Kohvikeetjast raamatupidajaks

Kui hetkelist elustiili analüüsida, siis tundub, et pole sellel elul ikka midagi viga: koaalad, kängurud, golf :) Päike jälle paistab ja ilmad on mõnusalt soojad. Ühtlasi olen siin Austraalias saavutanud oma karjääri tipu :) Aga kõigest lähemalt, detailsemalt ja piltlikumalt.

Olen siin küllaga juba kirjutanud oma töökohast Croissant Expressis. 6 kuud olin ennast tõestanud piisavalt, et bossid viitsid niiöelda "pabereid määrida", et saaksin nende ettevõttesse kauemaks jääda. Ühtlasi tehti mulle ettepanek asuda ühte uude avatavasse kohvikusse supervisoriks, et siis kuni minu lahkumiseni seal toimetaksin, õpetaksin ja "kamandaksin". Olin juba selle mõttega harjunud kui ühel päeval kutsuti mind täiesti ootamatult peakontorisse. Ise arvasin, et eks nad tahavad seal mingeid lepinguid muuta ja vaja mingeid allkirju, aga minu üllatuseks oli see midagi muud. Vastuvõtt oli soe ja minuga soovisid vestelda omanik ning pearaamatupipdaja. Minu kõige suuremaks üllatuseks tehti mulle hoopis järgmine ettepanek - hakata ettevõtte raamatupidajaks. Ega ausõna ma ei jõudnudki midagi mõelda ja ütlesin kohe JAH (eks pärast jõuab analüüsida). Nagu nad ütlesid, et mind on pikemat aega jälgitud ja uuritud mu resümeed ning leidsid, et ma olen sobiv inimene tegemaks seda tööd. Nad küll ütlesid, et soovivad mind pikemaks ajaks sinna, aga ma kahjuks pidin neile kurvastusega teatama, et lahkun peagi Austraaliast. Aga pole hullu - mõned kuud olen neile kindlasti kasulik. Tegelikult on mul natuke hirm. Nimelt on mul aega õppida kogu selle ettevõtte raamatupidamine ära nädalaga, sest pearaamatupidaja läheb mõneks kuuks minema ja siis on kogu kupatus minu kaelas. Aga lohutan ennast sellega, et olen ju raamatupidamisega mingil määral juba Eestis tegelenud ja noh ausalt öeldes pole olemas tööd, millega ma hakkama ei saaks :) Ja mis kõige mõnusam kogu selle asja juures - ma ei pea kandma enam seda tobedat vormi ja lõpuks ometi saan ma hakata kandma kõiki oma uusi kingi ja riideid, mis ma siin olen suure shopaholismi mõju all ostnud.

Uue elukutsega käib kaasas ka vastav elustiil. Nimelt olen avastanud endale uue hobi, mida ma kindlasti tahan edasi arendada - GOLF. Käisime Ristoga esimest korda elus golfi mängimas. Ma räägin siin golfist kui golfist, mitte mingisugusest mini-golfist. Ja uskuge mind või mitte, aga see on viimasepeal meelelahutus ja minu süda on taas vallutatud.

Oma esimest lööki mäletan ma igavesti - see oli paljulubav, löögi kõla oli nagu päris ja golfipall lendas ilusa kaarega päris kaugele ning eemalt kostus golfimeeste hõiskeid "wow", "nice shot" (hea löök). Isegi Risto jäi tummaks, sest tema viimane lause enne tummaks jäämist oli järgmine "Mida sa naerad minu löögi peale, ise lööd raudselt maksimum meeter".

Janne löögivalmis...

Janne lööb nii, et maa on must

Janne sooritas jälle ühe ilusa löögi

Noh eks leidus ka olukordi, kus ma palli üldse ei tabanudki ja tegin niiöelda õhulööke ning ringe ümber enda. Või siis kus tabasin golfipalli nii, et murumätas lendas palliga kaasa. Väga palju lööke läks ka sõna otseses mõttes metsa. Muidugi sinna metsa sattus rohkem Risto. Ja ta suutis metsast palli lüüa puupõrkes järgmisse põõsasse. Minule pakkus see aga ainult meeletut naeru.

Ja nagu golfis ikka - tuleb ka pall veest välja lüüa ;) Risto muidugi ei leidnudki seda palli enam vaid leidis ühe kilpkonna, kes tõenäoliselt selle palli enale võttis.

Minul õnnestus millegipärast päris mitu korda pall liivaauku lüüa ja sealt oli seda palli juba natuke keerulisem algajal kätte saada.


Kõige mõnusam golfi mägimise juures on ikkagi golfiautoga ringi kimamine. Kuna ma pole pool aastat autoroolis olnud, siis tundsin eriti suurt lõbu selle autoga ringi kihutamisest. Vahepeal tundus, et oleksin selle äärepealt külili ka keeranud :)

Kõige raskem oli minu jaoks lüüa pall auku. Tuleb tunnistada, et minu sihik on täiesti mööda:) Näiteks pall oli august umbes 40 cm eemal ja mul kulus auku kõksamiseks umbes 5 või 6 lööki :) Aga harjutamine teeb meistriks ja näiteks ühe raja, mis oli küll kõige lühem (120 meetrit), sooritasin kolme löögiga. Kõige pikem rada oli näiteks 407 meetrit, aga ma igaksjuhuks ei hakka kirjutama mitme löögiga me selle lõpetasime :)

Kokku oli 18 rada, aga me mängisime 9 rada ja seda kolme tunniga :) Kusjuures täitsa väsitav oli :) Aga nüüd olen ma asjast ikka nii vaimustuses, et ootan juba ärevusega järgmist golfipäeva:)

Vahepeal olen täitnud ka ühe oma unistustest. Nimelt paitasin koaalat. Minu üllatuseks polnudki koaala nii pehme kui ma arvasin. Olen juba varem natuke kirjutanud koaaladest, et nad magavad ööpäevas 20 tundi ja ülejäänud 4 tundi kulutavad nad söömisele või uue magamisoksa otsismisele. Tänu sellele, et nad toituvad vaid eukalüptilehtedest ja ei joo vett, ongi nad nii vähese energiaga. Aga nad on ütlemata armsad ja täielikud südametemurdjad.

Koht, kus ma koaalat sain paitada, oli Whiteman rahvusparki. Seal oli võimalus kohtuda ka kängurudega, neid paitada ja toita ning samuti saime tutvuda ka farmieluga. Kängud on ühed pullid elukad. See kuidas nad hüppavad - nagu olekski neil vedrud käppade all. Kängude karv on väga pehme eranditult koaalast. Ja ma katsusin ka, et milline on nende saba - see oli nii raske :)

Nägime ära ka kängusid, kes tassisid oma pisikest kukrus.

Leidus ka albiinokängusid


Ja väga palju oli pisikesi kängusid, kellele ma mitu korda pakkusin, et nad mulle käekotti hüppaksid ja minuga kaasa tuleks :) Nad polnud sellega nõus

Niisiis on minu põhieesmärgid Austraalias täidetud: koaala paidatud ja kängule tere öeldud

Nüüd võib südamerahus asju hakata pakkima. Esiene 20 kg riideid ja kingi on juba kokku pakitud ja ootab postitamist. Tundub, et kui ma kohe ei lõpeta oma ostuhullust, siis tuleb ka teine 20 kg pakk teele panna, sest kohver on mul juba täis:)

Mina ja minu mõtted!

Kuna mu töökoht asub kesklinnas, siis on mul peaaegu iga päev bussisõitu kokku umbes tund aega. See on olnud minu jaoks piisav aeg, et oma mõtetes rahulikult sobrada. Seoses kodusõidu lähenemisega on mul viimasel ajal tekkinud nii palju huvitavaid mõtteid ja ideid, et nende "seedimiseks" vajan nüüd natuke rohkem aega, kui bussisõit kokku annab. Seega kasutan hetkel oma vaba aega ideede arendamiseks ja nende elluviimiseks :)

Ühel ilusal ja soojal päeval - siis kui muidugi siin Perthis veel soe oli - hakkasin mõtlema, et kuidas võiks seda elu Austraalias enda jaoks sümboliseerida. Millegi pärast hakkas mu peakeses kummitama üks lause, mille peale ma aina rohkem ja rohkem hakkasin mõtlema. See lause kummitas mind mitu päeva või õigemini isegi nädalaid. Ja äkki torkas pähe, et võiks selle lause endale tätoveerida. Alates sellest hetkest, hakkas nüüd minu uus mõte mind aina rohkem ja rohkem kummitama :) Üritasin seda küll nii öelda "maha raputada", aga see idee oli juba piisavalt tugevalt minusse kinnitunud, et oli juba aeg hakkata ideed arendama.

Nii ma siis istusin ja mõtlesin, mõtlesin ja istusin, kuni tekkis uus mõte, et kui läheb tätoveerimiseks, siis tuleb lasta teha juba üks korralik tätoveering, mitte mingi väike kriitseldus. Taaskord hakkasin mõtlema :) Ma mõtlen siin viimaselajal kohe kole palju :) Võibolla on minu mõtteareng tingitud nende raamatute lugemisest, mille minu raamatusoovitaja Eda mulle kaasa pakkis. Kusjuures raamatud ja mu mõtted pole teineteisega üldse seotud.

Niisiis mõtetes viisin kokku pildi elust Austraalias, enda tunnetest ja sellest lausest, mis mind on jäänud kummitama. Paar päeva kriitseldusi, materjali otsimist ja valmis ta saigi. Panin oma mõttest kokku pildi ja just sellise, mis iseloomustab mind ja minu elu Austraalias. Tegelikult suurest vaimustusest kujundasin kaks pilti - suhteliselt sarnased teineteisele, kuid siiski väike erinevus. Mõned päevad kulusid kujundatud pildi jõllitamiseks, et olla selles kindel. Lõpuks, olles kindel, küsisin arvamuse ka kolmelt inimeselt: Ristolt, kes arvas, et tegemist on ilusa pildiga ning andis oma loa, selle teostamiseks; Justine'lt, kellest on saanud minu üks väga armas sõber ning kes on erialalt peagi diplomeeritud disainer, ütles oma kiidusõnad ja sõnapaari "go, babygirl"; ning Paulolt, kes on Itaaliast pärit näitleja, töötab Croissant Expressis maskotina ning on samuti saanud mulle heaks sõbraks, andis samuti oma kiidusõnad ja muidugi ta alguses ei uskunud, et ma selle ise kujundasin :)

Kõik tehtud - tuleb vaid vabapäeva oodata. Vahepeal uurisin välja ka salongi, mis oleks ilus, puhas ja usualdusväärne. Nimekirja tekkis kaks salongi, millest üks oli minu jaoks väga suur pettumus. Nimelt asutusin uksest sisse, kus mind tervitas asiaadist meesterahvas (mis mind hakkas juba häirima), võtsin välja oma mälupulga, millel oli mu kujundatud pilt. Selle peale teatas see asiaat poolarusaamatus inglise keeles, et nemad mälupulka ei aksepteeri et mindagu üle tee ühte büroosse, kus ma saan pildi välja pritida. Ma vaatasin teda nagu eriti totakat, et sa mees ise ka usud, mida sa suust välja räägid. Ütlesin otse talle, et mis salong te olete ja astusin pea püsti uksest välja. Niisiis üks salong kukkus nimekirjast välja ja jäänud oli vaid veel teine, kuhu minna. Minu üllatuseks polnud see teine salong keldrikorrusel, kus need tavaliselt armastavad paikneda. Mul oli vaja minu ilgete kõrgete ja raskete kontskingadega pea kaks korrust ülesse astuda. Esimene mulje oli hea: väga avar ja valge, puhas ning ei ühtegi asiaati. Ja mulle juba hakkaski see koht meeldima, kuna lisaks eelpool nimetatud omadustele, oli selles salongis väga sõbralik personal. Nad kõik olid isikupärased ja erilised. Seal aksepteeriti minu mälupulka ja ühtlasi viidi läbi minuga konsultatsioon, kas, kus ja mida muuta. Põhjalikult arutasin ma läbi oma tätoveerijaga, kes oli väga sõbralik, humoorikas ja kena noormees, kus minu tätoveering aset leiab, mis toone kasutada ja lisaks oli mu üks tingimus, et ta teeks sellest protseduurist pilte:) Ja palun väga - siin nad on.

Joonis on mu seljale kopeeritud ja töö võib alata

Pool on valmis

Ja valmis ta saigi

Tätoveerimiseks kulus aega umbes 1,5 tundi. Valus polnud üldse ja pealegi - see on vale jutt, et tätoveerimine on valus. Ma proovisin leida mingit sarnast tunnet, mis iseloomustaks tätoveermist - arvan, et see oleks nagu küünega nahka kraapida. Igastahes olen ma tulemusega rahul. Mai alguses lähen ja näitan seda veel kord üle, et äkki on vaja teha mõned parandused. Nüüd juba on peas uued mõtted - laseks ehk oma senised kaks tätoveeringut natuke üle tuunida :) Ehk siis tuua ellu värve ;) Siinkohal emale ja isale: "ma palun väga vabandust, ma proovin mitte enam teha"!

Kiirelt ja lühidalt!

Võib juba aimata, et ega siin mingit huvitavat juttu ei tule. Ja nii see ongi.

Vastus küsimusele "Miks Janne midagi huvitavat ei kirjuta?" on konkreetne. Janne on üks suur töönarkomaan, et rahuldada oma shopaholismi!

Niipalju siis minu puhkusest, millest ma eelmises sissekandes kirjutasin. Nimelt oli möödunud vaevalt pool päeva minu olematust puhkusest, kui mulle helistati minu vanast töökohast ja öeldi, et tuldagu tööle. Et nemad ajavad kõiksugused paberid korda, mina vaid töödaku. Niisiis olen ma tagasi (õigemini pole ma ära olnudki) Croissant Expressis.

Ja natuke ka ilmast. Lõpuks tuli ka see kaua oodatud vihm. Inimesed olid õnnelikud vihma üle, kuna 64 päeva polnud tilkagi taevast alla tulnud. Leidus ka neid, kes tantsisid vihma käes:) Uskumatu - inimene vajab vaid vihma, et olla õnnelik!!!! Aga mina sellega üldse rahul pole! Vihma saabumisega langes temperatuur korraga oma kümme kraadi. Kujutage nüüd ette - üks ilus esmaspäev 32 soojakraadiga ja järgmine päev järsku 22 kraadi. Hullumaja - ma pidin ära külmuma. Kraapisin kohvrist kohe võimalikult soojad riided välja. Hommikuti kui tööle lähen, siis on väljas kusagil 15 kraadi - tööle jõudes põsed punetavad ja nina on jääkülm. Töökaaslased naeravad, et mida mul väriseda on, et ma ju Euroopast ja peaks sellega harjunud olema. Tundub, et olen selle kuumusega ära harjunud. Aga nüüd vist on kõik, 30-kraadist sooja ma enam ei saa - hüvasti bassein ja hüvasti päiksekreem. Mis seal ikka, tuleb talvele vastu minna. Ja mis kõige tähtsam - selle külmaga tekkis mul nüüd lõpuks ka jõulumeeleolu.

Kivimürakatel külas

Eelmise sissekande jätkuks veel siis nii palju, et sült oli isuäratav ja ma endiselt pole nõus inimestega, kes väidavad, et sülti on tüütu ja raske teha. Nii et perekond Rait Raavikud - mida te närvitsete selle süldipoti juures :) asi pole üldse nii hull!!! Ja siis veel see, et hiir Stuart on kohvikus tagasi, aga ma ei viitsi teda enam uuesti kinni püüda. Vahepeal täitus ka 6 kuud töötamist Croissant Expressis. Mis aga edasi saab, ei oska öelda, kuna viisatingimused ei luba rohkem kui 6 kuud ühe tööandja juures olla. Noh eks siin leidub inimesi, kes ütlevad, et tööta edasi, midagi ei juhtu, aga kuna ma olen ikkagi hästi kasvatatud ja hoian reeglitest kinni, siis pole vaja mul kedagi, eriti veel Austraalia riiki, petta. Niisiis vaatame, mis saab - väike puhkus ei tee paha! Viimasel töönädalal kinkis mulle üks vanem naisterahvas, kes kohvikus iga päev muffinit ja kohvi tellib, ümbriku, milles oli tänukaart viie lotopiletiga. Piletitega ma küll midagi ei võitnud, aga kaart oli väga südantliigutav. Ta tänas mind, et olen tema kohvinaudingud veelgi meeldivamaks muutnud oma sõbraliku suhtumisega ning ta hakkab minust puudust tundma. Soovis veel väga õnnelikku ja edukat tulevikku, et mu kõik unistused täituksid.

Niisiis puhkus!

Otsustasime minna vaatama Lääne-Austraalia ühte populaarsemat looduse poolt tekkinud pinnamoodustist Wave Rock'i (lainekujuline kaljusein), mis asub Perthist umbes 350 km kaugusel sisemaal. Kuna me oleme siin Austraalias nii mugavaks muutund, siis otsustasime tuuritama minna ikka turismibussiga, mitte oma autoga. Tuuribussiks oli ümberehitatud veok, mis oli nii luksuslikuks tehtud, et kohe mõnus oli sellega sõita.

Peaks mainima, et Lääne-Austraalia loodus on täiesti mõttetu - mitte midagi peale kuivand maa ja poolraagus või poolpõlenud kummipuude.

Tee ääres nägime suuri lambakarju - meil tekkis küsimus, et mida nad seal söövad, sest rohelist ei näinud me seal kohe mitte. Kui lambad jooksid, siis oli õhus vaid üks suur hall tolmupilv.

Esimese kohana külastasime linna York, mis on eurooplaste poolt esimesena asustatud linn Lääne-Austraalia sisemaal 1831. aastal. York on väga armas just selle majade poolest - see on üks paremini säilinud 19-nda sajandi linn kogu Austraalias.

Yorkist põrutasime edasi linna nimega Hyden, kus asub lainekujuline kaljusein. Teel Hydenisse tegime peatuse eikusagil Lääne-Austraalias, kus oli Corrigini koertekalmistu. Minus tekitas see algul imeliku tunde, et miks selline koht on pandud turistidele vaatamisväärsuseks. Aga sellest kohast on saanud lugupidamiskoht inimese parimale sõbrale juba aastast 1974. Ning peab tunnistama, et see oli tõesti väga südamlik koht.

Järgmine peatus Hyden, Wave Rock - koht mida külastab ligi 140 000 turisti igal aastal. Lainekujuline kaljusein Wave Rock on saanud oma nime faktist, et see on välimuselt nagu suur murduv ookeani laine. Aga mis see siis ikkagi on?! Wave Rock on graniit ning see on üks osa Hydeni kaljust. See on 15 meetrit kõrge ja 110 m pikk, kuju on tekkinud juba umbes 60 miljoni aasta eest. Ning laine välimuse värvide näol on andnud kaljule pinnaalused mineraalid, mis on voolanud veega mööda kaljuseina all. Niipalju siis tarka juttu Wave Rockist, aga natuke pilte ka :)

Ühtlasi ronisime ka Hyden kalju otsa, mille küljes siis Wave Rock asub. Ülevalt oli vapustav vaade soolajärvedele ja kogu loodusele, mis küll tundus suht mõttetu altpoolt.

Kalju otsas oli ka lahedad kivid, mille alla ja sisse võis ronida:)

Ja siis jäi mul silma üks jaapanlane. Nad on ikka omamoodi fruktid :) No vaadake nüüd teda - sokid käiseteks pandud, mingi kott pähe tõmmatud ja omaarust viskas kogu aeg nalja.

Wave Rock ja japs nähtud, edasi järgmise kuulsa kivimüraka juurde, mida kutsutakse Jõehobu haigutuseks "Hippo's yawn", mis on ligi 13 meetrit kõrge. Kui te nüüd "vasakul jalal seisate ja pea paremale viltu keerate", siis te isegi näete, et tegemist on küll jõehobu lõugade moodi :) Võrdluseks siis pilt jõehobu haigutusest ja "jõehobu haigutusest".

Järgmiseks toredaks kohaks (legendi järgi küll mitte väga tore koht) oli Mulka koobas, mis on Lääne-Austraalia üks tähtsamaid aborigeenide koopamaalingu vaatamisväärsusi. Nimi Mulka tuleb aborigeenide ühest legendist, mis on seotud koopaga. Mulka oli sohipoeg naisele, kes armus mehesse, kellega abielu oli keelatud seoses kohaliku seadusega. Usuti, et sellise reegli rikkumise tagajärjel, sündis nende poeg Mulka kõõrsilmsena. Ta kasvas väga suureks ja tugevaks meheks, aga tänu kõõrsilmsusele ei saanud temast väga edukas kütt. Suurest pettumusest hakkas Mulka jahtima inimlapsi ja ühtlasi ta ka sõi neid ning temast sai piirkonna terror. Ta elas koopas, mida hakati kutsuma Mulka koopaks ja selles on tema käejäljed. Need jäljed on erineva suurusega - kõige suurem käejälg on aga keskmise mehe käejäljest veelgi suurem, mis tõestas seda, et Mulka oli väga suur mees. Mulka ema hakkas tema pärast aina rohkem muret tundma ning kui ta ühel päeval kutsus Mulkat korrale seoses ebanormaalse käitumise pärast, siis Mulka tappis ka oma ema. Peale seda kohtavat tegu, lahkus ta oma koopast. Aborigeenid mõistsid tema käitumise hukka ning hakkasid teda otsima. Nad leidsid Mulka umbes 156 km Hyden linnast eemal ja tapsid ta. Ja kuna ta polnud välja teeninud rituaalset matmist, siis jätsid nad Mulka surnukeha sipelgatele - hoiatuseks teistele, kes seadust rikuvad. Vot selline kole legend selle koopa kohta. Käejäljed on küll juba suhteliselt ära tuhmunud, aga saime mõned pildile.

