Kus must leib on?

Kahe nädala jooksul me Milduras normaalselt tasustatavat tööd ei leidnud. Paar päeva proovisime ka korjata Sultan viinamarju, millest kuivatatakse rosinaid. Farmer oli lahe kohalik ja tööaega saime ise valida - kõik oli väga supper väljaarvatud töötasu. Suured jutud viinamarjade kohta ei pidanud paika - vähemalt sellel aastal mitte, sest viinamarjasaak olevat 60% kehvem kui eelmisel aastal. See oli ka põhjuseks, miks me otsustasime edasi seiklema minna. Võtsime suuna Mildurast umbes 500 km kagusse Sheppartoni. Poolel teel läbisime linna Swan Hill, kus meie rõõmuks oli pood Aldi. Aldi on saksapood ja seal müüakse leiba :) Meie rõõm oli eriti suur, kuna polnud leiba söönud juba 3 nädalat. Ja meie rõõm oli veelgi suurem kui leidsime, et seal müüakse lausa musta leiba, mida me pole söönud Austraaliasse tulemisest saadik.

Poest tulles ei suutnud ma enne sõitma hakata kui saan viilu musta leiba - elu nagu lill! Õnneks sihtkohas Sheppartonis on ka pood Aldi ja leiva mure peaks olema mõneks ajaks lahendatud.
Sheppartoni linn oli kaunistatud värviliste lehmadega - igal pool olid lehmad: maasikalehm, sebralehm, õunalehm jne lehmad.

Kuna jõudsime Sheppartoni suhteliselt hilja, siis esimeseks oli vaja leida ööbimiskoht. Kammisime läbi kõik karavanpargid, mis selles linnas on.... ja ei midagi. Kõik karavankabiinid on täis ja ei vabane nädala jooksul seoses Australian Bowl üritusega. Hetkeks tekkis isegi päris suur masendus, et peab minema olematu kuuse alla elama. Õnneks lõpuks ühes karavankohas leiti meile kohake, kuhu saab auto parkida ja ühe öö seal olla. Maksma läks see küll natuke liiga palju, aga parem ikka kui "paljas vesi". Auto on ikka väga kullake olnud - sõidab nagu muiste ja pakub ulualust kodututele nagu meie:). Tegelikult polegi nii hull autos elada - kõik eluksvajalik on olemas: kui vaja on auto köögi eest,

ja kui vaja on auto magamistoa eest.

Hommikul pidime vara ärkama, et minna kohalikku agentuuri, mille kaudu peaks saama tööd. Põhimõte on selline: käid iga päev registreerimas ja jääd ootama kuni keegi helistab. No meie selle peale lootma nüüd küll ei jäänud ja otsustasime farme hakata ise otsima. Suuna võtsime Sheppartonist Cobrami suunas, mis on umbes 60 km. Poolel teel hakkas meile silma pisike linnake nimega Numurkah, kus me leidsime väga koduse karavanpargi. Meie õnneks oli seal isegi üks haagissuvila vaba. Olen alati mõelnud, et mis tunne on haagissuvilas elada - ja nüüd ma saan seda tunda. Päris vahva on! Aeg-ajalt löön jala vastu lauda ära seoses kitsikusega, aga jällegi parem ikka kui "paljas vesi". Numurkah'is elab 4600 inimest ja seda kohta nimetatakse järvede ja rooside linnaks. Roose on siin väga palju igal pool, aga järvede asemel on siin küll üks pikk jõgi. Võibolla need järved veel tekivad kusagile siia kui vihma hakkab sadama nagu Brisbanes praegu. Brisbanes ujutab ja seda sõna otseses mõttes - inimesed ujuvad tänavatel.
Elukoht olemas, nüüd vaja veel töökoht leida. Sõitsime esimesse kohta tööd küsima ja kohe saimegi. Nüüd korjame nektariine. Töö on kiire ja korralik :) Tegemist väga lihtsa tööga: korjame nektariine kõhukotti ja pärast kallutame kasti.... ja nii need kastid täituvad. Farmer tundub oevat tore ja tema sulased on ka sõbralikud. Üldiselt nad meid eriti ei tüüta põllul - lasevad rahus korjata. Loodame, et jääme sinna seniks kuni teise aasta viisaks vajalikud tööpäevad tehtud saame.


