Cherry girl

Öeldakse,et kes otsib, see leiab! Nii ju ongi! Kuna ma olen juba siia sõidust alates käinud peale oma ideega, et "kammime farme - nii saab töö", siis lõpuks ometi hakkasimegi lootusetuses olukorras farme lähiümbruses kammima.
Sõitsime siia ja sinna ja paremale ja vasakule jne jne. keegi ei taha meid :( Roosikasvanduses käisin ka ja ka sinna mind, ilusat lillekest, ei tahetud. Aga siis märkasime ühte pisikest majakest, mille taga on angaar ja kus on põllud ja inimesed siblivad. Mõtlesime, et kiikame sisse. Tagasihoidlikul sammul astusimegi esimese ettejuhtuva töörabaja juurde ja küsisime kus on boss. Suunates oma suht mudast näppu "sinna poole", läksimegi bossi juurde. Tegemist oli küll supervisoriga, aga asi seegi. Küsimusele, kas kahte agarat töötajat nad vajavad, võttis ta meie kontakti ja lubas helistada. Noh, hea seegi, et lubab, mõtlesin ma. Nii siis selle farmiga lõpetasimegi esimese päeva farmi otsingud. Ehk on hommik õhtust targem! Ei mingeid kõnesid õhtul ja siis mõtlesime, et järgmine päev vaja ka farme kammida ja lähme ikka sinna väikse majakese juurde tagasi - noh käime pinda ikka. Sõidetud jälle siia ja sinna, seekord ainult paremale ja mõned farmid said meie telefoni numbri võrra rikkamaks ja lõpuks maanudsime väiksesse farmi. Supervisori sõnul olevat ta meile isegi helistanud, aga ei saanud kätte - ta tahtis öelda, et saime töö! Juhuuu!!!!
Kolmapäeval 5.30 olime vägagi tööhoos - panin oma helesinised sportpüksid jalga, roosa särgi selga, roosa nokaka pähe ja tööle (tegelikult need riided olid juba suht mustad eelmisest farmitööst). Mind pandi kirsstomateid korjama ja hiljem masina peale neid sorteerima ja siis pakkima! Jube lahe - mulle täitsa meeldis. Ja tegelikult leidsime sellise farmi, kuhu ma ideaalis tööle minna tahtsin: tegemist piskese perefirmaga (naine tegeleb paberimajandusega ja mees siis vastutab kvaliteedi eest). Farmis on bossil kaks supervisorit, statsionaarselt elab seal 2 pilukat, kes teevad kogu aeg mingit tööd ja siis meie - rügajad. Nad võtavad tööjõudu ühest backpackersist ja aeg ajalt on seal 6-15 inimest kokku koos meiega. Farmis peab kõike oskama teha. Mina millegi pärast pean kogu aeg tomatitega madistama (mind kutsutakse seal cherry girl). Teised tegelevad ka suvikõrvitsatega, istutamisega ja rohimisega. Varsti hakkab ka paprika aeg. No igast põllutööd veel. Tööd pidi jätkuma detsembri keskpaigani. Mulle meeldib seal :) Selline mõnus vaheldus. Ja kui võrrelda eelmist tomatifarmi, kus käis ainult üks piitsutamine, siis praeguses farmis olen ma nagu puhkusel. Kujutage ette kui lahe: istun vaikselt oma 20 liitrise ämbri peal ja korjan sinna kirsstomateid, kuulan oma lemmikut Tõnis Mäge ja mõtlen vaikselt oma plaane tuleviku osas, laulan mõne viisijupi kaasa ja päike paitab mu juba kuldseks saanud
nahka. Kuna ma olen puhtatõuline linnavurle, siis pole õnneks veel maatööd pinda käinud ja mulle meeldib seda kõike teha. Tööpäev algab varakult ja lõpeb ka varakult. Kell 14 või 15 oleme juba kämparis tagasi. Seltskond on ka seal farmis lahe: töölised on enamuses sakslased ja iirlased. Kusjuures paljud räägivad, et oleme leidnud hea farmi, et sellised väiksed farmid, mille omanikuks on kohalik, on kõige paremad. Ja ausalt öeldes on teenistus ka päris kobe.
Kolm päeva on tehtud tööd - laupäev on vaba. Neljapäeval saime ka oma "esimese palga" kätte ehk siis see kole tomatifarm maksis meile nende rügatud päevade eest. Hakkame tähistama - ostsime kasti õlut kolme peale ja nautisime ilusat pimedat õhtut, taustaks nahkhiirte kisa ja kõrval laua all uinuv vanamees.

Ja milline pilt: ma olen nagu Navitrolla. Arvan, et selle pildi nimeks võiks olla "Tühi kott ei seisa püsti"