Lõpp on lähedal!

Ja läbi see nüüd saigi. Need kaks aastat läksid küll väga kiiresti. Ei harjunudki veel ära, et Austraalias elan ja juba pakin kohvreid, et tagasi koju lennata - jäädavaks! Asju on mul siin kuhjaga tekkinud - kokku saatsin postiga Eestisse 40 kg riideid, kingi ja muud toredat. Vaja ju kuidagi Austraaliat meenutada.

Kusjuures peab mainima, et see paari aasta tagune lahkumine polnudki nii raske kui praegu siin. Nimelt kui ma ütlesin head aega oma pereliikmetele ja sõpradele, siis ma ju teadsin, et tulen tagasi koju ja ma näen neid taas. Aga nüüd on täiesti teine tera - olen saanud siin päris toredaid sõpru ja tuttavaid ning nendega hüvastijätt võtab täiesti pisara silma - ma ju ei pruugi neid enam kunagi näha. Eks näis, kas keegi Eestisse kunagi tuleb, mis oleks küll jube vahva!

Viimane kuu ma töötasin usinasti ja meelelahutusele aega tegelikult eriti polnud. Jaanipäeva me tähistasime seekord natuke teisiti kui eestlastele kohaselt. Käisime Kylie Minogue kontserdil Aphrodite. See oli võimas: uhke lava, imelised kostüümid, vägevad tantsijad ja kogu see show oli unustamatu. Sesime suhteliselt lava juures ja Kylie oli meile vahepeal ikka väga lähedal. Muidugi arvestades minu pikkust, millega ma eriti hiilata ei saa, siis puudus minul 100%-ne ülevaade. Vahepeal ma muud ei näinudki kui karvaseid või kiilaid peanuppusid. Sääremarjad on nagu eriti valusad sellest kikivarvul olemisest ja kael kange pea kuklas hoidmisest. Risto see eest - pikk nagu ta on - nautis otse vaadet lavale. Ta isegi oli natuke kurb minu pärast, et ma seal niimoodi võimlema pidin.

Tegelikult peale kontserdit kannatused jätkusid. Kuna saalis oli väga palav ja väljas on õhtuti siin ikka juba päris jahe, siis suutsin ma külmetada. Vähemalt olen nüüd ära kogenud Austraalia külmetushaiguse. Ma arvan, et ma polegi jaanipäeva ja oma sünnipäeva ajal haige olnud. Palavik, kurguvalu, nohu, köha ja kanged valusad kondid, rääkimata unetutest öödest koos külmavärinatega. Ainuke meditsiin sidrun ja mesi :) Kuna ma pole ammu haige olnud, seega pole mulle ka pähe tulnud, et oma ravimikarbikesse mingi külmetushaiguse rohuke sokutada - sealt leidus vaid allergiarohte :)

Sünnipäeva tähistasin esmakordselt ilma pereliikmete ja sõprade kallistusteta, mis on kuradima kurb!!!! Aga õnneks pole ma siin ju üksi. Tegime sushit ja jõime raviva ja palaviku alandava toimega rummi :) Jääga muidugi:)

Katsusin ka oma sünnipäeval rahaõnne - läksime Perthi ainukesse kasiinosse, mis muideks on sama vana kui mina :) !!! Kasiino oli suur ja paksult rahvast täis. Eriti naljakas oli vaadata vanu inimesi, kes vaevu veel kõndisid, aga usinasti masinate nuppe tagusid ja oma pensioni duubeldasid. Teine tüüp kasiinolisi oli täiesti mõttetud jubeda välimusega mehed, kes arvavad, et nad on tegijad ja maailmanabad ning kõik naised tahavad neid. Nende meeste kaelas rippusid paksu puudrikihi alla maetud maitsetutes minikleitides ja odavates kingades noored neiud, kes ootasid, et keegi neile jooki ostaks ja millegi pärast arvasid, et nendel mõttetutel meestel on ilgelt pappi. Muidugi see papp, mida nad seal kulutasid, oli kindlasti nende viimane saadud palk. Ülejäänud kasiinolased olid lihtsalt lõbusad noored, kes tulid niisama meelt lahutama ja väikest kasiino-õnne proovima nagu meiegi. Minu eesmärk kasiinos oli mõnusa sünnipäeva õhtu veetmine Ristoga. Plaanisime minna kusagile pokkeri lauda, aga kuna kasiinos oli palju rahvast, siis olid ka lauad kõik puupüsti inimesi täis. Otsustasime minna masinate taha münte hävitama. Võtsin topsikese 40-mündiga ja nuppude tagumine võis alata. Ja ei läinudgi kaua aega, kui Risto masin kukkus laulma. Me ei pööranud suurt tähelepanu summale ja niisama ütlesin, et võta igaksjuhuks raha välja, enne kui sa selle võidu maha mängid. Ma arvasin, et ju ta võitsi mingi paarkümmend münti. Masin muidugi münte ei väljastanud ja hakkas lisaks laulmisele ka oma kollast vilkurit vilgutama. No eks me siis ootasime, millal keegi kasiino töötajatest tuleb ja võidu välja kirjutab. Mina muidugi hävitasin münte edasi. Järgmisel hetkel tuleb tädi ja kirjutab Ristole
välja 200-daalase võidutšeki, mille peale me mõlemad lihtsalt tummalt üksteise otsa vaatasime. Risto vahetas tšeki rahaks ja sõbralikult ulatas mulle ühe sajase kupüüri - ikkagi mängis ta ju minu mündiga :) Lustlikult mängisime oma münditopsi tühjaks, tegime paar ruletti ja jalutasime nägu naerul koju, kummalgi saja daalane taskus.

Niisiis kõik on siin läbi. Järgmine peatus Sydney. Loodan siiralt, et Tšiili tuhapilv meid ei hakka kimbutama. Paar nädalat on ta siin jätnud juba sadades tuhandetes inimesi ootele ja tekitanud Austraalia lennuliikluses kaose. Hoiame siis pöialt, et see pilv kusagil mujal kui Austraalias kaost tekitab (parem oleks kui ta muidugi seda kusagil ei teeks).

Seniks blogimiseni Sydneyst.