Aga natuke meie naabritest: ühel pool elab üks vanamees, kes kuulab pop-i ja teisel pool elab üks vanamees, kes kuulab country't. Nad on kogu aeg hüpper-supper aktiivsed - kogu aeg teevad midagi. Et siis päris vahva :) Öösiti ilmuvad välja jälle opossumid ja nad häälitsevad mulle serenaadi akna all. Vot see on minu elu haagissuvilas kohas, mille kohta võiks öelda, et seda kohta sa kaardilt ei leia :)


Minu lemmik liiklusmärk

Oleks nagu Indias

Esimese Mildura nädala veetsime toredas karavanpargis, aga tore on ka kallis. Seega otsustasime otsida natuke odavama karavanpargi, kuna me polnud veel tööd leidnud. Sellel aastal on halb viinamarja aasta - päike on liiga teinud. Üks farmer ütles, et ligi 60% on viinamarju hävinud. Jälle oleme valel ajal vales kohas :) Aga pole hullu - kes otsib, see leiab. Töö otsimise käigus oleme käinud ikka viinamarja raksus ka - jälle üks raksu kogemus juures:)


Uue karavankoha leidsime Mildura linnast 5 km põhja suunas Irymplis, mis on väga väike linnake. Karavanpark on suht korralik ja meie karavanmajake isegi suurem ja ilusam kui eelmises kohas. Aga igal asjal on head ja vead :) Suurim miinus on see, et siia on kokku kogunenud indukad. Õnneks nad pesitsevad meie majakesest eemal ja seega nendega eriti kokku ei satu ja enamuse ajast me siiski istume majakeses konditsioneeri all - kuumus on meeletu. Päike hakkab kohe kuumutama kui ta hommikul kell 7 tõuseb ja kõige suurem kuumus on kell 13.00-18.00. See polegi vist isegi enam kuumus - see on lausa tulisus. Sõna otseses mõttes ei saa väljas olla, kuna lihtsalt päike kõrvetab nahka ja see teeb isegi haiget.
Uue karavanpargi kaudu leidsime ka töö - viinamarjade korjamine. Suureks üllatuseks oli viinamarja põldudel enamus kõik indukad. Meenus kohe Bundabergi aeg kui ühel tomatipõllul olid vaid koreakad. Tundub, et need rahvused töötavad kolooniatena :) Indukad arvasid alguses, et me oleme kohalikud - milline kompliment. Tuli välja, et kõik indukad on siin Austraalias üliõpilasviisaga - uskumatu. Näiteks üks tüdruk õpib siin autojuhiks - tegelikult on see autojuhiks õppimine (mida ta teeb vaid nädalavahetusiti) ettekääne, et tulla Austraaliasse nende jaoks head raha teenima, sest 1 dollar on 40 India raha ja kes on Indias käinud, siis teab, et 40 India kulunud raha on Indias täitsa ok summa:) Tegelikult, miks ma seda kõike kirjutan, on siiski pahameel nende suhtes. Paar aastat tagasi olid palganumbrid teised ja siis tulid indukad geniaalsele mõttele hakata siin "studeerima" ja olid nõus tegema tööd isegi väiksema summa eest, mis kunagi pakuti. Tänaseks on palk 2 korda väiksem. Nende jaoks on see ikkagi "good money" aga meie ei teeni seal midagi. Nii me seal siis olimegi kokku kaks päeva :) Viinamarju oli tegelikult vahva korjata - kõndisime mööda viinapuude alleed ja lõikasime kääridega viinamarjakobaraid. Töö on lihtne ja rahulik. Nojah rahulik oli ta siis, kui indukad vait olid, aga mingi aeg otsustas üks hakata laulma oma rahvalaulu ja nii haaras ta kaasa terve karja. Esimene pool tundi oli isegi lahe ja naljakas, aga järgmised 5 tundi oli see talumatu. Esimese päeva lõpus me avastasime, et enamus põllul olevatest indukatest sõidavad samasse karavanparki :) Selline tunne, et me elaksime nagu Indias. Teisel päeval otsustasid kolm indukat meie autosse pressida, et tööle saada. Ega mina ei saanud midagi enne aru, kui nad juba autos istusid - ma lihtsalt ei mõista nende keelt :) Tegelikult oli see ka liig, mis liig. Sorry indukad, aga te olete tüütud! Jah, teie riik on huvitav ja ma kindlasti külastan seda veel ja teie söök on maailma üks parimaid, aga teie käitumine käib totaalselt üle-minu-mõistuse :)
Eks me jätkame tööotsinguid - võimalik, et sõidame mujale linna edasi.


Muideks Austraalia jahu ei vasta Eesti jahule. Kasutasin oma vana-head koogiretsepti, et küpsetada üks hea hapukoorekook, aga välja tuli nagu lehmakook. Sellel jahul on mingi jama - pane palju tahad, aga taigen paksemaks ei lähe. Vähemalt nüüd sain ma teada, miks mu pannkoogig tulevad välja kivikõvad - ma lisasin kogu aeg jahu, et taigen paksemaks läheks. :):):):) Igatsen vanaema pannkooke!!!!!!


Õnneks polnud mul sularaha kaasas (jalutuskäik Red Clihffi laadal)

Nädalalõpp eikusagil Austraalias vol2

Päev Broken Hillis möödus lõõgastavalt: ilm oli nii mõnusalt kuum, et vaja oli ühte karastavat suplust külmas basseinivees ja head külma kohalikku õlut. Broken Hillis on huvitavaid kohti, mida vaadata ja seega otsustasime järgmise päeva hommikul, et teeme oma plaanidele lisasid ja jääme Broken Hilli veel üheks päevaks, et mängida natuke turiste. Alustasime kohalikust pühapäevaturust, mis minu ootuste kohaselt oleks olnud vabas õhus huvitava kaubaga, aga see oli hoopis ühes pisikeses spordihallis, kus oli kohal 5 äritsejat: puu- ja juurvilja onu, hästi suur tädi, kes müüs ehteid, vana tädi, kes müüs isetehtud kooki ja kaks keskealist naist, kellest üks müüs kootud mütse ja kampsuneid, mille peale mul tekkis suur küsimärk silme ette. Teine naine müüs imelikke tasse. Kahe dollari võrra sai rikkamaks puu- ja juurvilja onu, kellelt ostsime 4 õuna :) Järgmiseks otsustasin ma, et lähme vaatama Sturt Parki ühe austraallasest pillimehe mälestusmärki, kes mängis Titanicul selle uppumishetkel. Mälestusmärgiks oli murdunud sammas, mis tähendab noorelt hukkumist. Peale seda suundusime 6 km Broken Hillist põhja suunas, et näha kividest tehtud skulptuure, aga see koht oli kahjuks pühapäeva tõttu kinni. Tagasi sõites nägime ühe põõsa varjus kedagi oma kõrvu liigutamas ning me oletasime, et näeme kängurut. Mina kohe kappasin autost välja, et asja uurida ja oligi känguru - ma natuke hakkasin isegi kartma, et äkki tuleb ja paneb jalaga. Järsku, eikusagilt, hüppas meie auto eest mööda teine känguru ja hüppas selle esimese juurde. See on nii naljakas, kuidas nad hüppavad. Kuna ma muutusin liiga julgeks ja hakkasin neile lähenema (hüpates), siis kahjuks nad põgenesid minu eest. Õnneks saime mõned fotosüüdistused ka :)

Järgmise suuna võtsime linnast välja Silvertoni, kus on filmitud päris mitu head vanemat filmi, millest üks on näiteks "Mad Max II".

Mad Max'i auto ongi selle linna tõmbenumber ja tegelikult seda me vaatama läksimegi. Kunagi oli Silverton 286 inimesega linnake ja tänaseks on seal vaid mõned kunstigaleriid, Silvertoni hotell ning kool,mis on nüüd muuseum. Samal päeval toimus Silvertoni hotelli ees ka Broken Hill motoklubi kokkutulek, aga kahjuks see hästi ei lõppenud, kuna tagasiteel me nägime kohutavat vaatepilti, kus ühel mootorrattal oli sõites vist esiratas eest ära lennanud ja vaatepilt polnud meeldiv.
Järgmiseks mõtlesime minna vaatama panoraamvaadet, aga jällegi pühapäeva tõttu olid teel lukustatud väravad ees. Päev möödus siiski kiirelt. Õhtul oli meeletu äikesetorm nii et meie kämpingukabiin kõikus tuule käes :)
Järgmisel päeval võtsime hommikul suuna Mildurasse, mis on Broken Hillist umbes 300 km lõunasse.
Mildura on austraalia viinamarja paradiis - kõik kohad on viinamarju täis. Tundub, et igal majal on oma viinamarjaistandus. Mildura on üks ilusamaid linnasid, mida ma Austraalias näinud olen. Plaanime siin leida tööd kusagil viinamarja põllul ja elamiseks mõnusa korteri. Esialgu võtsime nädalaks ühes karavanpargis pisikese karavanmajakese. Karavanpargis on jällegi bassein mega külma veega, mis on ainult hea, sest ka Mildura kliima on väga kuum. Ühtlasi on siin ka tenniseväljak, kus me saame lõpuks oma tennisereketeid kasutada. Edasised päevad mööduvad meil siis töö ja korteri otsingu tähe all ning tennise mängimisega :)

Kokkuvõtteks kestis meie retk punktist A punktini B viis päeva ja vahemaa oli umbes 2500km. Auto sai ka pika pai, et ta selle kenasti üle elas :) Väike peatus Milduras ja siis saab edasi kütta oma plaanidega. Seniks peate leppima sissekannetega Mildura kohta.

Eikusagil Austraalias vol1

Bundabergis sai oldud juba liiga kaua ja samuti allergia mangode vastu andis meile piisava põhjuse, et aeg on edasi liikuda. Eks me siin natuke ikka plaani ka pidasime ja vaatasime internetist RACQ kodulehelt (Austraalia maantee info), kuidas jõuda Victoria osariiki Mildura linna. RACQ koduleht väidab, et sinna jõuab kahe päevaga. Niisiis pakkisime ühel ilusal hommikul asjad, jätsime korterikaaslastele kirja "Sõitsime lõunasse!" ja autosõit saigi alguse EIKUSGILE AUSTRAALIASSE. Kuna Austraalia vahemaad on väga pikad, siis otsustasime sõita kahetunniste vahetustega, et vaim oleks ikka virk ja silm selge. Esimese suuna võtsime St Georgesse, mis asub 703 km kaugusel Bundabergist edelasse. Ootused selle linna suhtes olid päris suured, aga pettumus missugune. Linnake on ikka väga väike ja pole midagi erilist vaadata. Ainuke turismi kohake oli Riversands veiniaed, kuhu me vahepeal isegi plaanisime minna tööd uurima. Plaanile tõmbasime suht ruttu kriipsu peale, kuna St George kubiseb kärbestest. Nii kui autost välja astusime, siis tabas meid kärbseparv. See pole ju normaalne elu, kui kohalikud käivad ringi mesilasmaskiga. Öö tuli siiski veeta St Georges ja ööbimiskohaks valisime Pelikan karavanpargi, mis oli väga armas ja vaikne koht. Lõpuks sai meie Toyota Camry rakenduse ka kui öömajana - polnudki nii ebamugav: istmed alla, madrats sisse ja aknad katsime fooliumkatetega. Õnneks levis selles linnas ka internet ja tegime oma plaanile väikseid lisasid, kuna esimese päeva õhtuks selgus, et Mildurasse, me kohe kindlasti kahe päevaga ei jõua - uus plaan väidab, et jõuame sinna kolme päevaga:) Hommikul võitlesime veel natuke kärbestega, aga siis võtsime suuna linna nimega Cobar. Cobar asub New South Walesis, St Georgest 736 km edelasse. Vahepealsed pisikesed linnakesed, millest läbisime, olid ikka väga väiksed ja meil tekkis küsimus, et mida need inimesed seal teevad. Maanteel tuli vahepeal sõita isegi slaalomit surnud kängurude vahel. Loodusest saigi ainult näha seda, kuidas teeservas kotkad närivad surnud kängurusid. Imelik oli ka see, et kohalikud farmerid lasevad oma kitsed ja lehmad metsa ekslema ja jumal teab kui pikaks ajaks. Minu ootused näha känguru perekondasid teeserval muru närimas luhtusid. No mõned emud ka kappasid ringi.
Loodus muutub ruttu - mida rohkem Kesk-Austraaliasse, seda kuivemaks see läheb. Loodus Bundabergist St Georgesse oli imeline: maantee lookles mägede vahel. Seda ei saa aga öelda St Georgest Cobarisse: maantee oli üks pikk sirge ja loodus oli kuivanud.

Enne Cobarisse jõudmist, sõitsime ka läbi väikesest linnast nimega Bourke. Tegemist oli ikka tõelise geto kohaga. Kohalikud olid jubedad ja hirmutavad - tegemist oli aborigeenidega. Ühtlasi tabas meid seal esimeseks suur liivatorm ja teiseks meeletu vihmasadu - me sõitsime sealt väga ruttu ära. Sellises koledas kohas nagu Bourke ongi vist selline kole ilm. Linn nimega Cobar on samuti väga väike ja endiselt tekkis küsimus, et mida need inimesed seal küll teevad. Cobaris veetsime öö jällegi ilusas ja vaikses karavanpargis nimega Cobar karavanpark. Seal kohtusime ka laheda vanapaarikesega ja tänu nendele tegime jällegi lisasid oma plaanidele ning selgus, et meie kolmepäevane reisiplaan tuleb teha neljapäevaseks reisiks. Teglikult oleme me neile ikka tänulikud, kuna nad päästsid meid tõenäoliselt koleda teeolu eest ja palusid kasutada maanteed, mis viib meid Broken Hilli. Väidetavalt kui me kasutaksime lühemat teed, et jõuda Mildurasse, siis me sinna ei jõuakski - katkised rehvid, kohalikud aborigeenid jne. Cobaris puudus netiühenuds ja seega tuli vanakesi uskuda. Öö veetsime jällegi oma lukstoas nimega Toyota Camry. Plaan tehtud ja sõit jätkus edasi Cobarist Broken Hilli, mis asub 484 km läände. Ühtlasi vanakesed hoiatasid meid, et me ei peatuks linnakeses nimega Wilcannia. Tõesti hea, et me seal peatust ei teinud, kuna tegemist oli järjekordselt aborigeenide linnakesega ja pidavat olema isegi hullem, kui eelmisel päeval külastatud Bourke linnake. See oli nii kole!
Lähenedes Broken Hilli, mis asub mägedes nagu nimigi juba ütleb, siis loodus muutus jällegi imelisemaks: mägismaad ja meeletult pisikesi tuulekeeriseid, pilved tunduvad väga madalal ja tekitavad imelisi varjusid maapinnale. Ühtlasi ei tohi viia Broken Hilli ühtegi puuvilja, mis on mujalt ostetud - nii me siis närisimegi oma passionfruidid hommikul ja õunad, nektariinid teel Broken Hilli. Tegemist on mingite puuviljakärbestega, mis ei tohi sattuda Broken Hilli piirkonda - minu jaoks on see jällegi arusaamatu, aga noh - asjad ei peagi alati olema minu jaoks arusaadavad.

Broken Hill on ilus - lausa imeline. Siin on nagu vanas heas kauboi filmis - kõik on selline ilus-vana ja natuke tolmune :)

Siin on nii palav ja tänu sellel otsustasime, et ei suuda enam kolmandat ööd autos magada. Cobaris vanakesed soovitasid külastada Lake view karavanparki, kus me ka lõpuks peatusime. Imeilus koht - vaade küll kusagile järvele pole aga vaade on mägedesse. Siin otsustasime võtta karavankabiini, mis on päris suur ja mugav: köök, magamistuba, wc, televiisor ja õhukonditsioneer. Karavankabiini kõrval on meil bassein, mis on mega külm ja nii karastav - me tundsime sellest puudust.
Teel St Georgist Cobarisse rändasime me ajast tund edasi ja jõudes Broken Hilli, rändasime ajas taas 30 minutit tagasi. Ja peagi peaksime me rändama ajas jälle 30 minutit edasi - jube sassi ajab selle elutempo :)

Elusalt ma neid ei näinud


Kusagil eikusagil Austraalias


Kallitele päkapikkudele lohutuseks see, et Bundabergis on meil väga hea majaomanik, kes ilusti saadab paki edasi minu järgmisse elukohta.

Paremuse suunas

Peale pikka ja tüütut töövaba nädalat, mis koosnes enamasti rohtude söömisest ja enda lõhki kratsimisest, on lõpuks näha paranemise märke. Rohtude söömise, mis kestis 6 päeva, katkestasin ma vabatahtlikult, kuna see lihtsalt hakkas mu maole. Kohutavad täpid ja sügelus on tänaseks asendunud kohutavate kärnadega minu jalgadel ja mu imekaunis päevitus on kadunud - ma lihtsalt kratsisin selle maha :) Õnneks sain vähemalt pool oma tüütust töövabaperioodist veeta televiisori ees ja huviga jälgida Australian Open'it, kus mängivad maailma tipud.

