Ma pole turist, ma elan siin!

Nonii sõbrakesed! Naistele head naistepäeva ja meestele häid naisi :) Mina panin naistepäeva puhul oma mehekesele süldi keema tõestamaks, et "ürgnaiselikkus" pole minus kadunud! Nüüd see süldike vaikselt podiseb ja minul on piisavalt aega kirjutada teile väga lahedast nädalavahetusest.

Vahva nädalavahetus sai alguse hiirejahist. Nimelt oli üks pisike hiirepoiss Stuart (kutsume teda edaspidi siis selle nimega) ennast meie kohvikusse ära eksitanud. Kõigepealt muidugi oli vaja pagaril jutt suureks puhuda ja öelda, et kohvikus on rott. Siis tegin ma pagarile selgeks roti ja hiire erinevused ning ta parandas ennast, et tegemist on siiski hiirega. Niisiis kappas pisike Stuart oma tillukeste käpakestega mööda kohviku kööki ringi - iseenesest kohutav ju, et kohviku köögis jookseb ringi hiir. See pisike hiirepoiss, kes tõesti oli 2 cm pikk pluss saba nagu niidiriba, hirmutas ühe belglasest kohvikutöötaja Justine nii ära, et vaene tüdruk värises ja keeldus kööki minemast. Asiaadist pagaripoiss Zarni, aga näitas kogu aeg näpuga, et vaata hiir (tema jaoks muidugi rott) ja naeris kõht kõveras. Kohviku köök ja selle lähiümbrus oli ärevust täis. Mina natuke mures, et olge kuss - kliendid ei tohi sellest teada saada. Mis seal ikka - tuleb minna hiirejahile. Töödejuhataja nagu ma olen, kamandasin Zarni hiirt kinni püüdma. Poiss vaatas mind sellise näoga, et mida ma talt palun. Siis mõistsin, et värisevast Justinest pole üldse kasu, Zarni keeldus hiirt kinni püüdmast ning ainuke variant oli, et mina olengi see hiirepüüdja. Niisiis võtsin kohvitopsi ja läksingi hiirejahile. Hirmutasin pisikese Stuarti nurka ja lõin kohvitopsi ta peale. Ja jumal, mis häält see pisike hiireke tegi. Stuart piiksus nii heleda häälega, et minul tuli pisar silma. Ausõna, minupärast ta võikski sinna kohvikusse elama jääda ja ma hea meelega annaksin talle paar saiaraasukest närida, aga siis mõtlesin, et kui mina teda ei päästa, siis sureb ta mürgituse tagajärjel. Kiirelt kujunes hiirejahist välja "Päästke Stuart" projekt. Kannatasin selle haleda hiirepiiksumise ära ja surusin kohvitopsi alla paberi, et niimoodi hiir topsi lõksu jääks. Kiiresti sain hiire koos topsiga paberkotti panna ja järgmiseks ütlesin Zarnile: "Oled mees või ei ole, mine keldrisse ja lase Stuart vabadusse". Poiss vaatas mind jälle imeliku näoga, aga eks see mehe jutt natuke hirmutas teda, et mida ma temast arvan, kui ta seda hiirt keldris vabadusse ei laseks. Nõnda päästsimegi pisikese Stuarti meie kohvikust ja nüüd ta seikleb ühe suure keskuse keldris. Muidugi kui "Päästke Stuart" projekt oli lõpuni viidud, siis alles mõistsime, et oleksime võinud ju pilti ka teha ja seda jäädvustada. Mis te arvate, et ma sain järgmisel ööl magada -loomulikult olid mul süümepiinad :)

Pühapäevase päeva küsisin ma ülemuselt juba varakult vabaks, et minna ühele suurele muusikafestivalile. Oi kuidas ma seda festivali ootasin, aga kui aeg oli juba peaaegu käes, siis mõtlesime Ristoga oma plaane muuta ja festivalile mitte minna. Festivalile oli meeletu tung ning minus tekitas natuke hirmu see kohutav mass (üle 40 000 inimese) ja seega otsustasime "läbu" asemel midagi lahedamat teha. Ostsime praamipiletid Rottnest saarele.

Enne kui hakkan kirjutama sellest imelisest päevast, mille me veetsime seal saarel, siis mõned faktid saare kohta, et teil tekiks ettekujutus, kus me olime. Rottnest Island on umbes 20 km Lääne-Austraalia rannikust. Selle saare suurus on 19 ruutkilomeetrit ning populatsioon ligi 300 inimest. Aastas külastab saart umbes pool miljonit turisti ja Rottnest on olnud üheks suureks turismimagnetiks juba 100 aastat.

Saar on saanud oma nime saksa meremeestelt ning nad kutsusid seda "Rattenest", mis tähendab roti pesa. Nimelt arvasid meremehed, et saarel elavad kohalikud kukkurloomad on suured rotid - tegelikult on tegemist pisikeste quokkadega, kes meenutavad kängurusid.

Rottnest Island on Eesti mõistes nagu Kihnu saar. Rottnestil toimub liiklemine ainult kondimootoriga - kas kõndides või rattaga. Siiski leidub saarel ka mõned politseautod ja kaubikud. Ilma rattata pole seal kohe midagi teha!!!

Niisiis alustan oma seiklust algusest, kus jalutasime Perthi sadamasse ja sõit praamiga mööda Swan jõge sai alguse. Võimalus oli minna ka praamile Fremantle sadamast, kus saarele sõit India ookeanis on vaid 30 minutit, aga me tahtsime kogeda ka imelist kruiisi Swan jões ja näha Perthi erinava külje pealt. Proovin teile seda vaadet ka erinevate piltide ja videoga edasi anda ja uskuge mind - ma ainult kordasin ühte lauset nagu papakoi "Issand kui ilus"!

http://www.youtube.com/watch?v=rl1OENIa77s

Inimesed, kes elavad Swan jõe ääres, nende liiklusvahend on kaater. Liiklus Swan jões on suht sarnane nagu liiklus Perthi tänavatel :) Inimesed tulevad/ lähevad tööle, linna oma kaatriga, sest parkimiskohti jagub nii siin kui seal.

Swan jõelt kruiisisime Fremantli sadamasse, kus laiutasid juba suured kruiisilaevad ja tankerid. Ning sealt sai alguse kiire 30 minutiline sõit mööda India ookeanit Rottnest Islandi poole. India ookeanis kohtasime niimõndagi lahedat sõiduvahendit.

Kohale jõudes esimese asjana rentisime kohe snorgeldamise varustuse ja rattad. Ilma nendeta pole seal saarel kohe midagi teha. Päris ringi me saarele peale ei teinud, aga sellest pool tegime küll ära. Rattasõit kulges ülesse, alla, sinkadi ja vonkadi. Vahepeal oli tunne, et hing ripub juba niidiga kaelas, aga kui mäkke tõus lõppes, siis oli jällegi pikk langus :) Ilma hea füüsilise vormita pole sinna saarele ka mõtet minna :) Õnneks meil mõlemal on vägagi hea füüsiline vorm ja ägeda rattasõiduga me hätta ei jäänud. Niisiis mõned imelised pildid meie päevast.

Rannad olid kõik suhteliselt sarnased ja ühtemoodi ILUSAD! Enne kui sisemaale suuna võtsime, otsustasime ka India ookeanis väikse supluse teha ja natuke veeelu uurida. Niisiis snorgeldamisvarustus pähe ja jalga ning minek. Mõnus, nii mõnus ja soe oli ookean ja nii palju kalasid ning kõik oli nii lahe kuni ma sattusin mingite meduusiliste karja keskele, kes mind nii jubedalt kõrvetasid. Ma hakkasin kohe sipsima ja karjuma ja ohh ma ehmatasin päris paljud inimesed kaasaarvatud Risto täiesti ära. No õnneks polnud need mingid koledad suured meduusid ja tundub ka, et polnud need ohtlikud, sest ma elan veel, aga kõrvetasid mind nagu kõrvenegesed ja pärast oli kehal niiöelda nõgeselööve. Sellega lõppes minu veealuse maailma avastamine ja snorgeldamise isu on mõneks ajaks kadunud. Igastahes, ilma kalipsota ma enam vette ei roni!!!!

Järgmiseks võtsime rattaretke ette saare sisemaale, kus nägime lihtsalt imelist loodust, kuivanud järvesid ja loomulikult saare peategelasi quokkasid. Nad on saarel väga julged ja ei karda inimesi. Leidsin ühe quokkade perekonna ning läksin lähemale neid uurima. Üks tegelinski hakkas kohe minu juurde hüppama. Mina natuke kartsin teda, et äkki näksab või küünistab oma küünistega ja jumal teab mis marutõbi võib tal olla. Nii ma oma hirmuga siis omakorda temast eemale hüppasin. Väike tegelane aga aina hüppab ja hüppab minu poole kuniks ma nii hirmul olin, et ruttu ratta selga ja eest ära sõitsin. Quokka aga endiselt hüppab minule järgi :) Neid pisikesi tegelasi nägime veel päris mitu korda - neid on saarel tõesti väga palju. Aeg möödus saarel kiiresti. Natuke kahetsesime, et ei plaaninud saarele jääda paariks päevaks. Päike muidugi kõrvetas meid jubedalt - rattasõidust on käevarred, nägu ja jalad mega punased. Näkku on meil nüüd prillidest päevitunud "Zorro mask" ja minu nina on punasem kui kurikuulsal põhjapõdral Rudolfil. Aga Austraalia Kihnu saarel on meil nüüd käidud!!!!

Kuna 7. märts on Lääne-Austraalias tööliste püha, siis oli ka meil vaba päev. Et mida siis selle ilusa päevaga ette võtta. otsustasime lõpuks ka Kings Pargi ära vaadata. Oleme juba siin Perthis olnud 6 kuud, aga Kuningate parki polegi jõudnud - tänaseks on viga parandatud. Kings park on umbes 4oo hektari suurune imeline park Perthi keskuses. Pargis on 17 hektari suurune botaanikaaed, kus on Lääne-Austraalia kuulsamad taimed.

Pargis on ka jalutussillad, mis asetsevad puude kõrgustes ning sealt saab fantastilise vaate Perthi linna suunas. Kujutan ette, et eesti botaanikahuvilisel oleks seal päevade kaupa meeletult uurimist ja avastamist. Meie tegime lihtsalt ühe mõnusa jalutuskäigu mööda radasid. Kõndisime klaassillal, mis asetseb puudekõrgustes ja astusime 101 trepiastet ülesse DNA torni, mis on 15 meetrit kõrge.

Kings Pargi botaanikaaias pakkus mulle kõige rohkem huvi üks puu. Puu mille nimi on Gija Jumulu Boab Tree ja mis on transporditud Warmunist Kimberley aladelt ning istutatud Kings Parki 20. juulil 2008. Puu retk oli kokku 3200 km. Puu ise oli transportimise hetkel umbes 750 aasta vanune, kaalus 36 tonni ja kõrgus 14 meetrit, läbimõõt 2,5 meetrit. Väike piltlik ülevaade puu transportimisest:

Puu sünnipaik

Teekond Perthi

Puu jõudsi Perthi

Puu uus asukoht Kings Pargis

Töölistepüha lõpetasime mõnusa poodlemisega ja tundub, et ma olen oma shopaholipisikuga ka Ristot nakatanud :) Järjekordne tore kuum päev õhtus ja on mida meenutada.

Ja uskumatu või mitte, on mul ka järgmine päev vaba - mul selline tunne nagu oleks puhkusel. Õiged naised peavadki naistepäeval vabad olema, et saaks pesu pesta, koristada, keeta sülti ja oodata meest koju :)

Ma alustasin selle sissekande kirjutamist kell 9 hommikul ja konkreetselt selle SÕNA juures on kell juba 12.30 päeval. Sült sai ka nüüd valmis! Hea, et mul vaba päev on - ilma vaba päevata oleks blogis jälle üks mõttetu väike jutt, aga nüüd jätkus lugemist nii kohvi kui koogi kõrvale.

Teie Jants!!!