Iga kord kui ma blogisse sissekannet hakkan kirjutama, siis leban voodis, arvuti on süles ja vahin lakke, et kuidas alustada. Oleks nagu nii palju kirjutada, aga millegipärast ei saa vedama. Väga raske on kirjutada ja mõelda, kui meeletu palavuse tõttu puudub õhk, mida hingata - teil seda probleemi ju ei ole :) Ei tahaks alustada teksti lausega "ega midagi erilist pole toimunud", sest tegelikult on palju toimunud: tööd on kõvasti tehtud, meelelahutust on saadud ja ka märulist pole ilma jäänud.
Tööga otsustasin, et kannatan ära. Eelmises sissekandes kirjutasin, et hakkab juba ära tüütama see kohvikutöö. Tööga rahulolematus on tingitud minu ülemusest, kelle tujude järgi peame käituma. Uskumatu, et üks inimene suudab olla nii äärmusest äärmusesse: üks päev on nii tige ja mossis ja teine päev ei suuda ta oma mulisemisega piiri pidada. Igal hommikul tööle minnes käib "arva ära" mäng, kas on hea tuju või halb tuju. Nojah, tegemist ju ikkagi "kuumaverelisega" - Brasiiliast ju teine. Sellisest juhtimisest võiksin ma kirjutada ühe õpperaamatu "Kuidas hakkama saada mossis juhiga" :)
Aga tänaseks võtsin vastu otsuse, et olen seal tööl niikaua kuni võimalik või siis kuni mind sealt minema aetakse. Viimane variant on tõenäoliselt välistatud! Vahepeal on minu töögraafik nii tihedaks läinud, et ise ka imestan ja mõtlen, et kas suudan ja jõuan. Nimelt lasti lahti üks ebameeldiv töötaja ja uut inimest tema asemele ei võetud vaid jaotati töötunnid teiste töötajate vahel ära. Lisaks on kaks inimest puhkusel, kelle töötunnid mina endale sain. Nimelt töötan siin jälle igapäev ja nädalas üle 50-ne töötunni. Hetkel on rekord 54 tundi nädalas, aga see peaks järgmisel nädalal muutuma 57. töötunniks. Niisiis olen orav Croissant Express rattas. Töötasin 11 päeva järjest ja tundsin suurt kergendust, et 26 jaanuar oli Austraalia päev, ehk siis suur püha ning sain vaba päeva. Aga nüüd siis pean toimetama 21 päeva järjest enne kui jälle saan ühe päeva vabaks. Pole midagi - oma vanematelt olen saanud selle töökuse ja kõik head iseloomujooned tuleb julgelt ära kasutada. Ning minu jaoks pole mingi probleem ennast meelelahutada tööpäevade lõpu ja alguse vahel :)
Niisiis sai meil Risto vahepeal aasta vanemaks - ta ise seda eriti ei tunnista, aga mina juba sünnipäevasid vahele ei jäta.
Meisterdasin oma pisikeste kuldsete kätega sushi ja tegime väikse istumise, kus me kõik väga isuga sõime ja mekkisime veini. Eks järgmisel aastal Risto teeb juba Eestis korraliku kräu sõprade seltsis.
26. jaanuaril tähistasid kõik aussid Austraalia päeva. Sellel päeval 1788. aastal saabus siia Briti laevastik, kes hakkasid seda mannert asustama. Aborigeenid ei ole Austraalia päeva tähistamisega nõus, kuna see päev tähendab nende jaoks eurooplaste invasiooni. Aga kuna "on põhjust juua", siis on aborigeenid jälle nagu viis kopikat igal pool kohal :)
Meie alustasime oma vaba päeva lõbustuspargi külastamisega. Ega Risto poleks vist sinna niisama läinud, aga vältimaks minu edaspidist vingumist ja virinat, siis oli tal lihtsam minu plaan teostada. Tegelikult oli meil seal väga lõbus ja see oli ka mingil määral tema sünnipäeva tähistamine. Igasuguste keerlevate, pöörlevate masinate peale olin ma täiega sillas ja need ma ka ära proovisin. Kõige rohkem fännasin ma vabalangemist - sellest on ka vahva video
Valmis õhku lendama ja sealt vabalangusega alla tulema.
Kusagil seal ma pöörlesin ja keerlesin.
Rohkem pelgasin ma igasuguseid keerulisi veetorusid, kus lasti alla mingite madratsite või kummirõngaste peal - ma selline "pea ees vette hüppaja" pole. Lõbustuspargis toitsime ka kängupoisse/tüdrukuid ning sain häid kaadreid ka koaaladest.
Üks uinuv vombat
Kängukari
Endiselt pole mul olnud võimalust teda kaisutada, aga ma tegelen sellega ja ilma koaala kaisutuseta ma koju ei tule. Aga huvitav loom on see koaala. Ta magab okste hargnemise kohal kuni 20 tundi ööpäevas, sööb eukalüpti võrseid ja -lehti. Kuna eukalüptilehed pole eriti toitvad, siis sellepärast koaalad palju magavadki, sest neil puudub energia. Eluks vajalikku niiskuse saab ta ka eukalüptilehtedest. “Koala” tähendab austraalia põliselanike keeles “ei joo”. No vaadake ja imestage ise, kui armsad ühed olevused saavad olla.
Käisime ära ka kõverpeeglite toas, kus võis tõesti naerukrampidesse ennast naerutada. Küll me olime seal lilliputid, pikakoivalised, pika või laia kehaga või pea asemel hoopis jalad. Tegemata ei jäänud ka romantiline vesiratta sõit ja pisikese kummimootorpaadiga üksteise rallimine :)
Austraalia päeva puhul korraldas Perthi linn rahvale võimsa 30 minutilise ilutulestiku. Järjekorde asi, mille peale Janne "silda viskas". Kui väga ma ootasin mingit ilutulestikku aastavahetusel ja olin mossis, et seda ei saanud. Siis nüüd sain ma oma ilutulestiku kätte. Läksime Perthi südalinna Swan jõe äärde istuma, kuhu kogunesid vist kõik Perthlased ja nautisid vaadet. Muusika saatel lasti taevasse vist kümneid tuhandeid "dollareid" ja lõppes see vägevalt - terve taevas oli valge. Vaadake video kindlasti lõpuni!!!
Ilutulestiku ajal oli vahepeal kusagilt eestlasi juurde tulnud ja nii me siis suurema grupiga ürituse lõppedes linna peale kondama läksime. Ühel tänaval mängis vahva trummibänd ja see lausa kutsus inimesi tantsima. Ka mina sattusin hoogu ja tegin paar tantsusammu :)
Paraku oli seal ka üks aborigeeninaine, kellele ma mitte kuidagi ei meeldinud. Üritas mind sealt paar korda minema ajada vehkides oma kätega. Aga ega mina ei mõistnud asja tõsidust ja tantsisin edasi ja naersin laginal. Kuni lõpuks tuli ja kukkus mind tõukama ja vehkis oma rusikaga. Õnneks oli ta piisavalt purjus ja mina piisavalt kaine ning sain oma ilusa näolapi tema rusika eest ära tõmmatud. Järgmiseks oli kohal Risto, kes lükkas naise eemale ja toimetas mind sealt kiiresti minema. Ega need aborigeenid nalja ei mõista ja sekunditega jõuavad nende sõbrad/sugulased sündmuspaigale. Aga nalja pakkus see situatsioon paljudele ning ma olen üli õnnelik, et Kätlyn selle olukorra ka kaadrisse sai :)
Täna siis leidsin natuke (terve õhtu) aega, et kirjutada blogisse sissekannet. Jaanuari lõpus sõidavad Austraaliat avastama Keiti ja Andi ning plaanime teha ühe ärasaatmispeo.
Pühapäeval on oodata siia aga üht väga suurt ja rajudat troopilist tsüklonit. Niisiis pole veel hetkel teada, kas lähen tööle bussiga või lennates. Praegu on naljakas, aga elame näeme, mis tegelikult toimuma hakkab. Muidu on ilmad olnud natuke veidrad: ükspäev sajab ja on jahe ning järgmine päev on nii meeletu palavus, et isegi jalatsite jalga panemine võtab terve keha läbi märjaks. Ja kui tänane temperatuur oli umbes 30 kraadi, siis homseks lubatakse 38 kraadi. Ohhh - selle ohkega ma siin ka lõpetan - vaja võtta üks järjekordne külm värskendav dušš.
Niisiis sai meil Risto vahepeal aasta vanemaks - ta ise seda eriti ei tunnista, aga mina juba sünnipäevasid vahele ei jäta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar