Aeg lendab...

Siin Melbournes ei pane tähelegi, kuidas aeg lendab. Alles see oli, kui tegin sissekande blogisse ja nüüd kui oma blogi vaatasin, siis tekkis kohe piinlikus, et pole seda nii ammu täiendanud. Aga asja annab ju parandada :)

Rummisilmadega Lady GaGa kontserdil :)

Pühad olid siin ikka jube tüütud ja pikad - no mitte midagi polnud teha. Aga kui pühad läbi, siis läks suuremat sorti töö otsimiseks lahti. Ega libedalt see nüüd ka ei läinud, eks ikka üle kivide ja kändude :) Kusjuures tööd on siin ikka kõvasti, aga millegipärast ei taheta meiesuguseid rändureid tõsiselt võtta. Arvatakse, et no mida võtame tööle, kui paari kuu pärast minema lähevad - tegelikult on neil väga õigus :) No igastahes võin ma öelda, et ma pole mitte kunagi oma elu jooksul saatnud nii palju CV-d, kui siin Austraalias. Ma arvan, et see number küündib juba 150-ne peale :) Koomiline või mis. Ja mis on siis tulemus?! 150-ne saadetud cv-le on vastanud elektrooniliselt ehk 15 ja need on negatiivsed ning 1 SMS ja 1 kõne kutsega intervjuule. Esimene koht, kuhu intervjuule läksin, tegeleb rohelise energia müügiga ukselt uksele. Esimene tööpäev oli piisav selleks, et sealt ära tulla. Asi oli ikka hullemast hullema tööga ja seda enam hullemini kirjeldada ei saa. Lisaks sellele hullule tööle jäin ma ka haigeks. Melbourne ilmad hakkavad lähenema halvale Eestimaa suvele ja seda kohe väga halvale suvele. Kraade on siin umbes +18, külm tuul ja sombused ilmad. Ja minu pagasis on siis kõige soojem riideese teksapüksid ja teksatagi, millega mul tuleb vist läbi saada veel need paar kuud, enne kui Eestisse tulen. Nii ma nüüd siin turtsun-aevastan-plärtsun ja üritan ennast esmaspäevaks terveks turgutada, et minna teisele intervjuule. Tegemist järjekordse müügifirmaga, aga seekord puudub mul täielik ülevaade, mis saab olema mu tööülesandeks, eks see selgub peagi.
Unistus kusagil teatris töötamisest luhtus - uskuge või mitte, aga siin tehakse teatritööd tasuta. Mind kutsuti küll vabatahlikuks, aga siiski on vaja ju kuidagi ka elatist teenida ja seega pidin pakkumistest loobuma.
Tööotsimisega olen ma ühtlasi ka tervele Melbourneli ringi peale teinud ja risti-rästi läbi ka veel. Ja aina rohkem hakkan ma Melbourne armastama. Ühel päeval sattusin ma paradiisi ja seda sõna otseses mõttes. Ekslesin ühes suures kaubanduskeskuses kuni jõudsin keskuse teisele korrusele ning sealt säras ja siras mulle vastu Tiffany juveeliäri, Prada, Gucci, Louis Vuitton, Hugo Boss, Chanel, Miu Miu jne jne. Ma olin nagu imedemaal - käisin poest poodi ja ahhetasin ja ohhetasin ja ma oleksin äärepealt jalgadega trampima hakanud ja karjunud "Ma tahan neid kõiki asju"! Seekord ma suutsin ennast taltsutada. Igas poes oli turvaväravate asemel hoopis suured tursked ülikondades turvamehed ja müüjateks nii üleslöödud naised nagu toimuks mingisugune missivõistlus. No täiesti teine maailm võrreldes esimese korruse kaubanduskeskusega.

Ja endiselt ei saa ma rääkimata jätta sushist. Eestis üldiselt käisin sushit söömas ehk paar korda aastas, kuna ta on ikkagi mõttetult ülehinnatud söök ja üldiselt tegin ma sushit ise paremini :) Siin on sushi söögikohtasid iga kahe sammu järel ja sushirulle saab kaasa ka osta. Iga kord kui ma linnas kondan, siis ostan mingi uue huvitava sushirulli metroosse kaasa. Huvitav, millal Eestis see sushihullus läbi hakkab saama ja et seda hakatakse võtma kui iga teist sööki?

