Kivimürakatel külas

Eelmise sissekande jätkuks veel siis nii palju, et sült oli isuäratav ja ma endiselt pole nõus inimestega, kes väidavad, et sülti on tüütu ja raske teha. Nii et perekond Rait Raavikud - mida te närvitsete selle süldipoti juures :) asi pole üldse nii hull!!! Ja siis veel see, et hiir Stuart on kohvikus tagasi, aga ma ei viitsi teda enam uuesti kinni püüda. Vahepeal täitus ka 6 kuud töötamist Croissant Expressis. Mis aga edasi saab, ei oska öelda, kuna viisatingimused ei luba rohkem kui 6 kuud ühe tööandja juures olla. Noh eks siin leidub inimesi, kes ütlevad, et tööta edasi, midagi ei juhtu, aga kuna ma olen ikkagi hästi kasvatatud ja hoian reeglitest kinni, siis pole vaja mul kedagi, eriti veel Austraalia riiki, petta. Niisiis vaatame, mis saab - väike puhkus ei tee paha! Viimasel töönädalal kinkis mulle üks vanem naisterahvas, kes kohvikus iga päev muffinit ja kohvi tellib, ümbriku, milles oli tänukaart viie lotopiletiga. Piletitega ma küll midagi ei võitnud, aga kaart oli väga südantliigutav. Ta tänas mind, et olen tema kohvinaudingud veelgi meeldivamaks muutnud oma sõbraliku suhtumisega ning ta hakkab minust puudust tundma. Soovis veel väga õnnelikku ja edukat tulevikku, et mu kõik unistused täituksid.

Niisiis puhkus!

Otsustasime minna vaatama Lääne-Austraalia ühte populaarsemat looduse poolt tekkinud pinnamoodustist Wave Rock'i (lainekujuline kaljusein), mis asub Perthist umbes 350 km kaugusel sisemaal. Kuna me oleme siin Austraalias nii mugavaks muutund, siis otsustasime tuuritama minna ikka turismibussiga, mitte oma autoga. Tuuribussiks oli ümberehitatud veok, mis oli nii luksuslikuks tehtud, et kohe mõnus oli sellega sõita.

Peaks mainima, et Lääne-Austraalia loodus on täiesti mõttetu - mitte midagi peale kuivand maa ja poolraagus või poolpõlenud kummipuude.

Tee ääres nägime suuri lambakarju - meil tekkis küsimus, et mida nad seal söövad, sest rohelist ei näinud me seal kohe mitte. Kui lambad jooksid, siis oli õhus vaid üks suur hall tolmupilv.

Esimese kohana külastasime linna York, mis on eurooplaste poolt esimesena asustatud linn Lääne-Austraalia sisemaal 1831. aastal. York on väga armas just selle majade poolest - see on üks paremini säilinud 19-nda sajandi linn kogu Austraalias.

Yorkist põrutasime edasi linna nimega Hyden, kus asub lainekujuline kaljusein. Teel Hydenisse tegime peatuse eikusagil Lääne-Austraalias, kus oli Corrigini koertekalmistu. Minus tekitas see algul imeliku tunde, et miks selline koht on pandud turistidele vaatamisväärsuseks. Aga sellest kohast on saanud lugupidamiskoht inimese parimale sõbrale juba aastast 1974. Ning peab tunnistama, et see oli tõesti väga südamlik koht.

Järgmine peatus Hyden, Wave Rock - koht mida külastab ligi 140 000 turisti igal aastal. Lainekujuline kaljusein Wave Rock on saanud oma nime faktist, et see on välimuselt nagu suur murduv ookeani laine. Aga mis see siis ikkagi on?! Wave Rock on graniit ning see on üks osa Hydeni kaljust. See on 15 meetrit kõrge ja 110 m pikk, kuju on tekkinud juba umbes 60 miljoni aasta eest. Ning laine välimuse värvide näol on andnud kaljule pinnaalused mineraalid, mis on voolanud veega mööda kaljuseina all. Niipalju siis tarka juttu Wave Rockist, aga natuke pilte ka :)

Ühtlasi ronisime ka Hyden kalju otsa, mille küljes siis Wave Rock asub. Ülevalt oli vapustav vaade soolajärvedele ja kogu loodusele, mis küll tundus suht mõttetu altpoolt.

