Mina ja minu mõtted!

Kuna mu töökoht asub kesklinnas, siis on mul peaaegu iga päev bussisõitu kokku umbes tund aega. See on olnud minu jaoks piisav aeg, et oma mõtetes rahulikult sobrada. Seoses kodusõidu lähenemisega on mul viimasel ajal tekkinud nii palju huvitavaid mõtteid ja ideid, et nende "seedimiseks" vajan nüüd natuke rohkem aega, kui bussisõit kokku annab. Seega kasutan hetkel oma vaba aega ideede arendamiseks ja nende elluviimiseks :)

Ühel ilusal ja soojal päeval - siis kui muidugi siin Perthis veel soe oli - hakkasin mõtlema, et kuidas võiks seda elu Austraalias enda jaoks sümboliseerida. Millegi pärast hakkas mu peakeses kummitama üks lause, mille peale ma aina rohkem ja rohkem hakkasin mõtlema. See lause kummitas mind mitu päeva või õigemini isegi nädalaid. Ja äkki torkas pähe, et võiks selle lause endale tätoveerida. Alates sellest hetkest, hakkas nüüd minu uus mõte mind aina rohkem ja rohkem kummitama :) Üritasin seda küll nii öelda "maha raputada", aga see idee oli juba piisavalt tugevalt minusse kinnitunud, et oli juba aeg hakkata ideed arendama.

Nii ma siis istusin ja mõtlesin, mõtlesin ja istusin, kuni tekkis uus mõte, et kui läheb tätoveerimiseks, siis tuleb lasta teha juba üks korralik tätoveering, mitte mingi väike kriitseldus. Taaskord hakkasin mõtlema :) Ma mõtlen siin viimaselajal kohe kole palju :) Võibolla on minu mõtteareng tingitud nende raamatute lugemisest, mille minu raamatusoovitaja Eda mulle kaasa pakkis. Kusjuures raamatud ja mu mõtted pole teineteisega üldse seotud.

Niisiis mõtetes viisin kokku pildi elust Austraalias, enda tunnetest ja sellest lausest, mis mind on jäänud kummitama. Paar päeva kriitseldusi, materjali otsimist ja valmis ta saigi. Panin oma mõttest kokku pildi ja just sellise, mis iseloomustab mind ja minu elu Austraalias. Tegelikult suurest vaimustusest kujundasin kaks pilti - suhteliselt sarnased teineteisele, kuid siiski väike erinevus. Mõned päevad kulusid kujundatud pildi jõllitamiseks, et olla selles kindel. Lõpuks, olles kindel, küsisin arvamuse ka kolmelt inimeselt: Ristolt, kes arvas, et tegemist on ilusa pildiga ning andis oma loa, selle teostamiseks; Justine'lt, kellest on saanud minu üks väga armas sõber ning kes on erialalt peagi diplomeeritud disainer, ütles oma kiidusõnad ja sõnapaari "go, babygirl"; ning Paulolt, kes on Itaaliast pärit näitleja, töötab Croissant Expressis maskotina ning on samuti saanud mulle heaks sõbraks, andis samuti oma kiidusõnad ja muidugi ta alguses ei uskunud, et ma selle ise kujundasin :)

Kõik tehtud - tuleb vaid vabapäeva oodata. Vahepeal uurisin välja ka salongi, mis oleks ilus, puhas ja usualdusväärne. Nimekirja tekkis kaks salongi, millest üks oli minu jaoks väga suur pettumus. Nimelt asutusin uksest sisse, kus mind tervitas asiaadist meesterahvas (mis mind hakkas juba häirima), võtsin välja oma mälupulga, millel oli mu kujundatud pilt. Selle peale teatas see asiaat poolarusaamatus inglise keeles, et nemad mälupulka ei aksepteeri et mindagu üle tee ühte büroosse, kus ma saan pildi välja pritida. Ma vaatasin teda nagu eriti totakat, et sa mees ise ka usud, mida sa suust välja räägid. Ütlesin otse talle, et mis salong te olete ja astusin pea püsti uksest välja. Niisiis üks salong kukkus nimekirjast välja ja jäänud oli vaid veel teine, kuhu minna. Minu üllatuseks polnud see teine salong keldrikorrusel, kus need tavaliselt armastavad paikneda. Mul oli vaja minu ilgete kõrgete ja raskete kontskingadega pea kaks korrust ülesse astuda. Esimene mulje oli hea: väga avar ja valge, puhas ning ei ühtegi asiaati. Ja mulle juba hakkaski see koht meeldima, kuna lisaks eelpool nimetatud omadustele, oli selles salongis väga sõbralik personal. Nad kõik olid isikupärased ja erilised. Seal aksepteeriti minu mälupulka ja ühtlasi viidi läbi minuga konsultatsioon, kas, kus ja mida muuta. Põhjalikult arutasin ma läbi oma tätoveerijaga, kes oli väga sõbralik, humoorikas ja kena noormees, kus minu tätoveering aset leiab, mis toone kasutada ja lisaks oli mu üks tingimus, et ta teeks sellest protseduurist pilte:) Ja palun väga - siin nad on.

Joonis on mu seljale kopeeritud ja töö võib alata

Pool on valmis

Ja valmis ta saigi

Tätoveerimiseks kulus aega umbes 1,5 tundi. Valus polnud üldse ja pealegi - see on vale jutt, et tätoveerimine on valus. Ma proovisin leida mingit sarnast tunnet, mis iseloomustaks tätoveermist - arvan, et see oleks nagu küünega nahka kraapida. Igastahes olen ma tulemusega rahul. Mai alguses lähen ja näitan seda veel kord üle, et äkki on vaja teha mõned parandused. Nüüd juba on peas uued mõtted - laseks ehk oma senised kaks tätoveeringut natuke üle tuunida :) Ehk siis tuua ellu värve ;) Siinkohal emale ja isale: "ma palun väga vabandust, ma proovin mitte enam teha"!