Kindlasti pean ma ära märkima ka meie üürikaaslased - vietnamlased. Nad on minu jaoks koomilised. Aga ma olen täiesti kindel, et meie oleme nende jaoks koomilised. Nad teevad nii süüa, et kõik kohad on mingit jubedat haisu täis, aga tundub, et neil on väga erilise maitse ja lõhnaga maitseained, sellepärast nende toidud "haisevadgi". Mõnikord haiseb kohe nii, et sõna otseses mõttes ajab oksele. Nad söövad suure lärmiga: räägivad suu toitu täis ja jubedalt mätsutavad, luristavad oma nuudleid suhu ja kolistavad oma söögipulkadega. Ja minu üllatuseks nad ei kasuta pulkasid mitte ainult söömiseks vaid ka tikkude asemel, kui on vaja gaasipliit põlema panna või siis põletavad pulkasid, et sügavkülma sulatada. Ma küll üritasin õpetada, et kuidas kiiresti seda sulatada, aga no proovi sa eurooplane asiaati õpetada :) Nii ta siis jätkas mitu head tundi oma pulkade põletamist sugavkülmas ja terve köök oli kärsahaisu täis :) Ja jube naljakas on see, et nad alati vabandavad: vabandavad kui rääkima hakkavad, vabandavad kui samal ajal köögis on, vabandavad kui välisuksest tuppa tulevad jne jne. Uskumatu - ainult vabandavad :) Ma ikka ütlen neile naerusuil "no drama" :)

Aga nüüd siis lõpuks juttu ka Lady GaGa kontserdist. See oli supper ja no enam paremini ei saa seda kirjeldada. See kontsert oli lihtsalt kirjeldamatu. Ma olen nüüd Lady GaGa fänn. Lisan ka mõned videod, et saaksite ka sellest natuke mingi elamuse. Video kvaliteet pole just eriti kiita, aga parem ikka kui "paljas vesi" :) Ühesõnaga, kui peaks olema võimalus minna kontserdile, siis tuleb kindlasti minna ja tõenäoliselt läheksin ma uuesti.

Kas ma juba kusagil mainisin, et tulen paari kuu pärast koju? Jube kiluleiva isu on :)
Janne on kirjutanud! Kõik!

Lady GaGa kontserdi videolingid:

http://www.youtube.com/watch?v=t1he93gUpCc
http://www.youtube.com/watch?v=BlixmMthIsM

http://www.youtube.com/watch?v=YrYayCgneUA

http://www.youtube.com/watch?v=413S--eEOAI

http://www.youtube.com/watch?v=iPu88eIv1qA

Teretulemast Melbourne

(video täiendused)

Lõpuks ometi oleme Melbourne ilusti sisseseadnud. Nalja on saanud ja päris palju närvirakke on ka hävinud. Alustan siis algusest. Viimane tööpäev Cobramis farmer Charli juures oli nagu pidupäev ja nüüd on olemas ka kõikvajalikud paberid teise aasta viisa jaoks. Lubasin, et ei tee sellist tööd kunagi, aga nagu öeldakse "never say never". Kuigi Melbourne hosteli broneering oli neljapäevasest päevast, siis otsustasime sõita ikkagi ära juba kolmapäeval, plaaniga ööbida kusagil rahvuspargis või rannas.

Kyabram rahvuspark
Enne Melbourne otsustasime külastada ka Kyabram rahvusparki, et näha erinevaid Austraalia kohalikke loomi, roomajaid ja linde. Koaalad valmistasid meile suurt pettumust - nad magasid tagumikud meie suunas. Kuna ilm oli palav, siis paljud loomad varjasid ennast päikese eest ja kõiki tegelasi polnudki võimalik näha. Esimene päev Melbournes - eksisime ära
Sõit Melbourne kestis umbes kaks tundi. Mida lähemale Melbourne, seda võimsamaks linnatornid kasvasid :) Me muidugi ei arvestanud sellega, et Melbournes võib olla keeruline liigelda ja me polnud varem kuulnud, et seal on tasulised teed nimega Citylink ja Eastlink. Linna sõitsime sisse tipptunnil ja arvata võib, mis teedel toimus - ummikud, ummikud, ummikud. Sõiduteed on 10-realised ehk siis 5 rada ühes suunas ja 5 rada teises suunas :) Ridade vahetusest võis ainult unistada ja paraku tuli minna vooluga kaasa. Lõpuks olime omadega juba tasulistel teedel ja sealt polnud enam kusagile minna, kui tunnelisse. Tunnelist väljudes polnud enam linnast "halli haisugi". Tekkis vaid kaks küsimust: "Kas see oligi kõik?" ja "Kus kurat me oleme?". Plaan jääda kusagile rahvusparki või randa ööbima luhtus ja vaja oli leida karavanpark. Mõned tunnid autosõitu kusagil teadmatuses ja lõpuks leidsime karvanpargi. Olime jõudnud linna nimega Frankston, mis asub Melbournest umbes 50 km eemal :) Karavanpargis oli tore onu, kes vastas igale meie küsimusele ja me saime lõpuks ka igasuguseid vajalikke linnakaarte. Ta informeeris meid ka tasulistest teedest, et neid tasuks vältida kui rahakott armas on. Õnneks jõudsime ennast karavanparki ära parkida enne pimedat. Auto oli ka tubli kuni karavanpargini, siis ta lakkas töötamast - ju ta oli ehmunud sellest linnaliiklusest. Meie aga üritasime uinuda mõttega, kas auto käivitub hommikul või ei. Teine päev Melbournes - eksisime ära
Hommik saabus kiiresti ja peagi oli selgumas tõde - kas auto käivitub või ei. Meie rõõmuks ta käivitus. Päeva plaan oli paigas ja tundus väga mõistlik: sõidame Melbourne ja viime asjad hostelisse, mis asub kesklinnas ning siis lähme Risto sõbrale Meelisele lennujaama järgi. Ühtlasi oli plaan ka minna vaatama edaspidist elukohta, mida me varem juba natuke uurisime. Plaani algus oli hea: suutsime sõita Melbourne vältides tasulisi teid. Kesklinn on vägev, aga liiklus väga keeruline ja aeglane. Sõitsime kogu aeg gaas, pidur, gaas, pidur kuni ühel hetkel hakkas meie auto ülekuumenema. See auto on meie närvid ikka väga proovile pannud. Nii me siis seisime kusagil kesklinnas ja ootasime, millal auto maha jahtub, et minna oma plaanidega edasi. Õnneks me polnud hostelist väga kaugel ja ma siis otsustasin, et kappan sinna, et uurida, kuhu me auto saame panna. Tuleb välja, et sellel hostelil polegi autoparklat. Hosteli ees polnud isegi kohta, kus auto saaks korraks peatuda, et asjad maha tõsta. Nii me siis otsustasime, et põrutame otse Meelisele lennujaama järgi. Risto roolis ja mina kaardilugeja. Omaarust olen siin saanud juba väga heaks kaardilugejaks, aga ikka panen mööda:) Vaja sõita loodesse aga mina juhatasin Ristot kogemata kirdesse:) Nii me siis sõitsime mõned tunnid mööda Melbourne. Asja tegi muidugi raskeks see, et me üritasime vältida tasulisi teid. Lõpuks me loobusime ja põrutasime otse tasulistele teedele ja jõudsime ilusti lennujaama. Lennujaamast plaanisime minna uut elukohta vaatama, aga ka selle asukoha leidmine Melbournes polnud kerge. Nii me siis veel tiirutasime oma paar tundi kuni jõudsmie lõpuks kohale. Elukoht kiita polnud ja otsustasime, et see jääb meie tagavaraplaaniks juhul, kui me ei leia normaalset elamist. Pärast tuli välja, et see maja asub Melbourne kesklinnast oma 30 minuti autosõidu kaugusel. Päev möödus kiiresti ja õnneks saime auto parkida hosteli lähedusse ja peale kella 7 õhtul on ka siin parkimine tasuta. Elusalt, tervelt hostelis, aga naljakas oli see, et hosteli tubades polnud pistikupesasid. Ma ausõna ei mõelnud selle peale kui broneerisin toa, et uurida, kas teil on autoparkimise võimalus või kas teil on pistikupesasid toas. Asukoht on iseenesest super. Järgmised 4 päevad Melbournes - me ei eksinudki ära
Esimene hommikune äratus hostelis oli väga vara, kuna auto oli vaja tasulisest piirkonnast ära viia - pool tundi parkimist maksab siin 30 EEK-i. Parkimismajad on ka hirmkallid. Seega mõtlesime viia auto kusagile linna äärde, kus on tasuta parkimine, sest autoga linnas pole küll midagi teha. Mõeldud, tehtud. Terve päev jalutasime Melbourne kesklinnas ja tutvusime erinevate kaubanduskeskustega ja söögikohtadega. Söögikohti on kolme sorti: kiirsöögikohad nagu KFC, McDonald's, Hungry Jack, siis on pizza söögikohad ja kolmas aasia köögid, mis on siin kõige rohkem levinud. Hommikuti enamasti kasutasime pizza söögikohti, sest seal sai tellida ka traditsioonilist hommikusööki, mis koosnes, röstsaiast, munast ja vorstist ja mis peamine kohvi sai tasuta kaasa:). Lõuna- või õhtusöögid sai veedetud enamasti aasia söögikohtades. Ja minu rõõmuks on siin palju sushit:) Ma üldiselt toitun sellest siin:) Melbourne on fantastiline linn ja seda nimetatakse moe pealinnaks. Siin on väga kirju rahvas ja täis inimeste siblimist. Kui soov kusagile kiiresti jõuda, siis on mõistlik kasutada kas tramme või metroosid. Piletisüsteem on ka siin omamoodi, aga sellega harjub ära :) Kõige lihtsam on osta päevapilet ja sellega saab sõita nii bussi, trammi kui ka metrooga nii palju kui tahad :)

Melbourne Akvaarium
Kui Melbourne tulla, siis on vaja kindlasti külastada ka Melbourne Akvaariumit. Praeguseks tõmbenumbriks on seal pingviinid. Neid on seal jube palju ja nad on ikka üli lahedad. Akvaariumis on esindatud vist kõik vee-elukad. Nägime ära haid, raid, meduusid, ohtlikud ja vähem ohtlikud kalad, kilpkonnad ja lihtsalt konnad ja igasuguseid tegelasi. Akvaarium on vahvalt ülesehitatud: vee-elukad ujusid ümber ringi, inimesed said käia veealuses tunnelis, samuti saime panna pea angerjate pessa ja poseerida hai lõugade vahel. Kõik on nii reaalne.
Australian Grand Prix 2010
Järgmine tore päev möödus meil Melbourne Albert pargis, kus toimus Austraalia vormel 1 etapp. Kogu see üritus toimus küll 4 päeva, aga põhipäev oli pühapäeval, kuhu ka meie läksime. Rahvast oli palju ja tegevust jätkus kõigile. Ritta oli seatud igasuguseid ilusaid uusi ja vanu autosid - üks uhkem kui teine. Lennukid tegid õhus trikke ja esindatud oli ka Black Hawk helikopter ja hävitaja. Enne F1 etappi toimus rajal ka teisi sõite. Ja kui F1 sõiduks läks, siis Melbourne linn oli vormeli mootori müra täis. Ütleme nii, et kõrvatropid olid ikka väga vajalikud. Järjekordne elamus, mida ma soovitan kõigile. Raske on seda elamust pildis edasi anda - oma silm on kuningas!
Melbourne Zoo
Melbournes ei saa igav hakata. Järgmisel päeval põrutasime trammiga loomaaeda. Loomaaia tõmbenumbriks on praegu maailmakuulus elavandibeebi Mali. Selleks, et näha 5minutit pisikest Malit, pidime me seisma tund aega järjekorras, sest pisikest soovis näha peale meie veel 2000 inimest ja väidetavalt on iga päev seal nii palju rahvast. Melbourne loomaaias on esindatud nii Austraalia loomad kui ka muud maailma loomad nagu näiteks kaelkirjakud, sebrad, karud, erinevad kaslased, pingviinid, hülged, ahvid jne.
Pidu läbi
Tore puhkus oli see viis päeva, aga vaja ikkagi tegutsema hakata. Elukoht esiteks ja töökoht teiseks. Õnneks on olemas selline tore koht nagu www.gumtree.com.au kus saab otsida elukohta. Nii me siis istusime arvutiga hosteli koridoris (see oli koht, kus saime elektrit) ja lappasime kuulutusi läbi. Väga paljud kohad olid juba võetud, paljud kohad olid ülemõistuse kallid ja kaalule jäid vaid üksikud, mida saime vaatama minna. Esimene koht, kuhu läksime trammiga (sest auto oli meil endiselt kusagil linna ääres), tundus kuulutuse järgi ikka väga lahe koht olevat, aga kui kohale jõudsime, siis oli see õudusunenägu. Maja hoov oli täis prügi ja õllepudeleid, köök oli täis prügikotte, õllepudeleid, toidujäänuseid. Omanik vaid itsitas ja ütles, et oh eile oli siin väike pidu. Põhimõtteliselt me tagurdasime sealt välja ja unustasime isegi viisakusest nägemist öelda. Mis siis ikka, lonkisime auto juurde ja ei anna see auto meile rahu - esiratas oli selle ajaga tühjaks läinud. Õnneks oli meil varuratas olemas. Uus ratas autol all ja uus korteriotsing sai alguse. Mõni tund internetis otsingut ja mõned kõned ja lõpuks leidsime uue koha, mida vaatama minna. Kuna päev oli juba suhteliselt õhtus ja vaja kiiresti midagi leida, siis erilist luksust oodata ei saa. Nii me siis otsustasime ühe maja kasuks, kus elab juba 4 inimest. Meie siis rendime majast ühte suurt tuba. Teised tegelased on asiaatidest tudengid ja tunduvad olevat sõbralikud ning rahulikud. Üks asi on hakanud mind häirima - kui asiaadid süüa teevad, siis kõik kohad on imelikku toiduhaisu täis :) ja nad matsutavad.

Seitsmes päev Melbournes - oleme eksinud
Elukoht on metrooga kesklinnast 15 minuti kaugusel. Kui olime ennast uude kohta sisse seadnud, siis otsustasime järgmisel päeval minna metrooga linna tööagentuuridesse tööd otsima. Suure hurraaga läksime metroole, vaatamata mis on meie peatuse nimi või mis metrooga on tegemist, aga selle peale tulime me alles siis kui meil oli vaja linnast tagasi tulla. Päev möödus linnas kiiresti ja ühtlasi kammisin ma läbi ka kõik Melbourne teatrid. Nüüd tuleb vaid veel oodata, kas keegi minuga ühendust võtab. Kardan, et tõenäosus on väga väike ja mul tuleb mõelda midagi muud välja. Igastahes hakkasime linnast koju sättima, kui siis avastasime, et me ei tea mis metrooga me peaksime minama ja mis on meie metroojaama nimi. Noh kiire ajude ragistamine ja mina muidugi väga kindel, et peame minema Cranbourne ja Pakenham metroole. Algus oli tuttav tee, aga mingi aeg asi muutus ikka väga võõraks. Otsustasime igaks juhuks maha minna ja natuke metrooga tagasi sõita, et äkki tuleb midagi tuttavat ette. Lõpuks olime me ma-ei-tea-kus ja küsisime ühest jaamast abi. Kui meilt küsiti, mis tänavale me minna tahame, siis loomulikult me ei mäletanud selle nime :) Seiklus missugune ja lõpuks me siis avastasime, et oleksime pidanud minama teisele metroole, mis sõidab Frankstoni suunas. Uskumatu, Frankstonisse eksisime esimesel päeval ja nüüd siis jälle see Frankstoni linn. Õnneks jõudsime jälle enne pimedat koju :) Nüüd on siin lihavõtted ja pühad kestavad 4 päeva. Tööd me sellel ajal otsida ei saa.

Mõned videod, et tekiks täpsem ettekujutus
Elevandibeebi Mali
http://www.youtube.com/watch?v=xBs_Mu2hQHM

Pingviinid
http://www.youtube.com/watch?v=A8UPc3FZ-h8

Akvaarium
http://www.youtube.com/watch?v=RZ2WNWmMQLU

Australian Grand Prix 2010 start
http://www.youtube.com/watch?v=sHvyn9yPNh8

Mitut vormelit näed mööda sõitmas?
http://www.youtube.com/watch?v=aPFHIufnrU4

Kiirteade muretsejatele

Jõudsime ilusti Melbourne, aga hetkel pole aega blogi kirjutada, kuna oleme eksinud ja ei saa kohe mitte midagi aru, mis siin toimub - tegemist ikka väga SUURLINNAGA!!! Kirjutan esimesel võimalusel meie seiklusest Cobram-Kyambram-Melbourne kohta.

Loetud päevad

Nii, tänaseks on ka virsikud korjatud. Tore on teha kohe mingit tööd, kui on näha tulemust - ehk siis tühjad puud :) Nüüd on vaja teha tööd veel loetud päevad, et saada see raskelt teenitud teise aasta viisa kätte ja et saaks põgeneda suurlinna tolmu ja kära kätte. Need loetud päevad töötame me esimese farmer Charlie juures, kes kutsus meid tagasi, et me aitaksime teda mingite töödega. Meile see sobib suurepäraselt, sest vaja olekski mingi 7 päeva tööd teha.
Virsikusorti, mida korjasime, nimetatakse "Sügisnaeratuseks". Esimesel tööpäeval, varajastel hommikutundidel hüppas meie lähedusse väike kängupoiss. Tegelikult oli ta ikka päris pirakas. Tükk aega vaatas ta meile otsa, et mis imelikud virsikud on puude vahel ja meie vaatasime talle otsa, et mis armas nunnu kägupoiss. Mul kahjuks polnud fotokat kaasas, et seda jäädvustada :( Aga see oli jube lahe, kuidas kutt ikka ringi hüppas. Tegelikult ma natuke kardan ka neid - nad võivad jalaga virutada :) Tore asi veel virsikukorjamise juures on see, et virsikud on jube suured ja kastid täituvad kiiresti. Virsikukorjamise juures on miinuseid natuke rohkem kui plusse :) Esiteks hommikud on jube külmad ja märjad. Paaril hommikul oli soojakraade vaid 5 ühikut ja ausõna nutma ajas see enesepiinamine. Hommikune kaste maas tegi jalad koheselt läbimärjaks ja see ei ajanud enam niisama nutma vaid kohe hüsteeriliselt töinama - kus mu kummikud nüüd on!!!??? Viimastel päevadel lihtsalt panime kilekotid jalga:) Ja saa nüüd sellest kliimast aru. Kui hommikul on 5 kraadi sooja, siis koheselt peale päikesetõusu on soojakraade 5 või 6 korda rohkem - no leia siis sellise muutuse jaoks sobilik riietus. Kell 12 on juba nii kuum ja päike kõrvetab, et hea meelega istuks puu alla varju ja avaks hea kohaliku külma õlle :) Aga virsikud vajavad korjamist ja kastid täitmist ning rahakott tahaks ka paksemaks saada :) seega tuleb edasi tegutseda. Kell 12 ilmuvad välja ka tüütud kärbsed, kes ronivad suhu, kõrva, ninna ja silma :) Samuti on väga paha virsikukoore tolm, mis ajab jubedalt sügelema. Viimasel päeval lõigi meil mõlemal välja väike allergia punetuse ja punnikeste näol kätel ja kaelal, aga see kestis paar päeva. Mul ju mango ajast veel rohtegi alles:)
Ja kõige suurem miinus kogu Austraalia kohta on praegu see, et sügis on käes ja lähenema hakkab talv. Sellepärast ongi siin ööd ja hommikud mega külmad - oleme sunnitud kütma oma haagissuvilat hommikuti gaasipliidiga :)
Nüüd siis loengi päevi, et minna suurlinna Melbournei. Tegeleme parasjagu korteri otsinguga ja suured tööplaanid ka hõljuvad mu pea kohal. Loetud päevad on ka vormeli sõiduni ja Lady Gaga kontserdini. No ja oma 100 päeva veel, kui põgeneme "külma" Austraalia talve eest ja tuleme kodumaale puhkama:) Siinkohal üleskutse kõigile minu blogilugejatele: otsime üürikorterit - kui tead või kuuled, anna teada. Kõik pakkumised teretulnud meilile janneraavik@gmail.com

Ma ei ole ju itaallane!?

Uhh, lõpuks suutsin ennast kokku võtta, et uut sissekannet kirjutada. Tuleb tunnistada, et olen viimasel ajal meeletult hõivatud nektariinide ja virsikute korjamisega. Tööd oleme siin kõvasti teinud ja tõenäoliselt seda jätkub meil kuni Melbourni minekuni. Farmis, kus korjasime nektariine, on nüüd töö läbi, kuna olime nobenäpud ja nektariinid said lihtsalt otsa. Töö oli selles farmis isenesest kiire ja lihtne ning ka palga suutsime me kaubelda ikka päris kõrgele:). Farmer on rahvuselt itaallane ja esimene asi mida ta mulle ütles peale seda kui ta mu nime kuulis, et sa pole ju itaallane. Väidetavalt on minu nimi Itaalias populaarne:). Farmer Charly oli meist nii vaimustuses, et hakkas vabatahtlikult meile ise uut tööd lähiümbruses otsima, et me töötuks ei jääks. Viimase tööpäeva lõpus me põrutasimegi farmer Charly sõbra Tony juurde, kes kasvatab virsikuid. Kui kohale jõudsime, siis olid juba igasugused tööpaberid valmis pandud ja meid võeti lahkesti vastu. Farmer Tony on samuti itaallane ja esimene asi, mida ta mulle ütles, peale seda, kui ta mu nime kuulis, et sa pole ju itaallane :) Järgmisel päeval me siis asusimegi farmer Tony juurde tööle ja oh seda õnnetust: virsikupuud on meeletult kõrged ja redel, millega korjata, jube raske. Esimese bin-i (suur kast) korjasime täis kahe tunniga ja sellest meile piisas, et töösuhe lõpetada. Pool korjamisajast läks minul redeli tassimisele ja üles-alla ronimisele ning aevastamisele. Tegemist oli kuldsete virsikutega ja selle karvane koor tekitab meeletult tolmu, mis omakorda põhjustas mulle silmade kipituse ja nohuse nina koos aevastustega. Seega oli meil juba piisavalt põhjuseid, et mitte edasi korjata ja minna parematele jahimaadele.
Sõitsime Cobrami linna ja registreerisime ennast tööbüroosse. Koheselt anti meile ka linnakaart kätte koos ühe farmi asukohaga ja öeldi, et jõudu tööle. Tegemist jällegi virsikute korjamisega, aga seekord tegemist teise sordiga. Farmeri nimi jällegi Charly ning temagi on itaallane. Tema lihtsalt muigas minu nime kuuldes:) Virsikupõld on ilus ja puud normaalse kõrgusega - seal ei pea isegi redeliga korjama. Virsikud on väga suured ja töö on lihtne. Põllul sõidab traktoriga ringi supervisor Joe, kes on samuti itaallane ja minu nime kuuldes, ütles ta mulle, et sa pole ju itaallane. :) Virsiku korjamise tööd peaks jätkuma kaheks nädalaks: esimene nädal korjame suuri ja punaseid virsikuid ja teine nädal korjame puud tühjaks. Melbourni sõiduni on meil veel aega 3 nädalat ja viimase kolmanda nädala me töötame tõenäoliselt jällegi esimese farmer Charly juures, kuna ta vihjas, et vajab meid siis kindlasti. Vahepeal on meile tulnud veel tööpakkumis, aga me kahjuks oleme nii hõivatud, et ei saa kõikide põlde tühjaks korjata:) Lahe kuidas info siin väikelinnas levib.
Ahjaaa, kolisime uude kohta -linna nimi on Cobram ja elame samuti haagissuvilas. Praegune haagissuvila on poole suurem ja siin on rohkem liikumisruumi :) ja õnneks pole siin ka neid tüütuid opossumeid, kes eelmises karavanpargis tegid öösel suurt tralli haagissuvila katusel. Ja naabrd on ka vaiksed. Vanas kohas naabrite muusikavalik muutus ikka vahepeal talumatuks. Muidugi me tegime neile tagasi ka - panime oma lemmikmuusikat :)

Ilm on siin äärmusest äärmusesse: kord päike kõrvetab ja siis jälle kallab meeletult vihma. Paar korda on olnud ka tugevat äikesetormi. Mõni öö on uskumatult lämbe ja järgmine öö jällegi talumatult külm. Vahepeal oli siin öösel ikka päris külm, et magasin kolme tekiga :) Muidugi teil Eestis on külmem :) Ükspäev oli imeilus vikerkaar ja ma tegin sellest fotosüüdistuse.


Et siis natuke uhkustan kaaaa: meil on olemas F1 piletid 28 märts sõidule. Eks ma üritan seal kaameramehe ära rääkida, et ta mind korrakski kaadrisse võtaks, et ma saaksin teile lehvitada:) Lisaks sellele meelelahutusele on meil olemas ka 9. aprill Lady Gaga kontserdipiletid. Plaan on minna külastada ka Melbourni loomaaeda ja näha pisikest maailmakuulsat elevandipoega Mali't. Hetkel tegelengi Melbourni elamiskoha otsimisega, sest plaanime sinna jääda paariks kuuks. Mul on väga suured plaanid Melbourni linnas :)

Numurkah haagissuvila, mille katusel opossumi öösel tralli tegid


Virsikupuu, mille juurest ma ei lahkunud enne, kuni virsikud said mulle kaasa pakitud :)

Kus must leib on?

Kahe nädala jooksul me Milduras normaalselt tasustatavat tööd ei leidnud. Paar päeva proovisime ka korjata Sultan viinamarju, millest kuivatatakse rosinaid. Farmer oli lahe kohalik ja tööaega saime ise valida - kõik oli väga supper väljaarvatud töötasu. Suured jutud viinamarjade kohta ei pidanud paika - vähemalt sellel aastal mitte, sest viinamarjasaak olevat 60% kehvem kui eelmisel aastal. See oli ka põhjuseks, miks me otsustasime edasi seiklema minna. Võtsime suuna Mildurast umbes 500 km kagusse Sheppartoni. Poolel teel läbisime linna Swan Hill, kus meie rõõmuks oli pood Aldi. Aldi on saksapood ja seal müüakse leiba :) Meie rõõm oli eriti suur, kuna polnud leiba söönud juba 3 nädalat. Ja meie rõõm oli veelgi suurem kui leidsime, et seal müüakse lausa musta leiba, mida me pole söönud Austraaliasse tulemisest saadik.

Poest tulles ei suutnud ma enne sõitma hakata kui saan viilu musta leiba - elu nagu lill! Õnneks sihtkohas Sheppartonis on ka pood Aldi ja leiva mure peaks olema mõneks ajaks lahendatud.
Sheppartoni linn oli kaunistatud värviliste lehmadega - igal pool olid lehmad: maasikalehm, sebralehm, õunalehm jne lehmad.

Kuna jõudsime Sheppartoni suhteliselt hilja, siis esimeseks oli vaja leida ööbimiskoht. Kammisime läbi kõik karavanpargid, mis selles linnas on.... ja ei midagi. Kõik karavankabiinid on täis ja ei vabane nädala jooksul seoses Australian Bowl üritusega. Hetkeks tekkis isegi päris suur masendus, et peab minema olematu kuuse alla elama. Õnneks lõpuks ühes karavankohas leiti meile kohake, kuhu saab auto parkida ja ühe öö seal olla. Maksma läks see küll natuke liiga palju, aga parem ikka kui "paljas vesi". Auto on ikka väga kullake olnud - sõidab nagu muiste ja pakub ulualust kodututele nagu meie:). Tegelikult polegi nii hull autos elada - kõik eluksvajalik on olemas: kui vaja on auto köögi eest,

ja kui vaja on auto magamistoa eest.

Hommikul pidime vara ärkama, et minna kohalikku agentuuri, mille kaudu peaks saama tööd. Põhimõte on selline: käid iga päev registreerimas ja jääd ootama kuni keegi helistab. No meie selle peale lootma nüüd küll ei jäänud ja otsustasime farme hakata ise otsima. Suuna võtsime Sheppartonist Cobrami suunas, mis on umbes 60 km. Poolel teel hakkas meile silma pisike linnake nimega Numurkah, kus me leidsime väga koduse karavanpargi. Meie õnneks oli seal isegi üks haagissuvila vaba. Olen alati mõelnud, et mis tunne on haagissuvilas elada - ja nüüd ma saan seda tunda. Päris vahva on! Aeg-ajalt löön jala vastu lauda ära seoses kitsikusega, aga jällegi parem ikka kui "paljas vesi". Numurkah'is elab 4600 inimest ja seda kohta nimetatakse järvede ja rooside linnaks. Roose on siin väga palju igal pool, aga järvede asemel on siin küll üks pikk jõgi. Võibolla need järved veel tekivad kusagile siia kui vihma hakkab sadama nagu Brisbanes praegu. Brisbanes ujutab ja seda sõna otseses mõttes - inimesed ujuvad tänavatel.
Elukoht olemas, nüüd vaja veel töökoht leida. Sõitsime esimesse kohta tööd küsima ja kohe saimegi. Nüüd korjame nektariine. Töö on kiire ja korralik :) Tegemist väga lihtsa tööga: korjame nektariine kõhukotti ja pärast kallutame kasti.... ja nii need kastid täituvad. Farmer tundub oevat tore ja tema sulased on ka sõbralikud. Üldiselt nad meid eriti ei tüüta põllul - lasevad rahus korjata. Loodame, et jääme sinna seniks kuni teise aasta viisaks vajalikud tööpäevad tehtud saame.


Aga natuke meie naabritest: ühel pool elab üks vanamees, kes kuulab pop-i ja teisel pool elab üks vanamees, kes kuulab country't. Nad on kogu aeg hüpper-supper aktiivsed - kogu aeg teevad midagi. Et siis päris vahva :) Öösiti ilmuvad välja jälle opossumid ja nad häälitsevad mulle serenaadi akna all. Vot see on minu elu haagissuvilas kohas, mille kohta võiks öelda, et seda kohta sa kaardilt ei leia :)


Minu lemmik liiklusmärk

Oleks nagu Indias

Esimese Mildura nädala veetsime toredas karavanpargis, aga tore on ka kallis. Seega otsustasime otsida natuke odavama karavanpargi, kuna me polnud veel tööd leidnud. Sellel aastal on halb viinamarja aasta - päike on liiga teinud. Üks farmer ütles, et ligi 60% on viinamarju hävinud. Jälle oleme valel ajal vales kohas :) Aga pole hullu - kes otsib, see leiab. Töö otsimise käigus oleme käinud ikka viinamarja raksus ka - jälle üks raksu kogemus juures:)


Uue karavankoha leidsime Mildura linnast 5 km põhja suunas Irymplis, mis on väga väike linnake. Karavanpark on suht korralik ja meie karavanmajake isegi suurem ja ilusam kui eelmises kohas. Aga igal asjal on head ja vead :) Suurim miinus on see, et siia on kokku kogunenud indukad. Õnneks nad pesitsevad meie majakesest eemal ja seega nendega eriti kokku ei satu ja enamuse ajast me siiski istume majakeses konditsioneeri all - kuumus on meeletu. Päike hakkab kohe kuumutama kui ta hommikul kell 7 tõuseb ja kõige suurem kuumus on kell 13.00-18.00. See polegi vist isegi enam kuumus - see on lausa tulisus. Sõna otseses mõttes ei saa väljas olla, kuna lihtsalt päike kõrvetab nahka ja see teeb isegi haiget.
Uue karavanpargi kaudu leidsime ka töö - viinamarjade korjamine. Suureks üllatuseks oli viinamarja põldudel enamus kõik indukad. Meenus kohe Bundabergi aeg kui ühel tomatipõllul olid vaid koreakad. Tundub, et need rahvused töötavad kolooniatena :) Indukad arvasid alguses, et me oleme kohalikud - milline kompliment. Tuli välja, et kõik indukad on siin Austraalias üliõpilasviisaga - uskumatu. Näiteks üks tüdruk õpib siin autojuhiks - tegelikult on see autojuhiks õppimine (mida ta teeb vaid nädalavahetusiti) ettekääne, et tulla Austraaliasse nende jaoks head raha teenima, sest 1 dollar on 40 India raha ja kes on Indias käinud, siis teab, et 40 India kulunud raha on Indias täitsa ok summa:) Tegelikult, miks ma seda kõike kirjutan, on siiski pahameel nende suhtes. Paar aastat tagasi olid palganumbrid teised ja siis tulid indukad geniaalsele mõttele hakata siin "studeerima" ja olid nõus tegema tööd isegi väiksema summa eest, mis kunagi pakuti. Tänaseks on palk 2 korda väiksem. Nende jaoks on see ikkagi "good money" aga meie ei teeni seal midagi. Nii me seal siis olimegi kokku kaks päeva :) Viinamarju oli tegelikult vahva korjata - kõndisime mööda viinapuude alleed ja lõikasime kääridega viinamarjakobaraid. Töö on lihtne ja rahulik. Nojah rahulik oli ta siis, kui indukad vait olid, aga mingi aeg otsustas üks hakata laulma oma rahvalaulu ja nii haaras ta kaasa terve karja. Esimene pool tundi oli isegi lahe ja naljakas, aga järgmised 5 tundi oli see talumatu. Esimese päeva lõpus me avastasime, et enamus põllul olevatest indukatest sõidavad samasse karavanparki :) Selline tunne, et me elaksime nagu Indias. Teisel päeval otsustasid kolm indukat meie autosse pressida, et tööle saada. Ega mina ei saanud midagi enne aru, kui nad juba autos istusid - ma lihtsalt ei mõista nende keelt :) Tegelikult oli see ka liig, mis liig. Sorry indukad, aga te olete tüütud! Jah, teie riik on huvitav ja ma kindlasti külastan seda veel ja teie söök on maailma üks parimaid, aga teie käitumine käib totaalselt üle-minu-mõistuse :)
Eks me jätkame tööotsinguid - võimalik, et sõidame mujale linna edasi.


Muideks Austraalia jahu ei vasta Eesti jahule. Kasutasin oma vana-head koogiretsepti, et küpsetada üks hea hapukoorekook, aga välja tuli nagu lehmakook. Sellel jahul on mingi jama - pane palju tahad, aga taigen paksemaks ei lähe. Vähemalt nüüd sain ma teada, miks mu pannkoogig tulevad välja kivikõvad - ma lisasin kogu aeg jahu, et taigen paksemaks läheks. :):):):) Igatsen vanaema pannkooke!!!!!!


Õnneks polnud mul sularaha kaasas (jalutuskäik Red Clihffi laadal)