Las kallab...

Enne suuri vihmavalanguid saime siis lõpuks ka autole klaasi tagasi panna. Meeldetuletuseks siis lühidalt, et auto aken sai sisse löödud seoses võtmete ununemisega autosse, mis oli tingitud ületöötamisest ja varajasest hommikutunnist. Uus klaas on pärit Bundabergi autoromulast. Eelneva uurimustöö tegi Risto juba paar päeva varem ära, et kas seal üldse on samasuguseid autosid või mitte, millelt klaas ära võtta. Minust muidugi suuremat kasu seal polnud kui et tegelesin selle protseduuri ja romula jäädvustamisega. Romula meeldis mulle väga - meeletult palju autosid ja nalja pakkus see kuidas mõni auto oli ikka nii juppideks kistud.
Aga jah - tänaseks on autol jälle ilusti küljeklaas ees ja loodan, et rohkem sellist "pulli" ei pea tegema. Aga ma võin kindel olla, et autojamasid tuleb meil kindlasti veel!

Ilm Bundabergis - no täiesti äärmusest äärmusesse. Basseinivesi jõudis juba soojeneda 33 kraadini:) ja kuumus oli talumatu: 24 tundi oli selline tunne nagu oleks just dushi alt tulnud. Padi lihtsalt ligunes pea all ja jää sulas klaasis üllatava kiirusega. Aga... jõudes just harjuda sellise temperatuuriga, kui ühel hommikul üllatuseks kallas vihma ja seda sõna otseses mõttes. Siin ei saja - siin kallab! Sellise ilmaga on jah parem tööd teha, aga veel parem oleks kui töötegemine kulgeks vihmata. Põllul oleme põhimõtteliselt poolest saati mudas :) Hetkel on ebaselge, millal ilm jälle teise pöörde võtab ja kuumutama hakkab.

Tööst siis niipalju, et meid on vaikselt juba viidud suurde pakkimishoonesse erinevaid köögivilju pakkima. Mulle meeldib seal - kohalikud naised viskavad kildu ja on lõbusad ja töö on ka täiesti teistsugune kui põllul küürutamine. Miinuseks on see, et peab terve päev jalul olema ja see teeb haiget jalgadele ja kandadele. Naljakas on see, et kunagi kui me tööd otsisime, siis käisime ka seal ja küsisime tööd. No loomulikult nad vastasid, et pole vaja ja nüüd siis tuli välja, et meie farmi boss seal asjatab ja nii me nüüd oleme seal mõned päevad nädalas tööl. Eks seda pakkimistööd jätkub seni kuni põllult veel midagi korjata on. Samas kohas pakitakse ka chillisid ja kui chillimasin tööle pannakse, siis me kõik köhime - nagu pipragaasi oleks keegi õhku lasknud. Üllatuseks pakiti seal ka ükspäev sidruneid - ja loomulikult panin ma ka ühe sidruni tuuri :P. Kuna pakkimishoones käib kõva müra, siis jaotatakse seal lahkelt kõrvatroppe - mina kasutan seal küll kõrvaklappe muusika kuulamiseks aga kõrvatropid võtsin koju kaasa, et summutada oma kõrvus lindude/loomade häälitsusi kui ma magan. Üldiselt tööd hakkab põllul väga väheseks jääma ja eks näis kaua me veel üldse tööd selles farmis teeme. Tegelikult tahaks juba puhata ja mängida ka :) Iga hommik kui me ärkame, siis mõtleme, et "ahh, ei lähe täna tööle" aga mis seal ikka - tuleb need silmad vägisis lahti kiskuda ja pudru sisse ahmida ning tööle. Plaanime siin jõuludest kuni aastavahetuseni nagunii puhata ja siis minna uutele jahimaadele.

Mida? Jõulud? Ei või olla!!!

Kõik sujub lihtsalt vapustavalt: meil on töö - seega on meil ka tegevust, meil on päike - seega oleme me ka rõõmsad, meil on bassein - seega on meil ka chill olla. Noh ja nii võiksin ma igasuguseid asju kirjutada:)

Ükspäev pidime minema peale tööd otse poodi, kuna tööpäev pikenes ootamatult viie tunni võrra ja poe sulgemiseni oli jäänud vaid veel tunnike. Ühtlasi on meil laupäev ka poepäe. Minu kenadest helesinistest sportpükstest ja nunnust roosast t-särgist, kuhu on kirjutatud sexy, on saanud tänaseks suht räpased riided. Mis teha - see on põllutöö! Nii ma siis peitsin ennast nokamütsi varju ja suundusin kaubanduskeskusesse. Millegipärast mulle tundus, et mind passitakse jalatallast pealaeni. Ostukorv täis, suundusime kassasse, kus siis üks teismeline tüdruk lihtsalt vaatas ja vaatas mind kuni ütles: " Sinu särk on räpane, või mis!?" Ma ei osanud midagi öelda kui et jah, on küll. Millegipärast hakkas ka kassapidaja naerma ja eks ma vajusin piinlikusest täiesti nokamütsi varju. Ja ega see piinlikus polnud veel lõppenud. Kui me väljusime poest, siis vastu tuli üks vanamees, kes oli väga räpaste riietega ja paljajalu ja tundus, et ta tundis omasuguse ära, kuna ta otsustas mulle otsa vaadata ja lehvitas mulle! Inimesed vaatasid mind ja ma siis kõva häälega ütlesin aga eesti keeles, et olen jah s_tane, mis teha - elu ei pea olema meelakkumine. Aga ma loodan, et ma ei kohta neid inimesi enam kunagi :) Tunnen puudust oma kontsakingadest, kleitidest ja ehetest. Tahan juba suurlinna minna laiama :)

Tööl olen tutvunud väga lahedate ja huvitavate inimestega. Kahju, et paljud on juba edasi seiklema läinud ja uusi tööle ei võeta, kuna hooaeg saab kohe läbi. Nii mitmed tüdrukud on rääkinud, kuidas nad tulid Austraaliasse ja kes armus rootsi poissi või kes armus saksa poissi ja kes on siit leidnud suurepärase seikluskaaslase. Põllul kulgeb töö jutusumina saatel. Fantastiline võimalus praktiseerida keelt, leida uusi sõpru ja kuulata huvitavaid lugusid inimestest.

Ühest asjast ma ei saa aru - kas tõesti on jõulud tulemas? Ma olen selle täiesti ära unustanud. Kohalikud kogu aeg räägivad Christmas ja Christmas. No mida Christmasitame kui lund pole - AH ÕIGU - ma olen ju Austraalias - HAAHAAAHAAA. Jumaldan sarkasmi!!!!!
Tegelikult ka - mul on äärmiselt kahju, et mul see aasta jõulumeeleolu pole. Ja vaevalt see ka tuleb, kuna minu jaoks on see ju harjumatu, et jõulud peaksin veetma 40 kraadises palavuses. Eks mul väiksed plaanid ikka on kuidas jõule tähistada. Teen pisikese kingituse kõige armsamale :) ja saadan ka pisikese pakikese koju. Plaanin marineerida kõrvitsat, mille ma põllu pealt pihta panin. Kuuske ma vaevalt tuppa toon seega riputan mummukesi palmi otsa. Lähiajal plaanin ka päkapikumütsi osta ja päkapikku mängima hakata. Huvitav oleks küll näha kuidas kohalikud jõule tähistavad ja uut aastat vastu võtavad - kindlasti leiab ka see sissekanna ükspäev aset.

PS! Palun mulle väga, väga hea aga lihtne retsept, kuidas marineerida kõrvitsat!

Ikka see auto!

Vahva on see põllutöö, aga seal on ka väga palju miinuseid, mida ma ei hakka eriti välja tooma :)
Õnneks pole ma enam nii väga cherry girl, ehk siis kui enne korjasin iga päev 6 tundi pisikesi tomateid ja peale seda ma neid sorteerisin ja pakkisin, siis nüüd teen ma ka teisi põllutöid. Vähemalt ei tüdine ma ühe asja tegemisega ära.
Aga töötamine põllul läheb iga päevaga raskemaks, kuna kuumus on meeletu ja aina kuumemaks iga päev läheb. Kell 9 hommikul kütab päike täiega ja suhteliselt võimatu on ikka tööd teha. Kujutage ette nüüd, et keskmine temperatuur on varjus 30 kraadi, aga põllul keset päikest on see 40 kraadi kindlasti. Ja põllul pole me päevitusriietes, vaid jalas pikemad püksid, seljas pikkade varrukatega särk ja peas müts - nii me seal liguneme. Ah, et miks me nii paksult seal riides oleme? Esiteks ei taha me saada nahavähki, mis juba paljudel austraalia elanikel kallal on ja teiseks suvikõrvitsa lehed torgivad vastikult.
Aga kui põllul on tüütu ja nüri, siis teeme ikka natuke pulli ka: näiteks loobime mädanenud tomatitega või paprikatega või siis täidame salaja teineteise ämbreid mädanenud suvikõrvitsatega. Tundub tobe, aga uskuge mind, et see on naljakas! Ühtlasi laulame põllu peal erinevaid laule ja üks itaalia poiss lööb näppudega õhku mingit trummirütme ja seda on mega naljakas vaadata. Kusjuures põllul saab väga hästi inglise keelt praktiseerida - me kogu aeg lobiseme teistega. Suvikõrvitsa põllul olen avastanud jube laheda sammkombinatsiooni: kätega haaran paremalt ämbri, tõstan vasakule ja lähen ristsammul ämbri eest mööda leides selle vahemaa jooksul kuni kolm suvikõrvitsat, mida panna ämbrisse ja harjutus algab uuesti - seda peaks nägema, sest raske on seletada. Aga trenni eest vähemalt :) - Mari on mul üle kindlasti uhke!!!
Põllul on tekkinud mul ka täielik vastikustunne ühe koreaka vastu, keda kutsume nuudliks. Ma kohe väga tahan teda mädand suvikõrvitsaga visata, aga siiski suudan ma veel oma tundeid tema vastu varjata! Mingi toru-loru vanamees, kes elab farmis kusagil soojakus ja teeb mingi sendi eest tööd, ajab mind kogu aeg vihale. Ta lihtsalt käib mööda põldu ja ei korja valminud suvikõrvitsaid - jätab need lihtsalt maha. Aga suvikõrvits kasvab meeletu kiirusega ja järgmine kord on need juba kas mädanenud ja topelt töö inimesele, kes tema korjatud vagu peab järgmine kord korjama. Ja millegi pärast satun mina väga tihti tema vagudele. Ma pidevalt jälgin teda - üks päev oli ta mu kõrval vaos ja oli minust kaugele maha jäänud, kui äkki nagu välk selgest taevast oli ta mu kõrval ja siis juba vao lõpus. Ja kui ma ta vagu vaatasin, siis oh üllatust kui palju suvikõrvitsaid. Oiii ma olin vihane ja suurest vihast ma vajausin jalaga muda sisse :). Ma nii tahtsin supervisorile ära kituda, aga ma siiski ei teinud seda. Ja tee mis sa tahad olin mina see kes sai järgmine päev tema vao. Teised olid juba ammu teisel põllul kui ma tegin sõna otseses mõttes topelt tööd. Vot sellised probleemid on minul siin!!!

Aga nüüd see auto!!! Ei saa kohe ilma probleemideta. Läksin ükspäev üksinda autoga linna asju ajama ja ühtlasi oli ka teisipäev ehk pizzapäev, siis läksin Domino's pizzast läbi, et üks odav pizza võtta (Mari sina ära loe seda). Ja kui pizza käes, siis otsustas auto minuga streikima hakata. Muidu käivitub ja sõidab ilusti, aga kui mina olen roolis, siis ta ei tee seda. Ja nii ma siis istusingi rooli taga ja üritasin autot käivitada. Ühtlasi polnud mul ka telefoni kaasas, et kusagile helistada. Lõpuks võtsin rajalt maha ühe kuti. Ta palus mul kapoti lahti teha, aga loomulikult ma ju ei tea kus ma seda lahti saan teha :) Kutt muidugi muigas vaikselt naerda ja vaikselt siis toimetas seal kapoti all- mingi aku jama jälle. Õnneks ei läinud kaua aega kui pääsesin õnnelikult oma pesapaika ja see jääb ma arvan viimaseks korraks kui ma üksi linna lähen SELLE autoga.
Mis veel lahedam - ühel ilusal tööpäeva hommikul suutsime autovõtmed jätta autosse, lüües autouksed kinni nii, et need ilma võtmeta enam lahti ei tule. Milline kaunis lõpp ilusal tööpäeva hommikul.
Terve päev käis üks suur mõistatamine põllul, et kuidas autosse sisse muukida. Tööpäeva lõpus proovisid nii boss kui ka supervisorid ja teised tegelased kuidagi ust lahti muukida. Aga no kui ei ole pätiks õppinud, siis ei saa ka autosse sisse muukida. Mis seal siis ikka - lööme akna sisse - see ju odavam kui tellida mingi tegelane kohale. Päris vahva oli - minul nüüd kogemus juures. Eks me nüüd peame autode surnuaias tiirutama ja otsima uut akend:)
No ausõna ei tea, millal ja mis jama selle autoga järgmiseks tuleb!

Midagi muud erilist polegi siin juhtunud - Bundaberg on mõttetu koht :) Actionit on vähe ja rutiin ruulib sajaga. Aga tööd on vaja teha, et teise aasta viisa saada.

Tomatipõllu printsess!

Tundub, et hakkan juba karjääri siin Austraalias tegema :) Olen nüüd nii kogenud Cherry Girl, et võiksin ennast nimetada juba tomatipõllu valitsejaks. Tean kõiki põlde ja nende korrasolekut. Ja üldiselt saadavad supervisorid uued cherry girl-id just minu juurde, kes siis neid ilusti välja õpetab. Jube lahe tunne tekib, kui jälle mõni tüdruk mu juurde tuleb ja küsib, mis edasi peab tegema jne. Olen tomatipõllu printsess!!!
Ja printsessidele kohaselt peavad nad elama ka lossis. Ja selle nädala uudis ongi see, et ma ei ela enam oma pisikeses putkas kämpingus, vaid väga armsas rahulikus kohas nimega Mayfair place. Maja on renoveeritud välimuselt nagu pisikeseks lossiks. Rendime selles majas suurt elutuba kahe magamistoaga ja köögiga. Lisaks on seal piljardiruum klaveriga, oma hoov basseiniga ja väliköögiga. Luksus missugune. Iga päev kell 6 saab tehtud ka õhtune vesiaeroobika.
Majaga läks meil väga õnneks. Ühel päeval lugesime lehest, et üürida mingi osa majast. Nii me siis neljakesi sõitsime kohale, et uurida. Meile näidati samas majas teisi ruume, aga need polnud üldse ilusad ja olid mööblist tühjad. Aga me meeldisime maja omanikele nii väga, et nad otsustasid meile näidata oma uhket lossi ja viisid lõpuks meid meie praegusesse elukohta. See oli kola täis ja tolmune. Nad ütlesid, et ei kasuta seda ja me kohe haarasime võimalusest kinni ning küsisime seda endale rentimiseks. Nad võtsid mõtlemisaega, mis polnudki väga pikk. Järgmisel päeval tuli kõne, et kolige sisse. Ei mingit ettemakset ega midagi ja nii me nüüd siin olemegi - üleöö!!! Naljakas on see, et esmaspäeval peale tööpäeva öeldi meile, et teisipäev on ootamatult vaba. Nii me siis olime suht mornid, et mida selle teisipäevase päevaga ette võtta. Aga ootamatult tuligi korteriomaniku kõne ja teisipäev kulges kolimise tähe all. Selline tunne nagu tööandja oleks majaomanikege kokku leppinud :)
Siin on nii vaikne - enne magasime põhimõtteliselt telgitaolises kohas, mis oli kiirtee kõrval ja nüüd - mul pole sõnu!!!!
Mõned pildid ka kadestamiseks.

Lendavad telgid ja kärnas Jantik

Töökas töönädal käib täie tuhinal. Sellel nädalal on kuus päeva järjest tööd ja tööpäevad kipuvad venima ligi 9 tunnisteks. Kohutav asi on see, et siin Austraalias pannakse kõik poed kinni hiljemalt kell 5. Kui me töölt tagasi jõuame, on kell pool neli, siis pessu ja sööma ja ongi kell juba nii palju, et poodi ei jõua. Unustasin kahvlid kööki - need pandi ka nüüd pihta. Jube tigetaks ajab. Uusi kahvleid ka osta ei saa, sest Austraalias lõpeb elu kell 5. Neljapäeviti on poed lahti 9-ni, sest siis on inimestel palgapäev - eriti masendav ju!
See selleks. Midagi erilist polegi sellel nädalal toimunud. Suur torm käis siit üle. Karavanis igastahes telgid lendasid, palju ei puudunud, kui meie putka oleks ka tuule tiibadesse saanud. Öösel oli meeletu äikesetorm - müristas nii , et kõrvatroppidega võis ka lausa kurdiks jääda. Äike oli nii tugev, et kõik kohad lõi valgeks. Tuul tõi endaga kaasa metsatulekahjudest tekkinud söetolmu ja suitsuhaisu. Farmis tuiskas põllupealt kuivanud mulda - nähtavus oli põllul maksimaalselt 10 meetrit, suu-silmad tolmu täis. Austraalia kliima on ikka huvitvav küll. Kui päeval on soe ja päike, siis öösel on mega külm ja kui päeval on tuuline ja pilves, siis öösel on mega palav. Väike pilt meie lõunapausist ja video, kus tuul ei andnud armu.

Ükspäev pandi mind korjama tomatite asemel suvikõrvitsaid - ja oh seda jama nüüd - olen vist allergiline :) Käed on pisikesi punne täis ja ma oleksin nagu kärnaärni. Vähemalt hea asi on see, et ravimid, mille kaasa vedasin, ei lähegi raisku:) Lisaks minu imekaunite kätele, sattusin ma nüüd teist korda sääskede rünnaku ohvriks. Ja see kord väga tõsiselt - pole kohta, kus ms ei sügeleks. Öösel olen sääsepunnid lausa veriseks kratsinud. Ja nüüd on mul ka lisaks imekaunitele kärnas kätele ka imekaunid kärnas jalad. Ohh - paar kuud kannatust veel ja siis põgeneme siit Bundabergist :) Tahaksin juba tagasi ranniku äärde.

Ja ma ei suuda teile endiselt pildistada imearmast opossumi-ema, kes tassib oma poega seljas. See vaatepilt on nii armas ja südantliigutavalt naljakas. Ema, hirmust suured silmad peas, jookseb peidupaigast peidupaika, et pisikest pojakest turvalisse kohta viia ja pojake, suht totu-lotu näoga, vaatab ringi ja mõtleb oh-kui-lahe-on-kui-emme-mind-nii-tassib. Iga kord jään ma pildistamisega või filmimisega hiljekas. Aga ma proovin selle ikkagi ära teha!

Teisipäevased pizza-päevad on lahedad. Siis on suur pizza 5 dollarit ja kõik inimesed Bundabergis jooksevad tormi. Läksime siis ka, et osta üks pizza. See, mis Domino Pizzas toimus, oli hullumaja. Tööle oldi pandud vähenalt 40 töötajat. Kohutav siblimie käis. Inimesed astusid uksest välja kümnete pizzakarpidega. Ma usun, et pizzapäeval müüakse küll ikka paar tuhat pizzat. Ja selline päeav on igas pizzakohas.

Cherry girl

Öeldakse,et kes otsib, see leiab! Nii ju ongi! Kuna ma olen juba siia sõidust alates käinud peale oma ideega, et "kammime farme - nii saab töö", siis lõpuks ometi hakkasimegi lootusetuses olukorras farme lähiümbruses kammima.
Sõitsime siia ja sinna ja paremale ja vasakule jne jne. keegi ei taha meid :( Roosikasvanduses käisin ka ja ka sinna mind, ilusat lillekest, ei tahetud. Aga siis märkasime ühte pisikest majakest, mille taga on angaar ja kus on põllud ja inimesed siblivad. Mõtlesime, et kiikame sisse. Tagasihoidlikul sammul astusimegi esimese ettejuhtuva töörabaja juurde ja küsisime kus on boss. Suunates oma suht mudast näppu "sinna poole", läksimegi bossi juurde. Tegemist oli küll supervisoriga, aga asi seegi. Küsimusele, kas kahte agarat töötajat nad vajavad, võttis ta meie kontakti ja lubas helistada. Noh, hea seegi, et lubab, mõtlesin ma. Nii siis selle farmiga lõpetasimegi esimese päeva farmi otsingud. Ehk on hommik õhtust targem! Ei mingeid kõnesid õhtul ja siis mõtlesime, et järgmine päev vaja ka farme kammida ja lähme ikka sinna väikse majakese juurde tagasi - noh käime pinda ikka. Sõidetud jälle siia ja sinna, seekord ainult paremale ja mõned farmid said meie telefoni numbri võrra rikkamaks ja lõpuks maanudsime väiksesse farmi. Supervisori sõnul olevat ta meile isegi helistanud, aga ei saanud kätte - ta tahtis öelda, et saime töö! Juhuuu!!!!
Kolmapäeval 5.30 olime vägagi tööhoos - panin oma helesinised sportpüksid jalga, roosa särgi selga, roosa nokaka pähe ja tööle (tegelikult need riided olid juba suht mustad eelmisest farmitööst). Mind pandi kirsstomateid korjama ja hiljem masina peale neid sorteerima ja siis pakkima! Jube lahe - mulle täitsa meeldis. Ja tegelikult leidsime sellise farmi, kuhu ma ideaalis tööle minna tahtsin: tegemist piskese perefirmaga (naine tegeleb paberimajandusega ja mees siis vastutab kvaliteedi eest). Farmis on bossil kaks supervisorit, statsionaarselt elab seal 2 pilukat, kes teevad kogu aeg mingit tööd ja siis meie - rügajad. Nad võtavad tööjõudu ühest backpackersist ja aeg ajalt on seal 6-15 inimest kokku koos meiega. Farmis peab kõike oskama teha. Mina millegi pärast pean kogu aeg tomatitega madistama (mind kutsutakse seal cherry girl). Teised tegelevad ka suvikõrvitsatega, istutamisega ja rohimisega. Varsti hakkab ka paprika aeg. No igast põllutööd veel. Tööd pidi jätkuma detsembri keskpaigani. Mulle meeldib seal :) Selline mõnus vaheldus. Ja kui võrrelda eelmist tomatifarmi, kus käis ainult üks piitsutamine, siis praeguses farmis olen ma nagu puhkusel. Kujutage ette kui lahe: istun vaikselt oma 20 liitrise ämbri peal ja korjan sinna kirsstomateid, kuulan oma lemmikut Tõnis Mäge ja mõtlen vaikselt oma plaane tuleviku osas, laulan mõne viisijupi kaasa ja päike paitab mu juba kuldseks saanud
nahka. Kuna ma olen puhtatõuline linnavurle, siis pole õnneks veel maatööd pinda käinud ja mulle meeldib seda kõike teha. Tööpäev algab varakult ja lõpeb ka varakult. Kell 14 või 15 oleme juba kämparis tagasi. Seltskond on ka seal farmis lahe: töölised on enamuses sakslased ja iirlased. Kusjuures paljud räägivad, et oleme leidnud hea farmi, et sellised väiksed farmid, mille omanikuks on kohalik, on kõige paremad. Ja ausalt öeldes on teenistus ka päris kobe.
Kolm päeva on tehtud tööd - laupäev on vaba. Neljapäeval saime ka oma "esimese palga" kätte ehk siis see kole tomatifarm maksis meile nende rügatud päevade eest. Hakkame tähistama - ostsime kasti õlut kolme peale ja nautisime ilusat pimedat õhtut, taustaks nahkhiirte kisa ja kõrval laua all uinuv vanamees.

Ja milline pilt: ma olen nagu Navitrolla. Arvan, et selle pildi nimeks võiks olla "Tühi kott ei seisa püsti"