav. Väike pilt meie lõunapausist ja video, kus tuul ei andnud armu.
Ükspäev pandi mind korjama tomatite asemel suvikõrvitsaid - ja oh seda jama nüüd - olen vist allergiline :) Käed on pisikesi punne täis ja ma oleksin nagu kärnaärni. Vähemalt hea asi on see, et ravimid, mille kaasa vedasin, ei lähegi raisku:) Lisaks minu imekaunite kätele, sattusin ma nüüd teist korda sääskede rünnaku ohvriks. Ja see kord väga tõsiselt - pole kohta, kus ms ei sügeleks. Öösel olen sääsepunnid lausa veriseks kratsinud. Ja nüüd on mul ka lisaks imekaunitele kärnas kätele ka imekaunid kärnas jalad. Ohh - paar kuud kannatust veel ja siis põgeneme siit Bundabergist :) Tahaksin juba tagasi ranniku äärde.
Ja ma ei suuda teile endiselt pildistada imearmast opossumi-ema, kes tassib oma poega seljas. See vaatepilt on nii armas ja südantliigutavalt naljakas. Ema, hirmust suured silmad peas, jookseb peidupaigast peidupaika, et pisikest pojakest turvalisse kohta viia ja pojake, suht totu-lotu näoga, vaatab ringi ja mõtleb oh-kui-lahe-on-kui-emme-mind-nii-tassib. Iga kord jään ma pildistamisega või filmimisega hiljekas. Aga ma proovin selle ikkagi ära teha!
Teisipäevased pizza-päevad on lahedad. Siis on suur pizza 5 dollarit ja kõik inimesed Bundabergis jooksevad tormi. Läksime siis ka, et osta üks pizza. See, mis Domino Pizzas toimus, oli hullumaja. Tööle oldi pandud vähenalt 40 töötajat. Kohutav siblimie käis. Inimesed astusid uksest välja kümnete pizzakarpidega. Ma usun, et pizzapäeval müüakse küll ikka paar tuhat pizzat. Ja selline päeav on igas pizzakohas.
10 oktoober 2009
Cherry girl
Öeldakse,et kes otsib, see leiab! Nii ju ongi! Kuna ma olen juba siia sõidust alates käinud peale oma ideega, et "kammime farme - nii saab töö", siis lõpuks ometi hakkasimegi lootusetuses olukorras farme lähiümbruses kammima.Sõitsime siia ja sinna ja paremale ja vasakule jne jne. keegi ei taha meid :( Roosikasvanduses käisin ka ja ka sinna mind, ilusat lillekest, ei tahetud. Aga siis märkasime ühte pisikest majakest, mille taga on angaar ja kus on põllud ja inimesed siblivad. Mõtlesime, et kiikame sisse. Tagasihoidlikul sammul astusimegi esimese ettejuhtuva töörabaja juurde ja küsisime kus on boss. Suunates oma suht mudast näppu "sinna poole", läksimegi bossi juurde. Tegemist oli küll supervisoriga, aga asi seegi. Küsimusele, kas kahte agarat töötajat nad vajavad, võttis ta meie kontakti ja lubas helistada. Noh, hea seegi, et lubab, mõtlesin ma. Nii siis selle farmiga lõpetasimegi esimese päeva farmi otsingud. Ehk on hommik õhtust targem! Ei mingeid kõnesid õhtul ja siis mõtlesime, et järgmine päev vaja ka farme kammida ja lähme ikka sinna väikse majakese juurde tagasi - noh käime pinda ikka. Sõidetud jälle siia ja sinna, seekord ainult paremale ja mõned farmid said meie telefoni numbri võrra rikkamaks ja lõpuks maanudsime väiksesse farmi. Supervisori sõnul olevat ta meile isegi helistanud, aga ei saanud kätte - ta tahtis öelda, et saime töö! Juhuuu!!!!
Kolmapäeval 5.30 olime vägagi tööhoos - panin oma helesinised sportpüksid jalga, roosa särgi selga, roosa nokaka pähe ja tööle (tegelikult need riided olid juba suht mustad eelmisest farmitööst). Mind pandi kirsstomateid korjama ja hiljem masina peale neid sorteerima ja siis pakkima! Jube lahe - mulle täitsa meeldis. Ja tegelikult leidsime sellise farmi, kuhu ma ideaalis tööle minna tahtsin: tegemist piskese perefirmaga (naine tegeleb paberimajandusega ja mees siis vastutab kvaliteedi eest). Farmis on bossil kaks supervisorit, statsionaarselt elab seal 2 pilukat, kes teevad kogu aeg mingit tööd ja siis meie - rügajad. Nad võtavad tööjõudu ühest backpackersist ja aeg ajalt on seal 6-15 inimest kokku koos meiega. Farmis peab kõike oskama teha. Mina millegi pärast pean kogu aeg tomatitega madistama (mind kutsutakse seal cherry girl). Teised tegelevad ka suvikõrvitsatega, istutamisega ja rohimisega. Varsti hakkab ka paprika aeg. No igast põllutööd veel. Tööd pidi jätkuma detsembri keskpaigani. Mulle meeldib seal :) Selline mõnus vaheldus. Ja kui võrrelda eelmist tomatifarmi, kus käis ainult üks piitsutamine, siis praeguses farmis olen ma nagu puhkusel. Kujutage ette kui lahe: istun vaikselt oma 20 liitrise ämbri peal ja korjan sinna kirsstomateid, kuulan oma lemmikut Tõnis Mäge ja mõtlen vaikselt oma plaane tuleviku osas, laulan mõne viisijupi kaasa ja päike paitab mu juba kuldseks saanud
nahka. Kuna ma olen puhtatõuline linnavurle, siis pole õnneks veel maatööd pinda käinud ja mulle meeldib seda kõike teha.
Tööpäev algab varakult ja lõpeb ka varakult. Kell 14 või 15 oleme juba kämparis tagasi. Seltskond on ka seal farmis lahe: töölised on enamuses sakslased ja iirlased. Kusjuures paljud räägivad, et oleme leidnud hea farmi, et sellised väiksed farmid, mille omanikuks on kohalik, on kõige paremad. Ja ausalt öeldes on teenistus ka päris kobe.Kolm päeva on tehtud tööd - laupäev on vaba. Neljapäeval saime ka oma "esimese palga" kätte ehk siis see kole tomatifarm maksis meile nende rügatud päevade eest. Hakkame tähistama - ostsime kasti õlut kolme peale ja nautisime ilusat pimedat õhtut, taustaks nahkhiirte kisa ja kõrval laua all uinuv vanamees.
Ja milline pilt: ma olen nagu Navitrolla. Arvan, et selle pildi nimeks võiks olla "Tühi kott ei seisa püsti"
06 oktoober 2009
TÄDI JANNE vol 2
Rõõmustav uudis minu Austraalia argipäeva!
Ma sain teist korda tädiks!!!!!!
Väike Rodni!!!!!
Uhh kuidas ma sooviksin praegu Eestis olla ja pisikest süles hoida ja vanema vennapojaga Ronaniga mängida!
Kallis Rait ja Kairi! Suurimad õnnesoovi teile pisipoja sünni puhul! Jõudu ja rõõmu teile igasse päeva!
Kallistan teid kõiki!
Ma sain teist korda tädiks!!!!!!
Väike Rodni!!!!!
Uhh kuidas ma sooviksin praegu Eestis olla ja pisikest süles hoida ja vanema vennapojaga Ronaniga mängida!
Kallis Rait ja Kairi! Suurimad õnnesoovi teile pisipoja sünni puhul! Jõudu ja rõõmu teile igasse päeva!
Kallistan teid kõiki!
03 oktoober 2009
Töö
Lõpuks ometi saime me tööle. Tööle saamine võttis ikka paraja pingutuse. Kui tööd pole, siis ei ole tööd ja kui on, siis tundub, et on täiega tööd. Tegelikult algavad igasugused hooajad peale oktoobrist - see on meie uurimuse tulemus: august-september on täiesti puhkamise kuu, siis vili alles küpseb. Igapäevased kõned töö otsimiseks ei andnud mingit tulemust. Ja kui mõni kuulutus ilmus, siis olid kohad juba täis. Ühel päeval ilmus kämparisse ka mingi farmi kuulutus ja me kohe haarasime sellest kinni ja võtsime ühendust. Pikalt ei hakka kirjutama, aga lubati, et saab tööle. Nii me siis hõiskasime "enne õhtut" ja valmistasime tööle minekuks. Aga mida polnud, oli töö!!! Keegi ei helistanud nagu enne lubati. Parajad lubajad sellised. Pettumus missugune. Masendus jälle kraapis hinges, et millal ja kuhu ja kuidas tööle saada.
Tuleb jälle netis surfata, kioskites lehed läbi lapata ja helistada. Meie ühele sõbrale Tarmole meenus äkki üks tomatifarm ja vaja vaid selle kontakt saada. Nii siis õhtuks kõik uurimistööd jälle tehtud ja ka mõned numbrid saadud. Aga tomatifarmi omanikud on türklased ning nendest telefonis aru saada on ikka tõeline kunst. Ausside aktsient on selle kõrval köömes. Aga kui ei saa suheldud inimekeeles, tuleb kasutusele võtta sms-keel. Ja oh ime - naistel töö olemas. Nii me siis Veroonikaga jube ärevuses, et homme tööle ja et ma hüppan auto pulti ja läheb kimamiseks.
Muideks Austraalia teed on imelised - mäest ülesse ja mäest alla jne jne. Mõned koledad vaatepildid kangurudest, aga ikkagi maastik on imeline ja 120 km/h pressisin autost välja :)
Aga tööotsingud jätkuvad.
Naabrimees Gunnar - selline muhe vana taadu - mainis, et üle tee telkijad (pilukad) käivad kusail tomati farmis. Läksime ka sinna uurima ja mingeid kontakte saama. saimegi nende tomatifarmi kontakti, aga jälle türklane ja ei saa midagi aru, mida ta räägib. Lubas tagasi helistada ja nii see ka jutuks lõpuks jäigi - ei olenud mingit kõnet. Kutid plaanisid teise autoga pilukatele järgi sõita ja niis siis ennast nende farmi tööle pressida.
Järgmisel hommikul lahkusin mina Veroonikaga oma väga-kulla-kalliks-saanud autoga tööle. Tee oli pikk - 50 km ja koht oli kohutav ja räpaseid kolle täis (tegelikult nad olid tomatikorjajad).
Ja kõik, kes mind teavad ja tunnevad, kujutage nüüd ette mind helesiniste sportlike põlvpükstega, roosa Puma dressipluusiga ja roosa nokamütsiga. Ja ma pidin tegema seal nägu, et aru-ma-ei-saa-miks-kõik-mind-vahivad. Teised olid riides nagu kollid :) Aga tööpäeva lõpus olin ma ka suht koll. Ja teise tööpäeva lõpus olin ma juba päris koll.
Ja kui sai esimesel tööpäeval niiöelda nimekirja sabasse seista, siis nägime, et oh imet pilukad ja kuttide auto tuleb samasse kohta - ei ole võimalik!!!! Bundaberg on tomatifarme paksult täis :)
Kutid tööd ei saanud - nende plaan ei läinud läbi. Mina Veroonikaga hakkasime rügama - milline rassimine ja orjatöö. KOHUTAV. Plaanisime juba poole päeva pealt minema minna, aga miski sundis meid seal tööpäeva lõpuni olema. Siis me oma kavala jutuga sebisime ikkagi kutid ka sinna tööle. Ja ühtlasi lubati, et edaspidised tomatipõllud on paremad, kui see risuhunnik, kus me esimesel päeval olime.
Tegelikult, peale tööpäeva kui ennast puhtaks küürisin tomati mustusest ja tolmust, siis tundus, et polegi asi nii hull. Selg nata valutab ja on kange, aga ma ju tugev tüdruk.
Teine tööpäev oli jah paremal tomatipõllul, aga tunduvalt piinarikkam: päike kõrvetab, tolmu lenda, selg veel valusam ja kangem, sandflay punnid sügelevad, sest olin sattunud nende rünnaku alla eelnev päev - kõik on paha!!! Aga tulemus oli parem: esimesel päeval korjasin 21 ämbrit ja teisel päeval juba 33 ämbrit :) Üldiselt - teenistus oli jama! See on ka põhjus, miks me peale kolmandat päeva lahkusime. Miks rügada terve päev ja saada paar sandikopikat.
Kogenud korjajate sõnul pidi see olema jama ja kasin põld. Teine farm, kuhu põrutame 12 oktoober peaks olema 2 või 3 korda parem ja suuremate tomatitega. Eks näis. Kaua ma seda tööd ei kavatse teha - ma pole siiski oma kõrgharidust omandanud, et tomateid korjata. See on küll väike vaheldus kontoritööle. Saan oma teise aasta viisa kätte ehk siis 3 kuud rügamist farmis ja siis põrutame ikka asustatud kohta ja hakkan inimese tööd otsima. Tegelikult ma tahaksin tööd teha kusagil rahvuspargis - looduse ja loomade juures. Aga seda tööd teevad vaid kohalikud ja see on riigitöö, mida ei anta minusugustele ränduritele.
Aga natuke ka naabrimehest Gunnarist. Jube muhe vana on - ta elab samasuguses putkas ja olnud seal juba mitu head aastat. Viisin talle tomateid ja ta andis vastu kaks kanakoiba :) Selline vahetus siis oli!!! Aga ta ikka siin kostitab õllega ja siidriga ja niisama lahe ja jutukas vana. Annab häid näpunäiteid töö otsismise kohta ja samuti elab täiega kaasa ka meie tööpäevadele, tulles jälle meile õues vastu lustakate hüüetega.
Aga siin elab ikka igasuguseid huvitavaid persoone. Üks näiteks räägib omaette kogu aeg. Tal kunagi juhtus mingi õnnestus ja tal on peas meeletu arm. Aga ta oleks nagu mingis filmis. Tal on seal mingi kindel roll ja tal on mitu sõpra, kes selles filmis ka on ja nii ta nende sõpradega arutab erinevatel teemadel. Üks sõber on ilmselt põrgust - nii palju ma olen aru saanud. Aga ta on ka jube lahke - täna köögis tegi meile tortillat peale tööpäeva - maitsev oli :)
Siis on siin veel üks muhe vana, kes öösel naerab südamest läbi une ja sojjub midagi. Siinkohal suured tänud Marile, kes varustas mind kunagi kõrvatroppidega. Kallis oled!!!!
Ja mul on koduloomad. Üks oli isegi toaloom, aga ta sai välja visatud. Ta tegi oma nr 2 väljaheidet voodisse ja see ületas igausguse piiri. Tegemist oli vist kekoga, aga kindel pole, sest ta ei jätnud endast mingit märki peale oma väljaheite. Tänaseks ei oska ma öelda, mis temast sai, sest kõik võimalikud pilud sai kinnitatud.
Õueloomadeks on opossumid. Lausa kolm korraga ja nad on tegelikult jube armsad. Üks hommik üks armas emaopossum vedas oma poega seljas - kahju et pilti teha ei saanud. Aga mingidki ülesvõtted tööst ja loomadest.
Tuleb jälle netis surfata, kioskites lehed läbi lapata ja helistada. Meie ühele sõbrale Tarmole meenus äkki üks tomatifarm ja vaja vaid selle kontakt saada. Nii siis õhtuks kõik uurimistööd jälle tehtud ja ka mõned numbrid saadud. Aga tomatifarmi omanikud on türklased ning nendest telefonis aru saada on ikka tõeline kunst. Ausside aktsient on selle kõrval köömes. Aga kui ei saa suheldud inimekeeles, tuleb kasutusele võtta sms-keel. Ja oh ime - naistel töö olemas. Nii me siis Veroonikaga jube ärevuses, et homme tööle ja et ma hüppan auto pulti ja läheb kimamiseks.
Muideks Austraalia teed on imelised - mäest ülesse ja mäest alla jne jne. Mõned koledad vaatepildid kangurudest, aga ikkagi maastik on imeline ja 120 km/h pressisin autost välja :)
Aga tööotsingud jätkuvad.
Naabrimees Gunnar - selline muhe vana taadu - mainis, et üle tee telkijad (pilukad) käivad kusail tomati farmis. Läksime ka sinna uurima ja mingeid kontakte saama. saimegi nende tomatifarmi kontakti, aga jälle türklane ja ei saa midagi aru, mida ta räägib. Lubas tagasi helistada ja nii see ka jutuks lõpuks jäigi - ei olenud mingit kõnet. Kutid plaanisid teise autoga pilukatele järgi sõita ja niis siis ennast nende farmi tööle pressida.
Järgmisel hommikul lahkusin mina Veroonikaga oma väga-kulla-kalliks-saanud autoga tööle. Tee oli pikk - 50 km ja koht oli kohutav ja räpaseid kolle täis (tegelikult nad olid tomatikorjajad).
Ja kõik, kes mind teavad ja tunnevad, kujutage nüüd ette mind helesiniste sportlike põlvpükstega, roosa Puma dressipluusiga ja roosa nokamütsiga. Ja ma pidin tegema seal nägu, et aru-ma-ei-saa-miks-kõik-mind-vahivad. Teised olid riides nagu kollid :) Aga tööpäeva lõpus olin ma ka suht koll. Ja teise tööpäeva lõpus olin ma juba päris koll.
Ja kui sai esimesel tööpäeval niiöelda nimekirja sabasse seista, siis nägime, et oh imet pilukad ja kuttide auto tuleb samasse kohta - ei ole võimalik!!!! Bundaberg on tomatifarme paksult täis :)
Kutid tööd ei saanud - nende plaan ei läinud läbi. Mina Veroonikaga hakkasime rügama - milline rassimine ja orjatöö. KOHUTAV. Plaanisime juba poole päeva pealt minema minna, aga miski sundis meid seal tööpäeva lõpuni olema. Siis me oma kavala jutuga sebisime ikkagi kutid ka sinna tööle. Ja ühtlasi lubati, et edaspidised tomatipõllud on paremad, kui see risuhunnik, kus me esimesel päeval olime.
Tegelikult, peale tööpäeva kui ennast puhtaks küürisin tomati mustusest ja tolmust, siis tundus, et polegi asi nii hull. Selg nata valutab ja on kange, aga ma ju tugev tüdruk.
Teine tööpäev oli jah paremal tomatipõllul, aga tunduvalt piinarikkam: päike kõrvetab, tolmu lenda, selg veel valusam ja kangem, sandflay punnid sügelevad, sest olin sattunud nende rünnaku alla eelnev päev - kõik on paha!!! Aga tulemus oli parem: esimesel päeval korjasin 21 ämbrit ja teisel päeval juba 33 ämbrit :) Üldiselt - teenistus oli jama! See on ka põhjus, miks me peale kolmandat päeva lahkusime. Miks rügada terve päev ja saada paar sandikopikat.
Kogenud korjajate sõnul pidi see olema jama ja kasin põld. Teine farm, kuhu põrutame 12 oktoober peaks olema 2 või 3 korda parem ja suuremate tomatitega. Eks näis. Kaua ma seda tööd ei kavatse teha - ma pole siiski oma kõrgharidust omandanud, et tomateid korjata. See on küll väike vaheldus kontoritööle. Saan oma teise aasta viisa kätte ehk siis 3 kuud rügamist farmis ja siis põrutame ikka asustatud kohta ja hakkan inimese tööd otsima. Tegelikult ma tahaksin tööd teha kusagil rahvuspargis - looduse ja loomade juures. Aga seda tööd teevad vaid kohalikud ja see on riigitöö, mida ei anta minusugustele ränduritele.
Aga natuke ka naabrimehest Gunnarist. Jube muhe vana on - ta elab samasuguses putkas ja olnud seal juba mitu head aastat. Viisin talle tomateid ja ta andis vastu kaks kanakoiba :) Selline vahetus siis oli!!! Aga ta ikka siin kostitab õllega ja siidriga ja niisama lahe ja jutukas vana. Annab häid näpunäiteid töö otsismise kohta ja samuti elab täiega kaasa ka meie tööpäevadele, tulles jälle meile õues vastu lustakate hüüetega.
Aga siin elab ikka igasuguseid huvitavaid persoone. Üks näiteks räägib omaette kogu aeg. Tal kunagi juhtus mingi õnnestus ja tal on peas meeletu arm. Aga ta oleks nagu mingis filmis. Tal on seal mingi kindel roll ja tal on mitu sõpra, kes selles filmis ka on ja nii ta nende sõpradega arutab erinevatel teemadel. Üks sõber on ilmselt põrgust - nii palju ma olen aru saanud. Aga ta on ka jube lahke - täna köögis tegi meile tortillat peale tööpäeva - maitsev oli :)
Siis on siin veel üks muhe vana, kes öösel naerab südamest läbi une ja sojjub midagi. Siinkohal suured tänud Marile, kes varustas mind kunagi kõrvatroppidega. Kallis oled!!!!
Ja mul on koduloomad. Üks oli isegi toaloom, aga ta sai välja visatud. Ta tegi oma nr 2 väljaheidet voodisse ja see ületas igausguse piiri. Tegemist oli vist kekoga, aga kindel pole, sest ta ei jätnud endast mingit märki peale oma väljaheite. Tänaseks ei oska ma öelda, mis temast sai, sest kõik võimalikud pilud sai kinnitatud.
Õueloomadeks on opossumid. Lausa kolm korraga ja nad on tegelikult jube armsad. Üks hommik üks armas emaopossum vedas oma poega seljas - kahju et pilti teha ei saanud. Aga mingidki ülesvõtted tööst ja loomadest.
26 september 2009
Bundabergis
Elusalt-tervelt Bundabergis. Sõit oli sujuv ja kestis umbes 5 tundi. Auto lõi ka ilusti nurru ja ei jonninud.Maastik on siin ilus, aga mõnedes kohtades oleks nagu olnud metsatulekahjud - kõik on sudune ja kärsahais, õrnalt maa suitses ja puude tüved olid söestunud. Tee ääres oli näha ka kängurusid. Paar vaest loomakest olid autodelt vist löögi saanud ja nii oma elukese tee ääres lõpetanud.
Bundaberg pole nii ilus kui Gold Coast. Hommikul on pidevalt tuuline ja pilves, aga päev on ikkagi kuum ja päikseline. Bundaberg pole ranniku ääres ja nüüd võin ka mõneks ajaks ookeaniga hüvasti jätta. Aga praeguses elukohas on bassein, kus saab igapäev supelda. Esimene kämping, kuhu plaanisime autosse ööbima jääda oli suht jube - inimesed olid seal väga kahtlased ja nende silmist võis välja lugeda, et nende elumõte on vist ennast iga päev pilve tõmmata. Üldiselt lasime sealt suht kiiresti jalga.
Praegune kämpinguplats on armas ja turvaline. Ööbimiskohaks on pisike putka :). Köök on siin vabas õhus. Kämping üldjuhul on väga vaikne koht - palju eakaid inimesi, kes siin alaliselt elavad või siis lihtsalt lahedaid puhkajaid oma telkide või kämpingautodega.Loodus on täiesti teine kui Gold Coastil. Palju, palju linde. Päikseloojangu ajal kogunevad rohelised papagoid puudele ja kisavad meeletult, nii et raske on isegi ennast kuulda ja siis äkki on nad kuhugile kadunud. Teatud liik linde (mingid harakalised) ründavad inimesi ja eriti neid, kes sõidavad rattaga või mopeediga. Nad üritavad nokaga äsada - jube hirmus tegelikult. Kui päike loojunud, siis tulevad parvedena hiiglaslikud nahkhiired ja neid on tuhandeid. Nad kisavad ja kaklevad puude otsas. Üks puuoks lausa murdus nende raskusest. Tegelikult on päeval Austraalia imeilus, aga nii kui on kottpime, siis on see päris kohutav koht. Nimelt, siis tulevad välja kõiksugused tegelased, kellega inimene eriti kokkupuutuda ei taha: nahkhiired, sisalikud, putukad, maod. Kõige vastikumad tegelased on sandflaid ehk imepisikesed sääselised. Nad on väga, väga väiksed (vaevu näeb neid), aga teevad suurt piina. üks õhtu olin nagu mingi täpiline tegelane. Punnid sügelevad ja on väga ebameeldivad. Eesti sääsepunnid on nende kõrval "köömes"! Pimedusega hiilivad ka opossumid igal pool, kus vähegi toidulõhna tunnevad. No ja kuna kämping on kohe ühe suurema jõe ääres, siis ma ausõna ei taha teada, kes sealt jõest oma nina välja pistab pimedusega. Jõkke ujuma minna ei tohi, kui ei taha just surma saada. Seal on ikka kõiksuguseid elukaid.
