Ohh kui palav, issand kui raske ja oleks vaid õhku!

Vabandage minu laiskust, et pole blogi kirjutanud. Tegelikult pole asi laiskuses vaid töönarkomaanias. Olen olnud Croissant Express lainel alates jumal seda teab, mis päevast ja teinud tööd sõna otseses mõttes iga päev. Aga ega siin hetkel midagi muud targemat teha ole kui töötada. Nimelt on Perthi tabanud meeletu kuumalaine ja sellise kuumusega lihtsalt pole võimalik midagi ette võtta. Võimaluse korral oleme vaid kusagil, kus on konditsioneer ja kus päike ei paista. Selle päiksega on siin ikka kurjad lood - see lausa kõrvetab. Inimesed muud ei räägi, kui et ohh kui palav või issand kui raske on olla või et oleks vaid õhku. Ja nii see ongi - ohh kui palav, raske on olla ja oleks vaid õhku. Öösel magada ei saa ja päeval on kogu keha nagu kleepekas. Mind on isegi tabanud päikse allergia - pool nägu on punane ja pisikesi vesivillikesi täis. Viimati oli mul selline tobe allergia, kui olin pisike tatikas ja esimese aprillikuu päiksest läksin kärna. Selline tunne, et paneks moslemi riided selga, et päike liiga ei teeks, aga näe kurjam võtab ka läbi riiete. Ükspäev istusin lõunapausi ajal kesklinnas ühel pargipingil, kus nägu jäi varju ja jalad sirutasin päikse kätte. Ja kujutate ette - päike küttis 10 minutiga jalad tulikuumaks ja tekitas mu jalgadele kohutava lööve. Õnneks lööve kadus paari tunniga ära, aga sellel hetkel oli küll natuke hirm, et kas kordub see, mis oli eelmisel aastal umbes samal ajal, kui põdesin mango allergiat. Ausõna - sellist asja ei soovitaks isegi vaenlasele. Et siis meenutusi eelmisest aastast :)

Meenutusi mango allergiast: minu kael,

minu käsi,

ja minu jalad.

Niisiis nagu mainisin, siis midagi ma jälle teinud pole :) Seega tundub, et see sissekanne jääb suhteliselt lühikeseks:) Isegi mingeid uusi pilte pole, kuna mida ma ikka oma koledat kärnas molli pildistan - ema hakkab jälle äkki nutma, et mis lapsega seal toimub :) Niisis peidate teie ennast kodus külma eest ja peidame meie ennast kuuma eest :) Uskumatu - ei ole see inimolend ikka millegagi rahul :)

No natuke aktsiooni on ka toimunud. Eelmises sissekandes kirjutasin, et meeletu tulekahju oli Perthi kirdeosas - see oli ikka kaos. Vaevu sai sellele tulekahjule panna piir kui juba oli järgmine suur tulekahju lahti Perthi põhjaosas. Pisemaid tulekahjusid on siin muidugi oma 6 või 7 lausa. Aga pole ka midagi imestada - siin on meeletult kuiv ja kuum.
Siis ühel päeval oli aktsioon kesklinnas. Mina olin tööl ja valmistusin koju minemiseks. Enne veel vaja käia ühes poes, et osta kohvikusse uus pesumopp, et parem oleks põrandat pesta. Niisiis läksin ma ühte kohviku lähedal asuvasse majapidamispoodi ja vaevu jõudsin ma moppi haarata, kui kõlarites pasundab keegi väga halvas inglise keeles midagi ja järgmiseks hetkeks jooksevad poe töötajad mind poest välja ajama lausega, et evakueerimine pommi kahtluse tõttu. Mina nagu ohmakas, et mis mõttes pomm ja läksin kiiresti trepist ülesse, et ka kohvik, kus ma töötan vaja äkki inimestest tühjaks evakueerida. Õnneks inimesi kohvikus polnud ja õnneks meile mingit käsku ei antud, et vaja kohvik kinni panna ja "põgeneda". Aga siiski oli pommikahtlus. Nimelt oli see Perthi ühe kesklinna peatänaval. Terve Murry tänav oli inimestest tühjaks tehtud ja seal ümbruses olevad poed kinni pandud ja kogu kaader saadeti kõrvaltänavasse. Kuna minul oli nagunii tööpäev juba läbi, siis kondasin ringi ja uudistasin, et mis toimub. Igal pool olid politseid, tuletõrjujad, helikopterid tiirutasid ringi ja rahvas oli natuke segaduses. Igasuguse telekanali kaameramehed olid ka kohal ja mul tekkis mõte, et trügiks kaameramehe lähedusse ning lehvitaks kogu maailmale :) Aga kuna kõik asiaadid mõtlesid sama teha, siis ma sain aru, et ega see ilus ole ja seadsin sammud turvalisuse mõttes kodupoole. Õnneks pommi ei olnud ja keegi tegi lihtslat väga lolli nalja jättes koti kirjaga keset ühte Perthi peatänavat. Niipalju siis põnevusest :)

Muideks, Austraalia uudised näitasid ja lehed kirjutasid sellest kohutavast lastekodu õnnetusest, mis Eestis juhtus. Kole, külmajudinad käisid üle :(

Tööga on siis niimoodi, et teen lõpparve praeguse kohvikuga märtsi lõpus, kuna viisatingimused ei luba kauem kui 6 kuud ühes ja samas kohas töötada. Eks siis nüüd lähinädalatel selgub, kas jään tööle samasse kohvikuketti aga teise tööandja palgale või siis otsin sootuks midagi muud.

Hetkel siis jätkan oma ilusa näolapi ravimisega, et see hiljemalt 6. märtsiks kaunis oleks, kuna läheme ühele vägevale muusikafestivalile. Ja kui näo korda ei saa, siis panen koti pähe - VOHHH. Lahendamatuid olukordi pole olemas.

Tsaupläu!

Head kassjänese aastat!

NO head kassi/jänese aastat :) Ma vahepeal jõudsin selle üldse ära unustada, aga linnas toimus sellel päeval selline möll, mis põhjustas mulle paaripäevase peavalu. Oh ei - mitte et ma pidutsesin, vaid need hiinlased ja kogu muu asiaadi-kogukond trummeldasid ükspäev niimoodi, et see oli OI OI kui valus mu ajule, kõrvadele ja kõrile.

Iseenesest oli show vahva - igasugused draakonid ja tantsud, aga jah - olles terve päev selles trummimöllus, siis see tekitas piina. Tundub, et kõrvakuulmine pole tänaseks taastunud, kuna ma kuulen valesid asju ja suurest kisamisest klientidega (muud moodi polnud võimalik suhelda) on mu hääles kuulda aegajalt kähedat tooni. No igastahes kestis see pull minu jaoks lõpmatult kaua. Lõunapausi ajal sain ma ka pisikese video teha sellest ja mõned pildid.

Video leiad http://www.youtube.com/watch?v=33sQuF27gH4

Ega mul midagi suurt ja asjalikku polegi kirjutada. Hetkel olen 7 päeva nädalas töölainel ja teenin roppu moodi raha :) Varsti olen nii rikas, et ise ka imestan. Aga ma veelkord mainin, et see trummeldamine põhjustas minu ajus totaalse kaose, et ärge siis kõike ka uskuge, mida ma kirjutan. Uskuge seda, mida tahate uskuda. Mina näiteks usun iga päev, et olen maailma kõige õnnelikum ja ilusam ;)

Lõpetan lollitamise ja jätkan tõsistel teemadel.

Eelmises sissekandes kirjutasin ühest arvatavast tormist Perthis, et kas lähen tööle bussiga või lennates. Õnneks sain tööle bussiga ning polnud meil siin isegi mingit tuult - lubatud tsüklon läks Perthist mööda ja polnud häda kedagi. Naljakas on see, et sellel päeval sadas kolm korda tugevalt vihma, aga mina ei teadnud asjast midagi. Minu jaoks paistis päike kogu aeg ja seda sõna otseses mõttes. Nimelt sadas tugevalt vihma hommikul, kui mina veel magasin ja kui ma tööle läksin oli taevas helesinine ning loodus kuiv. Teisel korral sadas vihma umbes kell 12 kui mina juba tööl olin, aga kui ma kell 2 läksin lõunapausile, siis oli taevas jälle helesinine ning taaskord kuiv. Kolmas kord sadas tugevalt vihma vahetult peale minu pausi ning koju minnes oli jällegi taevas helesinine ning loodus nii kuiv, et enam kuivem ei saaks olla. Nii et kui keegi poleks mulle öelnud, et vihma on sadanud, siis poleks ma midagi teadnud :)

See mis aga Queenslandis toimub, on ikka kohutav. Alustame siis sellest, et nad elasid üle kohutava uputuse, siis eelmisel nädalal tabas neid ka meeletu tsüklon Yasi. Seekord toimus looduskatastroof minu Austraalia versus Euroopa kaardi järgi Baltimaades. Tsükloni silm ehk siis kõige suuremat kahju põhjustas torm linnas nimega Tully, mis on siis kaardi järgi umbes Eesti Läti piiril. See, mida uudised edasi andsid, oli lausa kohutav - inimestest täiesti kahju. Rohkem kui 10000 inimest evakueeriti kodudest ja keegi ei teadnud, kas koju naastes neil üldse majagi olemas on. Haiglatest viidi haiged helikopteritega Brisbane ja armee oli valmis päästetöödeks. Leidsin mõned olukorda kirjeldavad pildid.

Inimesed nagu kilud karbis evakueerimismajades, kus ootavad Yasi saabumist.

Praeguse seisuga võib küll öelda, et see Austraalia on üks õnnetu manner. Kui ühel pool uputab ja majad hävivad tormituultes, siis teisel pool on jällegi meeletud tulekahjud. Laupäeval (05.02) sai Perthis alguse üks suuremaid metsatulekahjusid 50-ne aasta jooksul ning tugeva tuule tõttu on see kandunud tänaseks väga laiali - umbes 500 hektarit on põlenud. Tänase päeva seisuga (08.02) on näiteks tulekahjus 100%-liselt hävinud 72 maja. Inimesed on ohupiirkonnast jällegi ära evakueeritud ja uudistest näitab, kuidas inimesed istuvad kusagil võimlas või mõnes muus kogunemiskohas teadmatuses, kas nende maja on alles või söestunud. Aegajalt tuleb jälle keegi halva uudisega ja teatab, mis maja, millisel tänaval on täielikult hävinud või kannatanud.

See lihtsalt on nii kurb - ühest katastroofist ei suudeta veel ülegi saada, kui järgmine jama juba on saanud alguse. Tekib küsimus, et mis järgmiseks?!

Õnneks meie pole ohutsoonis ning loodan, et minu lähedusse ei satu ükski katastroof.

Aborigeenid nalja ei mõista!

Iga kord kui ma blogisse sissekannet hakkan kirjutama, siis leban voodis, arvuti on süles ja vahin lakke, et kuidas alustada. Oleks nagu nii palju kirjutada, aga millegipärast ei saa vedama. Väga raske on kirjutada ja mõelda, kui meeletu palavuse tõttu puudub õhk, mida hingata - teil seda probleemi ju ei ole :) Ei tahaks alustada teksti lausega "ega midagi erilist pole toimunud", sest tegelikult on palju toimunud: tööd on kõvasti tehtud, meelelahutust on saadud ja ka märulist pole ilma jäänud.

