Janne ja ta töö

Siin sai nüüd sügis läbi ja algas talv. Õnneks pole Perthis nii külm kui oli samal ajal aasta tagasi Melbournes. Päevane temperatuur kõigub 20-23 soojakraadi vahel, hommikuti on umbes 15 kraadi sooja ja õhtuti läheb ikka täitsa jahedaks - umbes 7 soojakraadi. Paar päeva on ohtralt vihma sadanud, aga kuna mul on meeletult suur punane imeilus vihmavari, siis ma ei lase ennast vihmast segada. Päevad on jäänud nüüd kohe eriti lühikeseks - valgeks läheb alles kell 7 hommikul ja uuesti pimedaks kell 6 õhtul. Seega valget aega on 11 tundi, millest 7 tundi istun ma oma kontoris :) Ühtlasi on see kontoris istumine ka põhjuseks, miks ma pole blogi kirjutanud. Ma ei saa öelda, et mul pole aega, vastupidi - aega on mul nüüd küllaga, aga lihtsalt pole millegist kirjutada. Peale Margaret Riveri puhkust otsustasime, et teeme nüüd usinasti tööd kuni minu sünnipäevani. Siis algab meie kolmenädalane puhkus ja teekond koju.

Et see sissekanne lühikeseks ei jääks, siis mõtlesin, et kirjutan natuke oma tööst ja töökaaslastest.

Milline õnn - tööaja valin ma ise. Ise otsustan, mis kell alustan ja ise otsustan, mis kell lõpetan. Üldiselt proovin mitte laisa inimese muljet jätta ja kooberdan tööle kella 8-ks ning tööpäevale panen punkti umbes kell 3. Mõnikord on õnnestunud mul tööga ühelepoole saada juba kell 12, aga siis ma lihtsalt otsin tegevust, et tööpäeva veel kolme tunni võrra pikendada. Et tekitada oma töösse rutiini, siis tegin endale graafiku: esmaspäevased päevad veedan ma palkade tegemise "tähe all" ja möllan eelmise nädala kokkuvõtvate kassaaruannetega, teispäeviti tegelen klientide arvetega ja andmebaasiga, kolmapäeviti sukeldun varustajate andmebaasi ja toksin arveid, neljapäeviti maksan arveid ja reedeti võtan klientide krediitkaartidelt raha maha:) Lisaks sellele tuleb möllata ka maksuametiga, pensionimaksetega ja ootamatute tööülesannete täitmisega. Isegi töötaja lahtilaskmisega tegelen :) See on selline lühikokkuvõte minu tööst. Kõige rohkem vihkan oma töös telefonile vastamist. On kordi, kus ma kohe mitte midagi aru ei saa, mida räägitakse - küll vuristavad, küll räägivad kohutava aktsendiga või siis minu mõistusele mitte vastuvõetavat juttu. Ükskord helistas üks naine, kes rääkis Uus-Meremaa aktsendiga - ma pidin talle kolm korda teatama, et ma ei saa temast aru, mille peale ta viskas toru ära :)
Uus-meremaa aktsent on üks kohutavamaid - hullemad isegi kui Iiri aktsent. Uus-Meremaal nad nimetavad ee-d ii-deks ja vastupidi ning proovi siis arusaada, mida nad sinuga räägivad. Eks see telefoniga töötamine võtab natukene aega ja vajab harjumist - õnneks on üldjuhul inimesed mõistlikud ja sõbralikud ning muudavad oma kõnemaneeri kui ma neile teatan, et palun korrake ennast.

Õnneks pole ma veel vigu teinud ja tundub, et kõik sujub ja kui pearaamatupidaja tagasi tuleb, siis ei pea ta minu apse parandama hakkama. Ma pugesin vist pearaamatupidaja südamesse, sest ta kukkus lahinal nutma, kui me viimast päeva koos töötasime. Tema tuleb tööle tagasi
siis, kui mina juba oma puhkusega Sydneys olen. Ta palus, et ma talle ikka endast kirjutaksin ja pilte saadaksin ja soovis parimat minu eluteel. Päris südantliigutav või mis!!!

Ega ma kaua saanudki oma kontoris üksindust nautida, kui sisse kolis pearaamatupidaja laua taha üks minu jaoks arusaamatu inimene. Ma isegi ei oska öelda, mis ta tööülesanded on, aga midagi ta nagu kogu aeg toimetab seal arvutis. Tegemist on ühe vanema mehega, kes kogu aeg passib mind pea viltu. Esimene nädal oli mul suht hirm, aga nüüd olen ma tema totakusest juba arusaanud ja see pakub mulle nalja. Ma tean temast vaid niipalju, et ta on sündinud Portugalis ja elanud Austraalias juba 38 aastat. Tal on poeg, kes jooksis jalgpalli trennis oma pea lõhki ja see haav liimiti kinni. Talle meeldib minu punane pintsak ja mis kõige õudsam - ta kutsub mind kallikeseks. Aga mina hoian oma laua peal suurt teibihoidjat juhul, kui ta peaks mulle lähenema :)

Minu lemmikud töökaaslased on kohvikutüdrukud - piisab vaid oma näo näitamisest kohvikusse, kui juba tuuakse mulle ekstra kuum cappuccino topelt šokolaadipulbriga. Hommikuti tavaliselt jõuan vaevu ennast sisse seada töölaua taha, kui keegi kohvikutüdrukutest juba uksele koputades siseneb minu lemmikkohviga :) Ja kui ma pole peale esimese kohvi joomist umbes paari tunni jooksul uut kohvi küsinud, siis juba keegi tuleb ja küsib, et "Hei Janne, kas toon sulle kohvi?". Vot selline teenindus :)

Minu mittelemmikuteks töökaaslasteks on minu eelmised ülemused, kui ma töötasin ise kohvikus. Üks nendest kahest on iseenesest asjalik ja meie koostöö klapib aga see teine ei taha kohe mitte aksepteerida seda, et ma enam ei ole kohvikeetja. Päris mitu korda lendab mulle kontorisse sisse ja üritab mind kusagile kohvikusse tööle ajada, kuna kusagil on töötaja puudu. Ma muidugi vaatan talle otsa ja ütlen, et mul on muud tööülesanded, mitte kohvikeetmine. Oi ta ajab mind marru!!! Mu tööpäevad on kohe täitsa korda läinud, kui ma temaga kokku ei puutu.

Aga üks asi on minu jaoks uskumatu. See on lausa kirjeldamatu, kuidas teiste kohvikute juhatajad ja töötajad minusse nüüd suhtuvad. Enne kui kandsin oma sinist t-särki, siis ma polnud mitte keegi nende jaoks ja mind vaadati ülevalt alla (väljaarvatud kohvik, kus ma töötasin). Nüüd kus toimetan peakontoris raamatupidajana, olen ma nende jaoks jumalannaks muutunud ning olen kõigi jaoks kallike, armsake jne jne ja minu kontor on muutunud vahepeal isegi murekurtmise kohaks. Järsku on Janne tore inimene, aga ma väga hästi mäletan, kuidas nad käitusid enne!!!!!

Vot selline lugu minu uuelt karjääriredeli astmelt. Mul ei ole siin üldse igav. Tegelikult aina huvitavamaks läheb!

Nüüd siis veel viimased neli nädalat Perthis - külastame Kylie Minogue kontserdit, katsun kasiinos õnne oma sünnipäeval ja üritan oma imeilusat vihmavarju kuidagi kohvrisse pressida, kuigi see on nagu ülisuur.

Blogimiseni!

Täiendus 01/06/2011
Tundub, et mu natuke "totakas" kontorikaaslane mõistab eesti keelt ja luges vist mu blogi :)
Igastahes, kui ma täna (01/06) tööle jõudsin, siis ta pakkis oma asju ja kolis tagasi sinna, kus ta enne oli - keldrisse!!! Ma võin teibihoidja nüüd tagasi panna, kus selle koht on - riiulile!