17 aprill 2010

Aeg lendab...

Siin Melbournes ei pane tähelegi, kuidas aeg lendab. Alles see oli, kui tegin sissekande blogisse ja nüüd kui oma blogi vaatasin, siis tekkis kohe piinlikus, et pole seda nii ammu täiendanud. Aga asja annab ju parandada :)

Rummisilmadega Lady GaGa kontserdil :)


Pühad olid siin ikka jube tüütud ja pikad - no mitte midagi polnud teha. Aga kui pühad läbi, siis läks suuremat sorti töö otsimiseks lahti. Ega libedalt see nüüd ka ei läinud, eks ikka üle kivide ja kändude :) Kusjuures tööd on siin ikka kõvasti, aga millegipärast ei taheta meiesuguseid rändureid tõsiselt võtta. Arvatakse, et no mida võtame tööle, kui paari kuu pärast minema lähevad - tegelikult on neil väga õigus :) No igastahes võin ma öelda, et ma pole mitte kunagi oma elu jooksul saatnud nii palju CV-d, kui siin Austraalias. Ma arvan, et see number küündib juba 150-ne peale :) Koomiline või mis. Ja mis on siis tulemus?! 150-ne saadetud cv-le on vastanud elektrooniliselt ehk 15 ja need on negatiivsed ning 1 SMS ja 1 kõne kutsega intervjuule. Esimene koht, kuhu intervjuule läksin, tegeleb rohelise energia müügiga ukselt uksele. Esimene tööpäev oli piisav selleks, et sealt ära tulla. Asi oli ikka hullemast hullema tööga ja seda enam hullemini kirjeldada ei saa. Lisaks sellele hullule tööle jäin ma ka haigeks. Melbourne ilmad hakkavad lähenema halvale Eestimaa suvele ja seda kohe väga halvale suvele. Kraade on siin umbes +18, külm tuul ja sombused ilmad. Ja minu pagasis on siis kõige soojem riideese teksapüksid ja teksatagi, millega mul tuleb vist läbi saada veel need paar kuud, enne kui Eestisse tulen. Nii ma nüüd siin turtsun-aevastan-plärtsun ja üritan ennast esmaspäevaks terveks turgutada, et minna teisele intervjuule. Tegemist järjekordse müügifirmaga, aga seekord puudub mul täielik ülevaade, mis saab olema mu tööülesandeks, eks see selgub peagi.
Unistus kusagil teatris töötamisest luhtus - uskuge või mitte, aga siin tehakse teatritööd tasuta. Mind kutsuti küll vabatahlikuks, aga siiski on vaja ju kuidagi ka elatist teenida ja seega pidin pakkumistest loobuma.
Tööotsimisega olen ma ühtlasi ka tervele Melbourneli ringi peale teinud ja risti-rästi läbi ka veel. Ja aina rohkem hakkan ma Melbourne armastama. Ühel päeval sattusin ma paradiisi ja seda sõna otseses mõttes. Ekslesin ühes suures kaubanduskeskuses kuni jõudsin keskuse teisele korrusele ning sealt säras ja siras mulle vastu Tiffany juveeliäri, Prada, Gucci, Louis Vuitton, Hugo Boss, Chanel, Miu Miu jne jne. Ma olin nagu imedemaal - käisin poest poodi ja ahhetasin ja ohhetasin ja ma oleksin äärepealt jalgadega trampima hakanud ja karjunud "Ma tahan neid kõiki asju"! Seekord ma suutsin ennast taltsutada. Igas poes oli turvaväravate asemel hoopis suured tursked ülikondades turvamehed ja müüjateks nii üleslöödud naised nagu toimuks mingisugune missivõistlus. No täiesti teine maailm võrreldes esimese korruse kaubanduskeskusega.

Ja endiselt ei saa ma rääkimata jätta sushist. Eestis üldiselt käisin sushit söömas ehk paar korda aastas, kuna ta on ikkagi mõttetult ülehinnatud söök ja üldiselt tegin ma sushit ise paremini :) Siin on sushi söögikohtasid iga kahe sammu järel ja sushirulle saab kaasa ka osta. Iga kord kui ma linnas kondan, siis ostan mingi uue huvitava sushirulli metroosse kaasa. Huvitav, millal Eestis see sushihullus läbi hakkab saama ja et seda hakatakse võtma kui iga teist sööki?


Kindlasti pean ma ära märkima ka meie üürikaaslased - vietnamlased. Nad on minu jaoks koomilised. Aga ma olen täiesti kindel, et meie oleme nende jaoks koomilised. Nad teevad nii süüa, et kõik kohad on mingit jubedat haisu täis, aga tundub, et neil on väga erilise maitse ja lõhnaga maitseained, sellepärast nende toidud "haisevadgi". Mõnikord haiseb kohe nii, et sõna otseses mõttes ajab oksele. Nad söövad suure lärmiga: räägivad suu toitu täis ja jubedalt mätsutavad, luristavad oma nuudleid suhu ja kolistavad oma söögipulkadega. Ja minu üllatuseks nad ei kasuta pulkasid mitte ainult söömiseks vaid ka tikkude asemel, kui on vaja gaasipliit põlema panna või siis põletavad pulkasid, et sügavkülma sulatada. Ma küll üritasin õpetada, et kuidas kiiresti seda sulatada, aga no proovi sa eurooplane asiaati õpetada :) Nii ta siis jätkas mitu head tundi oma pulkade põletamist sugavkülmas ja terve köök oli kärsahaisu täis :) Ja jube naljakas on see, et nad alati vabandavad: vabandavad kui rääkima hakkavad, vabandavad kui samal ajal köögis on, vabandavad kui välisuksest tuppa tulevad jne jne. Uskumatu - ainult vabandavad :) Ma ikka ütlen neile naerusuil "no drama" :)

Aga nüüd siis lõpuks juttu ka Lady GaGa kontserdist. See oli supper ja no enam paremini ei saa seda kirjeldada. See kontsert oli lihtsalt kirjeldamatu. Ma olen nüüd Lady GaGa fänn. Lisan ka mõned videod, et saaksite ka sellest natuke mingi elamuse. Video kvaliteet pole just eriti kiita, aga parem ikka kui "paljas vesi" :) Ühesõnaga, kui peaks olema võimalus minna kontserdile, siis tuleb kindlasti minna ja tõenäoliselt läheksin ma uuesti.

Kas ma juba kusagil mainisin, et tulen paari kuu pärast koju? Jube kiluleiva isu on :)
Janne on kirjutanud! Kõik!

Lady GaGa kontserdi videolingid:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar