Õhus on tunda, et talv läheneb!

Tore, et lõpuks jõudis minu poolt saadetud soojad ilmad Eestisse kohale. Muidugi selle sooja saatmisega ma ei arvestanud, et mul siin külm hakkab :) Mõni päev on olnud siin vaid 14 soojakraadi ja puhub päris külm tuul ning ka vihm ei jää taevasse. Muidugi ega see 14 kraadi teie jaoks väga külm ju pole, aga kuna minu soojad riideesemed jäid kõik Eestisse, siis praegu on 14 kraadi väga jahe - minu soojad riided koosnevad siis teksatagist ja - pükstest. Aga ega ma ei kavatse siin Austraalias mingeid soojasid riideid küll soetada :) sest kuukese pärast peaksin ma juba lösutama Malaisia päikese all ning peagi paitab minu peakest Eestimaa päike :) Ega siin Austraalias talvekuudel (meie mõistes suvekuudel) midagi sooja oodata pole kui just mitte sõita põhja poole. Aga kuna koduigatsus on nii suur, siis vaja korra ikka kodumaad külastada. Nii et jätke siis mõned soojad ilmad meile ka :)

Niisiis teise aasta viisa on lõpuks käes - 88 päeva rasket tööd on vilja kandnud :) Teisel aastal plaanime vallutada lääne poole, aga need on vaid plaanid :) ja praegu selle kohta midagi kirjutama ei hakka.

Aga mõned jutud praegusest elust.

Ühel hommikul kell 6.30 kompisin pimeduses nagu mutt (looma pean silmas) mööda esikut kööki, et teha äratav hommikukohv ja ajada sisse mingi söök, et minna tööle. Ja kui lülitasin tule põlema, kuulsin ma köögist päris tugevat norskamist. Esimene mõte, et no mida need vietnamlased (kaasüürnikud) tassivad mingeid sõpru siia kööki magama. Aga järgmisel hetkel nägin ma põrandal magamas ühte musta suurt koera. Ruttu suurest hirmust jooksin tuppa ja panin ukse kinni, et ta ei saaks mulle kallale tulla. Kogudes natuke julgust, siis läksin luurele, et mis koeraga tegemist on - ehk ei hammusta:) Tegemist ei olnud suure koeraga vaid ta oli väga ülekaaluline koer - isegi mu ema poolt nuumatud mopsid pole nii paksud, kui see koer oli:) Kuts oli tegelikult jube armas ja sõbralik, nillis mu hommikusööki ja loomulikult ma andsin, kuna ta vaatas mind nii armsate ja paluvate silmadega otsa. Ma hakkasin mõtlema, et ega ta nende asiaatide õhtusöök ometi pole. Päeva lõpus selgus, et vietnamlased leidsid ta rongijaamast ja võtsid kaasa, et siis järgmisel päeval kutsuda koerapüüdja. Tegin mõned pildid ka kutsast, aga ta häbenes kui ma teda pildistasin ja pööras kogu aeg pea ära :) Üks pilt õnneks õnnestus.

Muidugi tänaseks ei imesta ma mitte millegis, mida või keda need vietnamalsed majja toovad. Väike nimekiri asjadest, mis on üleöö tekkinud elamisse ja nimelt kööki või garaazi seisma:

paar televiisorit,

tolmuimeja,

kaal,
koer,

kaubakärud (neid vajavad nad vist 50 kg riisikottide transportimiseks),

kaubanduskeskuse kärud,

taburetid,

kirjutuslaud,

tugitool,

isetehtud grill pesuruumis (lõket teevad ka pesuruumis).

Aga kui nad sellist pulli ei teeks, siis oleks meil siin ju jube igav elada :)

Loen juba päevi, et millal ma pääsen sellest tööst, mida ma teen. Ainuke asi, mis mulle töökohas meeldib, on see, et ma saan autoga terve päev mööda Melbourne sõita. Alguses ma pelgasin ja kartsin sellises liikluses sõita, aga tänaseks olen ma ikka väga asjalik roolikeeraja. Paar korda olen ma ka tekitanud liiklusohtlike olukordasid ja ühel korral oleksin ma lihtsalt ühele ilusale mersule küljelt sisse keeranud :) Aga nagu öeldakse, et tegijal võib juhtuda nii mõndagi. See mersu tuli ausõna eikusagilt - ma vaatasin peeglisse enne kui tahtsin teha reavahetust ja seal polnud mingit autot, aga järgmiseks hetkeks kukkus mu paariline karjuma, vehkides näpuga mersu poole ja no ma ei saa tänaseks päevaks aru, kus kohast see iludus välja tuli - ulme! Ma peaksin tänama oma kiiret reageerimisoskust, et avarii ei juhtunud, aga no see oli küll millimeetrite küsimus :D Ja siinkohal tekib küsimus, miks see juht ei tuututanud oma autoga - muidu küll käib jube tuututamine liikluses, aga siis kui vaja, siis on vaikus!!! Liiklus on siin väga haiglane: nahaalsus, isekus ja närvilisus ruulib. Eesti liiklus on sellega võrreldes ikka viisakas ja rahulik. Ja need liiklusohtlikud olukorrad on tekkinud just sellepärast, et ma unustan ära kus pool see suunatuli sisse käib - nimelt siin on autodel see suunatule kang seal kus eestis on kojameeste kang. Seega päris mitu korda olen lülitanud sisse kojamehed ja teinud reavahetust või pööret jättes teistele kaasliiklejatele teavitamast, mis on minu kavatsused. Praegu juba mõtlen, et kuidas ma küll eestis uuesti ümber harjun selle auto sõitmisega ja parempoolse liiklusega.
Ja kui ma oma tööst juba räägin, siis jätkan. Kui esimesel töönädalal sai trahvi minu esimene paariline kiiruse ületamise eest (3000 EEK-i), siis teisel töönädalal sai trahvi minu teine uus paariline valest kohast tee ületamise eest (500 EEK-i). Siin tuleb olla ikka väga ettevaatlik ja täita reegleid - politseid on siin väga aktiivsed. Aga uus paariline on väga lahe iiri tüdruk - temaga igav ei hakka :) Ta küll unustab päris tihti lugeda kaarti, et kuhu sõita või siis hoiab kaarti valesti ees ja juhendab mind jumal teab kuhu, aga siiski on temaga lahe koos tööd teha. No ja ka sellepärast on tekkinud liiklusohtlikke olukordasid, et ma olen otsustanud olla nii roolikeeraja kui ka kaardilugeja kaks ühes :) Eks ma proovin ikka väga tubli liikleja olla ja
mitte tekitada pahandust.

Ega rohkem midagi polegi kirjutada - elu siin praegu päris üksluine. Õhus on tunda talve tulekut ja uskuge mind, mul tekkis ühel päeval jõulumeeleolu. Loodan siiralt, et lumi siin maha ei tule :) Soojast tunnen väga puudust.

Vietnamlaste õhtusöök - minu õudusunenägu

Lõpuks tegin mõned pildid ka metroo-inimestest. Salaja plõksisin oma telefoniga metroos. Tundub, et kõik metroo-inimesed loevad lehte ja kõigil on ühesugused lehed :)