Kämpari lähedal on ka üks miniloomaaed, kus ma ikka aegajalt läbi lipsan. Seal on lahedad papagoid ja muud linnud. üks tegeleane ütleb "Hallo". Ma üritasin talle ka ühte teist sõna õpetada, aga ta vastas ainult "Hallo". Lisaks ronis ta mööda puuriseina ringi, aga mitte oma jalgadega vaid nokaga. Jooksis mööda puuriäärt edasi-tagasi ja iga kord peaga vastu seina. Linnust suht kahju - lolliks on läinud teine seal puuris! Loomaaias on ka 5 kängurut. üks on neist ikka väga pisike. Lisaks on seal ka kanad, kalkunid, pardid ja muid imelikke linde. Sisalikud lebavad kuuma kivi peal liikumatult ja üks paabulind, kes ühel päeval oli oma putkast lahti pääsenud ja jooksis mööda autoteed nii et suled vuhisesid tuulest.Kämpingus on ühed toredad eestlased: Veronika ja Tarmo. Nad tutvustasid linna ja muid kohalikke kohti. Ja üldse on tore koos aega veeta. Nende kaudu peaksime tööd ka saama, aga alles oktoobri keskel. Lähitulevikus proovime jõud ühendada ja kusagil maja rentida. Vahepeal võis kämparis kokku lugeda 11 eestlast. Eestlasi pidi Bundabergis palju olema:) Tegelikult on siin Austraalias eestlasi väga palju.
Üldiselt läheb aeg siin väga kiiresti. Väike rutiin hakkab juba tekkima ja see mulle eriti ei meeldi. Aga selle rutiini ma hävitan peagi. Kämpari seinale tekkis ükspäev töökuulutus, kuhu me siis ka helistasime. Nii et 28. septembri seisuga proovin esimest korda elus ka farmitööd. Mida ma tegema hakka ei oska veel öelda. Aga saab vähemalt paar nädalat teha midagi, kui teise töö saab. Tegelikult on suht keeruline saada working-holiday viisaga mingit normaalset tööd. Aga kui ma oma farmitööga kindlustan teise aasta viisa, siis pidavat see tiba kergem olema. kuna backpackerseid on nii palju, siis saab ükskord ka siin töökohad otsa - ega see Austraalia oma töökohtade poolest ka päris kummist pole :)
Muide - kas te ikka lugesite Sidney liivatormist - see liivatorm läks ka siit väikse riivamisega üle. Imelik päev oli see. Kiiresti läks pimedaks, kuum õhk, naljakas hais ja kõik tundus punakas. Hiljem selgus, et Sidney liivatorm oli Bundabergi riivanud ja põhja Queenslandi metsatulekahjude kärsahais ulatus ka siia - täielik kompott.
20 september 2009
Eluolu
Selline kaunike käruke - Toyota Camry Wagon. Tõenäoliselt saab sellest minu järgmine pesake, kus elada. Lahe ju :)Ettevalmistused käivad: akendele on soetatud termokatted. Tagumised istmed käivad alla ja magamisasemeks on paks fliiskate ning padi.
Tegin suurpuhastue autos - tolmust kõik puhtaks.
Küsimusele "Miks ma järgmise nädala autos elan?" oskan vastata vaid nii - säästuaeg!!!! Ja loomulikult ka sellepärast, et järgmised postitused oleksid täis seiklusjutte ja kodumaa rahvale naeru.
Majakesest, kus praegune elukoht on, hakkan ma küll puudust tundma. Siin on lahe ja meeldivalt vaikne. Mugav ja hubane. Siin elades tekkis mul järgmine unistus - tahan sellist maja ja tahan siia elama jääda....
Ja see tahvlist tehtud köögikapiuks. Minu tulevasse koju (jumal seda teab, millal see küll juhtub) tuleb samasugune kapiuks.
Kahju, et siin pildil pole näha, milline päike hommikuti siia terrassile paistab.
Nii hommiku- kui ka lõunasöögid sai siin einestatud. Õhtul läks kahjuks nii pimedaks, et isegi lambist polnud suuremat kasu ja ühel õhtul suutsime grillil liha ära kärsatada pimeduse tõttu :)
Ma usun, et kui tulen Gold Coastile tagasi, siis üürin jälle siia majja toakese.
19 september 2009
Puhkus
Selle nädala võiks nimetada isegi et tõeliseks puhkuseks. Ei mingit tööd veel. Vaja ennast ikka päiksest energiaga täis laadida enne kui suureks rassimiseks läheb. Päike paitab mu heledat nahka ja grillib seda aina kuldsemaks ja kuldsemaks. Ookean on ikka vapustav - ma ei saa sellest üle ega ümber.
Nüüd kus olen juba Austraaliasse sisseelanud, siis ma kardan, et mind pole võimalik enam Eestisse niipea tagasi meelitada. Ja ma usun, et lõpuks lepib selle mõttega ka mu ema.
Aga kuna ma olen juba Austraaliast nii sisse võetud, siis ma ei tea, mis minuga võib juhtuda kui ma veel sisemaale rändan ja näen tõelist loodust. Tõenäosus siia jäädavalt elama jääda on juba praegu väga suur :)
Niisiis, mida me sellel nädalal tegime!?
Päevitasime, päevitasime, siis veel päevitasime. Hommikused krõbuskid piimaga terrassil, värske jahutav apelsinimahl ja ei mingit kohvi. Austraalia on ravinud minu kohviholismi. Ei mingeid mürke organismi. Ja kuna alkoholi hind ületab igasuguse piiri, siis veel kord - ei mingit mürki organismi :)
Köögis käib usin kokkamine ja ükspäev sai ka grillitud. Jube naljakad grillsöed on siin - ei lähe põlema :) Ja kui lõpuks suutsime söed punaseks puhuda, oli nälg juba nii suur, et liha kõrbes ära sellest suurest kiirustamisest ja kuumusest grillis. Tegelikult jõudsi juba väljas pimedaks minna ja raske oli selgeks teha, mis värvi liha on kas veel punane või juba must!
Maja, kus hetkel ja viimaseid päevi pesitseme, polegi enam nii tühi - kolm noort tüdrukut kolisid sisse. Sellised noored ja vaiksed - äsja keskkooli lõpetanud ja nüüd seiklusjanulised.
Tegelikult tahaks juba rügama hakata. Natuke ära tüütab see logelemine ja mölutamine :)
Käru sai ka puhtaks pestud nii seest kui väljast ja valmis startima pikemaks teekonnaks.
Käru sõidab "ptui-ptui-ptui" kenasti. Korra käisime veel ostukohas ja lasime auto tehnikul üle vaadata. Loodame, et käru ei vea ikkagi meid alt ja sõidutab ilusti meid 450 km ülesse poole Bundabergi.
Esmaspäeval on start. Nalja hakkab siis saama. Esimesed nädal või isegi kaks peab vist autos ööbima, aga õnneks saab minna kämpingute parki. Kui on veel vabasid putkasid, kus saaks sisse seada, siis oleks lahe, aga tõenäosus, et need vabad oleksid, on ikka väike. Eks järgmise nädalaga selgub nii mõndagi - kas saab tööle või tuleb jälle mölutada ja oodata, millal hooaeg algab.
Usun, et Bundabergis on sama ilus ja lahe kui Gold Coastil. Gold Coast on juba selle kahe nädalaga otsast lõpuni läbi kammitud - vaja järgmine territoorium vallutada.
Bundabergis pidi olema Bundy Rum - kõik aussid räägivad sellest kui jumalate joogist :) Eks näeb!!!
Kokkuvõtteks siis teie jaoks tõenäoliselt igav postitus, aga minu jaoks endiselt ahhetama panev nädal!
Kuumad, päiksekiirtega täidetud ja ookeani vee glasuuriga kallistused teile!
Nüüd kus olen juba Austraaliasse sisseelanud, siis ma kardan, et mind pole võimalik enam Eestisse niipea tagasi meelitada. Ja ma usun, et lõpuks lepib selle mõttega ka mu ema.
Aga kuna ma olen juba Austraaliast nii sisse võetud, siis ma ei tea, mis minuga võib juhtuda kui ma veel sisemaale rändan ja näen tõelist loodust. Tõenäosus siia jäädavalt elama jääda on juba praegu väga suur :)
Niisiis, mida me sellel nädalal tegime!?
Päevitasime, päevitasime, siis veel päevitasime. Hommikused krõbuskid piimaga terrassil, värske jahutav apelsinimahl ja ei mingit kohvi. Austraalia on ravinud minu kohviholismi. Ei mingeid mürke organismi. Ja kuna alkoholi hind ületab igasuguse piiri, siis veel kord - ei mingit mürki organismi :)
Köögis käib usin kokkamine ja ükspäev sai ka grillitud. Jube naljakad grillsöed on siin - ei lähe põlema :) Ja kui lõpuks suutsime söed punaseks puhuda, oli nälg juba nii suur, et liha kõrbes ära sellest suurest kiirustamisest ja kuumusest grillis. Tegelikult jõudsi juba väljas pimedaks minna ja raske oli selgeks teha, mis värvi liha on kas veel punane või juba must!
Maja, kus hetkel ja viimaseid päevi pesitseme, polegi enam nii tühi - kolm noort tüdrukut kolisid sisse. Sellised noored ja vaiksed - äsja keskkooli lõpetanud ja nüüd seiklusjanulised.
Tegelikult tahaks juba rügama hakata. Natuke ära tüütab see logelemine ja mölutamine :)
Käru sai ka puhtaks pestud nii seest kui väljast ja valmis startima pikemaks teekonnaks.
Käru sõidab "ptui-ptui-ptui" kenasti. Korra käisime veel ostukohas ja lasime auto tehnikul üle vaadata. Loodame, et käru ei vea ikkagi meid alt ja sõidutab ilusti meid 450 km ülesse poole Bundabergi.
Esmaspäeval on start. Nalja hakkab siis saama. Esimesed nädal või isegi kaks peab vist autos ööbima, aga õnneks saab minna kämpingute parki. Kui on veel vabasid putkasid, kus saaks sisse seada, siis oleks lahe, aga tõenäosus, et need vabad oleksid, on ikka väike. Eks järgmise nädalaga selgub nii mõndagi - kas saab tööle või tuleb jälle mölutada ja oodata, millal hooaeg algab.
Usun, et Bundabergis on sama ilus ja lahe kui Gold Coastil. Gold Coast on juba selle kahe nädalaga otsast lõpuni läbi kammitud - vaja järgmine territoorium vallutada.
Bundabergis pidi olema Bundy Rum - kõik aussid räägivad sellest kui jumalate joogist :) Eks näeb!!!
Kokkuvõtteks siis teie jaoks tõenäoliselt igav postitus, aga minu jaoks endiselt ahhetama panev nädal!
Kuumad, päiksekiirtega täidetud ja ookeani vee glasuuriga kallistused teile!
12 september 2009
Seiklused alaku!
Iga järgmine päev naeran ma eelmie päeva üle. Olukorras, kus tunub, et enam hullemaks minna ei saa ja nüüd on kõik läbi, siis järgmisel päeval olen mõelnud, et saab ikka küll asjad hullemaks minna, aga lahendamatuid olukordasid pole olemas.
Kui vahepeal tundub, et asi on ikka hull ja ei tea kust, mida, kuidas midagi otsida ja sebida, siis viimasel lootusetul hetkel tuleb mängu juhus ja vajalikele asjadele leidub lahendus. Läbi Orkuti saime kontakti siinse kohaliku eestlasega, kes rendib oma majas tuba välja. Temal oli küll see juba hõivatud, aga siin on veel eestlasi, kes tegelevad siin oma businessiga ja rendivad oma majas tubasid. Nii lihtsalt siis ongi saadud järgmiseks nädalaks armsas rahulikus piirkonnas väike majake. JAH - lausa majake, kus elada. Pildi saadan, kui sisse kolin. Majake on armas, köök koos suure elutoaga, magamistuba, kaks väikest magamamistuba, vannituba, wc, terrass koos grilliga. Pesupesemise võimalus ja väike hoovike. Kuna hetkel pole tal teisi üürilisi, siis on see maja täitsa tühi :)
Hea, et hostelist ära saab. Hostel on küll armas ja tore, aga siinsed hosteli elanikud häirivad mind. Kes lohistab plätusid, kes nuuskab nii, et maja väriseb, kes rögiseb wc-s kraanikausi juures, et lausa süda paha. Inimesed ei aksepteeri teiste unega - uksed prõmmuvad, kohvreid lohistatakse trepist alla ilge kolinaga, räägitakse kõva häälega. Rahvas on ikka nii kirju kui kirju. Ma nägin vist esimest korda ühte jaapanlannat, kes oli mega pikk. Jaapanlased matsutavad vastikult - söögiisu kaob ära. Mingid tegelased krooksuvad kogu aeg. Siis siin on üks naljakas mees - ta meenutab nagu sarimõrvarit kusagil action filmides. Ta on väääga kahtlane ja imelik. Aga äkki olen mina ka nende jaoks imelik? Aah - MA EI USU :)
Aga pole siin Austraalias midagi teha, kui pole autot. NOh saaks küll ka ilma hakkama, aga siis asi veel keerulisem, kui ta juba on.
Kolmapäev mööduski autojahil. Suhteliselt kiiresti saigi auto soetatud autopargist. Autopargist on parem osta kui otse omanikult, kuna siis saab kaasa ka garantii, kui midagi peaks juhtuma. Pigem maksta tiba rohkem, kui et seista keset teekonda tee ääres ja oodata puksiiri. Selline asi nagu slepis vedamine on siin rangelt keelatud.
Auto on kobe - paras käru küll, aga kobe ikkagi. Toyota camry, automaat - JESSS.
Teel hostelisse, umbeses 20 minutit sõidetud, jäimegi teeäärde, sest käru otsustas otsad anda. Ja siit moraal - tuleb osta autopargist, sest siis on garantii kaasas:)
Suht rõve on jääda kusagil Gold Coast HW bussipeatuses seisma, aga õnneks üks teetööline lükkas auto bussipeatusest eemale, et bussid saaksid ikka liikuda. Ligi kolm tundi ootamist, et autopark saadaks mingi tehniku. Ja kui tehnik saabus, siis käivitas ta krokodega aku. Kuigi nii kui gaasi sai antud, suri käru jälle ära. Nooh uus kõne tehnikule, kes ei olnud õnneks kaugele jõudnud sõita. Siis sai käru uue aku. Sellega sai hostelisse ära venitatud. Tuli välja, et genekas on õhtal. Tuleb uus genekas panna. Ja siinkohal veelkord - hea et autopargist ostad, sest seal kehtib garantii.
Alguses lubati, et tehnik tuleb ise kohapeale seda genekat vahetama, aga hommikul tuli kõne, et sõitke tagasi, et vahetada saab vaid seal.
Kui arvate, et sõit tagasi kulges sujuvalt, siis eksite. Coolangattast Southporti sõit kestab autoga umbes 35 minutit. Poolele teele jõudes, kohe peale silda, suri käru jälle ära. Ja väga ebameeldivas kohas. Aga ütleme nii, et minu närvid olid juba suht-koht läbi eelmise päeva jamadest, siis polnud enam närve, mis läbi läheksid. Kuna aussid on väga sõbralikud ja abivalmid, siis üks naine tuli appi ja saime ka ühe mehe appi sebida, et autot lükata paremasse kohta, kus liiklust ei segaks. Õnneks puksiir tuli ka 15-minutit hiljem.
Nooh kõik teie, kes olete Austraalias olnud - kas ka teie olete autot kiirteel lükanud või kas ka teie olete saanud Austraalias puksiirautoga sõita? Mina olen:)
Ülejäänud pool teed saigi sõidetud puksiirautos. Ja veelkord - hea, et on ostetud autopargist, sest siis kehtib garantii. Ma arvan, et ma ei tahaks teada, mis see puksiir maksma oleks läinud või mis see genekas oleks maksnud, kui poleks olnud garantiid.
Lõpp hea ja ma siiralt loodan, et kõik on hea. Käru sai uue geneka ja seekord teel tagasi hostelisse ei vedanud ta alt.
Nüüd veel vaja oodata ära pangakaart ja tax-number ning saab asuda tööle. Ma usun, et ka sellest saab vahva jutu kokku kirjutatud.
Seniks kallid sõbrad - olge kallid ja tublid.
PS vendadele! Kui emaga räägite, siis öelge, et minuga on kõik korras ja ei ole vaja muretseda:) Kalli, kalli!
Kui vahepeal tundub, et asi on ikka hull ja ei tea kust, mida, kuidas midagi otsida ja sebida, siis viimasel lootusetul hetkel tuleb mängu juhus ja vajalikele asjadele leidub lahendus. Läbi Orkuti saime kontakti siinse kohaliku eestlasega, kes rendib oma majas tuba välja. Temal oli küll see juba hõivatud, aga siin on veel eestlasi, kes tegelevad siin oma businessiga ja rendivad oma majas tubasid. Nii lihtsalt siis ongi saadud järgmiseks nädalaks armsas rahulikus piirkonnas väike majake. JAH - lausa majake, kus elada. Pildi saadan, kui sisse kolin. Majake on armas, köök koos suure elutoaga, magamistuba, kaks väikest magamamistuba, vannituba, wc, terrass koos grilliga. Pesupesemise võimalus ja väike hoovike. Kuna hetkel pole tal teisi üürilisi, siis on see maja täitsa tühi :)
Hea, et hostelist ära saab. Hostel on küll armas ja tore, aga siinsed hosteli elanikud häirivad mind. Kes lohistab plätusid, kes nuuskab nii, et maja väriseb, kes rögiseb wc-s kraanikausi juures, et lausa süda paha. Inimesed ei aksepteeri teiste unega - uksed prõmmuvad, kohvreid lohistatakse trepist alla ilge kolinaga, räägitakse kõva häälega. Rahvas on ikka nii kirju kui kirju. Ma nägin vist esimest korda ühte jaapanlannat, kes oli mega pikk. Jaapanlased matsutavad vastikult - söögiisu kaob ära. Mingid tegelased krooksuvad kogu aeg. Siis siin on üks naljakas mees - ta meenutab nagu sarimõrvarit kusagil action filmides. Ta on väääga kahtlane ja imelik. Aga äkki olen mina ka nende jaoks imelik? Aah - MA EI USU :)
Aga pole siin Austraalias midagi teha, kui pole autot. NOh saaks küll ka ilma hakkama, aga siis asi veel keerulisem, kui ta juba on.
Kolmapäev mööduski autojahil. Suhteliselt kiiresti saigi auto soetatud autopargist. Autopargist on parem osta kui otse omanikult, kuna siis saab kaasa ka garantii, kui midagi peaks juhtuma. Pigem maksta tiba rohkem, kui et seista keset teekonda tee ääres ja oodata puksiiri. Selline asi nagu slepis vedamine on siin rangelt keelatud.
Auto on kobe - paras käru küll, aga kobe ikkagi. Toyota camry, automaat - JESSS.
Teel hostelisse, umbeses 20 minutit sõidetud, jäimegi teeäärde, sest käru otsustas otsad anda. Ja siit moraal - tuleb osta autopargist, sest siis on garantii kaasas:)
Suht rõve on jääda kusagil Gold Coast HW bussipeatuses seisma, aga õnneks üks teetööline lükkas auto bussipeatusest eemale, et bussid saaksid ikka liikuda. Ligi kolm tundi ootamist, et autopark saadaks mingi tehniku. Ja kui tehnik saabus, siis käivitas ta krokodega aku. Kuigi nii kui gaasi sai antud, suri käru jälle ära. Nooh uus kõne tehnikule, kes ei olnud õnneks kaugele jõudnud sõita. Siis sai käru uue aku. Sellega sai hostelisse ära venitatud. Tuli välja, et genekas on õhtal. Tuleb uus genekas panna. Ja siinkohal veelkord - hea et autopargist ostad, sest seal kehtib garantii.
Alguses lubati, et tehnik tuleb ise kohapeale seda genekat vahetama, aga hommikul tuli kõne, et sõitke tagasi, et vahetada saab vaid seal.
Kui arvate, et sõit tagasi kulges sujuvalt, siis eksite. Coolangattast Southporti sõit kestab autoga umbes 35 minutit. Poolele teele jõudes, kohe peale silda, suri käru jälle ära. Ja väga ebameeldivas kohas. Aga ütleme nii, et minu närvid olid juba suht-koht läbi eelmise päeva jamadest, siis polnud enam närve, mis läbi läheksid. Kuna aussid on väga sõbralikud ja abivalmid, siis üks naine tuli appi ja saime ka ühe mehe appi sebida, et autot lükata paremasse kohta, kus liiklust ei segaks. Õnneks puksiir tuli ka 15-minutit hiljem.
Nooh kõik teie, kes olete Austraalias olnud - kas ka teie olete autot kiirteel lükanud või kas ka teie olete saanud Austraalias puksiirautoga sõita? Mina olen:)
Ülejäänud pool teed saigi sõidetud puksiirautos. Ja veelkord - hea, et on ostetud autopargist, sest siis kehtib garantii. Ma arvan, et ma ei tahaks teada, mis see puksiir maksma oleks läinud või mis see genekas oleks maksnud, kui poleks olnud garantiid.
Lõpp hea ja ma siiralt loodan, et kõik on hea. Käru sai uue geneka ja seekord teel tagasi hostelisse ei vedanud ta alt.
Nüüd veel vaja oodata ära pangakaart ja tax-number ning saab asuda tööle. Ma usun, et ka sellest saab vahva jutu kokku kirjutatud.
Seniks kallid sõbrad - olge kallid ja tublid.
PS vendadele! Kui emaga räägite, siis öelge, et minuga on kõik korras ja ei ole vaja muretseda:) Kalli, kalli!
Kohanemine Austraaliaga
Siin on kõik teisiti! Siin on nagu filmis. Kõik on imeilus. Väike video minu praeguse elukoha rannast, mille filmisin.
Ilm Austraalias on praegu lihtne: kui on pilves, siis on pilves ning sajab. Kui paistab päike, siis paistab kogu aeg päike ja on palav. Vahepealset varianti pole. Nii kui päike loojub (hetkel kell 5 õhtul), läheb kohe pimedaks ja jahedaks. Üldiselt läheb Austraalias pimedaks väga vara. Valgeks läheb ka vara - kell 5 hommikul. Inimesed siin Austraalias hakkavad kohe tegutsema kui valgeks läheb ja magama lähevad ka kohe peaaegu siis, kui pimedaks läheb.
Minul võttis ajavahega harjumine ikka terve nädal aega. Nüüd siis olen ka ausside rütmis ja ärkan 6.30 ning unekas tuleb juba kell 20.00. Teadmiseks veel, et ajavahe Eestiga on 7 tundi.
Kohalikud on väga armsad inimesed. Kui korra pilgu tõstad inimesele, siis ta naeratab ja tervitab. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmis. Inimesed on siin eluga rahul ja vaba olemisega. Polegi veel kohanud ühtegi kurja ja morni näoga inimest. Selline tunne nagu kõik oleksid omavahel vanad head tuttavad ja taaskohtumine on vaid üks suur rõõm.
Loodus on võimas. Rahvusparke on kõik kohad täis. Kõik on nii puhas ja ilus. Siin on kõik nii originaalne.
Suured majad on vägeva arhitektuuriga. Pole nagu mingid mõttetud pilvelõhkujad, vaid vaatad ja imestad, et kui ilusad need on. Pisikesed eramajad on imearmsad - ei ole vaja naabreid üle trumbata, et kellel on suurem ja võimsam maja. Enamus maju on ühekorruselised ja praktilised.
Ookean on mega soolane ja meeletult laineid. Siin on väga palju surfareid - täpselt nagu filmis näidatake. Tervisesportlased jooksevad mööda rannariba.
Elu on siin kallis - vähemalt eestlase vaatenurgast vaadates. Poes ikka tuleb valida, mida osta. Aga mida must-valgem pakend, seda odavam :)
Netis ma käime praegu harva, kuna hostelis maksab nett mõttetut hüüratut hinda. Tasuta netti pakub vaid McDonald's või suured kaubanduskeskused. Läpaka aku peab ka vaid tund vastu ja juhet pole kusagile McDonald's-is panna, seega chatis ma praegu pole. Varsti ostame netipulga, siis saan kõikide sooviavadajatega chattida :)
Ilm Austraalias on praegu lihtne: kui on pilves, siis on pilves ning sajab. Kui paistab päike, siis paistab kogu aeg päike ja on palav. Vahepealset varianti pole. Nii kui päike loojub (hetkel kell 5 õhtul), läheb kohe pimedaks ja jahedaks. Üldiselt läheb Austraalias pimedaks väga vara. Valgeks läheb ka vara - kell 5 hommikul. Inimesed siin Austraalias hakkavad kohe tegutsema kui valgeks läheb ja magama lähevad ka kohe peaaegu siis, kui pimedaks läheb.
Minul võttis ajavahega harjumine ikka terve nädal aega. Nüüd siis olen ka ausside rütmis ja ärkan 6.30 ning unekas tuleb juba kell 20.00. Teadmiseks veel, et ajavahe Eestiga on 7 tundi.
Kohalikud on väga armsad inimesed. Kui korra pilgu tõstad inimesele, siis ta naeratab ja tervitab. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmis. Inimesed on siin eluga rahul ja vaba olemisega. Polegi veel kohanud ühtegi kurja ja morni näoga inimest. Selline tunne nagu kõik oleksid omavahel vanad head tuttavad ja taaskohtumine on vaid üks suur rõõm.
Loodus on võimas. Rahvusparke on kõik kohad täis. Kõik on nii puhas ja ilus. Siin on kõik nii originaalne.
Suured majad on vägeva arhitektuuriga. Pole nagu mingid mõttetud pilvelõhkujad, vaid vaatad ja imestad, et kui ilusad need on. Pisikesed eramajad on imearmsad - ei ole vaja naabreid üle trumbata, et kellel on suurem ja võimsam maja. Enamus maju on ühekorruselised ja praktilised.
Ookean on mega soolane ja meeletult laineid. Siin on väga palju surfareid - täpselt nagu filmis näidatake. Tervisesportlased jooksevad mööda rannariba.
Elu on siin kallis - vähemalt eestlase vaatenurgast vaadates. Poes ikka tuleb valida, mida osta. Aga mida must-valgem pakend, seda odavam :)
Netis ma käime praegu harva, kuna hostelis maksab nett mõttetut hüüratut hinda. Tasuta netti pakub vaid McDonald's või suured kaubanduskeskused. Läpaka aku peab ka vaid tund vastu ja juhet pole kusagile McDonald's-is panna, seega chatis ma praegu pole. Varsti ostame netipulga, siis saan kõikide sooviavadajatega chattida :)
08 september 2009
Tallinn-London-Malaisja-Austraalia
Päris vahva oli Tallinna lennujaamas - pagasi ülekaal kokku 10 kg ja siis läks sebimiseks. Pidin jätma isegi oma lemmik kummikud maha :(
Käsipagas, mis peks olema 5 kilo, siis ma tarisin ikka 10 kg kaasa.
Aga.... Tallinna lennujaamas oli kuulda, kuidas 5 noort räägivad sõidust AirAsiaga seega on see suur tõenäosus, et nad lähevad Austraaliasse.
Niisiis saigi neil sabast kinni haaratud ja küsitud, et kuhu kanti lähevad. Ja loomulikult sama suund - Brisbane, aga ööbivad teises hostelis. Eks näis, kas nendega veel kohtub!!!! Mingid muusikud tunduvad olevat - kahel kutil on kitarr ja ühel ma oletan, et on viiul kaasas. Kavalad teised - kui tööd ei saa, siis kasutavad plaan B-d - hakkavad tänaval bändiga laulma:). Minul küll plaan B-d pole! Noh, ega mul A plaanigi pole!!!
Njaaa aga ühel eesti kuttidest jäi pagas kadunuks - ei osanudki öelda, kus see pagas on, kas Tallinnas või liigub juba mingi teise riigi suunas. Kahju temast, aga nagu ma talle ütlesin, et olgu positiivne ja laenaku oma sõpradelt shortse.
Päris pikalt (oma 10 tundi) peab ikka siin Stansted lennujaamas ootama enne kui läheb sõiduks Kuala Lumpurisse. Välja ka ei taha minna, sest tuul puhub ja jahe on (ma siiski lähen soojale maale ja ma ei võtnud kasukat kaasa).
Enne lendu sai lennujaama wc-s ka kikud puhtaks pesta ja meigi maha nühkida - päris vahva kodutu tunne on:)
Aga mida lähemale väljumisaeg tuleb, seda rohkem eestlasi nagu seeni pärast vihma on tekkinud siia AirAsia leti juurde - eks siis näib, kelle sihtpunkt on Brisbane ja kui suur konkurent on tööturul.
Tax free poed on nii toredad.
Sain tuttavaks uute lõhnadega ja nata ka oma uut lemmikut peale pihustada.
Aga, mida ma tahan öelda, on see, et kaks liitrist bacardi rummi sain ma 16-ne naelaga.
Lend Londonist Malaisjasse kestis tunnike vähem kui pidi - kokku 12 tundi.
Et lendu mugavamalt üleelada, siis ostsime endale AirAsia logoga teki, kaelapadja ja silmaklapid ning und jätkuks oma 7-ks tunniks :)
Eestlasi sellel lennul lugesin kokku 12.
Malaisjasse jõudes oli juba pime ja jube palav ning niiske. Vaja oli otsida ööbimine, mille ka 140 kohaliku raha eest sai koos transfeeride ja hommikusöögiga. Lennujaama jääda ööbima oli välistatud, sest seal puudus hapnik, mida saaks hingata. Pagasi sai antud hoiule ja siis lennujaamast teele. Esimene ettejuhtuv ööbimiskoht oli puupüsti rahvast täis, aga nad aitasid teise ööbimiskoha leidmisel. Nojah - ööbimiskoht oli mis ta oli. Aga üks kogemus jälle juures. Sipelgatega hotellitoas olen ma juba varemgi kokku puutunud päris lähedaselt. Toas on "ilus" roosa uks, kuldse äärega peegel, helesinine voodi ja sini-kollane kuivatusrest - milline interjöör:). Vannituba ja wc on kusagil koridoris - peaaegu nagu ühikas:)
Öösel magada ei saanud - sest Kuala Lumpuris oli troopiline torm. Ma olin täiesti veendunud, et lagi kukub sisse, kuna vihma tuli ikka täiega. Noh mingi 3 tundi ladistas ja tuul puhus meeletult - kohutav. Laest tuli natuke sisse ka :) Ma tegelikult täitsa kartsin.
Aga hommikuks oli torm vaibunud ja ainult tibas. Maa alt tulid välja ka hiigel-teod. Nad oleksid nagu väetatud. Ja neid oli tuhandeid.
Aga mis seal ikka - Malaisja tuleb jätta nüüd maha ja suunduda Austraaliasse.
Tere tulemast Austraaliasse!
Lend polnudki kõige jubedam - enamus aega magasin ja lennuk oli suht-koht tühi, nii et sain laiata.
Piirile jõudes juhtus see, mida ma olin kõige rohkem kartnud - minu pass.
Hea, et mu juhiload on värskema pildiga kui see, mis mul passis on. Küsiti lisadokumenti ja vaadati tükk aega, kas ma olen ikka see, kes passipildidl. Aga lõpuks pääsesin ilusti.
Pagas kobiti ka kõik läbi ja polnudki midagi hullu :)
Kuna hostel pidi olema kohe lennujaama juures, siis polnud mõtet taksot võtta ja mis seal ikka - kott selga ja teele!
Ups - valele poole läksin :) Kuna seljas oli üle 20ne kilo, läpakas üle õla ja käes veel 10 kilo, siis ma ei suutnud enam tagasi minna ja võtsime rajalt maha esimese takso. Takso maksis hingehinda - eesti rahas ligi 135.- 2 minutilise sõidu eest - masendav ja seda mingi lolli orienteerumise pärast.
Hostel on lahe - kirju seltskond ja enamus surfarid vist. Siin veedan siis esialgu nädalakese, eks näeb, mis edasi saab.
Käsipagas, mis peks olema 5 kilo, siis ma tarisin ikka 10 kg kaasa.
Aga.... Tallinna lennujaamas oli kuulda, kuidas 5 noort räägivad sõidust AirAsiaga seega on see suur tõenäosus, et nad lähevad Austraaliasse.
Niisiis saigi neil sabast kinni haaratud ja küsitud, et kuhu kanti lähevad. Ja loomulikult sama suund - Brisbane, aga ööbivad teises hostelis. Eks näis, kas nendega veel kohtub!!!! Mingid muusikud tunduvad olevat - kahel kutil on kitarr ja ühel ma oletan, et on viiul kaasas. Kavalad teised - kui tööd ei saa, siis kasutavad plaan B-d - hakkavad tänaval bändiga laulma:). Minul küll plaan B-d pole! Noh, ega mul A plaanigi pole!!!
Njaaa aga ühel eesti kuttidest jäi pagas kadunuks - ei osanudki öelda, kus see pagas on, kas Tallinnas või liigub juba mingi teise riigi suunas. Kahju temast, aga nagu ma talle ütlesin, et olgu positiivne ja laenaku oma sõpradelt shortse.
Päris pikalt (oma 10 tundi) peab ikka siin Stansted lennujaamas ootama enne kui läheb sõiduks Kuala Lumpurisse. Välja ka ei taha minna, sest tuul puhub ja jahe on (ma siiski lähen soojale maale ja ma ei võtnud kasukat kaasa).
Enne lendu sai lennujaama wc-s ka kikud puhtaks pesta ja meigi maha nühkida - päris vahva kodutu tunne on:)
Aga mida lähemale väljumisaeg tuleb, seda rohkem eestlasi nagu seeni pärast vihma on tekkinud siia AirAsia leti juurde - eks siis näib, kelle sihtpunkt on Brisbane ja kui suur konkurent on tööturul.
Tax free poed on nii toredad.
Sain tuttavaks uute lõhnadega ja nata ka oma uut lemmikut peale pihustada.
Aga, mida ma tahan öelda, on see, et kaks liitrist bacardi rummi sain ma 16-ne naelaga.
Lend Londonist Malaisjasse kestis tunnike vähem kui pidi - kokku 12 tundi.
Et lendu mugavamalt üleelada, siis ostsime endale AirAsia logoga teki, kaelapadja ja silmaklapid ning und jätkuks oma 7-ks tunniks :)
Eestlasi sellel lennul lugesin kokku 12.
Malaisjasse jõudes oli juba pime ja jube palav ning niiske. Vaja oli otsida ööbimine, mille ka 140 kohaliku raha eest sai koos transfeeride ja hommikusöögiga. Lennujaama jääda ööbima oli välistatud, sest seal puudus hapnik, mida saaks hingata. Pagasi sai antud hoiule ja siis lennujaamast teele. Esimene ettejuhtuv ööbimiskoht oli puupüsti rahvast täis, aga nad aitasid teise ööbimiskoha leidmisel. Nojah - ööbimiskoht oli mis ta oli. Aga üks kogemus jälle juures. Sipelgatega hotellitoas olen ma juba varemgi kokku puutunud päris lähedaselt. Toas on "ilus" roosa uks, kuldse äärega peegel, helesinine voodi ja sini-kollane kuivatusrest - milline interjöör:). Vannituba ja wc on kusagil koridoris - peaaegu nagu ühikas:)
Öösel magada ei saanud - sest Kuala Lumpuris oli troopiline torm. Ma olin täiesti veendunud, et lagi kukub sisse, kuna vihma tuli ikka täiega. Noh mingi 3 tundi ladistas ja tuul puhus meeletult - kohutav. Laest tuli natuke sisse ka :) Ma tegelikult täitsa kartsin.
Aga hommikuks oli torm vaibunud ja ainult tibas. Maa alt tulid välja ka hiigel-teod. Nad oleksid nagu väetatud. Ja neid oli tuhandeid.
Aga mis seal ikka - Malaisja tuleb jätta nüüd maha ja suunduda Austraaliasse.
Tere tulemast Austraaliasse!
Lend polnudki kõige jubedam - enamus aega magasin ja lennuk oli suht-koht tühi, nii et sain laiata.
Piirile jõudes juhtus see, mida ma olin kõige rohkem kartnud - minu pass.
Hea, et mu juhiload on värskema pildiga kui see, mis mul passis on. Küsiti lisadokumenti ja vaadati tükk aega, kas ma olen ikka see, kes passipildidl. Aga lõpuks pääsesin ilusti.
Pagas kobiti ka kõik läbi ja polnudki midagi hullu :)
Kuna hostel pidi olema kohe lennujaama juures, siis polnud mõtet taksot võtta ja mis seal ikka - kott selga ja teele!
Ups - valele poole läksin :) Kuna seljas oli üle 20ne kilo, läpakas üle õla ja käes veel 10 kilo, siis ma ei suutnud enam tagasi minna ja võtsime rajalt maha esimese takso. Takso maksis hingehinda - eesti rahas ligi 135.- 2 minutilise sõidu eest - masendav ja seda mingi lolli orienteerumise pärast.
Hostel on lahe - kirju seltskond ja enamus surfarid vist. Siin veedan siis esialgu nädalakese, eks näeb, mis edasi saab.
01 september 2009
Kuhu ma lähen?
Selles postituses väike ülevaade Austraalia kohta, et tekiks ettekujutus, mis mind ees ootab.
Esimeseks siis videoklipp Austraalia loomadest, kes võimalik, et mind juba ootavad. Võimaluse korral lülita sisse ka kõlar :)
Aga pole see asi nii hull midagi. Austraalia on teadagi imelise loodusega maa. Teine videoklipp ehk on nii imeilus, et esimese video sisu ununeb.
Aga minu esimene sihtpunkt on Queensland oma imearmsate loomade ja loodusega:
Esimeseks siis videoklipp Austraalia loomadest, kes võimalik, et mind juba ootavad. Võimaluse korral lülita sisse ka kõlar :)
Aga pole see asi nii hull midagi. Austraalia on teadagi imelise loodusega maa. Teine videoklipp ehk on nii imeilus, et esimese video sisu ununeb.
Aga minu esimene sihtpunkt on Queensland oma imearmsate loomade ja loodusega:
27 august 2009
...et hakkab lähenema see lahkumishetk
Aega veel pisut on lahkumiseni, aga juba on nii nii nii kiire ja pingeline aeg. Tahaksin kõiki kallistada enne ärasõitu, aga paraku ei jõua ma igale poole:( , sest mind on millegipärast ainult 1.
Niisiis virtuaalsed kallid teile kõigile :)
Ma pole väga professionaalne blogi-kirjutaja, aga harjutamine teeb meistriks. Ehk siis, mida ma tahan öelda on see, et ärge pange pahaks, kui ma ei järgi just neid kõige õigemaid
"blogi-kirjutamise-asju":)
Niisiis olen ma siin kaunil armsal kodumaal veel vaid viimaseid päevi ja kes ei lepi virtuaalse kallistusega, siis anna endast märku ja saame kokku!!!!
Niisiis virtuaalsed kallid teile kõigile :)
Ma pole väga professionaalne blogi-kirjutaja, aga harjutamine teeb meistriks. Ehk siis, mida ma tahan öelda on see, et ärge pange pahaks, kui ma ei järgi just neid kõige õigemaid
"blogi-kirjutamise-asju":)
Niisiis olen ma siin kaunil armsal kodumaal veel vaid viimaseid päevi ja kes ei lepi virtuaalse kallistusega, siis anna endast märku ja saame kokku!!!!
24 august 2009
Start 04.09.2009
Lennujaama tulek on rangelt keelatud ja seega kellaaega ei avalikustata!
Finish 06.09.2009 kell 20.30 kohaliku aja järgi!
Millal tagasi? EBASELGE
Finish 06.09.2009 kell 20.30 kohaliku aja järgi!
Millal tagasi? EBASELGE
Tellimine:
Postitused (Atom)