Lõpuks ometi oleme Melbourne ilusti sisseseadnud. Nalja on saanud ja päris palju närvirakke on ka hävinud. Alustan siis algusest. Viimane tööpäev Cobramis farmer Charli juures oli nagu pidupäev ja nüüd on olemas ka kõikvajalikud paberid teise aasta viisa jaoks. Lubasin, et ei tee sellist tööd kunagi, aga nagu öeldakse "never say never". Kuigi Melbourne hosteli broneering oli neljapäevasest päevast, siis otsustasime sõita ikkagi ära juba kolmapäeval, plaaniga ööbida kusagil rahvuspargis või rannas.
Kyabram rahvuspark
Enne Melbourne otsustasime külastada ka Kyabram rahvusparki, et näha erinevaid Austraalia kohalikke loomi, roomajaid ja linde. Koaalad valmistasid meile suurt pettumust - nad magasid tagumikud meie suunas. Kuna ilm oli palav, siis paljud loomad varjasid ennast päikese eest ja kõiki tegelasi polnudki võimalik näha.
Esimene päev Melbournes - eksisime äraSõit Melbourne kestis umbes kaks tundi. Mida lähemale Melbourne, seda võimsamaks linnatornid kasvasid :) Me muidugi ei arvestanud sellega, et Melbournes võib olla keeruline liigelda ja me polnud varem kuulnud, et seal on tasulised teed nimega Citylink ja Eastlink. Linna sõitsime sisse tipptunnil ja arvata võib, mis teedel toimus - ummikud, ummikud, ummikud. Sõiduteed on 10-realised ehk siis 5 rada ühes suunas ja 5 rada teises suunas :) Ridade vahetusest võis ainult unistada ja paraku tuli minna vooluga kaasa. Lõpuks olime omadega juba tasulistel teedel ja sealt polnud enam kusagile minna, kui tunnelisse. Tunnelist väljudes polnud enam linnast "halli haisugi". Tekkis vaid kaks küsimust: "Kas see oligi kõik?" ja "Kus kurat me oleme?". Plaan jääda kusagile rahvusparki või randa ööbima luhtus ja vaja oli leida karavanpark. Mõned tunnid autosõitu kusagil teadmatuses ja lõpuks leidsime karvanpargi. Olime jõudnud linna nimega Frankston, mis asub Melbournest umbes 50 km eemal :) Karavanpargis oli tore onu, kes vastas igale meie küsimusele ja me saime lõpuks ka igasuguseid vajalikke linnakaarte. Ta informeeris meid ka tasulistest teedest, et neid tasuks vältida kui rahakott armas on. Õnneks jõudsime ennast karavanparki ära parkida enne pimedat. Auto oli ka tubli kuni karavanpargini, siis ta lakkas töötamast - ju ta oli ehmunud sellest linnaliiklusest. Meie aga üritasime uinuda mõttega, kas auto käivitub hommikul või ei.
Teine päev Melbournes - eksisime äraHommik saabus kiiresti ja peagi oli selgumas tõde - kas auto käivitub või ei. Meie rõõmuks ta käivitus. Päeva plaan oli paigas ja tundus väga mõistlik: sõidame Melbourne ja viime asjad hostelisse, mis asub kesklinnas ning siis lähme Risto sõbrale Meelisele lennujaama järgi. Ühtlasi oli plaan ka minna vaatama edaspidist elukohta, mida me varem juba natuke uurisime. Plaani algus oli hea: suutsime sõita Melbourne vältides tasulisi teid. Kesklinn on vägev, aga liiklus väga keeruline ja aeglane. Sõitsime kogu aeg gaas, pidur, gaas, pidur kuni ühel hetkel hakkas meie auto ülekuumenema. See auto on meie närvid ikka väga proovile pannud. Nii me siis seisime kusagil kesklinnas ja ootasime, millal auto maha jahtub, et minna oma plaanidega edasi. Õnneks me polnud hostelist väga kaugel ja ma siis otsustasin, et kappan sinna, et uurida, kuhu me auto saame panna. Tuleb välja, et sellel hostelil polegi autoparklat. Hosteli ees polnud isegi kohta, kus auto saaks korraks peatuda, et asjad maha tõsta. Nii me siis otsustasime, et põrutame otse Meelisele lennujaama järgi. Risto roolis ja mina kaardilugeja. Omaarust olen siin saanud juba väga heaks kaardilugejaks, aga ikka panen mööda:) Vaja sõita loodesse aga mina juhatasin Ristot kogemata kirdesse:) Nii me siis sõitsime mõned tunnid mööda Melbourne. Asja tegi muidugi raskeks see, et me üritasime vältida tasulisi teid. Lõpuks me loobusime ja põrutasime otse tasulistele teedele ja jõudsime ilusti lennujaama. Lennujaamast plaanisime minna uut elukohta vaatama, aga ka selle asukoha leidmine Melbournes polnud kerge. Nii me siis veel tiirutasime oma paar tundi kuni jõudsmie lõpuks kohale. Elukoht kiita polnud ja otsustasime, et see jääb meie tagavaraplaaniks juhul, kui me ei leia normaalset elamist. Pärast tuli välja, et see maja asub Melbourne kesklinnast oma 30 minuti autosõidu kaugusel. Päev möödus kiiresti ja õnneks saime auto parkida hosteli lähedusse ja peale kella 7 õhtul on ka siin parkimine tasuta. Elusalt, tervelt hostelis, aga naljakas oli see, et hosteli tubades polnud pistikupesasid. Ma ausõna ei mõelnud selle peale kui broneerisin toa, et uurida, kas teil on autoparkimise võimalus või kas teil on pistikupesasid toas. Asukoht on iseenesest super.
Järgmised 4 päevad Melbournes - me ei eksinudki äraEsimene hommikune äratus hostelis oli väga vara, kuna auto oli vaja tasulisest piirkonnast ära viia - pool tundi parkimist maksab siin 30 EEK-i. Parkimismajad on ka hirmkallid. Seega mõtlesime viia auto kusagile linna äärde, kus on tasuta parkimine, sest autoga linnas pole küll midagi teha. Mõeldud, tehtud. Terve päev jalutasime Melbourne kesklinnas ja tutvusime erinevate kaubanduskeskustega ja söögikohtadega. Söögikohti on kolme sorti: kiirsöögikohad nagu KFC, McDonald's, Hungry Jack, siis on pizza söögikohad ja kolmas aasia köögid, mis on siin kõige rohkem levinud. Hommikuti enamasti kasutasime pizza söögikohti, sest seal sai tellida ka traditsioonilist hommikusööki, mis koosnes, röstsaiast, munast ja vorstist ja mis peamine kohvi sai tasuta kaasa:). Lõuna- või õhtusöögid sai veedetud enamasti aasia söögikohtades. Ja minu rõõmuks on siin palju sushit:) Ma üldiselt toitun sellest siin:)
Melbourne on fantastiline linn ja seda nimetatakse moe pealinnaks. Siin on väga kirju rahvas ja täis inimeste siblimist. Kui soov kusagile kiiresti jõuda, siis on mõistlik kasutada kas tramme või metroosid. Piletisüsteem on ka siin omamoodi, aga sellega harjub ära :) Kõige lihtsam on osta päevapilet ja sellega saab sõita nii bussi, trammi kui ka metrooga nii palju kui tahad :)Melbourne Akvaarium
Kui Melbourne tulla, siis on vaja kindlasti külastada ka Melbourne Akvaariumit. Praeguseks tõmbenumbriks on seal pingviinid. Neid on seal jube palju ja nad on ikka üli lahedad.
Akvaariumis on esindatud vist kõik vee-elukad. Nägime ära haid, raid, meduusid, ohtlikud ja vähem ohtlikud kalad, kilpkonnad ja lihtsalt konnad ja igasuguseid tegelasi. 
Akvaarium on vahvalt ülesehitatud: vee-elukad ujusid ümber ringi, inimesed said käia veealuses tunnelis, samuti saime panna pea angerjate pessa ja poseerida hai lõugade vahel. Kõik on nii reaalne. 
Australian Grand Prix 2010
Järgmine tore päev möödus meil Melbourne Albert pargis, kus toimus Austraalia vormel 1 etapp. Kogu see üritus toimus küll 4 päeva, aga põhipäev oli pühapäeval, kuhu ka meie läksime. Rahvast oli palju ja tegevust jätkus kõigile. Ritta oli seatud igasuguseid ilusaid uusi ja vanu autosid - üks uhkem kui teine.
Lennukid tegid õhus trikke ja esindatud oli ka Black Hawk helikopter ja hävitaja. Enne F1 etappi toimus rajal ka teisi sõite. Ja kui F1 sõiduks läks, siis Melbourne linn oli vormeli mootori müra täis. Ütleme nii, et kõrvatropid olid ikka väga vajalikud. Järjekordne elamus, mida ma soovitan kõigile. Raske on seda elamust pildis edasi anda - oma silm on kuningas! 
Melbourne Zoo
Melbournes ei saa igav hakata. Järgmisel päeval põrutasime trammiga loomaaeda. Loomaaia tõmbenumbriks on praegu maailmakuulus elavandibeebi Mali. Selleks, et näha 5minutit pisikest Malit, pidime me seisma tund aega järjekorras, sest pisikest soovis näha peale meie veel 2000 inimest ja väidetavalt on iga päev seal nii palju rahvast.
Melbourne loomaaias on esindatud nii Austraalia loomad kui ka muud maailma loomad nagu näiteks kaelkirjakud, sebrad, karud, erinevad kaslased, pingviinid, hülged, ahvid jne. 
Pidu läbi
Tore puhkus oli see viis päeva, aga vaja ikkagi tegutsema hakata. Elukoht esiteks ja töökoht teiseks. Õnneks on olemas selline tore koht nagu www.gumtree.com.au kus saab otsida elukohta. Nii me siis istusime arvutiga hosteli koridoris (see oli koht, kus saime elektrit) ja lappasime kuulutusi läbi. Väga paljud kohad olid juba võetud, paljud kohad olid ülemõistuse kallid ja kaalule jäid vaid üksikud, mida saime vaatama minna. Esimene koht, kuhu läksime trammiga (sest auto oli meil endiselt kusagil linna ääres), tundus kuulutuse järgi ikka väga lahe koht olevat, aga kui kohale jõudsime, siis oli see õudusunenägu. Maja hoov oli täis prügi ja õllepudeleid, köök oli täis prügikotte, õllepudeleid, toidujäänuseid. Omanik vaid itsitas ja ütles, et oh eile oli siin väike pidu. Põhimõtteliselt me tagurdasime sealt välja ja unustasime isegi viisakusest nägemist öelda. Mis siis ikka, lonkisime auto juurde ja ei anna see auto meile rahu - esiratas oli selle ajaga tühjaks läinud. Õnneks oli meil varuratas olemas. Uus ratas autol all ja uus korteriotsing sai alguse. Mõni tund internetis otsingut ja mõned kõned ja lõpuks leidsime uue koha, mida vaatama minna. Kuna päev oli juba suhteliselt õhtus ja vaja kiiresti midagi leida, siis erilist luksust oodata ei saa. Nii me siis otsustasime ühe maja kasuks, kus elab juba 4 inimest. Meie siis rendime majast ühte suurt tuba. Teised tegelased on asiaatidest tudengid ja tunduvad olevat sõbralikud ning rahulikud. Üks asi on hakanud mind häirima - kui asiaadid süüa teevad, siis kõik kohad on imelikku toiduhaisu täis :) ja nad matsutavad.
Seitsmes päev Melbournes - oleme eksinud
Elukoht on metrooga kesklinnast 15 minuti kaugusel. Kui olime ennast uude kohta sisse seadnud, siis otsustasime järgmisel päeval minna metrooga linna tööagentuuridesse tööd otsima. Suure hurraaga läksime metroole, vaatamata mis on meie peatuse nimi või mis metrooga on tegemist, aga selle peale tulime me alles siis kui meil oli vaja linnast tagasi tulla. Päev möödus linnas kiiresti ja ühtlasi kammisin ma läbi ka kõik Melbourne teatrid. Nüüd tuleb vaid veel oodata, kas keegi minuga ühendust võtab. Kardan, et tõenäosus on väga väike ja mul tuleb mõelda midagi muud välja. Igastahes hakkasime linnast koju sättima, kui siis avastasime, et me ei tea mis metrooga me peaksime minama ja mis on meie metroojaama nimi. Noh kiire ajude ragistamine ja mina muidugi väga kindel, et peame minema Cranbourne ja Pakenham metroole. Algus oli tuttav tee, aga mingi aeg asi muutus ikka väga võõraks. Otsustasime igaks juhuks maha minna ja natuke metrooga tagasi sõita, et äkki tuleb midagi tuttavat ette. Lõpuks olime me ma-ei-tea-kus ja küsisime ühest jaamast abi. Kui meilt küsiti, mis tänavale me minna tahame, siis loomulikult me ei mäletanud selle nime :) Seiklus missugune ja lõpuks me siis avastasime, et oleksime pidanud minama teisele metroole, mis sõidab Frankstoni suunas. Uskumatu, Frankstonisse eksisime esimesel päeval ja nüüd siis jälle see Frankstoni linn. Õnneks jõudsime jälle enne pimedat koju :) Nüüd on siin lihavõtted ja pühad kestavad 4 päeva. Tööd me sellel ajal otsida ei saa.
Mõned videod, et tekiks täpsem ettekujutus
Elevandibeebi Mali
http://www.youtube.com/watch?v=xBs_Mu2hQHM
Pingviinid
http://www.youtube.com/watch?v=A8UPc3FZ-h8
Akvaarium
http://www.youtube.com/watch?v=RZ2WNWmMQLU
Australian Grand Prix 2010 start
http://www.youtube.com/watch?v=sHvyn9yPNh8
Mitut vormelit näed mööda sõitmas?
http://www.youtube.com/watch?v=aPFHIufnrU4
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar