Lõpp on lähedal!

Ja läbi see nüüd saigi. Need kaks aastat läksid küll väga kiiresti. Ei harjunudki veel ära, et Austraalias elan ja juba pakin kohvreid, et tagasi koju lennata - jäädavaks! Asju on mul siin kuhjaga tekkinud - kokku saatsin postiga Eestisse 40 kg riideid, kingi ja muud toredat. Vaja ju kuidagi Austraaliat meenutada.

Kusjuures peab mainima, et see paari aasta tagune lahkumine polnudki nii raske kui praegu siin. Nimelt kui ma ütlesin head aega oma pereliikmetele ja sõpradele, siis ma ju teadsin, et tulen tagasi koju ja ma näen neid taas. Aga nüüd on täiesti teine tera - olen saanud siin päris toredaid sõpru ja tuttavaid ning nendega hüvastijätt võtab täiesti pisara silma - ma ju ei pruugi neid enam kunagi näha. Eks näis, kas keegi Eestisse kunagi tuleb, mis oleks küll jube vahva!

Viimane kuu ma töötasin usinasti ja meelelahutusele aega tegelikult eriti polnud. Jaanipäeva me tähistasime seekord natuke teisiti kui eestlastele kohaselt. Käisime Kylie Minogue kontserdil Aphrodite. See oli võimas: uhke lava, imelised kostüümid, vägevad tantsijad ja kogu see show oli unustamatu. Sesime suhteliselt lava juures ja Kylie oli meile vahepeal ikka väga lähedal. Muidugi arvestades minu pikkust, millega ma eriti hiilata ei saa, siis puudus minul 100%-ne ülevaade. Vahepeal ma muud ei näinudki kui karvaseid või kiilaid peanuppusid. Sääremarjad on nagu eriti valusad sellest kikivarvul olemisest ja kael kange pea kuklas hoidmisest. Risto see eest - pikk nagu ta on - nautis otse vaadet lavale. Ta isegi oli natuke kurb minu pärast, et ma seal niimoodi võimlema pidin.

Tegelikult peale kontserdit kannatused jätkusid. Kuna saalis oli väga palav ja väljas on õhtuti siin ikka juba päris jahe, siis suutsin ma külmetada. Vähemalt olen nüüd ära kogenud Austraalia külmetushaiguse. Ma arvan, et ma polegi jaanipäeva ja oma sünnipäeva ajal haige olnud. Palavik, kurguvalu, nohu, köha ja kanged valusad kondid, rääkimata unetutest öödest koos külmavärinatega. Ainuke meditsiin sidrun ja mesi :) Kuna ma pole ammu haige olnud, seega pole mulle ka pähe tulnud, et oma ravimikarbikesse mingi külmetushaiguse rohuke sokutada - sealt leidus vaid allergiarohte :)

Sünnipäeva tähistasin esmakordselt ilma pereliikmete ja sõprade kallistusteta, mis on kuradima kurb!!!! Aga õnneks pole ma siin ju üksi. Tegime sushit ja jõime raviva ja palaviku alandava toimega rummi :) Jääga muidugi:)

Katsusin ka oma sünnipäeval rahaõnne - läksime Perthi ainukesse kasiinosse, mis muideks on sama vana kui mina :) !!! Kasiino oli suur ja paksult rahvast täis. Eriti naljakas oli vaadata vanu inimesi, kes vaevu veel kõndisid, aga usinasti masinate nuppe tagusid ja oma pensioni duubeldasid. Teine tüüp kasiinolisi oli täiesti mõttetud jubeda välimusega mehed, kes arvavad, et nad on tegijad ja maailmanabad ning kõik naised tahavad neid. Nende meeste kaelas rippusid paksu puudrikihi alla maetud maitsetutes minikleitides ja odavates kingades noored neiud, kes ootasid, et keegi neile jooki ostaks ja millegi pärast arvasid, et nendel mõttetutel meestel on ilgelt pappi. Muidugi see papp, mida nad seal kulutasid, oli kindlasti nende viimane saadud palk. Ülejäänud kasiinolased olid lihtsalt lõbusad noored, kes tulid niisama meelt lahutama ja väikest kasiino-õnne proovima nagu meiegi. Minu eesmärk kasiinos oli mõnusa sünnipäeva õhtu veetmine Ristoga. Plaanisime minna kusagile pokkeri lauda, aga kuna kasiinos oli palju rahvast, siis olid ka lauad kõik puupüsti inimesi täis. Otsustasime minna masinate taha münte hävitama. Võtsin topsikese 40-mündiga ja nuppude tagumine võis alata. Ja ei läinudgi kaua aega, kui Risto masin kukkus laulma. Me ei pööranud suurt tähelepanu summale ja niisama ütlesin, et võta igaksjuhuks raha välja, enne kui sa selle võidu maha mängid. Ma arvasin, et ju ta võitsi mingi paarkümmend münti. Masin muidugi münte ei väljastanud ja hakkas lisaks laulmisele ka oma kollast vilkurit vilgutama. No eks me siis ootasime, millal keegi kasiino töötajatest tuleb ja võidu välja kirjutab. Mina muidugi hävitasin münte edasi. Järgmisel hetkel tuleb tädi ja kirjutab Ristole
välja 200-daalase võidutšeki, mille peale me mõlemad lihtsalt tummalt üksteise otsa vaatasime. Risto vahetas tšeki rahaks ja sõbralikult ulatas mulle ühe sajase kupüüri - ikkagi mängis ta ju minu mündiga :) Lustlikult mängisime oma münditopsi tühjaks, tegime paar ruletti ja jalutasime nägu naerul koju, kummalgi saja daalane taskus.

Niisiis kõik on siin läbi. Järgmine peatus Sydney. Loodan siiralt, et Tšiili tuhapilv meid ei hakka kimbutama. Paar nädalat on ta siin jätnud juba sadades tuhandetes inimesi ootele ja tekitanud Austraalia lennuliikluses kaose. Hoiame siis pöialt, et see pilv kusagil mujal kui Austraalias kaost tekitab (parem oleks kui ta muidugi seda kusagil ei teeks).

Seniks blogimiseni Sydneyst.

Janne ja ta töö

Siin sai nüüd sügis läbi ja algas talv. Õnneks pole Perthis nii külm kui oli samal ajal aasta tagasi Melbournes. Päevane temperatuur kõigub 20-23 soojakraadi vahel, hommikuti on umbes 15 kraadi sooja ja õhtuti läheb ikka täitsa jahedaks - umbes 7 soojakraadi. Paar päeva on ohtralt vihma sadanud, aga kuna mul on meeletult suur punane imeilus vihmavari, siis ma ei lase ennast vihmast segada. Päevad on jäänud nüüd kohe eriti lühikeseks - valgeks läheb alles kell 7 hommikul ja uuesti pimedaks kell 6 õhtul. Seega valget aega on 11 tundi, millest 7 tundi istun ma oma kontoris :) Ühtlasi on see kontoris istumine ka põhjuseks, miks ma pole blogi kirjutanud. Ma ei saa öelda, et mul pole aega, vastupidi - aega on mul nüüd küllaga, aga lihtsalt pole millegist kirjutada. Peale Margaret Riveri puhkust otsustasime, et teeme nüüd usinasti tööd kuni minu sünnipäevani. Siis algab meie kolmenädalane puhkus ja teekond koju.

Et see sissekanne lühikeseks ei jääks, siis mõtlesin, et kirjutan natuke oma tööst ja töökaaslastest.

Milline õnn - tööaja valin ma ise. Ise otsustan, mis kell alustan ja ise otsustan, mis kell lõpetan. Üldiselt proovin mitte laisa inimese muljet jätta ja kooberdan tööle kella 8-ks ning tööpäevale panen punkti umbes kell 3. Mõnikord on õnnestunud mul tööga ühelepoole saada juba kell 12, aga siis ma lihtsalt otsin tegevust, et tööpäeva veel kolme tunni võrra pikendada. Et tekitada oma töösse rutiini, siis tegin endale graafiku: esmaspäevased päevad veedan ma palkade tegemise "tähe all" ja möllan eelmise nädala kokkuvõtvate kassaaruannetega, teispäeviti tegelen klientide arvetega ja andmebaasiga, kolmapäeviti sukeldun varustajate andmebaasi ja toksin arveid, neljapäeviti maksan arveid ja reedeti võtan klientide krediitkaartidelt raha maha:) Lisaks sellele tuleb möllata ka maksuametiga, pensionimaksetega ja ootamatute tööülesannete täitmisega. Isegi töötaja lahtilaskmisega tegelen :) See on selline lühikokkuvõte minu tööst. Kõige rohkem vihkan oma töös telefonile vastamist. On kordi, kus ma kohe mitte midagi aru ei saa, mida räägitakse - küll vuristavad, küll räägivad kohutava aktsendiga või siis minu mõistusele mitte vastuvõetavat juttu. Ükskord helistas üks naine, kes rääkis Uus-Meremaa aktsendiga - ma pidin talle kolm korda teatama, et ma ei saa temast aru, mille peale ta viskas toru ära :)
Uus-meremaa aktsent on üks kohutavamaid - hullemad isegi kui Iiri aktsent. Uus-Meremaal nad nimetavad ee-d ii-deks ja vastupidi ning proovi siis arusaada, mida nad sinuga räägivad. Eks see telefoniga töötamine võtab natukene aega ja vajab harjumist - õnneks on üldjuhul inimesed mõistlikud ja sõbralikud ning muudavad oma kõnemaneeri kui ma neile teatan, et palun korrake ennast.

Õnneks pole ma veel vigu teinud ja tundub, et kõik sujub ja kui pearaamatupidaja tagasi tuleb, siis ei pea ta minu apse parandama hakkama. Ma pugesin vist pearaamatupidaja südamesse, sest ta kukkus lahinal nutma, kui me viimast päeva koos töötasime. Tema tuleb tööle tagasi
siis, kui mina juba oma puhkusega Sydneys olen. Ta palus, et ma talle ikka endast kirjutaksin ja pilte saadaksin ja soovis parimat minu eluteel. Päris südantliigutav või mis!!!

Ega ma kaua saanudki oma kontoris üksindust nautida, kui sisse kolis pearaamatupidaja laua taha üks minu jaoks arusaamatu inimene. Ma isegi ei oska öelda, mis ta tööülesanded on, aga midagi ta nagu kogu aeg toimetab seal arvutis. Tegemist on ühe vanema mehega, kes kogu aeg passib mind pea viltu. Esimene nädal oli mul suht hirm, aga nüüd olen ma tema totakusest juba arusaanud ja see pakub mulle nalja. Ma tean temast vaid niipalju, et ta on sündinud Portugalis ja elanud Austraalias juba 38 aastat. Tal on poeg, kes jooksis jalgpalli trennis oma pea lõhki ja see haav liimiti kinni. Talle meeldib minu punane pintsak ja mis kõige õudsam - ta kutsub mind kallikeseks. Aga mina hoian oma laua peal suurt teibihoidjat juhul, kui ta peaks mulle lähenema :)

Minu lemmikud töökaaslased on kohvikutüdrukud - piisab vaid oma näo näitamisest kohvikusse, kui juba tuuakse mulle ekstra kuum cappuccino topelt šokolaadipulbriga. Hommikuti tavaliselt jõuan vaevu ennast sisse seada töölaua taha, kui keegi kohvikutüdrukutest juba uksele koputades siseneb minu lemmikkohviga :) Ja kui ma pole peale esimese kohvi joomist umbes paari tunni jooksul uut kohvi küsinud, siis juba keegi tuleb ja küsib, et "Hei Janne, kas toon sulle kohvi?". Vot selline teenindus :)

Minu mittelemmikuteks töökaaslasteks on minu eelmised ülemused, kui ma töötasin ise kohvikus. Üks nendest kahest on iseenesest asjalik ja meie koostöö klapib aga see teine ei taha kohe mitte aksepteerida seda, et ma enam ei ole kohvikeetja. Päris mitu korda lendab mulle kontorisse sisse ja üritab mind kusagile kohvikusse tööle ajada, kuna kusagil on töötaja puudu. Ma muidugi vaatan talle otsa ja ütlen, et mul on muud tööülesanded, mitte kohvikeetmine. Oi ta ajab mind marru!!! Mu tööpäevad on kohe täitsa korda läinud, kui ma temaga kokku ei puutu.

Aga üks asi on minu jaoks uskumatu. See on lausa kirjeldamatu, kuidas teiste kohvikute juhatajad ja töötajad minusse nüüd suhtuvad. Enne kui kandsin oma sinist t-särki, siis ma polnud mitte keegi nende jaoks ja mind vaadati ülevalt alla (väljaarvatud kohvik, kus ma töötasin). Nüüd kus toimetan peakontoris raamatupidajana, olen ma nende jaoks jumalannaks muutunud ning olen kõigi jaoks kallike, armsake jne jne ja minu kontor on muutunud vahepeal isegi murekurtmise kohaks. Järsku on Janne tore inimene, aga ma väga hästi mäletan, kuidas nad käitusid enne!!!!!

Vot selline lugu minu uuelt karjääriredeli astmelt. Mul ei ole siin üldse igav. Tegelikult aina huvitavamaks läheb!

Nüüd siis veel viimased neli nädalat Perthis - külastame Kylie Minogue kontserdit, katsun kasiinos õnne oma sünnipäeval ja üritan oma imeilusat vihmavarju kuidagi kohvrisse pressida, kuigi see on nagu ülisuur.

Blogimiseni!

Täiendus 01/06/2011
Tundub, et mu natuke "totakas" kontorikaaslane mõistab eesti keelt ja luges vist mu blogi :)
Igastahes, kui ma täna (01/06) tööle jõudsin, siis ta pakkis oma asju ja kolis tagasi sinna, kus ta enne oli - keldrisse!!! Ma võin teibihoidja nüüd tagasi panna, kus selle koht on - riiulile!

Juustumäed ja veinijõed

30 kg riideid ja kingi on nüüd teel Eestisse. Et mida see tähendab? Esiteks seda, et varsti, varsti oleme ka meie teel koju ning teiseks kõik mu kingad olid sõna otseses mõttes "killerid" ning suurest vihast ja valust panin nad postiga teele. Uskumatu - kui palju ma neid siin kokku ostsin ja siis, kui oli võimalus hakata neid nautima ja kandma, tegid nad mu jalgadega 1:0 nii, et lausa minestushood tulid peale:)

Õnneks või kahjuks on mu jalad praegu nii hellad ja kingapoodi ma eriti ei kipu. Tegelikult pole mul üldse aega enam poodides ringi sebida. Kohviku peakontor, kus ma usinalt raamatupidamistööd teen, asub südalinnast (kus enamus mu lemmikpoed asuvad) tiba eemal. Tööd on väga palju ja mu tööpäevad venivad 9-tunnisteks. Enne tööle minekut on kõik poed kinni ja tööpäeva lõpus on jälle poed kinni. Seega on see puhas võõrutusravi minu shopaholismile :)
Raamatupidamistöö kulgeb mul suurepäraselt - oleks ma vaid varem teadnud, et see nii asjalik amet on, siis oleks ma ehk selle elukutse endale valinud ;) Aga ega see "kohvikeetminegi" mööda külge alla jooksnud. Igastahes olen ma siin Perthis praegu kohe väga rahul. Võibolla hakkan isegi seda elu siin natuke igatsema. Elame - näeme!

Mai esimesel nädalavahetusel käisime väiksel kolmepäevasel puhkusel - õigemini 2,5 päevasel :) Reedel, peale tööd (tööpäeva me vabatahtlikult ise lühendasime), pakkisime kärmelt asjad ja põgenesime linna kärast ja tolmust. Võtsime ette 300 km tee lõunasse, kus asub Margaret River. Margaret River on koht, kus iga veinisõber ehk siis MINA niiöelda "silda viskab". See on koht, kus veini voolab ojadena ja kus on "juustumäed". Margaret Riversis on üle 100 veiniaia ja selle koha veinid on maailma kuulsad ning tunnustatud. Linn ise on väike, aga tubli - kõik on olemas: restoranid, kohvikud ja pubid, supermarketid ja viinapoed. Juba enne Margaret River linna laiutasid tee ääres suured veiniaiad ja Jannel neelud käisid.

Koht, kus ööbisime oli Margaret River Lodge. Selle koha valisime just sellepärast, et meie sõber Arbo (Nukuteatrist) elab seal juba mõnda aega. Niisiis oli meie üheks reisipõhjuseks ka Arbo külastamine. Hostel oli nii hubane ja mõnus. See asus linnast natuke eemal metsatuka ääres. See oli koht, kus sai nautida vaikust ja imelist tähistaevast. Tähistaevast pole ma juba ammu näinud - ega siin Perthis üle kolme tähe rohkem ei näe ja needki vist on lennukituled. Igastahes olime me täitsa maal. Õhtud ja varahommikud olid väga jahedad, aga päeval oli meie rõõmuks vaid päike ja soojus. Margaret River on ilma poolest vihmane ja niiske koht, aga kuna meid päike saadab kõikjal, siis tuli päike meiega Perthist kaasa ja vihmapilved pidid selleks ajaks puhkepäevad võtma ja mujale minema. Kuna tegemist ikkagi maakohaga, siis oli meie sõber Arbo natuke metsistunud. Mitte, et ta oleks kurjaks ja tigedaks muutunud, vastupidi, ta oli puhas rahu aga tiba karvane - pikad juuksed, habe ja vuntsid.

Reede õhtu veetsime hosteli terrassil ja lobasime maast ja ilmast: alates Bin Ladenist, lõpetades UFOdega. See-eest laupäev oli päris tegus ja töine - vaja oli ju veiniaiad läbi kammida ja endale see õige vein leida, sest igaühe jaoks on kusagil siin maailmas Just See Vein. Niisiis asusime otsima. Veinituuri otsustasime teha tuuribussiga, et ka Risto saaks veini maitsta. Tuuribussis oli lisaks meile veel 18 noort veinisõpra - seltskond oli lihtsalt suurepärane. Mina muidugi võtsin oma istekoha sisse tuuribussi juhi kõrval, et parem ülevaade oleks ;)

Esimene veiniaed, mida külastasime oli VOYAGER ESTATE, kus maitsmisele läks 8 veini. Kell 11 hommikul olime juba suht purjakil ja see oli alles meie esimene veiniaed. Veiniaed oli luksuslik ja imeline, õues lehvis suur lipp, mis on suuruse poolest teine Austraalia lipp maailmas. Mõisa külalisteraamatusse sai sissekantud ka tervitused ja kiidusõnad kahelt Eesti tegusalt noorelt :)
Teine veiniaed oli XANADU. Seal läks maitsmisele 9 veini ja päris kiire tempoga.

Peale teist veiniaia külastamist, olid kõigil juba tuju nii hea, et tuuribussis läks lahti kõva häälega ja mööda laulmine. Kolmanda veiniaia nimi oli ADINFERN ESTATE, kus läks samuti maitsmisele 8 veini. Tundub, et sealt leidsin midagi, mis sobib suurepäraselt minu maitsele.
Ostsin kaasa pudeli punast mulliveini ja ühe pudeli valget veini. Valge veini jõime juba seal samases kohapeal ära. Tegelikult oli selles veiniaias meil ka lõunasöök, kus pidi joogi kahjuks ise ostma. Lõunasöögiks pakuti kõike head ja paremat koos aborigeenide toiduga. Laualt, ei puudunud ka suitsutatud känguru liha. Risto aga sai eksta proovida, mis maitse on Austraalia jaaniussil Georgil. Ja talle maitses see - olevat olnud avokaado maitsega ja krõmps.

Rohkem ma ei suutnud veiniaedasid meelde jätta, sest kell 2 päeval olin ma juba omadega täitsa pehme. Veiniaedade külastamise vahel tegime peatuse ka Margaret River juustupoes ja shokolaaditehases. Juust mulle maitseb :) Ja peab tunnistama, et Margaret River jogurtid on üli-supper-head, isegi peab tunnistama, et parimad, mis ma saanud olen!!!

Shokolaaditehases kedratakse kolme sorti shokolaadi: piimashokolaad, valgeshokolaad ja tumeshokolaad. Nendest kolmest miksivad siis kokku igasuguseid vigureid. Shokolaaditehases ma vaimustuses polnud, sest shokolaad mulle ei maitse. Seal kibelesin ma juba ruttu järgmisse veiniaeda.

Päeva lõpetasime ja i-le punkti panime BOOTLEG õlletehases. Seal pandi nina alla õlleassortii, kus esimene õlu oli kangusega 4% ja viimane 7,1%.Aga kuna ma olen lisaks veinisõbrale ka õllesõber, siis polnud see 7,1% mingi probleem!

Koju ma väga palju veine ei ostnud, kuna veinipudeli hind oli päris kõrge. Kõige odavam vein oli umbes 250 krooni ja kalleim vein oli umbes 900 krooni (kahjuks ei oska ma veel eurodes arveldada). Küsimusele, kas ma leidsin oma veini, vastata ma veel ei oska, sest ma endiselt tegelen sellega. Aga ütleme ausalt - ma ei ütle mitte kunagi mitte ühestki veinist ära!

Järgmisel päeval, tänu jumalale, pohmelli polnud. Hirm oli küll, et äkki on pohmell, kuna veine sai väga palju joodud ja segamini ja lõpetuseks veel õlled. Krips-kraps asjad kokku, hüvastijätt Arboga ja teele. Vaja oli veel kiiresti ära käia linnas nimega Augusta, mis asub Margaret Riversist umbes 45 km lõunas.

Teel Augustasse põikasime läbi ühest Lääne-Austraalia suurimast koopast nimega "Mammoth" koobas. Margaret Riversis on koopaid palju, umbes 500, aga neist vaid viis on inimestele avatud. Koopad on moodustusnud lubjakivist ning sisaldavad 35,000 aasta taguseid fossiile. "Mammoth" koobas oli 500 meetrit pikk ja 30m sügav.

Koobas nähtud ja suundusime edasi Augusta poole, tehes ühes väikese peatuse veel Conto's rannas ja Hamelin Bays lihtsalt vaate pärast.

Augustasse sõitsime sellepärast, et käia ära Austraalia kõige edelapoolsemas osas ja vaadata ära, kuidas kohtuvad kaks ookeani ja kus asub Austraalia üks tähtsaim majakas Leeuwin. Majakasse saime ka sisse minna ja ülesse jõudmiseks tuli meil astuda 177 trepiastet ringiratast 39 meetri kõrgusele. Vaade oli muidugi võimas. Kui all oli tuulevaikne, siis üleval puhus tuul umbes 20m/s, mis pidavat olema väga rahulik. Majakas tähistab kohta kahe ookeani kohtumisel: India ookean ja Lõunaookean ehk Lõuna-Jäämeri.

Ookeani kohtumine nähtud ja majakas käidud! Jälle saame kusagile risti tõmmata. Ja saigi 2,5-päevane puhkusreis läbi. Vaja oli veel sõita tagasi Perthi, sest paraku pühapäevale järgneb esmaspäev, mis tähendab seda, et tööinimestel tuleb lust ja lõbu lõpetada ja argiellu sukelduda.

Kohvikeetjast raamatupidajaks

Kui hetkelist elustiili analüüsida, siis tundub, et pole sellel elul ikka midagi viga: koaalad, kängurud, golf :) Päike jälle paistab ja ilmad on mõnusalt soojad. Ühtlasi olen siin Austraalias saavutanud oma karjääri tipu :) Aga kõigest lähemalt, detailsemalt ja piltlikumalt.

Olen siin küllaga juba kirjutanud oma töökohast Croissant Expressis. 6 kuud olin ennast tõestanud piisavalt, et bossid viitsid niiöelda "pabereid määrida", et saaksin nende ettevõttesse kauemaks jääda. Ühtlasi tehti mulle ettepanek asuda ühte uude avatavasse kohvikusse supervisoriks, et siis kuni minu lahkumiseni seal toimetaksin, õpetaksin ja "kamandaksin". Olin juba selle mõttega harjunud kui ühel päeval kutsuti mind täiesti ootamatult peakontorisse. Ise arvasin, et eks nad tahavad seal mingeid lepinguid muuta ja vaja mingeid allkirju, aga minu üllatuseks oli see midagi muud. Vastuvõtt oli soe ja minuga soovisid vestelda omanik ning pearaamatupipdaja. Minu kõige suuremaks üllatuseks tehti mulle hoopis järgmine ettepanek - hakata ettevõtte raamatupidajaks. Ega ausõna ma ei jõudnudki midagi mõelda ja ütlesin kohe JAH (eks pärast jõuab analüüsida). Nagu nad ütlesid, et mind on pikemat aega jälgitud ja uuritud mu resümeed ning leidsid, et ma olen sobiv inimene tegemaks seda tööd. Nad küll ütlesid, et soovivad mind pikemaks ajaks sinna, aga ma kahjuks pidin neile kurvastusega teatama, et lahkun peagi Austraaliast. Aga pole hullu - mõned kuud olen neile kindlasti kasulik. Tegelikult on mul natuke hirm. Nimelt on mul aega õppida kogu selle ettevõtte raamatupidamine ära nädalaga, sest pearaamatupidaja läheb mõneks kuuks minema ja siis on kogu kupatus minu kaelas. Aga lohutan ennast sellega, et olen ju raamatupidamisega mingil määral juba Eestis tegelenud ja noh ausalt öeldes pole olemas tööd, millega ma hakkama ei saaks :) Ja mis kõige mõnusam kogu selle asja juures - ma ei pea kandma enam seda tobedat vormi ja lõpuks ometi saan ma hakata kandma kõiki oma uusi kingi ja riideid, mis ma siin olen suure shopaholismi mõju all ostnud.

Uue elukutsega käib kaasas ka vastav elustiil. Nimelt olen avastanud endale uue hobi, mida ma kindlasti tahan edasi arendada - GOLF. Käisime Ristoga esimest korda elus golfi mängimas. Ma räägin siin golfist kui golfist, mitte mingisugusest mini-golfist. Ja uskuge mind või mitte, aga see on viimasepeal meelelahutus ja minu süda on taas vallutatud.

Oma esimest lööki mäletan ma igavesti - see oli paljulubav, löögi kõla oli nagu päris ja golfipall lendas ilusa kaarega päris kaugele ning eemalt kostus golfimeeste hõiskeid "wow", "nice shot" (hea löök). Isegi Risto jäi tummaks, sest tema viimane lause enne tummaks jäämist oli järgmine "Mida sa naerad minu löögi peale, ise lööd raudselt maksimum meeter".

Janne löögivalmis...

Janne lööb nii, et maa on must

Janne sooritas jälle ühe ilusa löögi

Noh eks leidus ka olukordi, kus ma palli üldse ei tabanudki ja tegin niiöelda õhulööke ning ringe ümber enda. Või siis kus tabasin golfipalli nii, et murumätas lendas palliga kaasa. Väga palju lööke läks ka sõna otseses mõttes metsa. Muidugi sinna metsa sattus rohkem Risto. Ja ta suutis metsast palli lüüa puupõrkes järgmisse põõsasse. Minule pakkus see aga ainult meeletut naeru.

Ja nagu golfis ikka - tuleb ka pall veest välja lüüa ;) Risto muidugi ei leidnudki seda palli enam vaid leidis ühe kilpkonna, kes tõenäoliselt selle palli enale võttis.

Minul õnnestus millegipärast päris mitu korda pall liivaauku lüüa ja sealt oli seda palli juba natuke keerulisem algajal kätte saada.


Kõige mõnusam golfi mägimise juures on ikkagi golfiautoga ringi kimamine. Kuna ma pole pool aastat autoroolis olnud, siis tundsin eriti suurt lõbu selle autoga ringi kihutamisest. Vahepeal tundus, et oleksin selle äärepealt külili ka keeranud :)

Kõige raskem oli minu jaoks lüüa pall auku. Tuleb tunnistada, et minu sihik on täiesti mööda:) Näiteks pall oli august umbes 40 cm eemal ja mul kulus auku kõksamiseks umbes 5 või 6 lööki :) Aga harjutamine teeb meistriks ja näiteks ühe raja, mis oli küll kõige lühem (120 meetrit), sooritasin kolme löögiga. Kõige pikem rada oli näiteks 407 meetrit, aga ma igaksjuhuks ei hakka kirjutama mitme löögiga me selle lõpetasime :)

Kokku oli 18 rada, aga me mängisime 9 rada ja seda kolme tunniga :) Kusjuures täitsa väsitav oli :) Aga nüüd olen ma asjast ikka nii vaimustuses, et ootan juba ärevusega järgmist golfipäeva:)

Vahepeal olen täitnud ka ühe oma unistustest. Nimelt paitasin koaalat. Minu üllatuseks polnudki koaala nii pehme kui ma arvasin. Olen juba varem natuke kirjutanud koaaladest, et nad magavad ööpäevas 20 tundi ja ülejäänud 4 tundi kulutavad nad söömisele või uue magamisoksa otsismisele. Tänu sellele, et nad toituvad vaid eukalüptilehtedest ja ei joo vett, ongi nad nii vähese energiaga. Aga nad on ütlemata armsad ja täielikud südametemurdjad.

Koht, kus ma koaalat sain paitada, oli Whiteman rahvusparki. Seal oli võimalus kohtuda ka kängurudega, neid paitada ja toita ning samuti saime tutvuda ka farmieluga. Kängud on ühed pullid elukad. See kuidas nad hüppavad - nagu olekski neil vedrud käppade all. Kängude karv on väga pehme eranditult koaalast. Ja ma katsusin ka, et milline on nende saba - see oli nii raske :)

Nägime ära ka kängusid, kes tassisid oma pisikest kukrus.

Leidus ka albiinokängusid


Ja väga palju oli pisikesi kängusid, kellele ma mitu korda pakkusin, et nad mulle käekotti hüppaksid ja minuga kaasa tuleks :) Nad polnud sellega nõus

Niisiis on minu põhieesmärgid Austraalias täidetud: koaala paidatud ja kängule tere öeldud

Nüüd võib südamerahus asju hakata pakkima. Esiene 20 kg riideid ja kingi on juba kokku pakitud ja ootab postitamist. Tundub, et kui ma kohe ei lõpeta oma ostuhullust, siis tuleb ka teine 20 kg pakk teele panna, sest kohver on mul juba täis:)