Kalju otsas oli ka lahedad kivid, mille alla ja sisse võis ronida:)

Ja siis jäi mul silma üks jaapanlane. Nad on ikka omamoodi fruktid :) No vaadake nüüd teda - sokid käiseteks pandud, mingi kott pähe tõmmatud ja omaarust viskas kogu aeg nalja.

Wave Rock ja japs nähtud, edasi järgmise kuulsa kivimüraka juurde, mida kutsutakse Jõehobu haigutuseks "Hippo's yawn", mis on ligi 13 meetrit kõrge. Kui te nüüd "vasakul jalal seisate ja pea paremale viltu keerate", siis te isegi näete, et tegemist on küll jõehobu lõugade moodi :) Võrdluseks siis pilt jõehobu haigutusest ja "jõehobu haigutusest".

Järgmiseks toredaks kohaks (legendi järgi küll mitte väga tore koht) oli Mulka koobas, mis on Lääne-Austraalia üks tähtsamaid aborigeenide koopamaalingu vaatamisväärsusi. Nimi Mulka tuleb aborigeenide ühest legendist, mis on seotud koopaga. Mulka oli sohipoeg naisele, kes armus mehesse, kellega abielu oli keelatud seoses kohaliku seadusega. Usuti, et sellise reegli rikkumise tagajärjel, sündis nende poeg Mulka kõõrsilmsena. Ta kasvas väga suureks ja tugevaks meheks, aga tänu kõõrsilmsusele ei saanud temast väga edukas kütt. Suurest pettumusest hakkas Mulka jahtima inimlapsi ja ühtlasi ta ka sõi neid ning temast sai piirkonna terror. Ta elas koopas, mida hakati kutsuma Mulka koopaks ja selles on tema käejäljed. Need jäljed on erineva suurusega - kõige suurem käejälg on aga keskmise mehe käejäljest veelgi suurem, mis tõestas seda, et Mulka oli väga suur mees. Mulka ema hakkas tema pärast aina rohkem muret tundma ning kui ta ühel päeval kutsus Mulkat korrale seoses ebanormaalse käitumise pärast, siis Mulka tappis ka oma ema. Peale seda kohtavat tegu, lahkus ta oma koopast. Aborigeenid mõistsid tema käitumise hukka ning hakkasid teda otsima. Nad leidsid Mulka umbes 156 km Hyden linnast eemal ja tapsid ta. Ja kuna ta polnud välja teeninud rituaalset matmist, siis jätsid nad Mulka surnukeha sipelgatele - hoiatuseks teistele, kes seadust rikuvad. Vot selline kole legend selle koopa kohta. Käejäljed on küll juba suhteliselt ära tuhmunud, aga saime mõned pildile.

Tagasiteel Perthi käisime läbi Babakin linnast, mille kohta ma ei oskagi midagi öelda. Seal tegime ühe peatuse kohaliku vanapaari juures, kes kostsitasid meid isevalmistatud kookide ja võileibadega. Oli mis see oli, aga õhtune tee päikseloojangu taustal tundus sellel hetkel kõige mõnusam :) Nautisime päikseloojangut ja uskumatu või mitte, aga loodus muutus vapustavaks. Lääne-Austraalia loodus on päeval täiesti mõttetu, nagu ma ennist nimetasin, aga päikseloojangu ajal muutub see täiesti imeliseks. Pildile ma seda kahjuks jäädvustada ei suutnud, aga kujutage nüüd ette: viimane terav päiksekiir ja läinud see päike oligi silmapiiri taha; maapind, mis päevasel ajal oli nii kuiv ja tolmune ja koledat värvi, muutus nii tumedaks, et vaevu oli märgata mingeid värve; helesinise taeva ja tumeda maa vahel oli just loojunud päiksest alles veel tumepunane kuma, mis andis sellist silmailu, et raske on midagi ilusamat näha. Aga oh ei - see vaade muutus veelgi vapustavamaks, kui kängurud hakkasid loojunud päikse suunas hüppama. Täpselt see, mida võib näha ühes ilusas loodusfilmis :) Tagasiteel tegi bussijuht päris mitu korda äkkpidurdamist kängurude pärast, kes kargasid päikseloojangu poole vaatamata enne teed ületades Austraalia moodi algul paremale ja siis vasakule - mina muidugi mures, et ega ometi ta kängusid alla ajanud. Suhteliselt napilt läks nagu ta ütles.

Kokku sõitsime 800 km.