No nii sõbrad!!! Meil algas 1. detsembril igastahes suvi. Suvi algas küll veits jahedate ja tuuliste ilmadega, aga tänasest on jälle päike väljas ja tundub, et hakkab kiskuma sinna 30 ja + kraadideni. Pumpasin täis oma basseinimadratsi ja nüüd ta siin ootab kuumasid ilmasid ja minu vaba aega. Vaba ajaga on natuke kehvad lood. Kui eelmisel nädalal pidi olema mul lisaks tavalistele tööpäevadele kaks vaba päeva ja kaks lühikest tööpäeva, siis need kuidagi iseenesest muutusid pikkadeks tööpäevadeks. Ka sellel nädalal võisin ma oma vabast päevast vaid unistada. Lubasin küll endale, et kui mul palutakse kolmapäeval tööle minna, siis ütlen kindla EI. Kahjuks ei suutnud ma jälle EI-d öelda ja nii ma kolmapäeval tööle kooberdasingi. Tänaseks on siis tehtud tööd kohe kaks pikka nädalat järjest ja oletatavasti on vaba päev järgmisel nädalal. Tegelikult pole häda midagi iga päev tööl olla - suhtlen seal vanade ja uute klientidega, lobiseme maast ja ilmast ja on tekkinud inimesi, kes täitsa fännavad mind :) Näiteks üks vanem naisterahvas (minule meenutab ta natuke õpetajat) tahab vaid, et mina talle kohvi teeksin ning alati ta tahab minuga lobiseda. Kui ma mõnikord olen köögitoimkonnas, siis ta alati kiikab läbi aknaava ning tervitab mind ja kutsub mind kohvi tegema. Ta sööb alati sooja mustika muffinit ja joob ekstra kuuma cappuccinot. Siis on üks keskealine naisterahvas, kes kutsub mind alati "My lovely girl" (mu armas tüdruk). Tema soovib alati šhokolaadi muffinit ja cappuccinot. Ta on nii õnnelik, kui sätin tema muffinit taldrikule ilma, et ta peaks midagi ütlema. Ükspäev ta ütles mulle, et ta hakkab mind igatsema. Ma siis lohutasin teda, et ei lähe ma lähima poole aasta jooksul kusagile :) Kusjuures ta on isegi Tallinnas käinud nii et meil on millest rääkida:)Olen saanud ka pisikesi kingitusi. Näiteks üks asiaatidest paar meisterdasid mulle õhupallidest koerad - pitsu ja puudel.
Aga väike naljajutt ka. Nimelt käib kohvikus üks vanem meesterahvas, kes alati tellib lahjat ekstra kuuma koorekohvi ja kuna mina olen iga päev tööl olnud, siis ta ei pea ka enam midagi ütlema, et millist kohvi ta soovib. Iga kord kui ma talle kohvi lauda viin siis ta alati tänab mind, et tänan kallis jne. No aussid kasutavad väga tihti sõnapaare nagu tänan kallis või tänan armas jne. No igastahes olen ma talle neid kohvisid keetnud oma 100 tükki juba. Mõnikord olen ma nii erksas tujus, et teen kohvidele ka kaunistusi peale ja igasuguseid vigureid, mida ma olen youtubest õppinud. Üks kord tuli tema kohvile kaunistuseks süda. No ja sealt see kõik trall vist peale hakkaski. Tema aina särab ja särab kui mind näeb ja viskab silma. Ühel päeval kutsus ta mind enda juurde ja küsis, kas mulle itaalia toit maitseb. Mina vastasin, et jah eks ma ikka seda söön ja pole sellel häda midagi. Ja siis ütles onuke, et ma kutsuksin sind välja itaalia restorani. Ma siis nagu kuum kartul suus - midagi ei öelnud ja naeratasin ning läksin oma toimetuste juurde tagasi. Ja siis tuleb onu ning annab oma visiitkaardi ja ütleb "Call me" (helista mulle). Et tema on pühapäeviti ja esmaspäeviti vaba, et siis võiks välja minna ja rääkida meist ja asjadest. No halleluuja - mida veel?!?!?! No päriselt - mul on isa olemas - mul ei ole vaja teist isa!!!!! No igastahes viskasin ma selle visiitkaardi ära ja ütlesin oma ülemusele, et mina pole nõus seda meest enam teenindama. Ma ei tea - tunnen ennast kuidagi ahistatuna. No igastahes olin ma shokis.Ma võikisn siin veel pikalt kirjutada Croissand Express püsiklientidest, et millised sulelised ja karvased nad on, aga jätan siiski midagi ka järgmisteks sissekanneteks.
Natuke oleme siin meelelahutust ka saanud. Käisime Ristoga Linkin Park kontserdil ja nautisime seda täiega. Rahvast oli minu üllatuseks isegi vähe, aga olen kindel, et kõik Perthis elavad fännid olid kohal. Tegelikult oli piletihind suht krõbe ka, aga ikkagi läksime :) Kontserdi show oli nagu värvide mäng ja minu jaoks oli hämmastav see, kuidas üks mees suudab karjuda nii "rämeda" häälega ja siis jälle laulda nii kaunilt - no ausõna, kui mina karjuksin rämedalt mingit lauset, siis peale seda minu kõrist küll mingit ilusat kõla ei tuleks. Aga jah, justnimelt - ma ei ole ju ka laulja:) Igastahes mõned pildid ja videod.
Vaata videosid:http://www.youtube.com/watch?v=P1kIdcKt4zE
Pättust olen ka korda saatnud. Ma kohe pean sellest kirjutama, sest nüüd tundub see nii lapsik ja naljakas ning uskumatu, kuidas üks täiskasvanud inimene võib käituda. Nimelt olen ma ju siin Perthis omaarust mingi vägevaks spordiinimeseks hakanud. Käin jooksmas ja mängin tennist.
Imeline park, kus on lausa lust trenni teha!!!
Kuna paarilist pole iga päev, kellega mängida, siis taon palli vastu seina. Sein on küll suht kõrge, aga üle seina õnnestub ka mõnikord lüüa. Täna sattusin aga eriti hoogu ja tegin ikka vägevaid jõulisi lööke, kui järsku lõin eriti tugevalt ning kõrge palli üle seina. Ja siis käis klirin!!!! Mingihetk seisin ma nagu kivikuju, ühel õlal istus kurat, kes karjus, et pane kodupoole jooksu ning teisel õlal istus ingel, kes palus, et ma ikka läheksin ja vastutaksin oma tegude eest. Päriselt - ma ei teadnud, mida teha - seisin nagu väike laps, kes on saanud pahandusega hakkama ning ootab, millal tuleb keegi mu peale karjuma. Kuid lõpuks jooksin ruttu trepist ülesse vaatama, et millega ma olen hakkama saanud ja olin valmis vabandama ja kõik kinni maksma. Sellel ajal, kui ma jooksin trepist ülesse, oli mul silme ees vaid katkine aken. Minu rõõmuks muidugi oli aken terve ja kui ma otsisin, et mis katki läks, siis nägin maas olevat lillepoti laadset asja, mis oli kildudeks. Kuna kedagi polnud kodus, siis ei saanud ma ka vabandada. No igatahes - siis jooksin küll ruttu koju ja ei tiku eriti vastu seina mängima. Eks näis, kas südametunnistus hakkab piinama ja kui kaua mul need unetud ööd kestavad. Aga enda lohutuseks ma mõtlen, et tegemist oli tuhatoosiga ja ongi parem - suitsetagu vähem!!!!
Järgmine suur projekt on meil jõulupidu eestlaste moodi. Meil on Kätliniga ikka väga suured plaanid: teha sülti, seapraadi ja kalkunit, marineerida kõrvitsat ja teha hapukapsast. Ja kõik need toimetused ma kindlasti jäädvustan, kuna meil Ristoga on nüüd väga popp ja vägev fotoaparaat :)
Jälle kirjutamiseni!!!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar