Kas on öö või päev?

Puhkus Kuala Lumpuris sujub mõnusalt. Peamiselt koosneb see magamisest ja söömisest :). Ajavööndiga on seekord natuke keerulised lood. Kui eelmisel aastal harjusime ära paari päevaga (tookord oli tegemist isegi 8 tunnise ajavahega), siis nüüd ei lähe kohe mitte. Põhjuseks on vist see, et meil on hotelli tuba ilma aknata ja jube keeruline on aru saada, kas on öö või päev. Magama jääme umbes kell 3 öösel (und lihtsalt ei tule) ja hommikusöögiks kell 9 oleme sunnitud ärkama äratusega, aga üldiselt peale hommikusööki tekib jälle uni ja siis ärkame alles kell 3 päeval. Ülejäänud päev kondame ringi ja sööme :). Malaisia söök on väga maitsev, aga vaikselt hakkab riisi ja nuudli söömine ära tüütama. Otsustasime restorane mitte külastada ja süüa seal, kus kohalikud söövad - restoranides on hinnad 4 korda kallimad ja söök pole õige Malaisia toit. Kohalike söögikohad on koledad ja esimesel korral sinna eriti minna ei tahaks, aga kui kord juba käidud, siis pole hullu midagi ja tekib juba sportlik huvi ;)

Üldiselt on igal pool sama menüü ehk siis pildid toitudest, mille on printinud ja müünud söögiurgastele kindlasti Kuala Lumpuri üks ja ainuke trükikoda. Hinnad kõiguvad 4-5,50 RYM vahemikus ehk 16-25 EEK. Toit serveeritakse plastikust kaussi või taldrikule ja võib juhtuda, et samal ajal kui sööd, tõmbab kohalik jube musta lapiga su laua sodist puhtaks kuigi minu arust teeb ta selle olukorra seal laual veelgi hullemaks. Igastahes vahepeal kaob söögiisu ära, kui sa näed, mis tingimustes seda sööki sulle tehakse ja kuidas nõusid pestakse, aga nagu öeldakse s_tasurma pole keegi surnud :)

Aga meie hotell nimega Swiss Inn, millel on pooled toad ilma akendeta, asub südalinnas China Town'is ja tegevsut jätkub palju. Isegi on mõnus, et aknaid pole, siis ei tule kära tuppa, sest tänavatel käib ikka tõeline kauplemine ja suurlinna möll. Kaubeldakse kõiksuguste Prada ja Gucci-Mucci koopiatega: kellad, kotid, riided, jalatsid, prillid jne jne samuti ka puuviljad, maiustused, söögid ning leidus ka madudega kauplejaid. Ühesõnaga - igav siin ei hakka.

Liiklus on absurd. Kui ma arvasin, et kõige hullem liiklus, kus ma olen ise motorolleriga liigelnud, on olnud Indias, siis nüüd olen täiesti veendunud, et Malaisias on asi ikka väga segane ja siin ma küll nõus pole ise juhtima. Ütleme nii, et kui mul on fooris roheline tuli, siis millegi pärast ikkagi tuleb autosid igast võimalikust suunast ning nad tuututavad ja peaaegu, et sõidavad üle mu varvaste. Paari päevaga olen saanud selgeks, et kui tahan teed ületada, siis tõstan käe sirgelt autode suunas ette ja ületan tee olgugi, et fooris on punane tuli:)

Ükspäev käisime kalu toitmas. Toiduks pakkusin neile oma jalgu :) Tegemist oli niiöelda kalamassaaziga - kalad söövad jalgade küljest surnud nahka. Igastahes oli see vägev kogemus, mida ma teist korda enam ei taha. Kujutage nüüd ette, et panete jalad vette ja järsku tuleb meeletu kalaparv ja hakkavad su jagu närima nagu piraajad (õnneks neil kaladel hambaid polnud). Uhhhhhh - külmajudinad käivad üle, kui sellele mõtlen. Mul kulus vähemalt 5 minutit, et harjuda sellega ja siis ülejäänud 5 minutit ma lihtsalt hoidsin käsi rusikas ja itsitasin kõdist omaette ning soovisin, et aeg kiiremini läheks. Ja peab tunnistama, et jalad olid pärast sellist protseduuri päris ilusad ja pehmed:)

Käisime ka kinos vaatamas ühte piraajade õudusfilmi. Kui ma oleks kinos enne kalamassaazi käinud, siis ma poleks kohe kindlasti oma jalgadega sinna akvaariumisse läinud :) Kino oli nagu kino ikka, aga istekohad olid tehtud väikestele asiaatidele: toolid madalad ja reavahed kitsad :)

Ilm muutub tundidega: kinno läksime, siis oli palav päike ja tagasi tulles oli meie ees suur "vihmasein".

Päris tihti põgeneme kuuma ja palava ilma käest tuppa konditsioneeri alla ja siis on parimaks meelelahutajaks kaardid, lauamäng "Eestimaa" ja hüpper-supper telekanal National Geographic, kus kolm korda päevas näitab dokumentaale lennukatastroofidest ja nende uurimistest :) Ilusat ja turvalist lendu meile Austraaliasse, Perthi!!!