Kas on öö või päev?

Puhkus Kuala Lumpuris sujub mõnusalt. Peamiselt koosneb see magamisest ja söömisest :). Ajavööndiga on seekord natuke keerulised lood. Kui eelmisel aastal harjusime ära paari päevaga (tookord oli tegemist isegi 8 tunnise ajavahega), siis nüüd ei lähe kohe mitte. Põhjuseks on vist see, et meil on hotelli tuba ilma aknata ja jube keeruline on aru saada, kas on öö või päev. Magama jääme umbes kell 3 öösel (und lihtsalt ei tule) ja hommikusöögiks kell 9 oleme sunnitud ärkama äratusega, aga üldiselt peale hommikusööki tekib jälle uni ja siis ärkame alles kell 3 päeval. Ülejäänud päev kondame ringi ja sööme :). Malaisia söök on väga maitsev, aga vaikselt hakkab riisi ja nuudli söömine ära tüütama. Otsustasime restorane mitte külastada ja süüa seal, kus kohalikud söövad - restoranides on hinnad 4 korda kallimad ja söök pole õige Malaisia toit. Kohalike söögikohad on koledad ja esimesel korral sinna eriti minna ei tahaks, aga kui kord juba käidud, siis pole hullu midagi ja tekib juba sportlik huvi ;)

Üldiselt on igal pool sama menüü ehk siis pildid toitudest, mille on printinud ja müünud söögiurgastele kindlasti Kuala Lumpuri üks ja ainuke trükikoda. Hinnad kõiguvad 4-5,50 RYM vahemikus ehk 16-25 EEK. Toit serveeritakse plastikust kaussi või taldrikule ja võib juhtuda, et samal ajal kui sööd, tõmbab kohalik jube musta lapiga su laua sodist puhtaks kuigi minu arust teeb ta selle olukorra seal laual veelgi hullemaks. Igastahes vahepeal kaob söögiisu ära, kui sa näed, mis tingimustes seda sööki sulle tehakse ja kuidas nõusid pestakse, aga nagu öeldakse s_tasurma pole keegi surnud :)

Aga meie hotell nimega Swiss Inn, millel on pooled toad ilma akendeta, asub südalinnas China Town'is ja tegevsut jätkub palju. Isegi on mõnus, et aknaid pole, siis ei tule kära tuppa, sest tänavatel käib ikka tõeline kauplemine ja suurlinna möll. Kaubeldakse kõiksuguste Prada ja Gucci-Mucci koopiatega: kellad, kotid, riided, jalatsid, prillid jne jne samuti ka puuviljad, maiustused, söögid ning leidus ka madudega kauplejaid. Ühesõnaga - igav siin ei hakka.

Liiklus on absurd. Kui ma arvasin, et kõige hullem liiklus, kus ma olen ise motorolleriga liigelnud, on olnud Indias, siis nüüd olen täiesti veendunud, et Malaisias on asi ikka väga segane ja siin ma küll nõus pole ise juhtima. Ütleme nii, et kui mul on fooris roheline tuli, siis millegi pärast ikkagi tuleb autosid igast võimalikust suunast ning nad tuututavad ja peaaegu, et sõidavad üle mu varvaste. Paari päevaga olen saanud selgeks, et kui tahan teed ületada, siis tõstan käe sirgelt autode suunas ette ja ületan tee olgugi, et fooris on punane tuli:)

Ükspäev käisime kalu toitmas. Toiduks pakkusin neile oma jalgu :) Tegemist oli niiöelda kalamassaaziga - kalad söövad jalgade küljest surnud nahka. Igastahes oli see vägev kogemus, mida ma teist korda enam ei taha. Kujutage nüüd ette, et panete jalad vette ja järsku tuleb meeletu kalaparv ja hakkavad su jagu närima nagu piraajad (õnneks neil kaladel hambaid polnud). Uhhhhhh - külmajudinad käivad üle, kui sellele mõtlen. Mul kulus vähemalt 5 minutit, et harjuda sellega ja siis ülejäänud 5 minutit ma lihtsalt hoidsin käsi rusikas ja itsitasin kõdist omaette ning soovisin, et aeg kiiremini läheks. Ja peab tunnistama, et jalad olid pärast sellist protseduuri päris ilusad ja pehmed:)

Käisime ka kinos vaatamas ühte piraajade õudusfilmi. Kui ma oleks kinos enne kalamassaazi käinud, siis ma poleks kohe kindlasti oma jalgadega sinna akvaariumisse läinud :) Kino oli nagu kino ikka, aga istekohad olid tehtud väikestele asiaatidele: toolid madalad ja reavahed kitsad :)

Ilm muutub tundidega: kinno läksime, siis oli palav päike ja tagasi tulles oli meie ees suur "vihmasein".

Päris tihti põgeneme kuuma ja palava ilma käest tuppa konditsioneeri alla ja siis on parimaks meelelahutajaks kaardid, lauamäng "Eestimaa" ja hüpper-supper telekanal National Geographic, kus kolm korda päevas näitab dokumentaale lennukatastroofidest ja nende uurimistest :) Ilusat ja turvalist lendu meile Austraaliasse, Perthi!!!

Teel Austraaliasse vol 2

Tere taas!

Head kooliaastat kõigile, kes kooli läksid ja head seiklusaastat meile, kes taas on teel Austraaliasse. Suvi Eestis möödus toredalt ja ilmad olid vapustavad kui muidugi kaks viimast augusti nädalat välja arvata.

Tänaseks oleme siis jõudnud Malaisiasse ja õnneks või õnnetuseks peame siin olema sunniviisiliselt tervelt 8 päeva. Miks see siis nii on? Ühel ilusal, küll pisut vihmasel augusti hommikul sain oma eesti numbrile sõnumi, et 05.09.2010 lend Kuala Lumpurist Perthi kahjuks jääb ära seoses lennuki mitte valmissaamisega. Olin mina siis nagu viis kopkat püsti ja jooksin internetti asju ajama. Poolteist nädalat e-mailide kirjutamisi, kõnesid Malaisiasse, Austraaliasse, Inglismaale ja veel kurjemate kirjade kirjutamisi lõppes siis sellise vastusega, et neil on väga kahju ja lennud on kõik täis. Olin totaalselt lootust kaotamas, kuid päev enne ärasõitu helistati mulle Malaisjast ja öeldi, et võimalik on lennata 12 september. Ruttu tegin ka broneeringu ühte hotelli Kuala Lumpuri südalinnas, mille kinnituse pidid nad saatma 24 tunni jooksul. Mida aga polnud 24 tunni jooksul tulnud, oli kinnitus :). Väikse murega me lendasime siia, teadmata, kas saame kusagil elada või mitte või siis elame nagu Tom Hanks lennujaamas :) Õnneks on kõik korras ja puhkus Malaisias võib alata!

Nii me nüüd siis olemegi siin väga talumatuses kuumuses ja ootame oma lendu Austraaliasse. Ja kui keegi küsiks, et miks ma raha tagasi ei nõudnud ja uut lennufirmat ei kasutanud, siis vastus on lihtne: lennuraha tagastatakse 90 päeva pärast ja uus lend maksab 2 korda rohkem ja paraku eelarve seda ei lubanud. Ja kui keegi veel küsib, et miks mul reisitõrget pole, siis vastus on veel lihtsam - reisitõrge poleks seda katnud kuna tegemist oli rohkem kui 72 tundi etteteatamisega.
Ja kui nüüd veel keegi küsib, et kas lennufirma kompenseerib hotelli, siis vastus on EI - mida sa ikka odavlendudelt saada tahad :)

Malaisia nädalal proovime siis puhata ja viia ennast uude ajavööndisse ehk siis 5 tundi Eesti ajast edasi. Plaan on kolada igal pool ringi aga seekord võimalikult säästureziimis :) Isegi Inglismaa taxfree poest kaasaostetud rumme ei saa mekkida, kuna need pakendati sellisesse kilekotti, mis peab olema kinni kuni Austraaliasse jõudmiseni, vastasel juhul need konfiskeeritakse. Ja kui keegi küsib (näiteks Mari), et miks te rummi siis Malaisias ära ei joo, siis vastus on selline: pudel pole väike ja neid on mitu selles kinni pitseeritud kilekotis!!!

Järgmine sissekanne tuleb koos piltidega :)

Teel koju

Pikk lennusõit Austraaliast Eestisse möödus suhteliselt sujuvalt. Tänu AirAsia lennufirma silmaklappidele, tekile, padjale ning kõrvatroppidele suutsin ma isegi suuremad kisakõrid välja kannatada ja unne suiguda. Pagasi ülekaalu eest nõuti lisaraha vaid Malaysia lennujaamas ja kahepeale klattisime selle ära ka :) Malaysias veetsime kolm päeva ja tegime Kuala Lumpurile ringi peale. Nüüd on ka nähtud Kuala Lumpuri Tower ja Twin Tower.

Ilm Malaysias oli väga kuum ja niiske. Õhk, mida hingata, aga puudus :) Selge ilm muutus väga ruttu vihmaseks ja vastupidi. Hotell, kus ööbisime, oli hubane ja mõnus, aga nalja pakkus meile lubatud puuviljavaagen. See oli nii võimas, et tegin sellest kohe ka pildi:)

Pildikollektsioon teemal "Malaysia magab"!

Lennul Malaysiast Londonisse, mis kestis 14 tundi, kasutasin oma isiklikku silmaklappi, millel on väga karm hoiatus ja tundub, et inimesed arvestasid sellega ja üles mind ei aetud :)

Inglismaa lennujaamas juhtuski see, mida kartsin. Passikontrollis mind läbi kohe ei lastud ja paluti astuda kõrvale, et siis minu näojooni ja minu passi tõsisemalt uurida. Nii ma neile siis selgitasin, et olen natuke vanemaks saanud ja oma välimust muutnud, lisaks esitasin neile kõik oma plastikkaardid: id-kaart, juhiluba, ISIC-kaart, krediitkaardid ja austraalia pangakaart. Õnneks oli ametnik väga sõbralik ja lõbus ja tegi veel pealekauba nalja ka :) Kui pagas käes, siis sõna otseses mõttes jooksin ma ühte kohvikusse, et tellida suur tass kohvi. 10 kuud olin joonud mingisugust koledat lahustuvat lurri ja Londonist ostetud kohvi oli ikka taevalik. Lennujaamas kohtusin ka oma keskkooli klassiõega, keda ma polnud näinud 8 aastat ja lennusõit Tallinnasse sujus suure jutumulina saatel.

Nii me nüüd siis olemegi siin ja seal Eestimaal kuni septembrini.

Bon Voyage Melbourne

Meil saabus talv ametlikult 1. juuni. Siin on külm ja sombune ja pole mingit tunnet, et praegu on juuni. Pigem just nagu läheneksid jõulud mitte jaanipäev:) Puudelt langevad viimased lehed ja nende raaguspuude kõrval on kontrastiks vägevad palmid. Sidrunid ja mandariinid kukuvad puudelt pots ja pots nagu Eestis õunad hilissügisel. Inimesed kannavad selliseid riideid nagu eestlased detsembrikuus kannavad:) Aga mis kõige naljakam, jalas on neil plätud või lahtised kingad;) Mõnes mõttes on kahju Melbournest lahkuda, sest see linn on mulle väga armsaks saanud. Ehk tulen veel siia tagasi!!!

Minu igahommikune vaade ja mõte, et ühel ilusal hommikul olen mina seal õhupalliga lendamas!

Siin ma nüüd siis istun oma pagasi otsas ja mõistatan, kas on ülekaal või ei. Olen juba 5 korda asju ümber pakkinud, aga tundub, et tuleb veel mõned korrad pakkida. Asi poleks nii hull kui ma poleks ükspäev vapustavale kinga- ja kotipoele peale sattunud. Seega olen ma nüüd kahe kingapaari, ühe paari saabaste ja 4 käekoti võrra rikkam. No ja mõned kliedid ka, aga sellest ostuhullusest ma hea meelega ei kirjutaks. No ja tegelikult on seal veel palju asju, milleta ma poleks Melbournest lahkunud. Ja mis kõige tähtsam - seal on ka kingitusi minu kallitele pereliikmetele ja parimatele sõpradele :)

11 juuni siis põrutame Melbournest Malaisiasse. Plaanime Kuala Lumpuris olla mõned päevad, et ka seal natuke turisti mängida. Broneerisime endale vägagi luksusliku hotelli, et need autos ööbimised heastada :) Eestisse jõuame järgmisel nädalal. Esimene nädal Eestis on mul juba täiesti täis broneeritud igasuguseid kokkusaamisi:)

Vahepeal sain tuttavaks ühe Tšiili tüdrukuga Mariaga (tegelikult ta nimi koosneb 4. osast, mida ma ei suuda meelde jätta). Tüdruk on täpselt nagu Lõuna-Ameerika seebiseriaali näitleja: ilus ja armas ning jumaliku aktsendiga. Hästi säilivad seal Tšiilis - mina pakkusin vanust talle 20, aga tema saab 29 hoopis. Ja kuna ma jumaldan tšiili veine, siis andis ta mulle väga häid soovitusi selles valdkonnas. Ühesõnaga võin ma öelda, et tean tšiili veinidest nüüd väga palju :) Tšiili tüdrukust Mariast ja Iiri tüdrukust Alanast on saanud minu selle aasta Austraalia reisi ühed toredamad sõbrad, kellega ma kindlasti hoian kontakti ka edaspidi.

Vahepeal müüsime maha ka oma valge limusiini. Uueks omanikuks sai rasta patsidega indukas. Loodame, et auto käitub temaga hästi. Natuke kahju oli mul autost - ta teenis meid ikkagi ju hästi ja oli meile ka raskematel aegadel kodu eest :)

Niisiis on selleks korraks siis kõik ja uus Austraalia seiklus algab uuesti septembris. Tänaseks on kõik piletid juba soetatud ja uueks avastamiskohaks saab meil olema Austraalia läänerannik sihtkohaga Perth.

Kindlasti teen veel ühe vahva postituse Malaisia reisi kohta. Ja loodan, et mu passiga probleeme ei teki - teadagi on mu passipilt oma 10 aastat vana ja seega eriti ei usuta, et see mina seal olen:)

Melbourne kõrgeim hoone on vallutatud!

Lõpuks külastasime ka Melbourne kõrgeimat ehitist nimega Eureka Skydeck. Tegemist on 300 meetri kõrguse korterehitisega, millest esimesed 9 korrust on auto parkla. Eureka Skydeck on üks seitsmest maailma hoonest, millel on rohkem kui 90 korrust. Nimelt sellel hoonel on korruseid kokku 91, meie aga külastasime korrust nr 88. Austraalias on see teine kõrgeim hoone ja kogu maailma arvestuse järgi on ta 50ndal kohal. Vaade oli loomulikult supper ja unustamatu.

Algas kõik see tore külastus kiire lifti sõiduga. Nimelt lift sõitsi 9 meetrit sekundis ja umbes 30 sekundiga olimegi 300 meetri kõrgusel. Kõrvad läksid lukku ja sees oli selline "õõnes" tunne. Olin liftis nagu väike laps - hea veel, et õnnest ja põnevusest kilkama ei hakanud :) Tervele korrusele oli võimalik ring peale teha, et näha Melbourne linna iga külje pealt ja samuti oli võimalik pääseda nii öelda rõdule, mis meenutas küll rohkem linnupuuri. Seal rõdul oli nii nii külm ja suur tuul, aga see piin oli seda kõike väärt :) Lisaraha eest oli võimalik külastada ka niinimetatud klaaskuubikut, mis liikus 3 meetrit hoonest välja ja võimalus oli seista 300 meetri kõrgusel ning vaadata otse alla. Aga kuna järjekord sellele oli poolteist tundi ja lisaraha oli sama summa, mis oli sissepääs ning pildi tegemine oli veel omakorda see summa, mis oli sissepääs, siis me otsustasime, et me oleme õnnelikud ka ilma selle kuubikuta ja selle pildita :) Nii me siis veetsima toreda pärastlõunase tunnikese kõrgustes. Aga eks pildid räägivad enda eest.

Pildil on näha Albert Park järve, mille ümber on Australia F1 Grand Prix rada

Vaade Melbourne Olümpia pargile

Vaade Melbourne kesklinnale

Kõik need suured Melbourne hooned paistavad nüüd nii pisikesed

Tegin ka video sellest, kui kiiresti me hoone liftiga alla sõitsime:) http://www.youtube.com/watch?v=0tbCfXFXwqU

Viimased päevad Melbournes on väga külmad olnud - selline tunne, et puudu on vaid veel lumi :)Aga endiselt oleme vägagi töölainel ja midagi erilist juhtunud pole. Päevad lähevad õnneks kiiresti ja peagi puhkame Malaisias.

Sellise nupsiku autoga ma kruiisingi tööpäevadel mööda Melbourne ringi :)

Õhus on tunda, et talv läheneb!

Tore, et lõpuks jõudis minu poolt saadetud soojad ilmad Eestisse kohale. Muidugi selle sooja saatmisega ma ei arvestanud, et mul siin külm hakkab :) Mõni päev on olnud siin vaid 14 soojakraadi ja puhub päris külm tuul ning ka vihm ei jää taevasse. Muidugi ega see 14 kraadi teie jaoks väga külm ju pole, aga kuna minu soojad riideesemed jäid kõik Eestisse, siis praegu on 14 kraadi väga jahe - minu soojad riided koosnevad siis teksatagist ja - pükstest. Aga ega ma ei kavatse siin Austraalias mingeid soojasid riideid küll soetada :) sest kuukese pärast peaksin ma juba lösutama Malaisia päikese all ning peagi paitab minu peakest Eestimaa päike :) Ega siin Austraalias talvekuudel (meie mõistes suvekuudel) midagi sooja oodata pole kui just mitte sõita põhja poole. Aga kuna koduigatsus on nii suur, siis vaja korra ikka kodumaad külastada. Nii et jätke siis mõned soojad ilmad meile ka :)

Niisiis teise aasta viisa on lõpuks käes - 88 päeva rasket tööd on vilja kandnud :) Teisel aastal plaanime vallutada lääne poole, aga need on vaid plaanid :) ja praegu selle kohta midagi kirjutama ei hakka.

Aga mõned jutud praegusest elust.

Ühel hommikul kell 6.30 kompisin pimeduses nagu mutt (looma pean silmas) mööda esikut kööki, et teha äratav hommikukohv ja ajada sisse mingi söök, et minna tööle. Ja kui lülitasin tule põlema, kuulsin ma köögist päris tugevat norskamist. Esimene mõte, et no mida need vietnamlased (kaasüürnikud) tassivad mingeid sõpru siia kööki magama. Aga järgmisel hetkel nägin ma põrandal magamas ühte musta suurt koera. Ruttu suurest hirmust jooksin tuppa ja panin ukse kinni, et ta ei saaks mulle kallale tulla. Kogudes natuke julgust, siis läksin luurele, et mis koeraga tegemist on - ehk ei hammusta:) Tegemist ei olnud suure koeraga vaid ta oli väga ülekaaluline koer - isegi mu ema poolt nuumatud mopsid pole nii paksud, kui see koer oli:) Kuts oli tegelikult jube armas ja sõbralik, nillis mu hommikusööki ja loomulikult ma andsin, kuna ta vaatas mind nii armsate ja paluvate silmadega otsa. Ma hakkasin mõtlema, et ega ta nende asiaatide õhtusöök ometi pole. Päeva lõpus selgus, et vietnamlased leidsid ta rongijaamast ja võtsid kaasa, et siis järgmisel päeval kutsuda koerapüüdja. Tegin mõned pildid ka kutsast, aga ta häbenes kui ma teda pildistasin ja pööras kogu aeg pea ära :) Üks pilt õnneks õnnestus.

Muidugi tänaseks ei imesta ma mitte millegis, mida või keda need vietnamalsed majja toovad. Väike nimekiri asjadest, mis on üleöö tekkinud elamisse ja nimelt kööki või garaazi seisma:

paar televiisorit,

tolmuimeja,

kaal,
koer,

kaubakärud (neid vajavad nad vist 50 kg riisikottide transportimiseks),

kaubanduskeskuse kärud,

taburetid,

kirjutuslaud,

tugitool,

isetehtud grill pesuruumis (lõket teevad ka pesuruumis).

Aga kui nad sellist pulli ei teeks, siis oleks meil siin ju jube igav elada :)

Loen juba päevi, et millal ma pääsen sellest tööst, mida ma teen. Ainuke asi, mis mulle töökohas meeldib, on see, et ma saan autoga terve päev mööda Melbourne sõita. Alguses ma pelgasin ja kartsin sellises liikluses sõita, aga tänaseks olen ma ikka väga asjalik roolikeeraja. Paar korda olen ma ka tekitanud liiklusohtlike olukordasid ja ühel korral oleksin ma lihtsalt ühele ilusale mersule küljelt sisse keeranud :) Aga nagu öeldakse, et tegijal võib juhtuda nii mõndagi. See mersu tuli ausõna eikusagilt - ma vaatasin peeglisse enne kui tahtsin teha reavahetust ja seal polnud mingit autot, aga järgmiseks hetkeks kukkus mu paariline karjuma, vehkides näpuga mersu poole ja no ma ei saa tänaseks päevaks aru, kus kohast see iludus välja tuli - ulme! Ma peaksin tänama oma kiiret reageerimisoskust, et avarii ei juhtunud, aga no see oli küll millimeetrite küsimus :D Ja siinkohal tekib küsimus, miks see juht ei tuututanud oma autoga - muidu küll käib jube tuututamine liikluses, aga siis kui vaja, siis on vaikus!!! Liiklus on siin väga haiglane: nahaalsus, isekus ja närvilisus ruulib. Eesti liiklus on sellega võrreldes ikka viisakas ja rahulik. Ja need liiklusohtlikud olukorrad on tekkinud just sellepärast, et ma unustan ära kus pool see suunatuli sisse käib - nimelt siin on autodel see suunatule kang seal kus eestis on kojameeste kang. Seega päris mitu korda olen lülitanud sisse kojamehed ja teinud reavahetust või pööret jättes teistele kaasliiklejatele teavitamast, mis on minu kavatsused. Praegu juba mõtlen, et kuidas ma küll eestis uuesti ümber harjun selle auto sõitmisega ja parempoolse liiklusega.
Ja kui ma oma tööst juba räägin, siis jätkan. Kui esimesel töönädalal sai trahvi minu esimene paariline kiiruse ületamise eest (3000 EEK-i), siis teisel töönädalal sai trahvi minu teine uus paariline valest kohast tee ületamise eest (500 EEK-i). Siin tuleb olla ikka väga ettevaatlik ja täita reegleid - politseid on siin väga aktiivsed. Aga uus paariline on väga lahe iiri tüdruk - temaga igav ei hakka :) Ta küll unustab päris tihti lugeda kaarti, et kuhu sõita või siis hoiab kaarti valesti ees ja juhendab mind jumal teab kuhu, aga siiski on temaga lahe koos tööd teha. No ja ka sellepärast on tekkinud liiklusohtlikke olukordasid, et ma olen otsustanud olla nii roolikeeraja kui ka kaardilugeja kaks ühes :) Eks ma proovin ikka väga tubli liikleja olla ja
mitte tekitada pahandust.

Ega rohkem midagi polegi kirjutada - elu siin praegu päris üksluine. Õhus on tunda talve tulekut ja uskuge mind, mul tekkis ühel päeval jõulumeeleolu. Loodan siiralt, et lumi siin maha ei tule :) Soojast tunnen väga puudust.

Vietnamlaste õhtusöök - minu õudusunenägu

Lõpuks tegin mõned pildid ka metroo-inimestest. Salaja plõksisin oma telefoniga metroos. Tundub, et kõik metroo-inimesed loevad lehte ja kõigil on ühesugused lehed :)

Kes otsib, see leiab (võimalik, et mul on sellise pealkirjaga sissekanne juba olemas)

Enam polegi ma töötu, sest pikk tööotsing on vilja kandnud. Olen nüüd ühes müügi- ja turundusfirmas müügiagent, kes tegeleb ühe suurpanga krediitkaardi promomisega. Minu tööülesandeks on külastada erinevaid ettevõtte juhte ning nende firmale krediitkaart nii öelda "pähe määrida". Päris lõbus ja asjalik töö on. Töötan koos ühe tüdrukuga, kes on pärit inglismaalt ning meil on ka tööauto. Sellel nädalal ma ise roolis polnud, aga järgmisest nädalast olen ma autojuht, kuna minu esimese nädala paariline lahkub Taimaale ja minu uuel paarilisel pole juhilube. Väike hirm on natuke sinna rooli minna, kuna Melbourne liiklus on suht hullumeelne. Aga alljärgnevalt siis kirjutan lahti lahedaid ja mittelahedaid seiklusi esimesel töönädalal.

Enne kui ma praeguse töökoha sain, kutsuti mind neljale tööintervjuule ja need juhtusid olema just ühel päeval :) Küll kutsuti mind ühte kingapoodi, siis kutsuti mind ühte müügiagentuuri spordialaseid kaupu müüma, samuti sain kutse ühte pizza kohta ja praegusesse töökohta. Esimene koht, kuhu ma läksin, oli kingapood, kuna see asus minu elukoha lähedal. Ütleme nii, et tore oli seal intervjuul olla, aga see omanik ajas mind ikka päris marru. Esiteks ta polnud ennast üldse kurssi viinud minu andmetega ja ma pidin talle puust ja punasest lahti seletama, et ma pole kohalik ja teiseks hakkas ta arvama, et ma olen Austraalias illegaalselt, mille peale ma tahtsin teda küll sinna samusesse saata. Uhkusega näitasin talle oma tööviisat, maksunumbrit ja kohalikku pangakaarti ning astusin sealt minema. Edu talle - jäi väga heast töötajast ilma :) Teine koht, kuhu intervjuule läksin, oli müügiagantuur, mille müügiviisiks oleks olnud inimeste tüütamine tänaval - TÄNAN, EI!!!! Kolmas koht oli minu praegune müügi- ja turundusagentuur ja neljandasse kohta intervjuule, mis oli pizza koht, ma lihtsalt füüsiliselt ega ka vaimselt enam ei jõudnud minna. Ühtlasi olin ma juba 100% kindel, et ma saan töö sinna, kus ma praegu olen. Niisiis konkurss oli suur, ligi 140 inimest avaldasid soovi, millest 27 kutsuti esimesele intervjuule, millest omakorda kutsuti teisele intervjuule kolm inimest ja sealt siis valiti välja mind. Ise ka ei usu :) Tööd alustasin ma teisipäeval, sest esmaspäeval oli siin jällegi mingi imelik püha. Esimesele tööpäevale ma hilinesin 15 minutit ja seda tänu Melbourne liiklusele. Peale pühi olid vist kõik autojuhid nii uimased ja tramm, millega ma sõitsin oli nii aeglane, et kõndides oleks ka kiiremini kohale jõudnud. Õnneks ülemus oli mõistlik ja tundub, et kohalikud saavad aru, et hilinemised on tingitud just liiklusest. Ja kuna ma hilinesin, siis oli vaja kiiresti jõuda esimesele kokkusaamisele ning minu paariline sõitis 40-sel alal 60-ese kiirusega, mille peale politsei ta rajalt maha võttis ja talle 300$ trahvi määras (umbes 3000 EEK). Tüdruk oli nii endast väljas ja nuttis ja ma ei osanud teda kohe lohutada. Terve päev olime me graafikust maas ja see oli nii stressi tekitav ja väsitav. Ülejäänud 3 tööpäeva möödusid toredalt aga väsitavalt. Uuel töönädalal saan ma endale uue paarlise, kuna teine tüdruk läheb Taisse pikemaks ajaks reisile. Eks siis hakkab pulli saama, kui ma pean roolis olema ja selles kohutavas liikluses sõitma.
Töökaaslased on toredad ja tegemist on noorusliku kollektiiviga. Minu boss näeb välja täpselt nagu Hollywoodi näitleja Steve Buscemi, seega pole vahet kas ma panen ülesse bossi pildi või selle näitleja pildi - kaks tilka vett :)

Näitleja või boss - vahet pole :)

Autoga ma kahjuks ei saa koju sõita ja seega pean kasutama ühistransporti. Trammiga ma enam ei sõida kuna see vedas mind esimesel tööpäeval alt ja seega valisin liiklemiseks kaks metrood. Ühe metrooga sõidan punktist A punktini B ja teise metrooga sõidan punktist B punktini C ja siis natuke jalutamist :) Ühel päeval, kui metrooga tööle sõitsin, siis ma pidin hirmust tõesti otsad andma. Kui olin jõudnud teisele metroole, siis tuli minu kõrvale istuma üks mees, kes avas ühe raamatu ja hakkas seda vaikse häälega lugema. Kuna ta mu kõrval seal midagi pomises, siis ma vaatasin, et mida ta loeb ja nägin seal vist araabia kirjapilti. Kõik oli nagu okei kuni ta selle raamatu kinni pani ja seda suudles. Siis ma natukene hakkasin teda juba silmanurgast jälgima. Mees asetas raamatu kotti ja võttis sealt välja ühe karbi ja asetas selle enda ette olevale istmele. Minu süda hakkas juba puperdama ja väga hirmutavaks muutus asi siis kui ta kaks korda järjest oma käekella jälgis. Ma hakkasin kartma, et tegemist on äkki terroristiga ning ma muutusin väga rahutuks. Õnneks oli järgmine peatus just see, kus ma maha pidin minema ja ma olin õnnelik, et ma sealt minema sain. Õnneks midagi ei juhtunud, aga siiani ma mõtlen, et milline hirm mul oli. Tegemist oli ju lihtsalt ühe võõramaalasega, kes ehk lugeski metroos hommikust palvet piiblist ja karp oli võibolla tema lõunasöök ja kella jälgis ta, et ei hilineks. Aga mina kohe hakkasin mõtlema seda kõige hullemat.
Metrooga on tegelikult väga normaalne sõita. Esiteks jõuab kiiresti teise linna otsa ja teiseks on metroos olevaid inimesi vahva jälgida. Ma olen üritanud kogu aeg pilti teha inimestest, kes on metroos, aga kuidagi imelik on, kui ma hakkaksin neid pildistama. Ehk mõni kord isegi salaja õnnestub. Miks ma tahan seda pildistada, on see, et metroos toimub neli tegevust: inimesed, kes magavad; inimesed, kes loevad raamatut; inimesed, kes loevad ajalehte (ajalehed on kõigil ühesugused) ja inimesed, kes kuulavad oma iPodi. Mina kuulun nende hulka, kes kuulab oma iPodi. Metrooga sõites olen järeldanud, et vist kõigil on iPhoned, kas siis originaalid või siis vufflid :)

Niisiis oleme siin Melbournes veel vaid poolteist kuud ja teha on veel mõndagi: tahaks käia näiteks ära Melbourne kõrgeimas pilvelõhkujas, soov oleks külastada ka lõbustusparki ja ehk saab ühel ilusal päeval ennast natuke ookeani ääres grillida. Praegu on ilmad külmad, umbes 17 või 18 kraadi, natuke niiske ja jube tuuline. Aga on võimalus, et läheb jälle tiba soojemaks - Melbourne kliima pidi olema äärmusest äärmusesse nagu kohalikud räägivad. Vaja oleks veel auto ära müüa ja majja uusi üürilisi otsida.

Ja endiselt otsime Eestisse üürikat, kus elada 2,5 kuud - kui tead, anna märku!!!