Õhus on tunda, et talv läheneb!

Tore, et lõpuks jõudis minu poolt saadetud soojad ilmad Eestisse kohale. Muidugi selle sooja saatmisega ma ei arvestanud, et mul siin külm hakkab :) Mõni päev on olnud siin vaid 14 soojakraadi ja puhub päris külm tuul ning ka vihm ei jää taevasse. Muidugi ega see 14 kraadi teie jaoks väga külm ju pole, aga kuna minu soojad riideesemed jäid kõik Eestisse, siis praegu on 14 kraadi väga jahe - minu soojad riided koosnevad siis teksatagist ja - pükstest. Aga ega ma ei kavatse siin Austraalias mingeid soojasid riideid küll soetada :) sest kuukese pärast peaksin ma juba lösutama Malaisia päikese all ning peagi paitab minu peakest Eestimaa päike :) Ega siin Austraalias talvekuudel (meie mõistes suvekuudel) midagi sooja oodata pole kui just mitte sõita põhja poole. Aga kuna koduigatsus on nii suur, siis vaja korra ikka kodumaad külastada. Nii et jätke siis mõned soojad ilmad meile ka :)

Niisiis teise aasta viisa on lõpuks käes - 88 päeva rasket tööd on vilja kandnud :) Teisel aastal plaanime vallutada lääne poole, aga need on vaid plaanid :) ja praegu selle kohta midagi kirjutama ei hakka.

Aga mõned jutud praegusest elust.

Ühel hommikul kell 6.30 kompisin pimeduses nagu mutt (looma pean silmas) mööda esikut kööki, et teha äratav hommikukohv ja ajada sisse mingi söök, et minna tööle. Ja kui lülitasin tule põlema, kuulsin ma köögist päris tugevat norskamist. Esimene mõte, et no mida need vietnamlased (kaasüürnikud) tassivad mingeid sõpru siia kööki magama. Aga järgmisel hetkel nägin ma põrandal magamas ühte musta suurt koera. Ruttu suurest hirmust jooksin tuppa ja panin ukse kinni, et ta ei saaks mulle kallale tulla. Kogudes natuke julgust, siis läksin luurele, et mis koeraga tegemist on - ehk ei hammusta:) Tegemist ei olnud suure koeraga vaid ta oli väga ülekaaluline koer - isegi mu ema poolt nuumatud mopsid pole nii paksud, kui see koer oli:) Kuts oli tegelikult jube armas ja sõbralik, nillis mu hommikusööki ja loomulikult ma andsin, kuna ta vaatas mind nii armsate ja paluvate silmadega otsa. Ma hakkasin mõtlema, et ega ta nende asiaatide õhtusöök ometi pole. Päeva lõpus selgus, et vietnamlased leidsid ta rongijaamast ja võtsid kaasa, et siis järgmisel päeval kutsuda koerapüüdja. Tegin mõned pildid ka kutsast, aga ta häbenes kui ma teda pildistasin ja pööras kogu aeg pea ära :) Üks pilt õnneks õnnestus.

Muidugi tänaseks ei imesta ma mitte millegis, mida või keda need vietnamalsed majja toovad. Väike nimekiri asjadest, mis on üleöö tekkinud elamisse ja nimelt kööki või garaazi seisma:

paar televiisorit,

tolmuimeja,

kaal,
koer,

kaubakärud (neid vajavad nad vist 50 kg riisikottide transportimiseks),

kaubanduskeskuse kärud,

taburetid,

kirjutuslaud,

tugitool,

isetehtud grill pesuruumis (lõket teevad ka pesuruumis).

Aga kui nad sellist pulli ei teeks, siis oleks meil siin ju jube igav elada :)

Loen juba päevi, et millal ma pääsen sellest tööst, mida ma teen. Ainuke asi, mis mulle töökohas meeldib, on see, et ma saan autoga terve päev mööda Melbourne sõita. Alguses ma pelgasin ja kartsin sellises liikluses sõita, aga tänaseks olen ma ikka väga asjalik roolikeeraja. Paar korda olen ma ka tekitanud liiklusohtlike olukordasid ja ühel korral oleksin ma lihtsalt ühele ilusale mersule küljelt sisse keeranud :) Aga nagu öeldakse, et tegijal võib juhtuda nii mõndagi. See mersu tuli ausõna eikusagilt - ma vaatasin peeglisse enne kui tahtsin teha reavahetust ja seal polnud mingit autot, aga järgmiseks hetkeks kukkus mu paariline karjuma, vehkides näpuga mersu poole ja no ma ei saa tänaseks päevaks aru, kus kohast see iludus välja tuli - ulme! Ma peaksin tänama oma kiiret reageerimisoskust, et avarii ei juhtunud, aga no see oli küll millimeetrite küsimus :D Ja siinkohal tekib küsimus, miks see juht ei tuututanud oma autoga - muidu küll käib jube tuututamine liikluses, aga siis kui vaja, siis on vaikus!!! Liiklus on siin väga haiglane: nahaalsus, isekus ja närvilisus ruulib. Eesti liiklus on sellega võrreldes ikka viisakas ja rahulik. Ja need liiklusohtlikud olukorrad on tekkinud just sellepärast, et ma unustan ära kus pool see suunatuli sisse käib - nimelt siin on autodel see suunatule kang seal kus eestis on kojameeste kang. Seega päris mitu korda olen lülitanud sisse kojamehed ja teinud reavahetust või pööret jättes teistele kaasliiklejatele teavitamast, mis on minu kavatsused. Praegu juba mõtlen, et kuidas ma küll eestis uuesti ümber harjun selle auto sõitmisega ja parempoolse liiklusega.
Ja kui ma oma tööst juba räägin, siis jätkan. Kui esimesel töönädalal sai trahvi minu esimene paariline kiiruse ületamise eest (3000 EEK-i), siis teisel töönädalal sai trahvi minu teine uus paariline valest kohast tee ületamise eest (500 EEK-i). Siin tuleb olla ikka väga ettevaatlik ja täita reegleid - politseid on siin väga aktiivsed. Aga uus paariline on väga lahe iiri tüdruk - temaga igav ei hakka :) Ta küll unustab päris tihti lugeda kaarti, et kuhu sõita või siis hoiab kaarti valesti ees ja juhendab mind jumal teab kuhu, aga siiski on temaga lahe koos tööd teha. No ja ka sellepärast on tekkinud liiklusohtlikke olukordasid, et ma olen otsustanud olla nii roolikeeraja kui ka kaardilugeja kaks ühes :) Eks ma proovin ikka väga tubli liikleja olla ja
mitte tekitada pahandust.