Tagasiteel Perthi käisime läbi Babakin linnast, mille kohta ma ei oskagi midagi öelda. Seal tegime ühe peatuse kohaliku vanapaari juures, kes kostsitasid meid isevalmistatud kookide ja võileibadega. Oli mis see oli, aga õhtune tee päikseloojangu taustal tundus sellel hetkel kõige mõnusam :) Nautisime päikseloojangut ja uskumatu või mitte, aga loodus muutus vapustavaks. Lääne-Austraalia loodus on päeval täiesti mõttetu, nagu ma ennist nimetasin, aga päikseloojangu ajal muutub see täiesti imeliseks. Pildile ma seda kahjuks jäädvustada ei suutnud, aga kujutage nüüd ette: viimane terav päiksekiir ja läinud see päike oligi silmapiiri taha; maapind, mis päevasel ajal oli nii kuiv ja tolmune ja koledat värvi, muutus nii tumedaks, et vaevu oli märgata mingeid värve; helesinise taeva ja tumeda maa vahel oli just loojunud päiksest alles veel tumepunane kuma, mis andis sellist silmailu, et raske on midagi ilusamat näha. Aga oh ei - see vaade muutus veelgi vapustavamaks, kui kängurud hakkasid loojunud päikse suunas hüppama. Täpselt see, mida võib näha ühes ilusas loodusfilmis :) Tagasiteel tegi bussijuht päris mitu korda äkkpidurdamist kängurude pärast, kes kargasid päikseloojangu poole vaatamata enne teed ületades Austraalia moodi algul paremale ja siis vasakule - mina muidugi mures, et ega ometi ta kängusid alla ajanud. Suhteliselt napilt läks nagu ta ütles.

Kokku sõitsime 800 km.

Ma pole turist, ma elan siin!

Nonii sõbrakesed! Naistele head naistepäeva ja meestele häid naisi :) Mina panin naistepäeva puhul oma mehekesele süldi keema tõestamaks, et "ürgnaiselikkus" pole minus kadunud! Nüüd see süldike vaikselt podiseb ja minul on piisavalt aega kirjutada teile väga lahedast nädalavahetusest.

Vahva nädalavahetus sai alguse hiirejahist. Nimelt oli üks pisike hiirepoiss Stuart (kutsume teda edaspidi siis selle nimega) ennast meie kohvikusse ära eksitanud. Kõigepealt muidugi oli vaja pagaril jutt suureks puhuda ja öelda, et kohvikus on rott. Siis tegin ma pagarile selgeks roti ja hiire erinevused ning ta parandas ennast, et tegemist on siiski hiirega. Niisiis kappas pisike Stuart oma tillukeste käpakestega mööda kohviku kööki ringi - iseenesest kohutav ju, et kohviku köögis jookseb ringi hiir. See pisike hiirepoiss, kes tõesti oli 2 cm pikk pluss saba nagu niidiriba, hirmutas ühe belglasest kohvikutöötaja Justine nii ära, et vaene tüdruk värises ja keeldus kööki minemast. Asiaadist pagaripoiss Zarni, aga näitas kogu aeg näpuga, et vaata hiir (tema jaoks muidugi rott) ja naeris kõht kõveras. Kohviku köök ja selle lähiümbrus oli ärevust täis. Mina natuke mures, et olge kuss - kliendid ei tohi sellest teada saada. Mis seal ikka - tuleb minna hiirejahile. Töödejuhataja nagu ma olen, kamandasin Zarni hiirt kinni püüdma. Poiss vaatas mind sellise näoga, et mida ma talt palun. Siis mõistsin, et värisevast Justinest pole üldse kasu, Zarni keeldus hiirt kinni püüdmast ning ainuke variant oli, et mina olengi see hiirepüüdja. Niisiis võtsin kohvitopsi ja läksingi hiirejahile. Hirmutasin pisikese Stuarti nurka ja lõin kohvitopsi ta peale. Ja jumal, mis häält see pisike hiireke tegi. Stuart piiksus nii heleda häälega, et minul tuli pisar silma. Ausõna, minupärast ta võikski sinna kohvikusse elama jääda ja ma hea meelega annaksin talle paar saiaraasukest närida, aga siis mõtlesin, et kui mina teda ei päästa, siis sureb ta mürgituse tagajärjel. Kiirelt kujunes hiirejahist välja "Päästke Stuart" projekt. Kannatasin selle haleda hiirepiiksumise ära ja surusin kohvitopsi alla paberi, et niimoodi hiir topsi lõksu jääks. Kiiresti sain hiire koos topsiga paberkotti panna ja järgmiseks ütlesin Zarnile: "Oled mees või ei ole, mine keldrisse ja lase Stuart vabadusse". Poiss vaatas mind jälle imeliku näoga, aga eks see mehe jutt natuke hirmutas teda, et mida ma temast arvan, kui ta seda hiirt keldris vabadusse ei laseks. Nõnda päästsimegi pisikese Stuarti meie kohvikust ja nüüd ta seikleb ühe suure keskuse keldris. Muidugi kui "Päästke Stuart" projekt oli lõpuni viidud, siis alles mõistsime, et oleksime võinud ju pilti ka teha ja seda jäädvustada. Mis te arvate, et ma sain järgmisel ööl magada -loomulikult olid mul süümepiinad :)

Pühapäevase päeva küsisin ma ülemuselt juba varakult vabaks, et minna ühele suurele muusikafestivalile. Oi kuidas ma seda festivali ootasin, aga kui aeg oli juba peaaegu käes, siis mõtlesime Ristoga oma plaane muuta ja festivalile mitte minna. Festivalile oli meeletu tung ning minus tekitas natuke hirmu see kohutav mass (üle 40 000 inimese) ja seega otsustasime "läbu" asemel midagi lahedamat teha. Ostsime praamipiletid Rottnest saarele.

Enne kui hakkan kirjutama sellest imelisest päevast, mille me veetsime seal saarel, siis mõned faktid saare kohta, et teil tekiks ettekujutus, kus me olime. Rottnest Island on umbes 20 km Lääne-Austraalia rannikust. Selle saare suurus on 19 ruutkilomeetrit ning populatsioon ligi 300 inimest. Aastas külastab saart umbes pool miljonit turisti ja Rottnest on olnud üheks suureks turismimagnetiks juba 100 aastat.

Saar on saanud oma nime saksa meremeestelt ning nad kutsusid seda "Rattenest", mis tähendab roti pesa. Nimelt arvasid meremehed, et saarel elavad kohalikud kukkurloomad on suured rotid - tegelikult on tegemist pisikeste quokkadega, kes meenutavad kängurusid.

Rottnest Island on Eesti mõistes nagu Kihnu saar. Rottnestil toimub liiklemine ainult kondimootoriga - kas kõndides või rattaga. Siiski leidub saarel ka mõned politseautod ja kaubikud. Ilma rattata pole seal kohe midagi teha!!!

Niisiis alustan oma seiklust algusest, kus jalutasime Perthi sadamasse ja sõit praamiga mööda Swan jõge sai alguse. Võimalus oli minna ka praamile Fremantle sadamast, kus saarele sõit India ookeanis on vaid 30 minutit, aga me tahtsime kogeda ka imelist kruiisi Swan jões ja näha Perthi erinava külje pealt. Proovin teile seda vaadet ka erinevate piltide ja videoga edasi anda ja uskuge mind - ma ainult kordasin ühte lauset nagu papakoi "Issand kui ilus"!

http://www.youtube.com/watch?v=rl1OENIa77s

Inimesed, kes elavad Swan jõe ääres, nende liiklusvahend on kaater. Liiklus Swan jões on suht sarnane nagu liiklus Perthi tänavatel :) Inimesed tulevad/ lähevad tööle, linna oma kaatriga, sest parkimiskohti jagub nii siin kui seal.

Swan jõelt kruiisisime Fremantli sadamasse, kus laiutasid juba suured kruiisilaevad ja tankerid. Ning sealt sai alguse kiire 30 minutiline sõit mööda India ookeanit Rottnest Islandi poole. India ookeanis kohtasime niimõndagi lahedat sõiduvahendit.

Kohale jõudes esimese asjana rentisime kohe snorgeldamise varustuse ja rattad. Ilma nendeta pole seal saarel kohe midagi teha. Päris ringi me saarele peale ei teinud, aga sellest pool tegime küll ära. Rattasõit kulges ülesse, alla, sinkadi ja vonkadi. Vahepeal oli tunne, et hing ripub juba niidiga kaelas, aga kui mäkke tõus lõppes, siis oli jällegi pikk langus :) Ilma hea füüsilise vormita pole sinna saarele ka mõtet minna :) Õnneks meil mõlemal on vägagi hea füüsiline vorm ja ägeda rattasõiduga me hätta ei jäänud. Niisiis mõned imelised pildid meie päevast.

Rannad olid kõik suhteliselt sarnased ja ühtemoodi ILUSAD! Enne kui sisemaale suuna võtsime, otsustasime ka India ookeanis väikse supluse teha ja natuke veeelu uurida. Niisiis snorgeldamisvarustus pähe ja jalga ning minek. Mõnus, nii mõnus ja soe oli ookean ja nii palju kalasid ning kõik oli nii lahe kuni ma sattusin mingite meduusiliste karja keskele, kes mind nii jubedalt kõrvetasid. Ma hakkasin kohe sipsima ja karjuma ja ohh ma ehmatasin päris paljud inimesed kaasaarvatud Risto täiesti ära. No õnneks polnud need mingid koledad suured meduusid ja tundub ka, et polnud need ohtlikud, sest ma elan veel, aga kõrvetasid mind nagu kõrvenegesed ja pärast oli kehal niiöelda nõgeselööve. Sellega lõppes minu veealuse maailma avastamine ja snorgeldamise isu on mõneks ajaks kadunud. Igastahes, ilma kalipsota ma enam vette ei roni!!!!

Järgmiseks võtsime rattaretke ette saare sisemaale, kus nägime lihtsalt imelist loodust, kuivanud järvesid ja loomulikult saare peategelasi quokkasid. Nad on saarel väga julged ja ei karda inimesi. Leidsin ühe quokkade perekonna ning läksin lähemale neid uurima. Üks tegelinski hakkas kohe minu juurde hüppama. Mina natuke kartsin teda, et äkki näksab või küünistab oma küünistega ja jumal teab mis marutõbi võib tal olla. Nii ma oma hirmuga siis omakorda temast eemale hüppasin. Väike tegelane aga aina hüppab ja hüppab minu poole kuniks ma nii hirmul olin, et ruttu ratta selga ja eest ära sõitsin. Quokka aga endiselt hüppab minule järgi :) Neid pisikesi tegelasi nägime veel päris mitu korda - neid on saarel tõesti väga palju. Aeg möödus saarel kiiresti. Natuke kahetsesime, et ei plaaninud saarele jääda paariks päevaks. Päike muidugi kõrvetas meid jubedalt - rattasõidust on käevarred, nägu ja jalad mega punased. Näkku on meil nüüd prillidest päevitunud "Zorro mask" ja minu nina on punasem kui kurikuulsal põhjapõdral Rudolfil. Aga Austraalia Kihnu saarel on meil nüüd käidud!!!!

Kuna 7. märts on Lääne-Austraalias tööliste püha, siis oli ka meil vaba päev. Et mida siis selle ilusa päevaga ette võtta. otsustasime lõpuks ka Kings Pargi ära vaadata. Oleme juba siin Perthis olnud 6 kuud, aga Kuningate parki polegi jõudnud - tänaseks on viga parandatud. Kings park on umbes 4oo hektari suurune imeline park Perthi keskuses. Pargis on 17 hektari suurune botaanikaaed, kus on Lääne-Austraalia kuulsamad taimed.

Pargis on ka jalutussillad, mis asetsevad puude kõrgustes ning sealt saab fantastilise vaate Perthi linna suunas. Kujutan ette, et eesti botaanikahuvilisel oleks seal päevade kaupa meeletult uurimist ja avastamist. Meie tegime lihtsalt ühe mõnusa jalutuskäigu mööda radasid. Kõndisime klaassillal, mis asetseb puudekõrgustes ja astusime 101 trepiastet ülesse DNA torni, mis on 15 meetrit kõrge.

Kings Pargi botaanikaaias pakkus mulle kõige rohkem huvi üks puu. Puu mille nimi on Gija Jumulu Boab Tree ja mis on transporditud Warmunist Kimberley aladelt ning istutatud Kings Parki 20. juulil 2008. Puu retk oli kokku 3200 km. Puu ise oli transportimise hetkel umbes 750 aasta vanune, kaalus 36 tonni ja kõrgus 14 meetrit, läbimõõt 2,5 meetrit. Väike piltlik ülevaade puu transportimisest:

Puu sünnipaik

Teekond Perthi

Puu jõudsi Perthi

Puu uus asukoht Kings Pargis

Töölistepüha lõpetasime mõnusa poodlemisega ja tundub, et ma olen oma shopaholipisikuga ka Ristot nakatanud :) Järjekordne tore kuum päev õhtus ja on mida meenutada.

Ja uskumatu või mitte, on mul ka järgmine päev vaba - mul selline tunne nagu oleks puhkusel. Õiged naised peavadki naistepäeval vabad olema, et saaks pesu pesta, koristada, keeta sülti ja oodata meest koju :)

Ma alustasin selle sissekande kirjutamist kell 9 hommikul ja konkreetselt selle SÕNA juures on kell juba 12.30 päeval. Sült sai ka nüüd valmis! Hea, et mul vaba päev on - ilma vaba päevata oleks blogis jälle üks mõttetu väike jutt, aga nüüd jätkus lugemist nii kohvi kui koogi kõrvale.

Teie Jants!!!