Fight for Your Right

Elu Perthis on vaikselt juba paika loksunud ja tundub, et meil läheb siin päris hästi. Eelmises sissekandes rääkisin ma oma töökohtadest, aga tänaseks on mul alles vaid üks töökoht. Eks elus peab ju valikuid tegema ja nii pandi ka mind valiku ette. Kohviku Croissant Express bossid polnud nõus sellega, et käin nädalavahetusiti teises töökohas ja hoopis nemad tahavad, et ma töötaksin nädalavahetusiti just nende juures. Seega anti mulle konkreetne valik, kas see või teine. Noh ma pidin ikka ju valima selle, kus mul rohkem töötunde tuleb ning valikuks osutus Croissant Express. Hirmus kahju on, et ma ei saa töötada enam imelises rannarestoranis. Aga pole halba ilma heata! Esiteks on praegune töökoht vaid 15 minuti kaugusel Perthi südalinnas. Teiseks minu tööpäevad lõppevad 17.30 ja õhtud on vabad. Kolmandaks saan ma valmistada kohvi ja sellest rõõmu tunda. Ja neljandaks saan ma oma majakaaslastele rõõmu valmistada pirukate, saiakeste ja võileibade näol, mida ma iga päev peale tööd kaasa saan võtta. Nimelt tegeleb kohvik kohapeal saiakeste, pirukate ja erinevate võileibade valmistamisega ning päeva lõpus olen ma sunnitud kõik allesjäänud kauba minema viskama. Aga ma ei suuda seda eriti teha ja nii ma siis pakin hea ja parema kotti ja toon "kodustele". Ja ma ei tee seda salaja - selline asi on lubatud, et tööpäeva lõpus saavad töötajad asju koju viia. Nüüd on poistel alati võileivad pakitud, mida tööle lõunaks kaasa võtta ning magusatel saiakestel laseme kohvi või tee kõrval heal maitsta. Mõned pildid siis Croissant Express toodetest, et teil tekiks arusaamine, kui raske on mul päeva lõpus neid asju ära visata.Tegemist siis nii kana, peekoni, juustsu, lõhe, singi kui ka loomaliha võikadega. Igasugused magusad saiakesed ja soolased singi-juustu või siis juustu-tomati saiakesed. Ja loomulikult õuna, mustika, shokolaadi ja aprikoosi muffinid.

Vaprad töökaaslased: vasakul pagar Denise (inimene, kes polnud varem kunagi pagaritööd teinud) ja võileivameistrid Justine ja Abbey.

Ühel päeval nägid kohviku kõrval oleva jäätisekokteilikohviku töötajad, et viskan asju minema ja nad tulid uurima, et miks ma seda teen. Eks ma siis "pisarsilmil" ütlesin, et homme tulevad uued ning siis leppisime nendega kokku, et mina annan neile päeva lõpus saiakesi ja võileibasid ja nemad teevad mulle nii palju jäätisekokteile kui ma tahan. Tänaseks olen ma küll piirdunud vaid ühe kokteiliga, sest need on nii hirmus magusad ja sellest kokteilist sain ma küll paarikuuse magusadoosi juba kätte :) Ma pean sinna ükspäev uurima minema, et kas nad ka midagi hapumaks suutelised on :)

Tööd olen ma siis juba teinud oma poolteist nädalat ja tunnen ennast nagu kala vees. Vahepeal olen ma ka oma õiguste eest võidelnud ja esialgu tundub, et isegi sain võidu. Nimelt sain ma teada, et olen ainuke töötaja kohvikus, kes töötab täiskohaga ja madala tunnitasuga, aga samas olevat minu soodustusteks haiguspäevad, mida kuni 2-päevase haiguse puhul kinni makstakse ja ka pühad makstakse kinni, ilma et ma töötaks. Samuti pidavat ma teenima ka puhkust. Aga mida teen mina haiguspäevadega, kui ma pole kunagi haige. Mingid pühad ei huvita mind üldse ja pealegi ma töötaksin hea meelega pühade ajal, sest siis on palk suurem ;) Ja lõpuks - mis puhkust mul siin vaja on - Austraalia ongi ju minu puhkus :) No igastahes võitlesin välja omale teise töölepingu suurema tunnitasuga ja loodan, et nüüd on kõik õnnelikud. Ainuke asi veel, mis mind kiusab, on see, et olen tööl kõik nädalavahetused. Risto aga on vaba just nädalavahetusiti ja nii me ei saa midagi koos ette võtta. Aga ehk lähiajal ta saab uue töö, kus ka temal hakkavad olema nädala sees vabad päevad, siis saame ka turisti mängida. Praegu aga tuleb leppida sellega, mis on: mina kohvikus ja Risto haljastusel, mina olen valge ja Risto saab pruuniks, mina töötan nädalavahetusiti ja Risto ning teised majakaaslased käivad sellel ajal rannas.

Vahepeal olen hakanud jälle hommikujooksu tegema, sest Perthi hommikud on ikka nii vapustavad ja väike trenn ei tee ju paha. Kuna maja, kus elame, asub mingisuguse vanadekodu (või on see mingisugune sotsiaalmaja) läheduses, siis on mul iga hommik tee ääres ergutajad - naeratavad ja plaksutavad. Üks onu nagu ootaks mind juba igal hommikul ja kui ta mind jälle näeb, siis ta kõva häälega karjub, et tubli tüdruk, tervis ennekõike. Samuti olen enda jaoks taasavastanud hommikupudru koos marjade ja puuviljadega, aga tundub, et maasikad pean nüüd menüüst välja jätma, sest kehale on tekkinud taaskord allergilised punnid. Noh ega need maasikd nii head olegi kui kodus, aga välimus on see, mis kutsub neid ostma.

Vara üles, hilja voodi...

Ei olnudki vaja kaua ja kaugele sõuda - kohe järgmisel päeval, kui ma blogisse olin "Kaua sõuan, kaugele jõuan" sissekande teinud, saingi tööle. Läksin töövestlusele, kus ma rääkisin tädi ikka nii ära ja jätsin talle lõbusa ja toreda inimese mulje ning tema naeratas ja ütles: "Mis seal ikka, teeme kohe lepingu ära. Meil on vaja sellist särasilma, kes klientidele räägiks elust Euroopas". Nii ma nüüd siis töötan täiskohaga Croissant Express kohvikuketis, mille üks kohvik asub keset Perthi südalinna. Tööülesandeks on mul maitsva kohvi valmistamine. Seal pakutakse kohvi kõrvale ka pirukaid, võileibasid ja kooke :) Esimene tööpäev sujus mõnusalt ja tundub, et olen ikka tõeline kohvimeister. Ülemus ütles, et ma teen nii ilusaid kohvisid. No eks tänu ikka Martini kohvitoale ja youtube kohvivalmistamisvideodele.

Peale esimest tööpäeva Perthi rongijaamas rongi oodates, istus mu kõrvale üks vanapaar, kes küsisid, et kas juba tööpäev läbi. Mina vastasin jah ja märkisin ära ka, et see oli mu esimene tööpäev. Siis nad naersid ja ütlesid, et ma tegin väga head kohvi. Vaatasin neile otsa, vabandasin ja küsisin, et kus nad teavad, kui head kohvi ma teen. Ja sellepeale öeldi, et nad tulid just pool tundi tagasi kohvikust, kus ma neile kohvi tegin :) Ja mu päev oli korda läinud!!!

Teine tööpäev algab mul kell 6 hommikul. Ainuke probleem on, et kuidas ma küll kell 5 suudan ülesse ärgata. Lisaks sellele tööle käin ma endiselt edasi nädalavahetuseti Fremantle imelises rannarestoranis. Minu moto: "Vara üles, hilja voodi, nõnda kingaraha ma endale toongi!"

Kaua sõuan, kaugele jõuan :)

Parim plakat, mida mu silm on eales näinud!!!

Tänaseks oleme Perthis elanud juba paar nädalat ja ühtlasi üritame siin oma elu nii öelda rööpasse seada. Siia jõudes hakkasime me kohe tegelema tööotsingutega ja kolmanda nädala alguseks on see vaev ka mingil määral vilja kandnud. Olen käinud mõnel vestlusel ja proovipäeval. Ühes kohvikus, kuhu mind kutsuti, kogesin küll sõna otseses mõttes orjapidamist. Olen 100 % kindel, et see idioodist kohvikuomanik tahtis vaid tasuta külmikute ja riiulite puhastust. Mis siis juhtus?
Ühel päeval sain sõnumi, et läheksin Perthi südalinnas asuvasse kohvikusse proovipäevale. No eelduste kohaselt peaks proovipäev olema, kus vaadatakse, kuidas sa kohviku tööga toime tuled. Minule aga suruti kätte lapp ja hakka laudu puhastama, siis suruti kätte teine lapp, et kõik klaasriiulid olgu puhtad. Noh eks ma siis neid seal puhastasin, mõeldes, et varsti saan kohvi tegema hakata. Aga ei!!! Siis kui riiulid särasid, anti mulle käsk, et kõik külmikud vaja ka puhastada nii seest kui väljast. Lõpuks viskas mul küll juba silme eest mustaks ja tundsin, kuidas mu kõrvadest hakkab suitsu tulema:) Ütlesin kohviku omanikule, et ma pean nüüd minema ja palju õnne sellele asiaadist orjapidajale. Peale seda kogemust olen hakanud enda sees tundma viha pilude vastu.

Õnneks pole kõik sellised koledad kollid ja leidub ka väga lahedaid kohviku pidajaid. Näiteks käisin proovipäeval ühes imeilusas kohvik-restoranis, kus kahetunnilisest proovipäevast sai minu esimene tööpäev Perthis. Restoran-kohvik asub Fremantle rajoonis, mis on küll minu elukohast oma tunnise rongisõidu kaugusel, aga asi on seda väärt. Nimelt asub see otse India ookeani ääres, kus liiv on lumivalge ja vesi helesinine - lihtsalt muinasjutuline.

Töötan seal hetkel vaid nädalavhetusiti, aga ma siiralt loodan, et peagi nad leiavad mulle lisatööd :) Sellel nädalavahetusel korraldati seal pulmasid ja järgmisel nädalavahetusel toimub seal suur saksa stiilis oktooberfest ja samuti pulmad. Mis saaks olla lahedam, kui olla imelises kohas ja nautida meelelahutsut, tehes mitte kontimurdvat tööd ja lõpuks saada selle eest ka raha :) Ainuke mure on see, et vaja oleks leida tööd nüüd ka nädala sees. Mõned vestlused on juba kokkulepitud ja ega ma kiirusta - tasa sõuan, kaugele jõuan. Kusagil peab ju olema selline koht, mis ootab mind. Rajoon Fremantle on aga nii imeline, et meil on plaan sinna mingil ajal kolida: seal on imelised rannad, kalasadamad, -turud ja kaunis loodus.

Praegune elukoht on ka täitsa tip-top, aga seda eelkõige seltskonna mõttes.

Kui ma nüüd Perthi võrdlen Melbournega, siis need linnad on väga erinevad. Esiteks suuruse poolest - Perth on kohe väga väikelinn Melbourne kõrval.

PERTH

MELBOURNE

Perthis pole võimalik ära eksida, sest kõik on võimalikult lihtne ja loogile, aga Melbournes eksisin ma kohe mitu korda päevas ära ja seda mitu nädalat järjest. Paistab, et kohvikuid ja restorane on siin tunduvalt rohkem, kui oli Melbournes, aga minu lemmikuid söögikohtasid - sushi kohvikuid napib :( Vanalinnas käib aga usin elu ja muusikuid on igasuguseid, kes väikest dollarit teenib.