Ega rohkem midagi polegi kirjutada - elu siin praegu päris üksluine. Õhus on tunda talve tulekut ja uskuge mind, mul tekkis ühel päeval jõulumeeleolu. Loodan siiralt, et lumi siin maha ei tule :) Soojast tunnen väga puudust.

Vietnamlaste õhtusöök - minu õudusunenägu

Lõpuks tegin mõned pildid ka metroo-inimestest. Salaja plõksisin oma telefoniga metroos. Tundub, et kõik metroo-inimesed loevad lehte ja kõigil on ühesugused lehed :)

Kes otsib, see leiab (võimalik, et mul on sellise pealkirjaga sissekanne juba olemas)

Enam polegi ma töötu, sest pikk tööotsing on vilja kandnud. Olen nüüd ühes müügi- ja turundusfirmas müügiagent, kes tegeleb ühe suurpanga krediitkaardi promomisega. Minu tööülesandeks on külastada erinevaid ettevõtte juhte ning nende firmale krediitkaart nii öelda "pähe määrida". Päris lõbus ja asjalik töö on. Töötan koos ühe tüdrukuga, kes on pärit inglismaalt ning meil on ka tööauto. Sellel nädalal ma ise roolis polnud, aga järgmisest nädalast olen ma autojuht, kuna minu esimese nädala paariline lahkub Taimaale ja minu uuel paarilisel pole juhilube. Väike hirm on natuke sinna rooli minna, kuna Melbourne liiklus on suht hullumeelne. Aga alljärgnevalt siis kirjutan lahti lahedaid ja mittelahedaid seiklusi esimesel töönädalal.

Enne kui ma praeguse töökoha sain, kutsuti mind neljale tööintervjuule ja need juhtusid olema just ühel päeval :) Küll kutsuti mind ühte kingapoodi, siis kutsuti mind ühte müügiagentuuri spordialaseid kaupu müüma, samuti sain kutse ühte pizza kohta ja praegusesse töökohta. Esimene koht, kuhu ma läksin, oli kingapood, kuna see asus minu elukoha lähedal. Ütleme nii, et tore oli seal intervjuul olla, aga see omanik ajas mind ikka päris marru. Esiteks ta polnud ennast üldse kurssi viinud minu andmetega ja ma pidin talle puust ja punasest lahti seletama, et ma pole kohalik ja teiseks hakkas ta arvama, et ma olen Austraalias illegaalselt, mille peale ma tahtsin teda küll sinna samusesse saata. Uhkusega näitasin talle oma tööviisat, maksunumbrit ja kohalikku pangakaarti ning astusin sealt minema. Edu talle - jäi väga heast töötajast ilma :) Teine koht, kuhu intervjuule läksin, oli müügiagantuur, mille müügiviisiks oleks olnud inimeste tüütamine tänaval - TÄNAN, EI!!!! Kolmas koht oli minu praegune müügi- ja turundusagentuur ja neljandasse kohta intervjuule, mis oli pizza koht, ma lihtsalt füüsiliselt ega ka vaimselt enam ei jõudnud minna. Ühtlasi olin ma juba 100% kindel, et ma saan töö sinna, kus ma praegu olen. Niisiis konkurss oli suur, ligi 140 inimest avaldasid soovi, millest 27 kutsuti esimesele intervjuule, millest omakorda kutsuti teisele intervjuule kolm inimest ja sealt siis valiti välja mind. Ise ka ei usu :) Tööd alustasin ma teisipäeval, sest esmaspäeval oli siin jällegi mingi imelik püha. Esimesele tööpäevale ma hilinesin 15 minutit ja seda tänu Melbourne liiklusele. Peale pühi olid vist kõik autojuhid nii uimased ja tramm, millega ma sõitsin oli nii aeglane, et kõndides oleks ka kiiremini kohale jõudnud. Õnneks ülemus oli mõistlik ja tundub, et kohalikud saavad aru, et hilinemised on tingitud just liiklusest. Ja kuna ma hilinesin, siis oli vaja kiiresti jõuda esimesele kokkusaamisele ning minu paariline sõitis 40-sel alal 60-ese kiirusega, mille peale politsei ta rajalt maha võttis ja talle 300$ trahvi määras (umbes 3000 EEK). Tüdruk oli nii endast väljas ja nuttis ja ma ei osanud teda kohe lohutada. Terve päev olime me graafikust maas ja see oli nii stressi tekitav ja väsitav. Ülejäänud 3 tööpäeva möödusid toredalt aga väsitavalt. Uuel töönädalal saan ma endale uue paarlise, kuna teine tüdruk läheb Taisse pikemaks ajaks reisile. Eks siis hakkab pulli saama, kui ma pean roolis olema ja selles kohutavas liikluses sõitma.
Töökaaslased on toredad ja tegemist on noorusliku kollektiiviga. Minu boss näeb välja täpselt nagu Hollywoodi näitleja Steve Buscemi, seega pole vahet kas ma panen ülesse bossi pildi või selle näitleja pildi - kaks tilka vett :)

Näitleja või boss - vahet pole :)

Autoga ma kahjuks ei saa koju sõita ja seega pean kasutama ühistransporti. Trammiga ma enam ei sõida kuna see vedas mind esimesel tööpäeval alt ja seega valisin liiklemiseks kaks metrood. Ühe metrooga sõidan punktist A punktini B ja teise metrooga sõidan punktist B punktini C ja siis natuke jalutamist :) Ühel päeval, kui metrooga tööle sõitsin, siis ma pidin hirmust tõesti otsad andma. Kui olin jõudnud teisele metroole, siis tuli minu kõrvale istuma üks mees, kes avas ühe raamatu ja hakkas seda vaikse häälega lugema. Kuna ta mu kõrval seal midagi pomises, siis ma vaatasin, et mida ta loeb ja nägin seal vist araabia kirjapilti. Kõik oli nagu okei kuni ta selle raamatu kinni pani ja seda suudles. Siis ma natukene hakkasin teda juba silmanurgast jälgima. Mees asetas raamatu kotti ja võttis sealt välja ühe karbi ja asetas selle enda ette olevale istmele. Minu süda hakkas juba puperdama ja väga hirmutavaks muutus asi siis kui ta kaks korda järjest oma käekella jälgis. Ma hakkasin kartma, et tegemist on äkki terroristiga ning ma muutusin väga rahutuks. Õnneks oli järgmine peatus just see, kus ma maha pidin minema ja ma olin õnnelik, et ma sealt minema sain. Õnneks midagi ei juhtunud, aga siiani ma mõtlen, et milline hirm mul oli. Tegemist oli ju lihtsalt ühe võõramaalasega, kes ehk lugeski metroos hommikust palvet piiblist ja karp oli võibolla tema lõunasöök ja kella jälgis ta, et ei hilineks. Aga mina kohe hakkasin mõtlema seda kõige hullemat.
Metrooga on tegelikult väga normaalne sõita. Esiteks jõuab kiiresti teise linna otsa ja teiseks on metroos olevaid inimesi vahva jälgida. Ma olen üritanud kogu aeg pilti teha inimestest, kes on metroos, aga kuidagi imelik on, kui ma hakkaksin neid pildistama. Ehk mõni kord isegi salaja õnnestub. Miks ma tahan seda pildistada, on see, et metroos toimub neli tegevust: inimesed, kes magavad; inimesed, kes loevad raamatut; inimesed, kes loevad ajalehte (ajalehed on kõigil ühesugused) ja inimesed, kes kuulavad oma iPodi. Mina kuulun nende hulka, kes kuulab oma iPodi. Metrooga sõites olen järeldanud, et vist kõigil on iPhoned, kas siis originaalid või siis vufflid :)

Niisiis oleme siin Melbournes veel vaid poolteist kuud ja teha on veel mõndagi: tahaks käia näiteks ära Melbourne kõrgeimas pilvelõhkujas, soov oleks külastada ka lõbustusparki ja ehk saab ühel ilusal päeval ennast natuke ookeani ääres grillida. Praegu on ilmad külmad, umbes 17 või 18 kraadi, natuke niiske ja jube tuuline. Aga on võimalus, et läheb jälle tiba soojemaks - Melbourne kliima pidi olema äärmusest äärmusesse nagu kohalikud räägivad. Vaja oleks veel auto ära müüa ja majja uusi üürilisi otsida.

Ja endiselt otsime Eestisse üürikat, kus elada 2,5 kuud - kui tead, anna märku!!!

Aeg lendab...

Siin Melbournes ei pane tähelegi, kuidas aeg lendab. Alles see oli, kui tegin sissekande blogisse ja nüüd kui oma blogi vaatasin, siis tekkis kohe piinlikus, et pole seda nii ammu täiendanud. Aga asja annab ju parandada :)

Rummisilmadega Lady GaGa kontserdil :)

Pühad olid siin ikka jube tüütud ja pikad - no mitte midagi polnud teha. Aga kui pühad läbi, siis läks suuremat sorti töö otsimiseks lahti. Ega libedalt see nüüd ka ei läinud, eks ikka üle kivide ja kändude :) Kusjuures tööd on siin ikka kõvasti, aga millegipärast ei taheta meiesuguseid rändureid tõsiselt võtta. Arvatakse, et no mida võtame tööle, kui paari kuu pärast minema lähevad - tegelikult on neil väga õigus :) No igastahes võin ma öelda, et ma pole mitte kunagi oma elu jooksul saatnud nii palju CV-d, kui siin Austraalias. Ma arvan, et see number küündib juba 150-ne peale :) Koomiline või mis. Ja mis on siis tulemus?! 150-ne saadetud cv-le on vastanud elektrooniliselt ehk 15 ja need on negatiivsed ning 1 SMS ja 1 kõne kutsega intervjuule. Esimene koht, kuhu intervjuule läksin, tegeleb rohelise energia müügiga ukselt uksele. Esimene tööpäev oli piisav selleks, et sealt ära tulla. Asi oli ikka hullemast hullema tööga ja seda enam hullemini kirjeldada ei saa. Lisaks sellele hullule tööle jäin ma ka haigeks. Melbourne ilmad hakkavad lähenema halvale Eestimaa suvele ja seda kohe väga halvale suvele. Kraade on siin umbes +18, külm tuul ja sombused ilmad. Ja minu pagasis on siis kõige soojem riideese teksapüksid ja teksatagi, millega mul tuleb vist läbi saada veel need paar kuud, enne kui Eestisse tulen. Nii ma nüüd siin turtsun-aevastan-plärtsun ja üritan ennast esmaspäevaks terveks turgutada, et minna teisele intervjuule. Tegemist järjekordse müügifirmaga, aga seekord puudub mul täielik ülevaade, mis saab olema mu tööülesandeks, eks see selgub peagi.
Unistus kusagil teatris töötamisest luhtus - uskuge või mitte, aga siin tehakse teatritööd tasuta. Mind kutsuti küll vabatahlikuks, aga siiski on vaja ju kuidagi ka elatist teenida ja seega pidin pakkumistest loobuma.
Tööotsimisega olen ma ühtlasi ka tervele Melbourneli ringi peale teinud ja risti-rästi läbi ka veel. Ja aina rohkem hakkan ma Melbourne armastama. Ühel päeval sattusin ma paradiisi ja seda sõna otseses mõttes. Ekslesin ühes suures kaubanduskeskuses kuni jõudsin keskuse teisele korrusele ning sealt säras ja siras mulle vastu Tiffany juveeliäri, Prada, Gucci, Louis Vuitton, Hugo Boss, Chanel, Miu Miu jne jne. Ma olin nagu imedemaal - käisin poest poodi ja ahhetasin ja ohhetasin ja ma oleksin äärepealt jalgadega trampima hakanud ja karjunud "Ma tahan neid kõiki asju"! Seekord ma suutsin ennast taltsutada. Igas poes oli turvaväravate asemel hoopis suured tursked ülikondades turvamehed ja müüjateks nii üleslöödud naised nagu toimuks mingisugune missivõistlus. No täiesti teine maailm võrreldes esimese korruse kaubanduskeskusega.

Ja endiselt ei saa ma rääkimata jätta sushist. Eestis üldiselt käisin sushit söömas ehk paar korda aastas, kuna ta on ikkagi mõttetult ülehinnatud söök ja üldiselt tegin ma sushit ise paremini :) Siin on sushi söögikohtasid iga kahe sammu järel ja sushirulle saab kaasa ka osta. Iga kord kui ma linnas kondan, siis ostan mingi uue huvitava sushirulli metroosse kaasa. Huvitav, millal Eestis see sushihullus läbi hakkab saama ja et seda hakatakse võtma kui iga teist sööki?

Kindlasti pean ma ära märkima ka meie üürikaaslased - vietnamlased. Nad on minu jaoks koomilised. Aga ma olen täiesti kindel, et meie oleme nende jaoks koomilised. Nad teevad nii süüa, et kõik kohad on mingit jubedat haisu täis, aga tundub, et neil on väga erilise maitse ja lõhnaga maitseained, sellepärast nende toidud "haisevadgi". Mõnikord haiseb kohe nii, et sõna otseses mõttes ajab oksele. Nad söövad suure lärmiga: räägivad suu toitu täis ja jubedalt mätsutavad, luristavad oma nuudleid suhu ja kolistavad oma söögipulkadega. Ja minu üllatuseks nad ei kasuta pulkasid mitte ainult söömiseks vaid ka tikkude asemel, kui on vaja gaasipliit põlema panna või siis põletavad pulkasid, et sügavkülma sulatada. Ma küll üritasin õpetada, et kuidas kiiresti seda sulatada, aga no proovi sa eurooplane asiaati õpetada :) Nii ta siis jätkas mitu head tundi oma pulkade põletamist sugavkülmas ja terve köök oli kärsahaisu täis :) Ja jube naljakas on see, et nad alati vabandavad: vabandavad kui rääkima hakkavad, vabandavad kui samal ajal köögis on, vabandavad kui välisuksest tuppa tulevad jne jne. Uskumatu - ainult vabandavad :) Ma ikka ütlen neile naerusuil "no drama" :)

Aga nüüd siis lõpuks juttu ka Lady GaGa kontserdist. See oli supper ja no enam paremini ei saa seda kirjeldada. See kontsert oli lihtsalt kirjeldamatu. Ma olen nüüd Lady GaGa fänn. Lisan ka mõned videod, et saaksite ka sellest natuke mingi elamuse. Video kvaliteet pole just eriti kiita, aga parem ikka kui "paljas vesi" :) Ühesõnaga, kui peaks olema võimalus minna kontserdile, siis tuleb kindlasti minna ja tõenäoliselt läheksin ma uuesti.

Kas ma juba kusagil mainisin, et tulen paari kuu pärast koju? Jube kiluleiva isu on :)
Janne on kirjutanud! Kõik!

Lady GaGa kontserdi videolingid:

http://www.youtube.com/watch?v=t1he93gUpCc
http://www.youtube.com/watch?v=BlixmMthIsM

http://www.youtube.com/watch?v=YrYayCgneUA

http://www.youtube.com/watch?v=413S--eEOAI

http://www.youtube.com/watch?v=iPu88eIv1qA

Teretulemast Melbourne

(video täiendused)

Lõpuks ometi oleme Melbourne ilusti sisseseadnud. Nalja on saanud ja päris palju närvirakke on ka hävinud. Alustan siis algusest. Viimane tööpäev Cobramis farmer Charli juures oli nagu pidupäev ja nüüd on olemas ka kõikvajalikud paberid teise aasta viisa jaoks. Lubasin, et ei tee sellist tööd kunagi, aga nagu öeldakse "never say never". Kuigi Melbourne hosteli broneering oli neljapäevasest päevast, siis otsustasime sõita ikkagi ära juba kolmapäeval, plaaniga ööbida kusagil rahvuspargis või rannas.

Kyabram rahvuspark
Enne Melbourne otsustasime külastada ka Kyabram rahvusparki, et näha erinevaid Austraalia kohalikke loomi, roomajaid ja linde. Koaalad valmistasid meile suurt pettumust - nad magasid tagumikud meie suunas. Kuna ilm oli palav, siis paljud loomad varjasid ennast päikese eest ja kõiki tegelasi polnudki võimalik näha. Esimene päev Melbournes - eksisime ära
Sõit Melbourne kestis umbes kaks tundi. Mida lähemale Melbourne, seda võimsamaks linnatornid kasvasid :) Me muidugi ei arvestanud sellega, et Melbournes võib olla keeruline liigelda ja me polnud varem kuulnud, et seal on tasulised teed nimega Citylink ja Eastlink. Linna sõitsime sisse tipptunnil ja arvata võib, mis teedel toimus - ummikud, ummikud, ummikud. Sõiduteed on 10-realised ehk siis 5 rada ühes suunas ja 5 rada teises suunas :) Ridade vahetusest võis ainult unistada ja paraku tuli minna vooluga kaasa. Lõpuks olime omadega juba tasulistel teedel ja sealt polnud enam kusagile minna, kui tunnelisse. Tunnelist väljudes polnud enam linnast "halli haisugi". Tekkis vaid kaks küsimust: "Kas see oligi kõik?" ja "Kus kurat me oleme?". Plaan jääda kusagile rahvusparki või randa ööbima luhtus ja vaja oli leida karavanpark. Mõned tunnid autosõitu kusagil teadmatuses ja lõpuks leidsime karvanpargi. Olime jõudnud linna nimega Frankston, mis asub Melbournest umbes 50 km eemal :) Karavanpargis oli tore onu, kes vastas igale meie küsimusele ja me saime lõpuks ka igasuguseid vajalikke linnakaarte. Ta informeeris meid ka tasulistest teedest, et neid tasuks vältida kui rahakott armas on. Õnneks jõudsime ennast karavanparki ära parkida enne pimedat. Auto oli ka tubli kuni karavanpargini, siis ta lakkas töötamast - ju ta oli ehmunud sellest linnaliiklusest. Meie aga üritasime uinuda mõttega, kas auto käivitub hommikul või ei. Teine päev Melbournes - eksisime ära
Hommik saabus kiiresti ja peagi oli selgumas tõde - kas auto käivitub või ei. Meie rõõmuks ta käivitus. Päeva plaan oli paigas ja tundus väga mõistlik: sõidame Melbourne ja viime asjad hostelisse, mis asub kesklinnas ning siis lähme Risto sõbrale Meelisele lennujaama järgi. Ühtlasi oli plaan ka minna vaatama edaspidist elukohta, mida me varem juba natuke uurisime. Plaani algus oli hea: suutsime sõita Melbourne vältides tasulisi teid. Kesklinn on vägev, aga liiklus väga keeruline ja aeglane. Sõitsime kogu aeg gaas, pidur, gaas, pidur kuni ühel hetkel hakkas meie auto ülekuumenema. See auto on meie närvid ikka väga proovile pannud. Nii me siis seisime kusagil kesklinnas ja ootasime, millal auto maha jahtub, et minna oma plaanidega edasi. Õnneks me polnud hostelist väga kaugel ja ma siis otsustasin, et kappan sinna, et uurida, kuhu me auto saame panna. Tuleb välja, et sellel hostelil polegi autoparklat. Hosteli ees polnud isegi kohta, kus auto saaks korraks peatuda, et asjad maha tõsta. Nii me siis otsustasime, et põrutame otse Meelisele lennujaama järgi. Risto roolis ja mina kaardilugeja. Omaarust olen siin saanud juba väga heaks kaardilugejaks, aga ikka panen mööda:) Vaja sõita loodesse aga mina juhatasin Ristot kogemata kirdesse:) Nii me siis sõitsime mõned tunnid mööda Melbourne. Asja tegi muidugi raskeks see, et me üritasime vältida tasulisi teid. Lõpuks me loobusime ja põrutasime otse tasulistele teedele ja jõudsime ilusti lennujaama. Lennujaamast plaanisime minna uut elukohta vaatama, aga ka selle asukoha leidmine Melbournes polnud kerge. Nii me siis veel tiirutasime oma paar tundi kuni jõudsmie lõpuks kohale. Elukoht kiita polnud ja otsustasime, et see jääb meie tagavaraplaaniks juhul, kui me ei leia normaalset elamist. Pärast tuli välja, et see maja asub Melbourne kesklinnast oma 30 minuti autosõidu kaugusel. Päev möödus kiiresti ja õnneks saime auto parkida hosteli lähedusse ja peale kella 7 õhtul on ka siin parkimine tasuta. Elusalt, tervelt hostelis, aga naljakas oli see, et hosteli tubades polnud pistikupesasid. Ma ausõna ei mõelnud selle peale kui broneerisin toa, et uurida, kas teil on autoparkimise võimalus või kas teil on pistikupesasid toas. Asukoht on iseenesest super. Järgmised 4 päevad Melbournes - me ei eksinudki ära
Esimene hommikune äratus hostelis oli väga vara, kuna auto oli vaja tasulisest piirkonnast ära viia - pool tundi parkimist maksab siin 30 EEK-i. Parkimismajad on ka hirmkallid. Seega mõtlesime viia auto kusagile linna äärde, kus on tasuta parkimine, sest autoga linnas pole küll midagi teha. Mõeldud, tehtud. Terve päev jalutasime Melbourne kesklinnas ja tutvusime erinevate kaubanduskeskustega ja söögikohtadega. Söögikohti on kolme sorti: kiirsöögikohad nagu KFC, McDonald's, Hungry Jack, siis on pizza söögikohad ja kolmas aasia köögid, mis on siin kõige rohkem levinud. Hommikuti enamasti kasutasime pizza söögikohti, sest seal sai tellida ka traditsioonilist hommikusööki, mis koosnes, röstsaiast, munast ja vorstist ja mis peamine kohvi sai tasuta kaasa:). Lõuna- või õhtusöögid sai veedetud enamasti aasia söögikohtades. Ja minu rõõmuks on siin palju sushit:) Ma üldiselt toitun sellest siin:) Melbourne on fantastiline linn ja seda nimetatakse moe pealinnaks. Siin on väga kirju rahvas ja täis inimeste siblimist. Kui soov kusagile kiiresti jõuda, siis on mõistlik kasutada kas tramme või metroosid. Piletisüsteem on ka siin omamoodi, aga sellega harjub ära :) Kõige lihtsam on osta päevapilet ja sellega saab sõita nii bussi, trammi kui ka metrooga nii palju kui tahad :)

Melbourne Akvaarium
Kui Melbourne tulla, siis on vaja kindlasti külastada ka Melbourne Akvaariumit. Praeguseks tõmbenumbriks on seal pingviinid. Neid on seal jube palju ja nad on ikka üli lahedad. Akvaariumis on esindatud vist kõik vee-elukad. Nägime ära haid, raid, meduusid, ohtlikud ja vähem ohtlikud kalad, kilpkonnad ja lihtsalt konnad ja igasuguseid tegelasi. Akvaarium on vahvalt ülesehitatud: vee-elukad ujusid ümber ringi, inimesed said käia veealuses tunnelis, samuti saime panna pea angerjate pessa ja poseerida hai lõugade vahel. Kõik on nii reaalne.
Australian Grand Prix 2010
Järgmine tore päev möödus meil Melbourne Albert pargis, kus toimus Austraalia vormel 1 etapp. Kogu see üritus toimus küll 4 päeva, aga põhipäev oli pühapäeval, kuhu ka meie läksime. Rahvast oli palju ja tegevust jätkus kõigile. Ritta oli seatud igasuguseid ilusaid uusi ja vanu autosid - üks uhkem kui teine. Lennukid tegid õhus trikke ja esindatud oli ka Black Hawk helikopter ja hävitaja. Enne F1 etappi toimus rajal ka teisi sõite. Ja kui F1 sõiduks läks, siis Melbourne linn oli vormeli mootori müra täis. Ütleme nii, et kõrvatropid olid ikka väga vajalikud. Järjekordne elamus, mida ma soovitan kõigile. Raske on seda elamust pildis edasi anda - oma silm on kuningas!
Melbourne Zoo
Melbournes ei saa igav hakata. Järgmisel päeval põrutasime trammiga loomaaeda. Loomaaia tõmbenumbriks on praegu maailmakuulus elavandibeebi Mali. Selleks, et näha 5minutit pisikest Malit, pidime me seisma tund aega järjekorras, sest pisikest soovis näha peale meie veel 2000 inimest ja väidetavalt on iga päev seal nii palju rahvast. Melbourne loomaaias on esindatud nii Austraalia loomad kui ka muud maailma loomad nagu näiteks kaelkirjakud, sebrad, karud, erinevad kaslased, pingviinid, hülged, ahvid jne.
Pidu läbi
Tore puhkus oli see viis päeva, aga vaja ikkagi tegutsema hakata. Elukoht esiteks ja töökoht teiseks. Õnneks on olemas selline tore koht nagu www.gumtree.com.au kus saab otsida elukohta. Nii me siis istusime arvutiga hosteli koridoris (see oli koht, kus saime elektrit) ja lappasime kuulutusi läbi. Väga paljud kohad olid juba võetud, paljud kohad olid ülemõistuse kallid ja kaalule jäid vaid üksikud, mida saime vaatama minna. Esimene koht, kuhu läksime trammiga (sest auto oli meil endiselt kusagil linna ääres), tundus kuulutuse järgi ikka väga lahe koht olevat, aga kui kohale jõudsime, siis oli see õudusunenägu. Maja hoov oli täis prügi ja õllepudeleid, köök oli täis prügikotte, õllepudeleid, toidujäänuseid. Omanik vaid itsitas ja ütles, et oh eile oli siin väike pidu. Põhimõtteliselt me tagurdasime sealt välja ja unustasime isegi viisakusest nägemist öelda. Mis siis ikka, lonkisime auto juurde ja ei anna see auto meile rahu - esiratas oli selle ajaga tühjaks läinud. Õnneks oli meil varuratas olemas. Uus ratas autol all ja uus korteriotsing sai alguse. Mõni tund internetis otsingut ja mõned kõned ja lõpuks leidsime uue koha, mida vaatama minna. Kuna päev oli juba suhteliselt õhtus ja vaja kiiresti midagi leida, siis erilist luksust oodata ei saa. Nii me siis otsustasime ühe maja kasuks, kus elab juba 4 inimest. Meie siis rendime majast ühte suurt tuba. Teised tegelased on asiaatidest tudengid ja tunduvad olevat sõbralikud ning rahulikud. Üks asi on hakanud mind häirima - kui asiaadid süüa teevad, siis kõik kohad on imelikku toiduhaisu täis :) ja nad matsutavad.

Seitsmes päev Melbournes - oleme eksinud
Elukoht on metrooga kesklinnast 15 minuti kaugusel. Kui olime ennast uude kohta sisse seadnud, siis otsustasime järgmisel päeval minna metrooga linna tööagentuuridesse tööd otsima. Suure hurraaga läksime metroole, vaatamata mis on meie peatuse nimi või mis metrooga on tegemist, aga selle peale tulime me alles siis kui meil oli vaja linnast tagasi tulla. Päev möödus linnas kiiresti ja ühtlasi kammisin ma läbi ka kõik Melbourne teatrid. Nüüd tuleb vaid veel oodata, kas keegi minuga ühendust võtab. Kardan, et tõenäosus on väga väike ja mul tuleb mõelda midagi muud välja. Igastahes hakkasime linnast koju sättima, kui siis avastasime, et me ei tea mis metrooga me peaksime minama ja mis on meie metroojaama nimi. Noh kiire ajude ragistamine ja mina muidugi väga kindel, et peame minema Cranbourne ja Pakenham metroole. Algus oli tuttav tee, aga mingi aeg asi muutus ikka väga võõraks. Otsustasime igaks juhuks maha minna ja natuke metrooga tagasi sõita, et äkki tuleb midagi tuttavat ette. Lõpuks olime me ma-ei-tea-kus ja küsisime ühest jaamast abi. Kui meilt küsiti, mis tänavale me minna tahame, siis loomulikult me ei mäletanud selle nime :) Seiklus missugune ja lõpuks me siis avastasime, et oleksime pidanud minama teisele metroole, mis sõidab Frankstoni suunas. Uskumatu, Frankstonisse eksisime esimesel päeval ja nüüd siis jälle see Frankstoni linn. Õnneks jõudsime jälle enne pimedat koju :) Nüüd on siin lihavõtted ja pühad kestavad 4 päeva. Tööd me sellel ajal otsida ei saa.

Mõned videod, et tekiks täpsem ettekujutus
Elevandibeebi Mali
http://www.youtube.com/watch?v=xBs_Mu2hQHM

Pingviinid
http://www.youtube.com/watch?v=A8UPc3FZ-h8

Akvaarium
http://www.youtube.com/watch?v=RZ2WNWmMQLU

Australian Grand Prix 2010 start
http://www.youtube.com/watch?v=sHvyn9yPNh8

Mitut vormelit näed mööda sõitmas?
http://www.youtube.com/watch?v=aPFHIufnrU4

Kiirteade muretsejatele

Jõudsime ilusti Melbourne, aga hetkel pole aega blogi kirjutada, kuna oleme eksinud ja ei saa kohe mitte midagi aru, mis siin toimub - tegemist ikka väga SUURLINNAGA!!! Kirjutan esimesel võimalusel meie seiklusest Cobram-Kyambram-Melbourne kohta.

Loetud päevad

Nii, tänaseks on ka virsikud korjatud. Tore on teha kohe mingit tööd, kui on näha tulemust - ehk siis tühjad puud :) Nüüd on vaja teha tööd veel loetud päevad, et saada see raskelt teenitud teise aasta viisa kätte ja et saaks põgeneda suurlinna tolmu ja kära kätte. Need loetud päevad töötame me esimese farmer Charlie juures, kes kutsus meid tagasi, et me aitaksime teda mingite töödega. Meile see sobib suurepäraselt, sest vaja olekski mingi 7 päeva tööd teha.
Virsikusorti, mida korjasime, nimetatakse "Sügisnaeratuseks". Esimesel tööpäeval, varajastel hommikutundidel hüppas meie lähedusse väike kängupoiss. Tegelikult oli ta ikka päris pirakas. Tükk aega vaatas ta meile otsa, et mis imelikud virsikud on puude vahel ja meie vaatasime talle otsa, et mis armas nunnu kägupoiss. Mul kahjuks polnud fotokat kaasas, et seda jäädvustada :( Aga see oli jube lahe, kuidas kutt ikka ringi hüppas. Tegelikult ma natuke kardan ka neid - nad võivad jalaga virutada :) Tore asi veel virsikukorjamise juures on see, et virsikud on jube suured ja kastid täituvad kiiresti. Virsikukorjamise juures on miinuseid natuke rohkem kui plusse :) Esiteks hommikud on jube külmad ja märjad. Paaril hommikul oli soojakraade vaid 5 ühikut ja ausõna nutma ajas see enesepiinamine. Hommikune kaste maas tegi jalad koheselt läbimärjaks ja see ei ajanud enam niisama nutma vaid kohe hüsteeriliselt töinama - kus mu kummikud nüüd on!!!??? Viimastel päevadel lihtsalt panime kilekotid jalga:) Ja saa nüüd sellest kliimast aru. Kui hommikul on 5 kraadi sooja, siis koheselt peale päikesetõusu on soojakraade 5 või 6 korda rohkem - no leia siis sellise muutuse jaoks sobilik riietus. Kell 12 on juba nii kuum ja päike kõrvetab, et hea meelega istuks puu alla varju ja avaks hea kohaliku külma õlle :) Aga virsikud vajavad korjamist ja kastid täitmist ning rahakott tahaks ka paksemaks saada :) seega tuleb edasi tegutseda. Kell 12 ilmuvad välja ka tüütud kärbsed, kes ronivad suhu, kõrva, ninna ja silma :) Samuti on väga paha virsikukoore tolm, mis ajab jubedalt sügelema. Viimasel päeval lõigi meil mõlemal välja väike allergia punetuse ja punnikeste näol kätel ja kaelal, aga see kestis paar päeva. Mul ju mango ajast veel rohtegi alles:)
Ja kõige suurem miinus kogu Austraalia kohta on praegu see, et sügis on käes ja lähenema hakkab talv. Sellepärast ongi siin ööd ja hommikud mega külmad - oleme sunnitud kütma oma haagissuvilat hommikuti gaasipliidiga :)
Nüüd siis loengi päevi, et minna suurlinna Melbournei. Tegeleme parasjagu korteri otsinguga ja suured tööplaanid ka hõljuvad mu pea kohal. Loetud päevad on ka vormeli sõiduni ja Lady Gaga kontserdini. No ja oma 100 päeva veel, kui põgeneme "külma" Austraalia talve eest ja tuleme kodumaale puhkama:) Siinkohal üleskutse kõigile minu blogilugejatele: otsime üürikorterit - kui tead või kuuled, anna teada. Kõik pakkumised teretulnud meilile janneraavik@gmail.com

Ma ei ole ju itaallane!?

Uhh, lõpuks suutsin ennast kokku võtta, et uut sissekannet kirjutada. Tuleb tunnistada, et olen viimasel ajal meeletult hõivatud nektariinide ja virsikute korjamisega. Tööd oleme siin kõvasti teinud ja tõenäoliselt seda jätkub meil kuni Melbourni minekuni. Farmis, kus korjasime nektariine, on nüüd töö läbi, kuna olime nobenäpud ja nektariinid said lihtsalt otsa. Töö oli selles farmis isenesest kiire ja lihtne ning ka palga suutsime me kaubelda ikka päris kõrgele:). Farmer on rahvuselt itaallane ja esimene asi mida ta mulle ütles peale seda kui ta mu nime kuulis, et sa pole ju itaallane. Väidetavalt on minu nimi Itaalias populaarne:). Farmer Charly oli meist nii vaimustuses, et hakkas vabatahtlikult meile ise uut tööd lähiümbruses otsima, et me töötuks ei jääks. Viimase tööpäeva lõpus me põrutasimegi farmer Charly sõbra Tony juurde, kes kasvatab virsikuid. Kui kohale jõudsime, siis olid juba igasugused tööpaberid valmis pandud ja meid võeti lahkesti vastu. Farmer Tony on samuti itaallane ja esimene asi, mida ta mulle ütles, peale seda, kui ta mu nime kuulis, et sa pole ju itaallane :) Järgmisel päeval me siis asusimegi farmer Tony juurde tööle ja oh seda õnnetust: virsikupuud on meeletult kõrged ja redel, millega korjata, jube raske. Esimese bin-i (suur kast) korjasime täis kahe tunniga ja sellest meile piisas, et töösuhe lõpetada. Pool korjamisajast läks minul redeli tassimisele ja üles-alla ronimisele ning aevastamisele. Tegemist oli kuldsete virsikutega ja selle karvane koor tekitab meeletult tolmu, mis omakorda põhjustas mulle silmade kipituse ja nohuse nina koos aevastustega. Seega oli meil juba piisavalt põhjuseid, et mitte edasi korjata ja minna parematele jahimaadele.
Sõitsime Cobrami linna ja registreerisime ennast tööbüroosse. Koheselt anti meile ka linnakaart kätte koos ühe farmi asukohaga ja öeldi, et jõudu tööle. Tegemist jällegi virsikute korjamisega, aga seekord tegemist teise sordiga. Farmeri nimi jällegi Charly ning temagi on itaallane. Tema lihtsalt muigas minu nime kuuldes:) Virsikupõld on ilus ja puud normaalse kõrgusega - seal ei pea isegi redeliga korjama. Virsikud on väga suured ja töö on lihtne. Põllul sõidab traktoriga ringi supervisor Joe, kes on samuti itaallane ja minu nime kuuldes, ütles ta mulle, et sa pole ju itaallane. :) Virsiku korjamise tööd peaks jätkuma kaheks nädalaks: esimene nädal korjame suuri ja punaseid virsikuid ja teine nädal korjame puud tühjaks. Melbourni sõiduni on meil veel aega 3 nädalat ja viimase kolmanda nädala me töötame tõenäoliselt jällegi esimese farmer Charly juures, kuna ta vihjas, et vajab meid siis kindlasti. Vahepeal on meile tulnud veel tööpakkumis, aga me kahjuks oleme nii hõivatud, et ei saa kõikide põlde tühjaks korjata:) Lahe kuidas info siin väikelinnas levib.
Ahjaaa, kolisime uude kohta -linna nimi on Cobram ja elame samuti haagissuvilas. Praegune haagissuvila on poole suurem ja siin on rohkem liikumisruumi :) ja õnneks pole siin ka neid tüütuid opossumeid, kes eelmises karavanpargis tegid öösel suurt tralli haagissuvila katusel. Ja naabrd on ka vaiksed. Vanas kohas naabrite muusikavalik muutus ikka vahepeal talumatuks. Muidugi me tegime neile tagasi ka - panime oma lemmikmuusikat :)

Ilm on siin äärmusest äärmusesse: kord päike kõrvetab ja siis jälle kallab meeletult vihma. Paar korda on olnud ka tugevat äikesetormi. Mõni öö on uskumatult lämbe ja järgmine öö jällegi talumatult külm. Vahepeal oli siin öösel ikka päris külm, et magasin kolme tekiga :) Muidugi teil Eestis on külmem :) Ükspäev oli imeilus vikerkaar ja ma tegin sellest fotosüüdistuse.


Et siis natuke uhkustan kaaaa: meil on olemas F1 piletid 28 märts sõidule. Eks ma üritan seal kaameramehe ära rääkida, et ta mind korrakski kaadrisse võtaks, et ma saaksin teile lehvitada:) Lisaks sellele meelelahutusele on meil olemas ka 9. aprill Lady Gaga kontserdipiletid. Plaan on minna külastada ka Melbourni loomaaeda ja näha pisikest maailmakuulsat elevandipoega Mali't. Hetkel tegelengi Melbourni elamiskoha otsimisega, sest plaanime sinna jääda paariks kuuks. Mul on väga suured plaanid Melbourni linnas :)

Numurkah haagissuvila, mille katusel opossumi öösel tralli tegid


Virsikupuu, mille juurest ma ei lahkunud enne, kuni virsikud said mulle kaasa pakitud :)