Tööga otsustasin, et kannatan ära. Eelmises sissekandes kirjutasin, et hakkab juba ära tüütama see kohvikutöö. Tööga rahulolematus on tingitud minu ülemusest, kelle tujude järgi peame käituma. Uskumatu, et üks inimene suudab olla nii äärmusest äärmusesse: üks päev on nii tige ja mossis ja teine päev ei suuda ta oma mulisemisega piiri pidada. Igal hommikul tööle minnes käib "arva ära" mäng, kas on hea tuju või halb tuju. Nojah, tegemist ju ikkagi "kuumaverelisega" - Brasiiliast ju teine. Sellisest juhtimisest võiksin ma kirjutada ühe õpperaamatu "Kuidas hakkama saada mossis juhiga" :)

Aga tänaseks võtsin vastu otsuse, et olen seal tööl niikaua kuni võimalik või siis kuni mind sealt minema aetakse. Viimane variant on tõenäoliselt välistatud! Vahepeal on minu töögraafik nii tihedaks läinud, et ise ka imestan ja mõtlen, et kas suudan ja jõuan. Nimelt lasti lahti üks ebameeldiv töötaja ja uut inimest tema asemele ei võetud vaid jaotati töötunnid teiste töötajate vahel ära. Lisaks on kaks inimest puhkusel, kelle töötunnid mina endale sain. Nimelt töötan siin jälle igapäev ja nädalas üle 50-ne töötunni. Hetkel on rekord 54 tundi nädalas, aga see peaks järgmisel nädalal muutuma 57. töötunniks. Niisiis olen orav Croissant Express rattas. Töötasin 11 päeva järjest ja tundsin suurt kergendust, et 26 jaanuar oli Austraalia päev, ehk siis suur püha ning sain vaba päeva. Aga nüüd siis pean toimetama 21 päeva järjest enne kui jälle saan ühe päeva vabaks. Pole midagi - oma vanematelt olen saanud selle töökuse ja kõik head iseloomujooned tuleb julgelt ära kasutada. Ning minu jaoks pole mingi probleem ennast meelelahutada tööpäevade lõpu ja alguse vahel :)

Niisiis sai meil Risto vahepeal aasta vanemaks - ta ise seda eriti ei tunnista, aga mina juba sünnipäevasid vahele ei jäta.

Meisterdasin oma pisikeste kuldsete kätega sushi ja tegime väikse istumise, kus me kõik väga isuga sõime ja mekkisime veini. Eks järgmisel aastal Risto teeb juba Eestis korraliku kräu sõprade seltsis.

26. jaanuaril tähistasid kõik aussid Austraalia päeva. Sellel päeval 1788. aastal saabus siia Briti laevastik, kes hakkasid seda mannert asustama. Aborigeenid ei ole Austraalia päeva tähistamisega nõus, kuna see päev tähendab nende jaoks eurooplaste invasiooni. Aga kuna "on põhjust juua", siis on aborigeenid jälle nagu viis kopikat igal pool kohal :)

Meie alustasime oma vaba päeva lõbustuspargi külastamisega. Ega Risto poleks vist sinna niisama läinud, aga vältimaks minu edaspidist vingumist ja virinat, siis oli tal lihtsam minu plaan teostada. Tegelikult oli meil seal väga lõbus ja see oli ka mingil määral tema sünnipäeva tähistamine. Igasuguste keerlevate, pöörlevate masinate peale olin ma täiega sillas ja need ma ka ära proovisin. Kõige rohkem fännasin ma vabalangemist - sellest on ka vahva video

http://www.youtube.com/watch?v=3a0IgiJe8wc

Valmis õhku lendama ja sealt vabalangusega alla tulema.

Kusagil seal ma pöörlesin ja keerlesin.

Rohkem pelgasin ma igasuguseid keerulisi veetorusid, kus lasti alla mingite madratsite või kummirõngaste peal - ma selline "pea ees vette hüppaja" pole. Lõbustuspargis toitsime ka kängupoisse/tüdrukuid ning sain häid kaadreid ka koaaladest.

Üks uinuv vombat

Kängukari

Endiselt pole mul olnud võimalust teda kaisutada, aga ma tegelen sellega ja ilma koaala kaisutuseta ma koju ei tule. Aga huvitav loom on see koaala. Ta magab okste hargnemise kohal kuni 20 tundi ööpäevas, sööb eukalüpti võrseid ja -lehti. Kuna eukalüptilehed pole eriti toitvad, siis sellepärast koaalad palju magavadki, sest neil puudub energia. Eluks vajalikku niiskuse saab ta ka eukalüptilehtedest. “Koala” tähendab austraalia põliselanike keeles “ei joo”. No vaadake ja imestage ise, kui armsad ühed olevused saavad olla.

Käisime ära ka kõverpeeglite toas, kus võis tõesti naerukrampidesse ennast naerutada. Küll me olime seal lilliputid, pikakoivalised, pika või laia kehaga või pea asemel hoopis jalad. Tegemata ei jäänud ka romantiline vesiratta sõit ja pisikese kummimootorpaadiga üksteise rallimine :)

Austraalia päeva puhul korraldas Perthi linn rahvale võimsa 30 minutilise ilutulestiku. Järjekorde asi, mille peale Janne "silda viskas". Kui väga ma ootasin mingit ilutulestikku aastavahetusel ja olin mossis, et seda ei saanud. Siis nüüd sain ma oma ilutulestiku kätte. Läksime Perthi südalinna Swan jõe äärde istuma, kuhu kogunesid vist kõik Perthlased ja nautisid vaadet. Muusika saatel lasti taevasse vist kümneid tuhandeid "dollareid" ja lõppes see vägevalt - terve taevas oli valge. Vaadake video kindlasti lõpuni!!!

http://www.youtube.com/watch?v=wWa77FkYJNU

Ilutulestiku ajal oli vahepeal kusagilt eestlasi juurde tulnud ja nii me siis suurema grupiga ürituse lõppedes linna peale kondama läksime. Ühel tänaval mängis vahva trummibänd ja see lausa kutsus inimesi tantsima. Ka mina sattusin hoogu ja tegin paar tantsusammu :)

Paraku oli seal ka üks aborigeeninaine, kellele ma mitte kuidagi ei meeldinud. Üritas mind sealt paar korda minema ajada vehkides oma kätega. Aga ega mina ei mõistnud asja tõsidust ja tantsisin edasi ja naersin laginal. Kuni lõpuks tuli ja kukkus mind tõukama ja vehkis oma rusikaga. Õnneks oli ta piisavalt purjus ja mina piisavalt kaine ning sain oma ilusa näolapi tema rusika eest ära tõmmatud. Järgmiseks oli kohal Risto, kes lükkas naise eemale ja toimetas mind sealt kiiresti minema. Ega need aborigeenid nalja ei mõista ja sekunditega jõuavad nende sõbrad/sugulased sündmuspaigale. Aga nalja pakkus see situatsioon paljudele ning ma olen üli õnnelik, et Kätlyn selle olukorra ka kaadrisse sai :)

Täna siis leidsin natuke (terve õhtu) aega, et kirjutada blogisse sissekannet. Jaanuari lõpus sõidavad Austraaliat avastama Keiti ja Andi ning plaanime teha ühe ärasaatmispeo.

Pühapäeval on oodata siia aga üht väga suurt ja rajudat troopilist tsüklonit. Niisiis pole veel hetkel teada, kas lähen tööle bussiga või lennates. Praegu on naljakas, aga elame näeme, mis tegelikult toimuma hakkab. Muidu on ilmad olnud natuke veidrad: ükspäev sajab ja on jahe ning järgmine päev on nii meeletu palavus, et isegi jalatsite jalga panemine võtab terve keha läbi märjaks. Ja kui tänane temperatuur oli umbes 30 kraadi, siis homseks lubatakse 38 kraadi. Ohhh - selle ohkega ma siin ka lõpetan - vaja võtta üks järjekordne külm värskendav dušš.

Väljaspool ohtu!

Esimese asjana tahan öelda, et ega see Austraalia nüüd küll ei uputa nagu ajalehed pasundavad. Meeletud uputused on hetkel Queensalndis, mis pole Austraalia kui tervik. Lisan ühe illustreeriva pildi Austraalia kaardist, mida on võrreldud Euroopaga, et mõistaksite, kus põleb ja kus uputab.

Euroopa versus Austraalia kaardi järgi uputab hetkel Ukraina ja Valgevene ning metsatulekahjud olid mõned päevad tagasi niiöelda Hispaanias. Niisiis kallid sõbrad - lepime kokku, et kui Ukrainas midagi toimub, siis see ei tähenda, et tegelikult toimub see kogu Euroopas. Miks ma seda kõike kirjutan? Ma ei taha, et minu pärast ilmaasjata muretsetakse - mina lesin endiselt kuuma päikese all ja naudin kuni 40-kraadiseid suvepäevi ja kaardi järgi peaksin olema Portugali ja Hispaania piiril :)

Ülevaade, kuidas veetase tõusis päevade lõikes

Kusjuures peab tunnistama, et Queenslandis on asi ikka väga katastroofiline ja nutune. Kohutav on vaadat uudiseid ja lugeda ajalehti. Vesi ulatub katuste äärteni, elekter on välja lülitatud ja joogivesi on saastunud. Inimesi evakueeritakse ning üle kogu Austraalia on alustatud suurte annetustega - kindlustused ei kata looduskatastroofidest tekitatud kahjusid. Inimesed lihtsalt nutavad ja on teadmatuses, et mis seisus on nede kodud ja nad ei suuda ettegi veel kujutada, millised on nede kahjud :( Kohvik, kus ma töötab, osaleb ka annetuses - iga ostetud toote eest annetatakse 10 % summast Queenslandile, kes omakorda aitab hädasolijaid.

Hea on aga see, et mina olen väljaspool ohtu!!!

Ükspäev käisime lahedal Summadayze 2011 muusikafestivalil, kus möllasin endasse meeletult energiat :) Sain vana paha energia minema tantsitud ja karatud ning sellega tegin vaba ruumi uuele puhtale energiale, mille saan kuumast päiksest ;) Vot selline lahe teooria on minul:)

Üritusega jäin ma väga rahule, aga oli paar asja, mis mind häirisid. Näiteks sain ma kolme tühja plekkpurgiga vastu pead - on jah naljakas! Inimesed lihtsalt loopisid igasugust kraami rahvamassi. Iseenesest oli mõnus kui keegi vett õhku viskas ja see natuke jahutust tõi, aga veits ebameeldivam oli ikka, kui õhku lendas mingi viskikoks või muu kleepuv ollus. Lisaks plekkpurkidele ja kleepuvale joogile oli keegi oma suitsukoni mulle kaabu serva visanud ja see tekitas minu valgesse kaabusse suitsuaugu - hea, et ma põlema ei läinud :) Kaabu sai uue omaniku - ka mina sattusin viskamishoogu ja nii ma selle kaabu rahvamassi lennutasingi. No selline peokultuur pani mind ikka imestama - Eestis ma sellist ajsa pole kohanud.

Mälestuseks LoveParade hukkunutele ...

Sain ühe politseinikuga ka pilti teha. Läksin politsei juurde seisma ja ütlesin Ristole, et tee pilti. Sellel hetkel, kui Risto hakkas pildistama, haaras politseinik minust kinni ja viskas näole naeratuse. Ja pange tähele, kus ta oma teist kätt hoiab - elektripüstolil, et ma seda pihta panna ei saaks :) No igastahes on politseinikud siin lahedad ja sõbralikud.

Rohkem ma ei kirjuta - ei tule midagi pähe - kuumus on viimasegi mõtte viinud :)

Head uut aastat!

Head uut aastat! See aasta tuleb kõigil mu kallitel sõpradel ja pereliikmetel hea aasta, sest juba sellel aastal tulen ma koju :) Ma tean väga hästi, kes mind koju ootab ja mind igatseb ;) Mina igatsen teid ka!!!!

Kuigi peaks mainima, et praegu siin Perthis on täitsa mõnus olla - tundub, et see on vist hetkel ainuke koht Austraalias, kus ei saja (igapäev) :) Sooja on meil siin küllaga ja ilmad supper mõnusad. Mitte ükski päev ei möödu minu jaoks ilma basseinita ja kuuma päikese käes lösutamiseta. Täna, 05.01, sadas küll kuhjaga vihma, aga see on hetkel siin ikka väga vajalik. Esiteks on metsad jube tuleohtlikud ning teiseks väga oluliseks teguriks on see, et vihm jahutab meie basseini :) Basseinivesi hakkasgi juba natuke soojaks minema ;)

No igastahes kui siin Austraalias sajab, siis sajab ikka tõsiselt. Olete kindlasti lugenud lehtedest ja kuulnud uudistest, et Queensland uputab. Eelmisel aastal kusjuures elasime sealkandis, mis praegu on niiöelda juba vee all - hästi ajastasime! Muidugi tagajärjed on ikka tõsised kogu Austraaliale - juba on kallinenud köögiviljad ja puuviljad 50%, sest Queensland on üks suurimaid põllumajanduspiirkondi. Suhteliselt nutune on tegelikult neid uudiseid vaadata, aga midagi pole parata - loodusjõudude vastu ei saa. Nagu ma ennist mainisin, et siinkandis on metsad väga tuleohtlikud ja päris tihti on taevas näha jälle suitsupilve ja õhtuti on tunda kärsakat. Nii et üks pool uputab ja teine pool põleb - see ongi Austraalia. Euroopa - on lume all! Nii mõnigi minu poolt saadetud jõulukaart pole vist lennuliikluse tõttu kohale veel jõudnud :) Nii et hetkel on tõesti tunne, et Perth on parim paik elamiseks!!!!

Tööd on mul hetkel vähe olnud, kuna ega siin pühade ajal lillegi ju ei liigutata. Ja kuna pühad langesid nädalavahetustesse, siis Austraalias on selline kord, et kõik nädalavahetustele langevad pühad lükatakse ka omakorda töönädalasse. Näiteks 25 ja 26 detsember oli laupäev ja pühapäev, siis lisaks nendele pühadele oli püha ka esmaspäev ja teisipäev ning kuna 1. jaanuar oli laupäev, siis lisaks sellele laupäevasele pühale oli Austraalias ka püha 3. jaanuar.
Ja kui te arvate, et siin mingit suuremat sorti töörügamist toimub pühade vahelistel tööpäevadel, siis eksite väga :) Igastahes jõudsin ma nende pühadega nii laisaks muutuda ja vabade päevadega ära harjuda, et tänane 7-tunnine tööpäev venis meeletult ja ma olin nii uimane :) Tegelikult hakkab mu töö mind vaikselt ära ka tüütama - hetkel olengi niiöelda kahevahel, kas hakata uut tööd otsima või jätkan ja kannatan ära. Elame, näeme!

Aga pajatan väheke ka aastavahetusest. Natuke olen aastavahetusest pettunud. Kui eelmisel aastal olime linnas nimega Bundaberg, mis on väike maakohake, siis leppisin sellega, et ega seal suurt ilutulestikku ei toimu - ega seal ei toimunudki midagi ja läksin südaööl magama :) Sellel aastal olin meeletult ootusärevuses, et milline ilutulestik on Perthis. Mitte midagi polnud - vohh! Kodus mukkisin ennast ikka ülesse ja plaan linna minna ja pidutseda hommikutundideni. Linnas oli meeletult rahvast, väga palju patrulle ja tõenäoliselt olid kohal ka kõik Perthis ja selle ümbruses elavad purjus aborigeenid. Ütleme nii, et meeletu mass!

Enne südaööd kogunes väga palju inimesi ühele väljakule, kus oli suur ekraan ja kus esinesid erinevad artistid. 10 sekundit enne südaööd kõik lugesid koos sekundeid ja mina pea kuklas, suu lahti, vahin ja ootan, et no kus ilutulestik on. Pole, no pole seda tulevärki - hõbepaberid olid ainult.

Natuke kahtlesin, et kas ikka kell on 12 või ei, aga nähes inimesi ümberringi üksteist kallistamas ja karjumas "Happy new year", siis mõistsin, et pole ka sellel aastal mul ilutulestikuga vedanud :)

Kus ilutulestik on???

Tõenäoliselt läks kogu pauk Sydneysse. Aga siiski oli vahva konnata öösel Perthis ringi ja külastada erinevaid pubisid, suhelda lõbusate perthlastega ja kohtuda nii mõnegi eestlasega :)

Vallatu Janne!

Ja loomulikult 1. jaanuar vedelesime terve päev basseini ääres :) Olen seal ikka nii tihe külastaja, et inimesed juba tervitavad mind ning olen saanud päris mitmeid uusi tutvusi. Paljud naeravad ja ütlevad, et teen ikka korralikku tööd oma jumega :) Aga mida ma siis muud teen umbes 40-kraadises palavuses. Jooksma minna oleks enesetapp, tenniseväljakut ei julge ma endiselt kasutada ning jõusaalis käia ei saa, kuna mingi idioot sõitis autoga aastavahetuse ööl sinna läbi seina. No isegi uue aasta lubadust ei saa täita ;)

Niisiis kohustuslikud pühad seljataga ja vaja ennast jälle töövormi ajada :) Üks väike meelelahutusplaan on ka ees - läheme ja naudime ühte muusikafestivali, mille kestvus on umbes 12 tundi - ehk õnnestub sealt korralik energipomm saada.
Sellest aga järgmises sissekandes!!!!

Olge mõnusad!

Meie kuumad jõulud

Sellel aastal möödusid meie jõulud 40 kraadilises kuumuses ja peaks mainima, et tegemist oli isegi ühe lahedaima jõuluajaga.

Valmis ka minu elu esimene sült!

Kalkun tuli parimatest parim!

Rääkimata muudest hõrgutistest, mille me jõululauale panime.

Jõuluvana küll isiklikult kohal ei käinud, aga ta saatis ühe vahva päkapiku kaudu mulle mega laheda kingituse, mida ma nii väga soovisin. Mul on nüüd minu oma pisike armas puuteekraaniga iPod.
Jõuluõhtul kandsime ka kostüüme ja peaks mainima, et ma olin kõige aktiivsem selles osalema.

Oma geniaalsed päkapikumütsid võtan ma küll Eestisse kaasa:) Jõuluõhtu möödus suure söömise, natukene ka napsitamise ja eelkõige lõbususe tähe all. Ning ka jõuluõhtune suplus sai tehud.

Kõigil oli lõbus ja arvan, et pildid on parim tõestusmaterjal:)

Ka järgmisel päeval oli lõbu laialt - terve päev lösutasime basseini ääres ja nautisime kuuma päikselist jõuluaega.

Ning ka kolmas jõulupäev möödus lõbusalt. Kondasime terve päev linnas ringi. Aussidel on igal aastal 26 detsember suur allahindlus poodides ning otsustasime, et võtame ka osa poodlemisest. Linn oli paksult rahvast täis ja kõik ostlesid. Uskuge või mitte, aga see on 10 korda hullem kui Eestis "Hullud päevad". Ega me sealt linnast tühjade kätega ära ei tulnud. Mina igatahes lahkusin oma lemmik kingapoest "Nine West" kolme paari uhkete kingadega. Isegi müüjad olid minu üle uhked - võibolla olid nad rohkem rahul sellega, et said raha endale ja mina naiivitar naersin nendega kaasa, kui nad mind niiöelda kiitsid ostude puhul.

Ostud tehtud, siis maandusime ikka ja endiselt meile armsaks saanud basseini.

Ega midagi, nüüd tuleb veel aastavahetus ja siis juba ootame jaanipäeva.

Päiksekell Perthis