Päike paistab ja ilm on soe

Peaks mainima, et täitsa chill elu on siin. Näiteks täna alustasin oma vaba päeva kerge sörgiga läbi imelise pargi. Vahepeal pidin tegema sunniviisiliselt kaks puhkepausi - mitte, et ma ära väsisin, vaid jäin vaatama jõe ääres tegutsevaid pelikane ja teisel pausil vaatasin ma uhkeid kaatreid, mis laiutasid jõe ääres ühe üüratu suure korterelamu juures. Omaette muigasin, et pole paha, kes sõidab autoga tööle, kes kaatriga ;) Peale jooksu tegin väikse tennisemängu oma tuli-uue Wilson reketiga. Paariliseks oli küll sein, aga mäng oli jõuline, kiire ja väsitav. Ühtlasi tuletasin sellega meelde ka kunagi ammu õpitud tehnikat. Ja lõpuks maandusin kolmeks tunniks sõna otseses mõttes basseini ning väike külm greibimaitseline breezer oli nagu kirss tordil.

Eelmisel vabal päeval ma kondasin terve päev linnas ringi ja uskuge või mitte, aga ma suutsin ennast taltsutada ja mitte väga palju asju osta. Tuleb tunnistada, et olen siin Perthis tõsiseks shopahoolikuks muutunud. "Ila lausa ripub suu nurgast" kui ma satun kinga-, ehte- või lõhnapoodi. Aga mida ma siis teen kui kõik asjad on nii ilusad :) - loomulikult tuleb need endale soetada, et olla õnnelik.

Terve päev koperdasin ringi kontsades - uskuge või mitte, aga kontsa-Jannest on saanud nüüd vist puhtatõuline plätu-Janne. Kontsadel kõndimine oli minu jaoks meeletu piin kuni ma need lõpuks jalast võtsin. Ja mis te arvate, et paljajalu on siin lihtne kõndida? Kõnniteel paljajalu kõndimine on nagu sütel kõndimine (sütel kõndimist olen ma 4 korda teinud - seega on võrdlus täiesti olemas). Nii ma siis hüppasin, karjusin ja otsisin varjulist kohta. Vähemalt oli keegi, kes rahvale nalja tegi :)

Vabade päevadega on nagu on: tavaliselt olen vaba olnud teisipäeviti ja Risto vaba reedeti. Nüüd kus ma teada sain, et olen reedel vaba ja kelkisin, et saan Ristoga koos terve päev olla, siis selgus, et Risto on vaba hoopis teisipäevl ja tööl reedel. Selline tunne nagu meie tööandjad susivad meie vabade päevadega. Meil pole veel kordagi ühel ajal vabasid päevi olnud :( Ma nii ootan seda, siis saame ka mingeid ühiseid plaane teha ja kusagile turistitama minna. Seniks pean
ma oma vabad päevad üksinda veetma, mis pole ka eriti paha :)

Nojah - ega ma sellist elu nüüd iga päev ka siin ei ela :) Töötan endiselt täiel tuuril ja vahepeal lihtsalt on juhtunud, et mõni üksik vabapäev on raskesse töönädalasse ära eksinud. Paar nädalat tagasi sain ka pisut vastutust juurde ning isegi kohvikuvõti usaldati minu kätesse. Nimelt olen nüüd nädalavahetusiti vastutav ja tegelen kohviku kassaga. Et kas see ka minu palganumbrit kergitab, siis OHH EIII!!!! :) Aga lihtsalt enesetunne on hea, et juhataja on mind enda abiks valinud. Tekkis ka võimalus saada kohviku kaudu sponsorviisa, mis tähenab, et saaksin Austraaliasse edasi jääda 4-ks aastaks, aga eks see on tõsine otsus ja ma eriti ei usu, et ma viitsiksin veel 4 aastat "kohvi keeta" :) Kui vaid mu pere ja sõbrad oleksid siin, siis loomulikult - ei mingit kahtlustki. Ja kui on keegi, kes küsib, et mis sa siia Eestisse tagasi ronid, siis vastuseks oleks, et mul on Eestis liiga palju head, et kõigest sellest loobuda:) Tõenäoliselt piirdub minu seiklus kahe-aastase Austraalia reisiga :)

Vahepeal käisime ka meie vanade majakaaslaste Keiti ja Andi sünnipäeval. Nad korraldasid ikka tõelise eestlaste sünnipäeva õhtusöögi. Laualt ei puudunud kartulisalat ega viinerid ja ka heeringas sibula-hapukoore katte all oli olemas. Samuti ka imehea seenesalat ja sprotisaiad. Ja nagu tüüpilised eestlased istusime ümber laua, kus algul ei saanud vedama ning hiljem ei saanud pidama. Sünnipäeval saime tuttavaks veel kolme eesti kutiga, kes olid väga lahedad ja jutukad sellid. Tänud vahva õhtu eest perekonnale KeitiAndi :)

Soetasime endale ka Linkin Pargi kontserdi piletid, mis toimub 7. detsembril. Kuna tegemist on parima live-bändiga, siis usun, et tuleb võimas kontsert ja saame vägeva elamuse. Praeguseks ei ole ükski kontsert ületanud Lady Gaga kontserdielamust. Vaatame, kas Linkin Park ületab selle :)
Et siis jõulud on saabumas! Ega ma poleks seda tähele pannudki, aga nähes suurt kunstkuuske kesklinna peatänaval ja mõned üksikud ebakained "jõuluvanad" ringi taarumas, siis taipasin, et jõulud, mitte jaanipäev. Kuigi mulle tundub, et jaanipäev läheneb :) Kohalike töökaaslastega oleme päris pikalt arutanud teemal, et kuidas jõulud saavad olla talvel ja mina siis vastu, et kuidas jõulud saavad olla suvel. Lõpuks panin ma nad oma jutuga vaikima ka: nimelt esitasin ma neile väite, et kui jõuluvanal on saan, siis saab ta sõita sellega vaid lumel, mille peale nad jäid mõtlema, et jõuluvanal on tõesti saan!!!! Nojah - nende jõuluvana saan on aga nii popp, et see lendab! Igastahes - ilusat saabuvat detsebrikuud kallid sõbrad!!!!

Aborigeenid Perthis

Peaksin endale vist kotti pistma väikese märkmiku, kuhu kirja panna oma mõtted, mis mul bussiga tööle sõites tekivad, siis ei unune need blogi kirjutamise ajaks ära. Nojah - märkmik oleks vist tiba vanamoodne, ehk peaksin endale soetama hoopis iPad-i.

Igastahes mõtlesin teile nüüd kirjutada natukene Perthi aborigeenidest, et kes nad on ja millised nad minule tunduvad. Eelmisel aastal, kui läbisime kahte Austraalia aborigeenide linna nimega Bourke ja Wilcannia, siis meid hoiatati, et nendes kohtades ei tohiks valge inimene niisama ringi uitada - äärmisel juhul võib teha väikese peatuse bensiinijaamas. Bourke linnas nad tõesti hirmutasid mind - linn oli kole ja räpane ja inimesed inetud ja vastikute pilkudega ning lapsed polnud laste nägudega :) - minule meenutasid nad pigem karvadeta ahvilisi. Tegemist polnud siiski päris põliselanikega, kes on tulnud Austraaliasse umbes 45 000 aastat tagasi Aafrikast, vaid Austraalia uueaja aborigeenidega, kes on äkki selga tõmmanud riided ja tulnud tsiviliseeritud ühiskonna oludesse, kuid sellest saab ta aru omamoodi, võttes omaks vaid halva. Ja seda olen ma siin Perthis ise näinud ja kuulnud. Nimelt on Perthis uueaja aborigeene palju, isegi meeletult. Purjus aborigeen on igapäevane nähtus, kuigi ta võib olla lihtne, sõbralik ja heasüdamlik inimene, aga linnas ei soovitata temaga suhelda. Narkouimas või purjusolekus nõuab ta raha ja siis on parem eemale hoida. Ka minu käes küsiti rongijaamas raha, aga ma keeldusin andmast. Hiljem kuulsin niiöelda kogenenumatelt "Perthlastelt", et ähvarduse puhuks võiks mõned dollarid taskus valmis olla. Neile otsa vaadates muutuvad nad agressiivseteks ja hakkavad karjuma. Neil on linnas väga raske tööd saada, kuna nad on sõna otseses mõttes lollid ja harimatud. Nad küll pursivad inglise keelt, kuigi nendest arusaamine on äärmiselt keerukas - nad ei tahagi valgete sarnased olla. Aga siiski on kõiges süüdi ikkagi valge inimene, kes üritas teha heategu. Nimelt põliselanikud on välja võidelnud hulga hüvesid kompensatsiooniks mineviku ebaõigluse eest. Valitsus maksab iganädalaselt elatusraha, kuid nad ei oska rahaga midagi muud peale hakata kui kõrist alla valada. Riigilt tasuta saadud asjade eest hoolt kanda nad ei oska, sest kõik on ühine (elatakse paarikümnekesi ühetoalises korteris). Autodega sõidetakse senikaua, kuni liiguvad. Peamiselt on näha päevad läbi pargis ja rongijaamades mitte midagi tegevaid ja napsutavaid aborigeene, kelle suurimaks mureks tundub olevat piisav alkoholivaru. Austraalia 20 miljonilisest elanikkonnast on aborigeene umbes 400 000 ja juurdekasv on 2% aastas. Nende keskmine eluiga on võrreldes teiste austraallastega 17 aasta võrra lühem ning töötusmäär ja alkoholi ning narkootikumide kuritarvitamine kõrgem.

Lotoõnn!

Täna ostsin Austraaliast esimest korda lotopileti, mis maksis 7 daala. Ja kujutage nüüd ette minu silmi, mis aina suuremaks iga numbriga läks. Esimene nr 15 ja mul on 15, teine nr 24 ja mul on 24, kolmas nr 25 ja mul on 25, neljas nr 30 ja ka mul on 30 aga kahjuks edasi see enam nii ei läinud. Sain võiduks 53 daala (eestalsed korrutage umbes 10-ga). Jube kahju, et viies number täppi ei läinud, siis oleks ikka üle tuhande daala saanud. Aga siiski siiski - juhuuuu!!!!

Kõik on uus novembrikuus!

Leidsin nüüd natuke aega, et teha uus sissekanne oma väiksesse armsasse blogisse. Loodan, et keegi vahepeal ära ei ehmatanud, kui nägi, et minu blogi enam pole - probleem sai likviteeritud ja nüüd on blogi ilusti omal kohal tagasi. Lihtsalt väike viirusepoiss tungis mu arvutisse ja kogu minu Google konto blokeeriti, aga pole ju olemas lahendamatuid olukordi :)

Niisiis, et mis toimub? Ei midagi erilist! Tööd teen hetkel 7 päeva nädalas, ilmad on oi oi kui kuumad, vahepeal sai kolitud ja ka Melbourne Cup on nähtud. Aga eks siis kirjutan natuke pikemalt!

Kohvik Croissant Express on leidnud endale ikka tõelise tubli töötaja (vähemalt mina arvan nii). Olen oma tublidusega nii kaugele jõudnud, et vabadel päevadel asendan puuduolevaid töötajaid teistes Croissant Express kohvikutes. Kokku on Croissant Express kohvikuid üle Perthi 19. Mina olen töödnud selle kuu ajaga juba 5-s kohvikus :) Kohviku klientuur on ikka igal pool erinev. Koht, kus praegu töötan, asub südalinnas ja peamiseks klientuuriks on lihtsalt shoppajad ja pensionärid. Ja oi kui tigedaks need pensionärid mind ajavad: nad on nii otsustusvõimetud ja aeglased ning nõuavad pidevalt oma muffinit tasuta või muidu soodustust. Kaks kohvikut, kus olen asendustöötaja, asuvad ärihoonete juures ja seal on peamiseks klientuuriks suured ärimehed ning -naised. Nendes kohtades käib tõsine kohvivalmistamine ja kell 12.00-14.00 on kohutav tempo, kuna siis need äriinimesed lõunatavad. Hetkel olen siis tööinimene 7 päeva nädalas ja esimene vaba päev peaks olema kusagil detsembri alguses :) Aga eks see palganumber on ka ju ilusam kui rohkem tööd teha. Töö pole kontimurdev vaid veidi kontikangestav - igal hommikul on kondid nii kanged ja päris keeruline on mul olnud viimasel nädalal hommikujooksule minna. Peab tunnistama, et lisaks suurele töörügamisele on uni kohe eriti magusaks ja sügavaks läinud ning olen jooksmisega unarusse jäänud ja eelistan selle asemel magada. Aga eks ma pean ennast natuke sakutama ja korrale kutsuma, et mis see olgu!!!!! Maja kõrval on kaunis järv ja park - ideaalne koht jooksmiseks.

Niisiis jõudsin jutuga uue elukohani. Oktoobri viimastel päevadel hakkas paistma, et on võimalus kolida uude ja paremasse elamisse. Asi käis väga kähku ja ega minul polnudki aega kolida seoses oma töökusele. Iseenesest läks minul kolimine valutult ja see tehti minu eest ise ära - aitäh Ristoke :) Uus koht asub Belmont rajoonis imelise Swan jõe ja Perth lennujaama vahel (lennukeid pole eriti kosta). Tegemist on kunagise motelliga ja tänaseks on niiöelda numbritubadel kindlad omanikud, kes ise elavad seal või siis rendivad välja. Meie uues elupaigas on kaks magamistuba ja suur köök/elutuba. Kolisime siia Kätlyni ja Martiniga. Keiti ja Andi jäid kahjuks vanasse kohta elama, aga ega see ei takista meil laupäevaseid pokkeriõhtuid korraldamast. Vahva kamp eestlasi: Martin, Kätlyn, Risto, mina, Keiti ja Andi.



Tegemist täieliku labürindiga - esimestel kordadel võib täitsa ära eksida.


Elukohale lisab luksust juurde bassein õues, jõusaal ja tenniseväljak. Siin on kohe väga kodune tunne ja mõnus olla. Ootan juba mõnuga oma vaba päeva, et siis juua veini basseini ääres ja ennast shokolaadiks päevitada :) Paaril korral olen peale tööd ennast basseini visanud, et peletada eemale see meeletu kuumus (oma 35 kraadi), mis meid siin kiusab. Nüüd paar päeva on kuumus tagasi tõmmanud ja sooja umbes 25 kraadi - ja uskuge mind, et täitsa jahe on :)




Olen nüüd ühe kogemuse võrra jälle rikkam. Nimelt osalesin Austraalia kuulsamail hobusetraavi Melbourne Cup üritusel. Käisin sellel päeval Perthi niiöelda hipodroomil tööl baaridaamina, kus ma siis suurtele hobusetraavi ennustajatele ja kaunites kleitides naistele veini, shampust, õlut ja muid jooke serveerisin. Sain oma tööga hästi hakkama ning loodan, et mind kutsutakse sinna ka 1. jaanuari BMW Perth Cup üritusele.

Aga mis on Melbourn Cup? Tegemist on Austraalia kuulsaima teisipäevaga (novembri esimene teisipäev), mil toimub maailma kuulus hobusetraav. Melbournes on see päev lausa püha. Sellel päeval on kõik austraalia inimesed kõrvupidi raadiotes, ninapidi telerites ja suured fännid tulevad ise kohale. Toimub suur panustamine hobustele ja õnne katsuvad väikestes summades ka need, kes pole suurematsorti ennustajad. Ja kujutage ette seda kisa ja lärmi, kui on antud stardipauk ja veel suurem kisa ja lärm, kui hobused hakkavad jõudma finishisse. Ma pean tunnistama, et see oli mu austraalia reisi üks vahvamaid kogemusi meelelahutuse valdkonnas. Oleks ise ka hea meelega ehk mõne panuse teinud, aga töötajana oli see mulle rangelt keelatud. Inimesed, kes tulevad võistlusele kohale on ennast kauniks teinud ja naised kannavad kauneid kleite koos peakatetega. Eraldi võistlusena toimub selle päeval ka peakatte võistlus naistele:) Kujutan ette, et kui Eestis see toimuks, siis oleks ma igal aastal seal uhkes kleidis ja peakattes osavõtja. Kusjuures siin võtavad tööinimesed selleks päevaks haiguspäeva :) Muidugi ürituse lõpus oli vaatepilt jälle omamoodi - kaunid naised ilusates klietides olid oma kõrged kontskingad jalast võtnud või kaotanud ja paljud taarusid mööda teed ringi - ei tea kas otsisid oma kingi või meest :) Meestel lipsud viltu ees ja särgid püksist väljas :) Oli, kes pidutses edasi suurest võidust või siis oli inimesi, kes õnnetult murul istus ja mõtles "Oli seda nüüd vaja". Minule oli üritus 100 ja 10 % korda läinud ja tempel mällu igaveseks!!!

Väike pildiseeria teemal "Jõulud tulevad - Perth eri"!

Fight for Your Right

Elu Perthis on vaikselt juba paika loksunud ja tundub, et meil läheb siin päris hästi. Eelmises sissekandes rääkisin ma oma töökohtadest, aga tänaseks on mul alles vaid üks töökoht. Eks elus peab ju valikuid tegema ja nii pandi ka mind valiku ette. Kohviku Croissant Express bossid polnud nõus sellega, et käin nädalavahetusiti teises töökohas ja hoopis nemad tahavad, et ma töötaksin nädalavahetusiti just nende juures. Seega anti mulle konkreetne valik, kas see või teine. Noh ma pidin ikka ju valima selle, kus mul rohkem töötunde tuleb ning valikuks osutus Croissant Express. Hirmus kahju on, et ma ei saa töötada enam imelises rannarestoranis. Aga pole halba ilma heata! Esiteks on praegune töökoht vaid 15 minuti kaugusel Perthi südalinnas. Teiseks minu tööpäevad lõppevad 17.30 ja õhtud on vabad. Kolmandaks saan ma valmistada kohvi ja sellest rõõmu tunda. Ja neljandaks saan ma oma majakaaslastele rõõmu valmistada pirukate, saiakeste ja võileibade näol, mida ma iga päev peale tööd kaasa saan võtta. Nimelt tegeleb kohvik kohapeal saiakeste, pirukate ja erinevate võileibade valmistamisega ning päeva lõpus olen ma sunnitud kõik allesjäänud kauba minema viskama. Aga ma ei suuda seda eriti teha ja nii ma siis pakin hea ja parema kotti ja toon "kodustele". Ja ma ei tee seda salaja - selline asi on lubatud, et tööpäeva lõpus saavad töötajad asju koju viia. Nüüd on poistel alati võileivad pakitud, mida tööle lõunaks kaasa võtta ning magusatel saiakestel laseme kohvi või tee kõrval heal maitsta. Mõned pildid siis Croissant Express toodetest, et teil tekiks arusaamine, kui raske on mul päeva lõpus neid asju ära visata.Tegemist siis nii kana, peekoni, juustsu, lõhe, singi kui ka loomaliha võikadega. Igasugused magusad saiakesed ja soolased singi-juustu või siis juustu-tomati saiakesed. Ja loomulikult õuna, mustika, shokolaadi ja aprikoosi muffinid.

Vaprad töökaaslased: vasakul pagar Denise (inimene, kes polnud varem kunagi pagaritööd teinud) ja võileivameistrid Justine ja Abbey.

Ühel päeval nägid kohviku kõrval oleva jäätisekokteilikohviku töötajad, et viskan asju minema ja nad tulid uurima, et miks ma seda teen. Eks ma siis "pisarsilmil" ütlesin, et homme tulevad uued ning siis leppisime nendega kokku, et mina annan neile päeva lõpus saiakesi ja võileibasid ja nemad teevad mulle nii palju jäätisekokteile kui ma tahan. Tänaseks olen ma küll piirdunud vaid ühe kokteiliga, sest need on nii hirmus magusad ja sellest kokteilist sain ma küll paarikuuse magusadoosi juba kätte :) Ma pean sinna ükspäev uurima minema, et kas nad ka midagi hapumaks suutelised on :)

Tööd olen ma siis juba teinud oma poolteist nädalat ja tunnen ennast nagu kala vees. Vahepeal olen ma ka oma õiguste eest võidelnud ja esialgu tundub, et isegi sain võidu. Nimelt sain ma teada, et olen ainuke töötaja kohvikus, kes töötab täiskohaga ja madala tunnitasuga, aga samas olevat minu soodustusteks haiguspäevad, mida kuni 2-päevase haiguse puhul kinni makstakse ja ka pühad makstakse kinni, ilma et ma töötaks. Samuti pidavat ma teenima ka puhkust. Aga mida teen mina haiguspäevadega, kui ma pole kunagi haige. Mingid pühad ei huvita mind üldse ja pealegi ma töötaksin hea meelega pühade ajal, sest siis on palk suurem ;) Ja lõpuks - mis puhkust mul siin vaja on - Austraalia ongi ju minu puhkus :) No igastahes võitlesin välja omale teise töölepingu suurema tunnitasuga ja loodan, et nüüd on kõik õnnelikud. Ainuke asi veel, mis mind kiusab, on see, et olen tööl kõik nädalavahetused. Risto aga on vaba just nädalavahetusiti ja nii me ei saa midagi koos ette võtta. Aga ehk lähiajal ta saab uue töö, kus ka temal hakkavad olema nädala sees vabad päevad, siis saame ka turisti mängida. Praegu aga tuleb leppida sellega, mis on: mina kohvikus ja Risto haljastusel, mina olen valge ja Risto saab pruuniks, mina töötan nädalavahetusiti ja Risto ning teised majakaaslased käivad sellel ajal rannas.

Vahepeal olen hakanud jälle hommikujooksu tegema, sest Perthi hommikud on ikka nii vapustavad ja väike trenn ei tee ju paha. Kuna maja, kus elame, asub mingisuguse vanadekodu (või on see mingisugune sotsiaalmaja) läheduses, siis on mul iga hommik tee ääres ergutajad - naeratavad ja plaksutavad. Üks onu nagu ootaks mind juba igal hommikul ja kui ta mind jälle näeb, siis ta kõva häälega karjub, et tubli tüdruk, tervis ennekõike. Samuti olen enda jaoks taasavastanud hommikupudru koos marjade ja puuviljadega, aga tundub, et maasikad pean nüüd menüüst välja jätma, sest kehale on tekkinud taaskord allergilised punnid. Noh ega need maasikd nii head olegi kui kodus, aga välimus on see, mis kutsub neid ostma.

Vara üles, hilja voodi...

Ei olnudki vaja kaua ja kaugele sõuda - kohe järgmisel päeval, kui ma blogisse olin "Kaua sõuan, kaugele jõuan" sissekande teinud, saingi tööle. Läksin töövestlusele, kus ma rääkisin tädi ikka nii ära ja jätsin talle lõbusa ja toreda inimese mulje ning tema naeratas ja ütles: "Mis seal ikka, teeme kohe lepingu ära. Meil on vaja sellist särasilma, kes klientidele räägiks elust Euroopas". Nii ma nüüd siis töötan täiskohaga Croissant Express kohvikuketis, mille üks kohvik asub keset Perthi südalinna. Tööülesandeks on mul maitsva kohvi valmistamine. Seal pakutakse kohvi kõrvale ka pirukaid, võileibasid ja kooke :) Esimene tööpäev sujus mõnusalt ja tundub, et olen ikka tõeline kohvimeister. Ülemus ütles, et ma teen nii ilusaid kohvisid. No eks tänu ikka Martini kohvitoale ja youtube kohvivalmistamisvideodele.

Peale esimest tööpäeva Perthi rongijaamas rongi oodates, istus mu kõrvale üks vanapaar, kes küsisid, et kas juba tööpäev läbi. Mina vastasin jah ja märkisin ära ka, et see oli mu esimene tööpäev. Siis nad naersid ja ütlesid, et ma tegin väga head kohvi. Vaatasin neile otsa, vabandasin ja küsisin, et kus nad teavad, kui head kohvi ma teen. Ja sellepeale öeldi, et nad tulid just pool tundi tagasi kohvikust, kus ma neile kohvi tegin :) Ja mu päev oli korda läinud!!!

Teine tööpäev algab mul kell 6 hommikul. Ainuke probleem on, et kuidas ma küll kell 5 suudan ülesse ärgata. Lisaks sellele tööle käin ma endiselt edasi nädalavahetuseti Fremantle imelises rannarestoranis. Minu moto: "Vara üles, hilja voodi, nõnda kingaraha ma endale toongi!"

Kaua sõuan, kaugele jõuan :)

Parim plakat, mida mu silm on eales näinud!!!

Tänaseks oleme Perthis elanud juba paar nädalat ja ühtlasi üritame siin oma elu nii öelda rööpasse seada. Siia jõudes hakkasime me kohe tegelema tööotsingutega ja kolmanda nädala alguseks on see vaev ka mingil määral vilja kandnud. Olen käinud mõnel vestlusel ja proovipäeval. Ühes kohvikus, kuhu mind kutsuti, kogesin küll sõna otseses mõttes orjapidamist. Olen 100 % kindel, et see idioodist kohvikuomanik tahtis vaid tasuta külmikute ja riiulite puhastust. Mis siis juhtus?
Ühel päeval sain sõnumi, et läheksin Perthi südalinnas asuvasse kohvikusse proovipäevale. No eelduste kohaselt peaks proovipäev olema, kus vaadatakse, kuidas sa kohviku tööga toime tuled. Minule aga suruti kätte lapp ja hakka laudu puhastama, siis suruti kätte teine lapp, et kõik klaasriiulid olgu puhtad. Noh eks ma siis neid seal puhastasin, mõeldes, et varsti saan kohvi tegema hakata. Aga ei!!! Siis kui riiulid särasid, anti mulle käsk, et kõik külmikud vaja ka puhastada nii seest kui väljast. Lõpuks viskas mul küll juba silme eest mustaks ja tundsin, kuidas mu kõrvadest hakkab suitsu tulema:) Ütlesin kohviku omanikule, et ma pean nüüd minema ja palju õnne sellele asiaadist orjapidajale. Peale seda kogemust olen hakanud enda sees tundma viha pilude vastu.

Õnneks pole kõik sellised koledad kollid ja leidub ka väga lahedaid kohviku pidajaid. Näiteks käisin proovipäeval ühes imeilusas kohvik-restoranis, kus kahetunnilisest proovipäevast sai minu esimene tööpäev Perthis. Restoran-kohvik asub Fremantle rajoonis, mis on küll minu elukohast oma tunnise rongisõidu kaugusel, aga asi on seda väärt. Nimelt asub see otse India ookeani ääres, kus liiv on lumivalge ja vesi helesinine - lihtsalt muinasjutuline.

Töötan seal hetkel vaid nädalavhetusiti, aga ma siiralt loodan, et peagi nad leiavad mulle lisatööd :) Sellel nädalavahetusel korraldati seal pulmasid ja järgmisel nädalavahetusel toimub seal suur saksa stiilis oktooberfest ja samuti pulmad. Mis saaks olla lahedam, kui olla imelises kohas ja nautida meelelahutsut, tehes mitte kontimurdvat tööd ja lõpuks saada selle eest ka raha :) Ainuke mure on see, et vaja oleks leida tööd nüüd ka nädala sees. Mõned vestlused on juba kokkulepitud ja ega ma kiirusta - tasa sõuan, kaugele jõuan. Kusagil peab ju olema selline koht, mis ootab mind. Rajoon Fremantle on aga nii imeline, et meil on plaan sinna mingil ajal kolida: seal on imelised rannad, kalasadamad, -turud ja kaunis loodus.

Praegune elukoht on ka täitsa tip-top, aga seda eelkõige seltskonna mõttes.

Kui ma nüüd Perthi võrdlen Melbournega, siis need linnad on väga erinevad. Esiteks suuruse poolest - Perth on kohe väga väikelinn Melbourne kõrval.

PERTH

MELBOURNE

Perthis pole võimalik ära eksida, sest kõik on võimalikult lihtne ja loogile, aga Melbournes eksisin ma kohe mitu korda päevas ära ja seda mitu nädalat järjest. Paistab, et kohvikuid ja restorane on siin tunduvalt rohkem, kui oli Melbournes, aga minu lemmikuid söögikohtasid - sushi kohvikuid napib :( Vanalinnas käib aga usin elu ja muusikuid on igasuguseid, kes väikest dollarit teenib.


Ja mis kõige tähtsam: kui Melbournes polnud meil autoga kohe midagi ette võtta, siis Perthis on auto hädavajalik, eriti meestele, sest ilma autota ei võeta isegi tööjutule. Ja tänu sellisele vajadusele saigi ka auto soetatud.

Endiselt pole me Perthis jõudnud turisti mängida ning paljud asjad on vaatamata. Aga plaanime siia jääda pikemaks ajaks ja jõuab seda turisti siin küll ja küll mängida. Ennekõike tahaks oma elu-olu Perthis võimalikult muhedaks muuta :)