Ja mis kõige tähtsam: kui Melbournes polnud meil autoga kohe midagi ette võtta, siis Perthis on auto hädavajalik, eriti meestele, sest ilma autota ei võeta isegi tööjutule. Ja tänu sellisele vajadusele saigi ka auto soetatud.

Endiselt pole me Perthis jõudnud turisti mängida ning paljud asjad on vaatamata. Aga plaanime siia jääda pikemaks ajaks ja jõuab seda turisti siin küll ja küll mängida. Ennekõike tahaks oma elu-olu Perthis võimalikult muhedaks muuta :)

Perth

Elame nüüd Perthis. Elukohaks on meil üks väike maja Bayswater'il - rongiga umbes 10 minuti kaugusel kesklinnast. Majas elavad veel kaks eestlastest paari. Kuigi ma lubasin endale, et Austraalias ei ela me koos eestlastega, kuid siiski pidin oma lubadust murdma. Põhjus, miks ma eestlastega koos ei tahaks elada, on lihtne - Eestis saab ju kogu aeg eestlastega koos olla :) Iseenesest on majakaaslased toredad ja rahulikud inimesed. Igav siin ei hakka, sest vestluskaaslaseid jätkub.

Selles sissekandes ma eriti Perthist veel ei kirjutaks, kuna pole ma isegi veel seda õige nurga alt näinud. Terve esimene nädal oleme otsinud tööd ja tundub, et ka teine nädal tuleb sellel lainel olla. Päevast päeva oleme ninapidi netis, telefoni otsas ja mina käin oma cv-ga linnas ringi, et leida koht, kuhu see sokutada. Sellepärast pole me leidnud aega turisti mängida.

Aga tahaksin teile kirjutada hoopis sellest, kui väike on maailm ja eriti veel Austraalia. Kui ma Eestis hakkasin juba eukohta otsima Perthi, siis kallis sõbranna Mari ütles, et meie ühine tuttav Kätlyn on ka Perthis, et ma tema poole pöörduksin ja asju uuriksin. Nii ma tegingi ja kirjutasin Kätlynile, kes vastas, et majas, kus nemad elavad, on veel vaba ruumi ja räägib ühe inimesega, et ka meie sinna saaksime. Mina aga otsisin edasi ja läbi Orkuti leidsin ühe eestlase kontakti, kes rendib tube. Sain ka temaga umbkaudu midagi kokku lepitud. Mina muidugi õnnelik, et kaks rauda tules ning ühe elukoha peaks ju ikka saama. Ei läinud kaua aega, kui sain teada, et tegemist ühe ja sama majaga, millest kirjutas Kätlyn ja millest kirjutas eesti kutt. Ja nii me siis elukoha saimegi. Ega selle kokkusattumusega asjad veel ei lõppenud. Noormees, kes tubasid rendib, tuli meile lennujaama järgi ja sõidutas uude elukohta. Hiljem pidi ta uuesti läbi astuma ja võtmed tooma. Õhtul, kui ta koos oma tüdrukuga tuli, siis mida mu silm nägi: noormehe tüdruk on minu tuttav ehk siis terve põhi- ja keskkooli ajal olnud mu paralleel-klassiõde :) Keskkooli lõpetamisest saadik, millest on möödas 8 aastat, pole me kohtunud ja nüüd kohtusime Austraalias. Ja naljakas on see, et me õppisime koos ka ühel ajal Majanduskoolis ning isegi siis me ei treffanud, aga tuled Austraaliasse ning põmmdi esimesel päeval näed inimest :)Niipalju siis kokkusattumustest.

Lisaks nendele kuuele eestlasele suhtleme praegu ka meie Nukuteatri ekskolleegiga Arboga, kes viibib samuti Perthis. Niisiis suurt keelepraktikat hetkel ei saa, aga samas ei unune ka emakeel ära ;)
Ilmad on siin ilusad - päike paistab ja sooja umbes 23-25 kraadi. Öösiti on veel jahe, kuni 10 kraadi. Aga iga päevaga läheneb suvi ja peagi on siin väga palav.

Kulla Anna-Liisa, ma leidsin täpselt sellised kingad, milline on sinu kingitud võtmehoidja ;) Ja mis sa arvad, et need kingad jäävad Austraaiasse? ;) Ma leidsin ühe kingapoe, kus on nii lahedaid ja imeilusaid kingasid ja mõtlesin, et ostan terve posu ja panen need merepostiga Eestisse teele. Siin ma kingi kanda ei suudaks, aga Eestis ei suudaks ma olla ilma kingadeta :)

Kas on öö või päev?

Puhkus Kuala Lumpuris sujub mõnusalt. Peamiselt koosneb see magamisest ja söömisest :). Ajavööndiga on seekord natuke keerulised lood. Kui eelmisel aastal harjusime ära paari päevaga (tookord oli tegemist isegi 8 tunnise ajavahega), siis nüüd ei lähe kohe mitte. Põhjuseks on vist see, et meil on hotelli tuba ilma aknata ja jube keeruline on aru saada, kas on öö või päev. Magama jääme umbes kell 3 öösel (und lihtsalt ei tule) ja hommikusöögiks kell 9 oleme sunnitud ärkama äratusega, aga üldiselt peale hommikusööki tekib jälle uni ja siis ärkame alles kell 3 päeval. Ülejäänud päev kondame ringi ja sööme :). Malaisia söök on väga maitsev, aga vaikselt hakkab riisi ja nuudli söömine ära tüütama. Otsustasime restorane mitte külastada ja süüa seal, kus kohalikud söövad - restoranides on hinnad 4 korda kallimad ja söök pole õige Malaisia toit. Kohalike söögikohad on koledad ja esimesel korral sinna eriti minna ei tahaks, aga kui kord juba käidud, siis pole hullu midagi ja tekib juba sportlik huvi ;)

Üldiselt on igal pool sama menüü ehk siis pildid toitudest, mille on printinud ja müünud söögiurgastele kindlasti Kuala Lumpuri üks ja ainuke trükikoda. Hinnad kõiguvad 4-5,50 RYM vahemikus ehk 16-25 EEK. Toit serveeritakse plastikust kaussi või taldrikule ja võib juhtuda, et samal ajal kui sööd, tõmbab kohalik jube musta lapiga su laua sodist puhtaks kuigi minu arust teeb ta selle olukorra seal laual veelgi hullemaks. Igastahes vahepeal kaob söögiisu ära, kui sa näed, mis tingimustes seda sööki sulle tehakse ja kuidas nõusid pestakse, aga nagu öeldakse s_tasurma pole keegi surnud :)

Aga meie hotell nimega Swiss Inn, millel on pooled toad ilma akendeta, asub südalinnas China Town'is ja tegevsut jätkub palju. Isegi on mõnus, et aknaid pole, siis ei tule kära tuppa, sest tänavatel käib ikka tõeline kauplemine ja suurlinna möll. Kaubeldakse kõiksuguste Prada ja Gucci-Mucci koopiatega: kellad, kotid, riided, jalatsid, prillid jne jne samuti ka puuviljad, maiustused, söögid ning leidus ka madudega kauplejaid. Ühesõnaga - igav siin ei hakka.

Liiklus on absurd. Kui ma arvasin, et kõige hullem liiklus, kus ma olen ise motorolleriga liigelnud, on olnud Indias, siis nüüd olen täiesti veendunud, et Malaisias on asi ikka väga segane ja siin ma küll nõus pole ise juhtima. Ütleme nii, et kui mul on fooris roheline tuli, siis millegi pärast ikkagi tuleb autosid igast võimalikust suunast ning nad tuututavad ja peaaegu, et sõidavad üle mu varvaste. Paari päevaga olen saanud selgeks, et kui tahan teed ületada, siis tõstan käe sirgelt autode suunas ette ja ületan tee olgugi, et fooris on punane tuli:)

Ükspäev käisime kalu toitmas. Toiduks pakkusin neile oma jalgu :) Tegemist oli niiöelda kalamassaaziga - kalad söövad jalgade küljest surnud nahka. Igastahes oli see vägev kogemus, mida ma teist korda enam ei taha. Kujutage nüüd ette, et panete jalad vette ja järsku tuleb meeletu kalaparv ja hakkavad su jagu närima nagu piraajad (õnneks neil kaladel hambaid polnud). Uhhhhhh - külmajudinad käivad üle, kui sellele mõtlen. Mul kulus vähemalt 5 minutit, et harjuda sellega ja siis ülejäänud 5 minutit ma lihtsalt hoidsin käsi rusikas ja itsitasin kõdist omaette ning soovisin, et aeg kiiremini läheks. Ja peab tunnistama, et jalad olid pärast sellist protseduuri päris ilusad ja pehmed:)

Käisime ka kinos vaatamas ühte piraajade õudusfilmi. Kui ma oleks kinos enne kalamassaazi käinud, siis ma poleks kohe kindlasti oma jalgadega sinna akvaariumisse läinud :) Kino oli nagu kino ikka, aga istekohad olid tehtud väikestele asiaatidele: toolid madalad ja reavahed kitsad :)

Ilm muutub tundidega: kinno läksime, siis oli palav päike ja tagasi tulles oli meie ees suur "vihmasein".

Päris tihti põgeneme kuuma ja palava ilma käest tuppa konditsioneeri alla ja siis on parimaks meelelahutajaks kaardid, lauamäng "Eestimaa" ja hüpper-supper telekanal National Geographic, kus kolm korda päevas näitab dokumentaale lennukatastroofidest ja nende uurimistest :) Ilusat ja turvalist lendu meile Austraaliasse, Perthi!!!

Teel Austraaliasse vol 2

Tere taas!

Head kooliaastat kõigile, kes kooli läksid ja head seiklusaastat meile, kes taas on teel Austraaliasse. Suvi Eestis möödus toredalt ja ilmad olid vapustavad kui muidugi kaks viimast augusti nädalat välja arvata.

Tänaseks oleme siis jõudnud Malaisiasse ja õnneks või õnnetuseks peame siin olema sunniviisiliselt tervelt 8 päeva. Miks see siis nii on? Ühel ilusal, küll pisut vihmasel augusti hommikul sain oma eesti numbrile sõnumi, et 05.09.2010 lend Kuala Lumpurist Perthi kahjuks jääb ära seoses lennuki mitte valmissaamisega. Olin mina siis nagu viis kopkat püsti ja jooksin internetti asju ajama. Poolteist nädalat e-mailide kirjutamisi, kõnesid Malaisiasse, Austraaliasse, Inglismaale ja veel kurjemate kirjade kirjutamisi lõppes siis sellise vastusega, et neil on väga kahju ja lennud on kõik täis. Olin totaalselt lootust kaotamas, kuid päev enne ärasõitu helistati mulle Malaisjast ja öeldi, et võimalik on lennata 12 september. Ruttu tegin ka broneeringu ühte hotelli Kuala Lumpuri südalinnas, mille kinnituse pidid nad saatma 24 tunni jooksul. Mida aga polnud 24 tunni jooksul tulnud, oli kinnitus :). Väikse murega me lendasime siia, teadmata, kas saame kusagil elada või mitte või siis elame nagu Tom Hanks lennujaamas :) Õnneks on kõik korras ja puhkus Malaisias võib alata!

Nii me nüüd siis olemegi siin väga talumatuses kuumuses ja ootame oma lendu Austraaliasse. Ja kui keegi küsiks, et miks ma raha tagasi ei nõudnud ja uut lennufirmat ei kasutanud, siis vastus on lihtne: lennuraha tagastatakse 90 päeva pärast ja uus lend maksab 2 korda rohkem ja paraku eelarve seda ei lubanud. Ja kui keegi veel küsib, et miks mul reisitõrget pole, siis vastus on veel lihtsam - reisitõrge poleks seda katnud kuna tegemist oli rohkem kui 72 tundi etteteatamisega.
Ja kui nüüd veel keegi küsib, et kas lennufirma kompenseerib hotelli, siis vastus on EI - mida sa ikka odavlendudelt saada tahad :)

Malaisia nädalal proovime siis puhata ja viia ennast uude ajavööndisse ehk siis 5 tundi Eesti ajast edasi. Plaan on kolada igal pool ringi aga seekord võimalikult säästureziimis :) Isegi Inglismaa taxfree poest kaasaostetud rumme ei saa mekkida, kuna need pakendati sellisesse kilekotti, mis peab olema kinni kuni Austraaliasse jõudmiseni, vastasel juhul need konfiskeeritakse. Ja kui keegi küsib (näiteks Mari), et miks te rummi siis Malaisias ära ei joo, siis vastus on selline: pudel pole väike ja neid on mitu selles kinni pitseeritud kilekotis!!!

Järgmine sissekanne tuleb koos piltidega :)

Teel koju

Pikk lennusõit Austraaliast Eestisse möödus suhteliselt sujuvalt. Tänu AirAsia lennufirma silmaklappidele, tekile, padjale ning kõrvatroppidele suutsin ma isegi suuremad kisakõrid välja kannatada ja unne suiguda. Pagasi ülekaalu eest nõuti lisaraha vaid Malaysia lennujaamas ja kahepeale klattisime selle ära ka :) Malaysias veetsime kolm päeva ja tegime Kuala Lumpurile ringi peale. Nüüd on ka nähtud Kuala Lumpuri Tower ja Twin Tower.

Ilm Malaysias oli väga kuum ja niiske. Õhk, mida hingata, aga puudus :) Selge ilm muutus väga ruttu vihmaseks ja vastupidi. Hotell, kus ööbisime, oli hubane ja mõnus, aga nalja pakkus meile lubatud puuviljavaagen. See oli nii võimas, et tegin sellest kohe ka pildi:)

Pildikollektsioon teemal "Malaysia magab"!

Lennul Malaysiast Londonisse, mis kestis 14 tundi, kasutasin oma isiklikku silmaklappi, millel on väga karm hoiatus ja tundub, et inimesed arvestasid sellega ja üles mind ei aetud :)

Inglismaa lennujaamas juhtuski see, mida kartsin. Passikontrollis mind läbi kohe ei lastud ja paluti astuda kõrvale, et siis minu näojooni ja minu passi tõsisemalt uurida. Nii ma neile siis selgitasin, et olen natuke vanemaks saanud ja oma välimust muutnud, lisaks esitasin neile kõik oma plastikkaardid: id-kaart, juhiluba, ISIC-kaart, krediitkaardid ja austraalia pangakaart. Õnneks oli ametnik väga sõbralik ja lõbus ja tegi veel pealekauba nalja ka :) Kui pagas käes, siis sõna otseses mõttes jooksin ma ühte kohvikusse, et tellida suur tass kohvi. 10 kuud olin joonud mingisugust koledat lahustuvat lurri ja Londonist ostetud kohvi oli ikka taevalik. Lennujaamas kohtusin ka oma keskkooli klassiõega, keda ma polnud näinud 8 aastat ja lennusõit Tallinnasse sujus suure jutumulina saatel.

Nii me nüüd siis olemegi siin ja seal Eestimaal kuni septembrini.