Tekitan jõulumeeleolu

Ühe imekauni laulu sõnad "Where are you Christmas, why can't I find you" (Kus oled jõulud, miks ma sind ei leia) panid mind tegutsema. Juba teist aastat olen ma jõuludest kuidagi nii kaugel. Eelmisel aastal andsin ma endast 100 ja 10 %, et tekitada jõulumeeleolu, aga ei midagi. Sellel aastal panustan natuke rohkem - 100 ja 50 % :) Nimelt alustasin jõulunädalal jõululaulude kuulamist, tõin koju pisikese kuuse, mille ehtisin klassikaliste jõulukommidega ning tippu asetasin suure tähe. Kaunistasin terve elutoa lae paberist lõigatud jõuluhelvestega, et tekitada kunstlikku lumesadu :)

Ühel päeval nägin ka jõuluvana, kes tuli minu juurde ja tegi pai ning ütles: "Sa oled olnud sellel aastal väga hea laps" ja ulatas mulle kommi :) Päriselt ka - judinad käisid üle - ikkagi JÕULUVANA.

Sellel aastal plaanime Kätlyniga esimest korda elus keeta ka sülti. Plaanis on korraldada reedel jõulupidu, kus siis menüüs ikka korralik jõulutoit: seapraad, kalkun, kapsas, heeringas ja soolased suupisted nagu singirullid ja munatäidised. Tundub ka, et jõuluvana tuleb ;) või siis pisike päkapikk :) Kusjuures isegi natuke tekib juba jõulumeeleolu. Ja nagu selle sama laulu sõnad ütlevad, et tegelikult jõulud on igal pool, kui sa vaid tahad - lihtsalt süda ja meel tuleb armastusega täita :) Ma leierdan seda lugu kogu aeg :)

http://www.youtube.com/watch?v=cSMjgNMdzEI&feature=related

Täna (21.12) on mul vaba päev - lülitasin igaks juhuks telefoni välja juhul, kui mind tahetakse jälle tööle kutsuda. Kusagil on ka ju piir - ma ka ei jõua kogu aeg mingeid kliente rõõmustada kohvi ja muffiniga. Seega pühendan täna terve päeva ainult endale - vaatasin üle kõik kokkuostetud uhked riided ja proovisin neid veelkord selga - tahaks juba jubedalt kõiki neid riideid kanda, aga kuna ma iga päev tööl käin, siis kahjuks pole võimalust olnud. Tegin ära mõned "kohustuslikud toimetused" - pesupesemine ja kokkamine ja nüüd istun siin uhkes üksinduses ja kirjutan blogi, taustaks jõululaulud :) Mõnikord on üksindus ikka kuradima mõnus asi :)

Varsti lähen päikest võtma ja oma madratsiga möllama :)

Eile oli jube ilm - terve päev sadas ja oli tuuline, aga täna on päike jälle ilusti omal kohal tagasi ja kütab ilma. Kusjuures jõuludeks lubas suisa 39 kraadi sooja - uhhh tulevad rasked jõulud.

Aga mida me siin siis teinud veel oleme. Eelmises sissekandes kirjutasin ma Linkin Park kontserdist. Kuid see ei piirdunud ainukese kontserdiga - laupäeval läksime ootamatult Guns N' Roses kontserdile. Oi kuidas ma armastan ootamatuid üritusi. 10 minutit ja olin ennast üles mukkinud ja sõit võis alata Kwinana randa, kus suurele Motorplex kiirendusrajale oli ehitatud suur võimas lava.

Kontsert oli võimas - rohkem ma ei oskagi öelda. Lood siiamaani kummitavad peas ja omaette laulan "Welcome To The Jungle" laulu. Mõnus oli lihtsalt kuulata kuidas Axl Rose esines, kelle hääl sarnanab ukse kriginale :) Kuidas vana rokipäss mööda lava ringi kargas ja oma mikrofonihoidjat kogu aeg minema viskas või sellega vehkis. Vapustavad olid ka kitarrisoolod, millest kõige lahedamad olid Bondi ning Roosa Pantri tunnusmuusika, millega siis kitarristid ennast tutvustasid. Lavashow oli ka vapustav - tulemöll ja ekraanid. Tegime ka pilte ja videosid - panen nendest parimad siia.

Vaata videosid siit:

http://www.youtube.com/watch?v=uO3j0cfrDbI

http://www.youtube.com/watch?v=8xbJqmJuVG0

Kusjuures peaks mainima, et isegi Lady Gaga kontsert jäi kõvasti sellele alla :) Natuke nalja sai ka kontserdil - kaotasin oma kingatalla ära :) Nimelt käisime ostmas ka alkoholi, mida müüdi vaid kindlas kohas ja mida serveeriti vaid topsides. Alkoholi ostmise süsteem oli järgmine: kõigepealt pidi seisma järjekorras, kus sai osta niiöelda talonge ja siis pidi uuesti järjekorda seisma minema, et talongid jookideks vahetada. Kuna see süsteem oli nii tüütu, siis paljud inimesed ostsid kohe hulgi, hoides topse isegi hammaste vahel ja väga palju jooke kukkus neil ka maha. Terve selle piirkonna põrand kleepus alkoholist ja nii ma sinna oma kingadega kinni jäingi ja oma talla lahti rebisin :) Aga pole hullu - kontsert oli seda väärt.

Kindlasti pean ära mainima ka selle, et kui soodsalt ma sinna kontserdile sain. Kuna üritus tuli meile ootamatult, siis polnud meil ka pileteid ja olime nõus maksma täisraha. Enne piletipunkti jõudmist jooksis üks tüdruk minu juurde, kes tahtis piletit mulle müüa - algul ma natuke kahtlesin ja küsisin igasuguseid küsimusi, et miks ja ega pole võlts jne. Samal ajal tuli üks mees kahe piletiga poiste juurde ja sama jutt, et vaja piletid maha müüa. Kui kuulsin, et mis hind poistele pakuti ja mis hind mulle pakuti, siis olin kärme piletit ostma, et jube odav. Nimelt sain mina pileti 70 daala eest, samal ajal kui poisid ostsid 100 daala eest - omahind oli 140 daala. Seega puhas võit :)
Ühtlasi külastas Perthi ka U2 oma 360 kraadise lavaga, aga piletid müüdi kohe läbi ja sinna me kahjuks ei saanudki minna - oleme isegi natuke kurvad.

Ohh kui lahe - praegu vaatan lakke ja kõik mu lumehelbed hõljuvad - täitsa nagu päris :)

Siinkohal lõpetan sissekande, kuna kardan, et kui ma kohe päikest võtma ei lähe, siis äkki päike solvub ja läheb minema :)

Kallid sõbrad, imelist jõuluaega teile. Olen küll kaugel, aga mõtetes teiega:)

PS! Emme, issi ja vennad - loodan, et kaardid jõudsid kohale õigeks ajaks - kuigi lugesin, et seal Euroopas kõik seisab või peaks ütlema et libiseb lume tõttu.

Natuke pulli peab ka saama!!!

No nii sõbrad!!! Meil algas 1. detsembril igastahes suvi. Suvi algas küll veits jahedate ja tuuliste ilmadega, aga tänasest on jälle päike väljas ja tundub, et hakkab kiskuma sinna 30 ja + kraadideni. Pumpasin täis oma basseinimadratsi ja nüüd ta siin ootab kuumasid ilmasid ja minu vaba aega. Vaba ajaga on natuke kehvad lood. Kui eelmisel nädalal pidi olema mul lisaks tavalistele tööpäevadele kaks vaba päeva ja kaks lühikest tööpäeva, siis need kuidagi iseenesest muutusid pikkadeks tööpäevadeks. Ka sellel nädalal võisin ma oma vabast päevast vaid unistada. Lubasin küll endale, et kui mul palutakse kolmapäeval tööle minna, siis ütlen kindla EI. Kahjuks ei suutnud ma jälle EI-d öelda ja nii ma kolmapäeval tööle kooberdasingi. Tänaseks on siis tehtud tööd kohe kaks pikka nädalat järjest ja oletatavasti on vaba päev järgmisel nädalal. Tegelikult pole häda midagi iga päev tööl olla - suhtlen seal vanade ja uute klientidega, lobiseme maast ja ilmast ja on tekkinud inimesi, kes täitsa fännavad mind :) Näiteks üks vanem naisterahvas (minule meenutab ta natuke õpetajat) tahab vaid, et mina talle kohvi teeksin ning alati ta tahab minuga lobiseda. Kui ma mõnikord olen köögitoimkonnas, siis ta alati kiikab läbi aknaava ning tervitab mind ja kutsub mind kohvi tegema. Ta sööb alati sooja mustika muffinit ja joob ekstra kuuma cappuccinot. Siis on üks keskealine naisterahvas, kes kutsub mind alati "My lovely girl" (mu armas tüdruk). Tema soovib alati šhokolaadi muffinit ja cappuccinot. Ta on nii õnnelik, kui sätin tema muffinit taldrikule ilma, et ta peaks midagi ütlema. Ükspäev ta ütles mulle, et ta hakkab mind igatsema. Ma siis lohutasin teda, et ei lähe ma lähima poole aasta jooksul kusagile :) Kusjuures ta on isegi Tallinnas käinud nii et meil on millest rääkida:)
Olen saanud ka pisikesi kingitusi. Näiteks üks asiaatidest paar meisterdasid mulle õhupallidest koerad - pitsu ja puudel.
Aga väike naljajutt ka. Nimelt käib kohvikus üks vanem meesterahvas, kes alati tellib lahjat ekstra kuuma koorekohvi ja kuna mina olen iga päev tööl olnud, siis ta ei pea ka enam midagi ütlema, et millist kohvi ta soovib. Iga kord kui ma talle kohvi lauda viin siis ta alati tänab mind, et tänan kallis jne. No aussid kasutavad väga tihti sõnapaare nagu tänan kallis või tänan armas jne. No igastahes olen ma talle neid kohvisid keetnud oma 100 tükki juba. Mõnikord olen ma nii erksas tujus, et teen kohvidele ka kaunistusi peale ja igasuguseid vigureid, mida ma olen youtubest õppinud. Üks kord tuli tema kohvile kaunistuseks süda. No ja sealt see kõik trall vist peale hakkaski. Tema aina särab ja särab kui mind näeb ja viskab silma. Ühel päeval kutsus ta mind enda juurde ja küsis, kas mulle itaalia toit maitseb. Mina vastasin, et jah eks ma ikka seda söön ja pole sellel häda midagi. Ja siis ütles onuke, et ma kutsuksin sind välja itaalia restorani. Ma siis nagu kuum kartul suus - midagi ei öelnud ja naeratasin ning läksin oma toimetuste juurde tagasi. Ja siis tuleb onu ning annab oma visiitkaardi ja ütleb "Call me" (helista mulle). Et tema on pühapäeviti ja esmaspäeviti vaba, et siis võiks välja minna ja rääkida meist ja asjadest. No halleluuja - mida veel?!?!?! No päriselt - mul on isa olemas - mul ei ole vaja teist isa!!!!! No igastahes viskasin ma selle visiitkaardi ära ja ütlesin oma ülemusele, et mina pole nõus seda meest enam teenindama. Ma ei tea - tunnen ennast kuidagi ahistatuna. No igastahes olin ma shokis.

Ma võikisn siin veel pikalt kirjutada Croissand Express püsiklientidest, et millised sulelised ja karvased nad on, aga jätan siiski midagi ka järgmisteks sissekanneteks.

Natuke oleme siin meelelahutust ka saanud. Käisime Ristoga Linkin Park kontserdil ja nautisime seda täiega. Rahvast oli minu üllatuseks isegi vähe, aga olen kindel, et kõik Perthis elavad fännid olid kohal. Tegelikult oli piletihind suht krõbe ka, aga ikkagi läksime :) Kontserdi show oli nagu värvide mäng ja minu jaoks oli hämmastav see, kuidas üks mees suudab karjuda nii "rämeda" häälega ja siis jälle laulda nii kaunilt - no ausõna, kui mina karjuksin rämedalt mingit lauset, siis peale seda minu kõrist küll mingit ilusat kõla ei tuleks. Aga jah, justnimelt - ma ei ole ju ka laulja:) Igastahes mõned pildid ja videod.

Vaata videosid:
http://www.youtube.com/watch?v=P1kIdcKt4zE

http://www.youtube.com/watch?v=s6SnT57ss0M

http://www.youtube.com/watch?v=GusFj2HzUuA

Pättust olen ka korda saatnud. Ma kohe pean sellest kirjutama, sest nüüd tundub see nii lapsik ja naljakas ning uskumatu, kuidas üks täiskasvanud inimene võib käituda. Nimelt olen ma ju siin Perthis omaarust mingi vägevaks spordiinimeseks hakanud. Käin jooksmas ja mängin tennist.

Imeline park, kus on lausa lust trenni teha!!!

Kuna paarilist pole iga päev, kellega mängida, siis taon palli vastu seina. Sein on küll suht kõrge, aga üle seina õnnestub ka mõnikord lüüa. Täna sattusin aga eriti hoogu ja tegin ikka vägevaid jõulisi lööke, kui järsku lõin eriti tugevalt ning kõrge palli üle seina. Ja siis käis klirin!!!! Mingi
hetk seisin ma nagu kivikuju, ühel õlal istus kurat, kes karjus, et pane kodupoole jooksu ning teisel õlal istus ingel, kes palus, et ma ikka läheksin ja vastutaksin oma tegude eest. Päriselt - ma ei teadnud, mida teha - seisin nagu väike laps, kes on saanud pahandusega hakkama ning ootab, millal tuleb keegi mu peale karjuma. Kuid lõpuks jooksin ruttu trepist ülesse vaatama, et millega ma olen hakkama saanud ja olin valmis vabandama ja kõik kinni maksma. Sellel ajal, kui ma jooksin trepist ülesse, oli mul silme ees vaid katkine aken. Minu rõõmuks muidugi oli aken terve ja kui ma otsisin, et mis katki läks, siis nägin maas olevat lillepoti laadset asja, mis oli kildudeks. Kuna kedagi polnud kodus, siis ei saanud ma ka vabandada. No igatahes - siis jooksin küll ruttu koju ja ei tiku eriti vastu seina mängima. Eks näis, kas südametunnistus hakkab piinama ja kui kaua mul need unetud ööd kestavad. Aga enda lohutuseks ma mõtlen, et tegemist oli tuhatoosiga ja ongi parem - suitsetagu vähem!!!!

Järgmine suur projekt on meil jõulupidu eestlaste moodi. Meil on Kätliniga ikka väga suured plaanid: teha sülti, seapraadi ja kalkunit, marineerida kõrvitsat ja teha hapukapsast. Ja kõik need toimetused ma kindlasti jäädvustan, kuna meil Ristoga on nüüd väga popp ja vägev fotoaparaat :)

Jälle kirjutamiseni!!!!!!

Päike paistab ja ilm on soe

Peaks mainima, et täitsa chill elu on siin. Näiteks täna alustasin oma vaba päeva kerge sörgiga läbi imelise pargi. Vahepeal pidin tegema sunniviisiliselt kaks puhkepausi - mitte, et ma ära väsisin, vaid jäin vaatama jõe ääres tegutsevaid pelikane ja teisel pausil vaatasin ma uhkeid kaatreid, mis laiutasid jõe ääres ühe üüratu suure korterelamu juures. Omaette muigasin, et pole paha, kes sõidab autoga tööle, kes kaatriga ;) Peale jooksu tegin väikse tennisemängu oma tuli-uue Wilson reketiga. Paariliseks oli küll sein, aga mäng oli jõuline, kiire ja väsitav. Ühtlasi tuletasin sellega meelde ka kunagi ammu õpitud tehnikat. Ja lõpuks maandusin kolmeks tunniks sõna otseses mõttes basseini ning väike külm greibimaitseline breezer oli nagu kirss tordil.

Eelmisel vabal päeval ma kondasin terve päev linnas ringi ja uskuge või mitte, aga ma suutsin ennast taltsutada ja mitte väga palju asju osta. Tuleb tunnistada, et olen siin Perthis tõsiseks shopahoolikuks muutunud. "Ila lausa ripub suu nurgast" kui ma satun kinga-, ehte- või lõhnapoodi. Aga mida ma siis teen kui kõik asjad on nii ilusad :) - loomulikult tuleb need endale soetada, et olla õnnelik.

Terve päev koperdasin ringi kontsades - uskuge või mitte, aga kontsa-Jannest on saanud nüüd vist puhtatõuline plätu-Janne. Kontsadel kõndimine oli minu jaoks meeletu piin kuni ma need lõpuks jalast võtsin. Ja mis te arvate, et paljajalu on siin lihtne kõndida? Kõnniteel paljajalu kõndimine on nagu sütel kõndimine (sütel kõndimist olen ma 4 korda teinud - seega on võrdlus täiesti olemas). Nii ma siis hüppasin, karjusin ja otsisin varjulist kohta. Vähemalt oli keegi, kes rahvale nalja tegi :)

Vabade päevadega on nagu on: tavaliselt olen vaba olnud teisipäeviti ja Risto vaba reedeti. Nüüd kus ma teada sain, et olen reedel vaba ja kelkisin, et saan Ristoga koos terve päev olla, siis selgus, et Risto on vaba hoopis teisipäevl ja tööl reedel. Selline tunne nagu meie tööandjad susivad meie vabade päevadega. Meil pole veel kordagi ühel ajal vabasid päevi olnud :( Ma nii ootan seda, siis saame ka mingeid ühiseid plaane teha ja kusagile turistitama minna. Seniks pean
ma oma vabad päevad üksinda veetma, mis pole ka eriti paha :)

Nojah - ega ma sellist elu nüüd iga päev ka siin ei ela :) Töötan endiselt täiel tuuril ja vahepeal lihtsalt on juhtunud, et mõni üksik vabapäev on raskesse töönädalasse ära eksinud. Paar nädalat tagasi sain ka pisut vastutust juurde ning isegi kohvikuvõti usaldati minu kätesse. Nimelt olen nüüd nädalavahetusiti vastutav ja tegelen kohviku kassaga. Et kas see ka minu palganumbrit kergitab, siis OHH EIII!!!! :) Aga lihtsalt enesetunne on hea, et juhataja on mind enda abiks valinud. Tekkis ka võimalus saada kohviku kaudu sponsorviisa, mis tähenab, et saaksin Austraaliasse edasi jääda 4-ks aastaks, aga eks see on tõsine otsus ja ma eriti ei usu, et ma viitsiksin veel 4 aastat "kohvi keeta" :) Kui vaid mu pere ja sõbrad oleksid siin, siis loomulikult - ei mingit kahtlustki. Ja kui on keegi, kes küsib, et mis sa siia Eestisse tagasi ronid, siis vastuseks oleks, et mul on Eestis liiga palju head, et kõigest sellest loobuda:) Tõenäoliselt piirdub minu seiklus kahe-aastase Austraalia reisiga :)

Vahepeal käisime ka meie vanade majakaaslaste Keiti ja Andi sünnipäeval. Nad korraldasid ikka tõelise eestlaste sünnipäeva õhtusöögi. Laualt ei puudunud kartulisalat ega viinerid ja ka heeringas sibula-hapukoore katte all oli olemas. Samuti ka imehea seenesalat ja sprotisaiad. Ja nagu tüüpilised eestlased istusime ümber laua, kus algul ei saanud vedama ning hiljem ei saanud pidama. Sünnipäeval saime tuttavaks veel kolme eesti kutiga, kes olid väga lahedad ja jutukad sellid. Tänud vahva õhtu eest perekonnale KeitiAndi :)

Soetasime endale ka Linkin Pargi kontserdi piletid, mis toimub 7. detsembril. Kuna tegemist on parima live-bändiga, siis usun, et tuleb võimas kontsert ja saame vägeva elamuse. Praeguseks ei ole ükski kontsert ületanud Lady Gaga kontserdielamust. Vaatame, kas Linkin Park ületab selle :)
Et siis jõulud on saabumas! Ega ma poleks seda tähele pannudki, aga nähes suurt kunstkuuske kesklinna peatänaval ja mõned üksikud ebakained "jõuluvanad" ringi taarumas, siis taipasin, et jõulud, mitte jaanipäev. Kuigi mulle tundub, et jaanipäev läheneb :) Kohalike töökaaslastega oleme päris pikalt arutanud teemal, et kuidas jõulud saavad olla talvel ja mina siis vastu, et kuidas jõulud saavad olla suvel. Lõpuks panin ma nad oma jutuga vaikima ka: nimelt esitasin ma neile väite, et kui jõuluvanal on saan, siis saab ta sõita sellega vaid lumel, mille peale nad jäid mõtlema, et jõuluvanal on tõesti saan!!!! Nojah - nende jõuluvana saan on aga nii popp, et see lendab! Igastahes - ilusat saabuvat detsebrikuud kallid sõbrad!!!!

Aborigeenid Perthis

Peaksin endale vist kotti pistma väikese märkmiku, kuhu kirja panna oma mõtted, mis mul bussiga tööle sõites tekivad, siis ei unune need blogi kirjutamise ajaks ära. Nojah - märkmik oleks vist tiba vanamoodne, ehk peaksin endale soetama hoopis iPad-i.

Igastahes mõtlesin teile nüüd kirjutada natukene Perthi aborigeenidest, et kes nad on ja millised nad minule tunduvad. Eelmisel aastal, kui läbisime kahte Austraalia aborigeenide linna nimega Bourke ja Wilcannia, siis meid hoiatati, et nendes kohtades ei tohiks valge inimene niisama ringi uitada - äärmisel juhul võib teha väikese peatuse bensiinijaamas. Bourke linnas nad tõesti hirmutasid mind - linn oli kole ja räpane ja inimesed inetud ja vastikute pilkudega ning lapsed polnud laste nägudega :) - minule meenutasid nad pigem karvadeta ahvilisi. Tegemist polnud siiski päris põliselanikega, kes on tulnud Austraaliasse umbes 45 000 aastat tagasi Aafrikast, vaid Austraalia uueaja aborigeenidega, kes on äkki selga tõmmanud riided ja tulnud tsiviliseeritud ühiskonna oludesse, kuid sellest saab ta aru omamoodi, võttes omaks vaid halva. Ja seda olen ma siin Perthis ise näinud ja kuulnud. Nimelt on Perthis uueaja aborigeene palju, isegi meeletult. Purjus aborigeen on igapäevane nähtus, kuigi ta võib olla lihtne, sõbralik ja heasüdamlik inimene, aga linnas ei soovitata temaga suhelda. Narkouimas või purjusolekus nõuab ta raha ja siis on parem eemale hoida. Ka minu käes küsiti rongijaamas raha, aga ma keeldusin andmast. Hiljem kuulsin niiöelda kogenenumatelt "Perthlastelt", et ähvarduse puhuks võiks mõned dollarid taskus valmis olla. Neile otsa vaadates muutuvad nad agressiivseteks ja hakkavad karjuma. Neil on linnas väga raske tööd saada, kuna nad on sõna otseses mõttes lollid ja harimatud. Nad küll pursivad inglise keelt, kuigi nendest arusaamine on äärmiselt keerukas - nad ei tahagi valgete sarnased olla. Aga siiski on kõiges süüdi ikkagi valge inimene, kes üritas teha heategu. Nimelt põliselanikud on välja võidelnud hulga hüvesid kompensatsiooniks mineviku ebaõigluse eest. Valitsus maksab iganädalaselt elatusraha, kuid nad ei oska rahaga midagi muud peale hakata kui kõrist alla valada. Riigilt tasuta saadud asjade eest hoolt kanda nad ei oska, sest kõik on ühine (elatakse paarikümnekesi ühetoalises korteris). Autodega sõidetakse senikaua, kuni liiguvad. Peamiselt on näha päevad läbi pargis ja rongijaamades mitte midagi tegevaid ja napsutavaid aborigeene, kelle suurimaks mureks tundub olevat piisav alkoholivaru. Austraalia 20 miljonilisest elanikkonnast on aborigeene umbes 400 000 ja juurdekasv on 2% aastas. Nende keskmine eluiga on võrreldes teiste austraallastega 17 aasta võrra lühem ning töötusmäär ja alkoholi ning narkootikumide kuritarvitamine kõrgem.

Lotoõnn!

Täna ostsin Austraaliast esimest korda lotopileti, mis maksis 7 daala. Ja kujutage nüüd ette minu silmi, mis aina suuremaks iga numbriga läks. Esimene nr 15 ja mul on 15, teine nr 24 ja mul on 24, kolmas nr 25 ja mul on 25, neljas nr 30 ja ka mul on 30 aga kahjuks edasi see enam nii ei läinud. Sain võiduks 53 daala (eestalsed korrutage umbes 10-ga). Jube kahju, et viies number täppi ei läinud, siis oleks ikka üle tuhande daala saanud. Aga siiski siiski - juhuuuu!!!!

Kõik on uus novembrikuus!

Leidsin nüüd natuke aega, et teha uus sissekanne oma väiksesse armsasse blogisse. Loodan, et keegi vahepeal ära ei ehmatanud, kui nägi, et minu blogi enam pole - probleem sai likviteeritud ja nüüd on blogi ilusti omal kohal tagasi. Lihtsalt väike viirusepoiss tungis mu arvutisse ja kogu minu Google konto blokeeriti, aga pole ju olemas lahendamatuid olukordi :)

Niisiis, et mis toimub? Ei midagi erilist! Tööd teen hetkel 7 päeva nädalas, ilmad on oi oi kui kuumad, vahepeal sai kolitud ja ka Melbourne Cup on nähtud. Aga eks siis kirjutan natuke pikemalt!

Kohvik Croissant Express on leidnud endale ikka tõelise tubli töötaja (vähemalt mina arvan nii). Olen oma tublidusega nii kaugele jõudnud, et vabadel päevadel asendan puuduolevaid töötajaid teistes Croissant Express kohvikutes. Kokku on Croissant Express kohvikuid üle Perthi 19. Mina olen töödnud selle kuu ajaga juba 5-s kohvikus :) Kohviku klientuur on ikka igal pool erinev. Koht, kus praegu töötan, asub südalinnas ja peamiseks klientuuriks on lihtsalt shoppajad ja pensionärid. Ja oi kui tigedaks need pensionärid mind ajavad: nad on nii otsustusvõimetud ja aeglased ning nõuavad pidevalt oma muffinit tasuta või muidu soodustust. Kaks kohvikut, kus olen asendustöötaja, asuvad ärihoonete juures ja seal on peamiseks klientuuriks suured ärimehed ning -naised. Nendes kohtades käib tõsine kohvivalmistamine ja kell 12.00-14.00 on kohutav tempo, kuna siis need äriinimesed lõunatavad. Hetkel olen siis tööinimene 7 päeva nädalas ja esimene vaba päev peaks olema kusagil detsembri alguses :) Aga eks see palganumber on ka ju ilusam kui rohkem tööd teha. Töö pole kontimurdev vaid veidi kontikangestav - igal hommikul on kondid nii kanged ja päris keeruline on mul olnud viimasel nädalal hommikujooksule minna. Peab tunnistama, et lisaks suurele töörügamisele on uni kohe eriti magusaks ja sügavaks läinud ning olen jooksmisega unarusse jäänud ja eelistan selle asemel magada. Aga eks ma pean ennast natuke sakutama ja korrale kutsuma, et mis see olgu!!!!! Maja kõrval on kaunis järv ja park - ideaalne koht jooksmiseks.

Niisiis jõudsin jutuga uue elukohani. Oktoobri viimastel päevadel hakkas paistma, et on võimalus kolida uude ja paremasse elamisse. Asi käis väga kähku ja ega minul polnudki aega kolida seoses oma töökusele. Iseenesest läks minul kolimine valutult ja see tehti minu eest ise ära - aitäh Ristoke :) Uus koht asub Belmont rajoonis imelise Swan jõe ja Perth lennujaama vahel (lennukeid pole eriti kosta). Tegemist on kunagise motelliga ja tänaseks on niiöelda numbritubadel kindlad omanikud, kes ise elavad seal või siis rendivad välja. Meie uues elupaigas on kaks magamistuba ja suur köök/elutuba. Kolisime siia Kätlyni ja Martiniga. Keiti ja Andi jäid kahjuks vanasse kohta elama, aga ega see ei takista meil laupäevaseid pokkeriõhtuid korraldamast. Vahva kamp eestlasi: Martin, Kätlyn, Risto, mina, Keiti ja Andi.



Tegemist täieliku labürindiga - esimestel kordadel võib täitsa ära eksida.


Elukohale lisab luksust juurde bassein õues, jõusaal ja tenniseväljak. Siin on kohe väga kodune tunne ja mõnus olla. Ootan juba mõnuga oma vaba päeva, et siis juua veini basseini ääres ja ennast shokolaadiks päevitada :) Paaril korral olen peale tööd ennast basseini visanud, et peletada eemale see meeletu kuumus (oma 35 kraadi), mis meid siin kiusab. Nüüd paar päeva on kuumus tagasi tõmmanud ja sooja umbes 25 kraadi - ja uskuge mind, et täitsa jahe on :)




Olen nüüd ühe kogemuse võrra jälle rikkam. Nimelt osalesin Austraalia kuulsamail hobusetraavi Melbourne Cup üritusel. Käisin sellel päeval Perthi niiöelda hipodroomil tööl baaridaamina, kus ma siis suurtele hobusetraavi ennustajatele ja kaunites kleitides naistele veini, shampust, õlut ja muid jooke serveerisin. Sain oma tööga hästi hakkama ning loodan, et mind kutsutakse sinna ka 1. jaanuari BMW Perth Cup üritusele.

Aga mis on Melbourn Cup? Tegemist on Austraalia kuulsaima teisipäevaga (novembri esimene teisipäev), mil toimub maailma kuulus hobusetraav. Melbournes on see päev lausa püha. Sellel päeval on kõik austraalia inimesed kõrvupidi raadiotes, ninapidi telerites ja suured fännid tulevad ise kohale. Toimub suur panustamine hobustele ja õnne katsuvad väikestes summades ka need, kes pole suurematsorti ennustajad. Ja kujutage ette seda kisa ja lärmi, kui on antud stardipauk ja veel suurem kisa ja lärm, kui hobused hakkavad jõudma finishisse. Ma pean tunnistama, et see oli mu austraalia reisi üks vahvamaid kogemusi meelelahutuse valdkonnas. Oleks ise ka hea meelega ehk mõne panuse teinud, aga töötajana oli see mulle rangelt keelatud. Inimesed, kes tulevad võistlusele kohale on ennast kauniks teinud ja naised kannavad kauneid kleite koos peakatetega. Eraldi võistlusena toimub selle päeval ka peakatte võistlus naistele:) Kujutan ette, et kui Eestis see toimuks, siis oleks ma igal aastal seal uhkes kleidis ja peakattes osavõtja. Kusjuures siin võtavad tööinimesed selleks päevaks haiguspäeva :) Muidugi ürituse lõpus oli vaatepilt jälle omamoodi - kaunid naised ilusates klietides olid oma kõrged kontskingad jalast võtnud või kaotanud ja paljud taarusid mööda teed ringi - ei tea kas otsisid oma kingi või meest :) Meestel lipsud viltu ees ja särgid püksist väljas :) Oli, kes pidutses edasi suurest võidust või siis oli inimesi, kes õnnetult murul istus ja mõtles "Oli seda nüüd vaja". Minule oli üritus 100 ja 10 % korda läinud ja tempel mällu igaveseks!!!

Väike pildiseeria teemal "Jõulud tulevad - Perth eri"!