Mangodega tegin lõpparve täielikult - minu majapidamisse need niipea ei satu. Nüüd, enne kui lahkume Bundabergist, käime paar päeva korjamas passionfruite. Ükspäev helistas üks vanake, kellele sai kunagi kontakt antud ja ta kutsus meid korjama passionfruite. Tal on meeletult suur maalapp, kus ta kasvatab mangosid, avokaadosid, passionfruite, paw-paw'e, laime ja veel mingeid imelikke troopilisi puuvilju. Korjata oli väga lihtne ja lõbus. Lihtne just sellepärast, et ei pea kusagil turnima ega küürutama - need kasvavad nagu viinamarjad. Ning lõbus just sellepärast, et meiega koos korjasid kolm vanemat naisterahvast (üks nendest farmeri naine), kes rallitasid ATV-ga põllul. No ausõna - üle 70-aastane naine ATV-ga põllul möllamas, nägu naerul nagu noorukil - mega vaatepilt ja ma olin nii kade. Ühtlasi oli tegemist sellise farmiga, kus töötasid vaid mõned kohalikud ja sellepärast oligi kõik nii rahulik ja vaikne - keegi ei mölise ega karju, et "hurry, hurry, pick, pick" (kiiresti, kiiresti, korja, korja). Vähemalt ilus töölõpp Bundabergis.

Bundabergist plaanime lahkuda kohe peale Austraalia päeva, mis toimub 26. jaanuaril - siis kõik aussid pidutsevad ja grillivad lambaliha:). Suuna võtame lõunasse sisemaale. Esimese peatuse plaanime teha St. Georgeis ja uurida sealset suurt veiniaeda - äkki vajavad kahte veinisõpra endale tööle. Kui ei vaja põrutame 1200 km edasi ja küll keegi meid seal ikka vajab. Rohkem ei oska plaane ette kirjutada:) Proovin kindlasti külastada ka teele ettejäävaid rahvusparke ja muid huvitavaid paikasid.

Allergia küüsis

Nii palju siis minu mango korjamise "karjäärist". Kümnetunnised tööpäevad on minule nüüdseks lõppenud, kuna olen meeletult allergiline mangode suhtes. 14 jaanuar, otsustasin mitte enam tööle minna, kuna allergia lõi lõpuks näkku. Mõned pildid minu allergiast, mis on tehtud allergia algetapis.

Tänaseks on lööve levinud igale kehaosale, isegi mu naba on seda löövet täis :) ja praegust välimust ma enam ei julgegi pildistada. No hetkel leidub veel seljal mõned vabad kohad, kuhu lööve võiks vabalt endale punnipesakonna soetada. Isegi mu kõrvad on paistes ja kärnas. Üldiselt olen juba väsinud nendest unetutest öödest. Apteeker suutis leida vaid ühe kreemi ja käskis minna arsti juurde. Esimene meditsiinikoht väidetavalt uusi patsiente juurde ei võta ja nii ma arsti abita jäingi. Haiglas võib ennast lolliks oodata ja nii ma otsustasin minna ühte erahaiglasse õhtusel kellaajal, et oleks vähem ootamist. Arst kirjuts mulle mingid allergiarohud. Mingi 8 dollarilise rohu eest pidin maksma 75 dollarit arsti visiiditasu. Loodan, et mu reisikindlustus katab selle :)

Tõenäoliselt on mangoallergial peiteaeg ja nüüd siis peale paari nädalast mangode korjamist lõi minul allergia välja. Võimalik, et see on seotud ka päiksega, kuna eelmised nädalad olid väga vihmased ja pilves ja siis polnud häda midaggi. Nüüd kui päike sirama jälle hakkas, pean mina ennast tuppa peitma oma välimuse tõttu. Ma hea meelega kratsiksin ennast lõhki, aga ma lõikasin küüned lühikeseks. Allergia sai alguse pisikesest punnikesest, siis juba kaks punni ja nüüd siis kaos... Majaomanik tõi mulle mingit imelikku valget vedelikku, mis haiseb nagu guaššvärv - see võtab vähemalt sügelemise mingiks ajaks ära. Olen kuulnud, et paljudel on mangode vastu allergia, aga ma ei arvanud, et mina olen üks nendest. Siiralt loodan, et pääsen varsti sellest piinast ja saan inimese moodi jälle elama hakata.

Aga natuke ka farmist.
Väidetavalt on farmer tegelenud oma mangodega 20 aastat. No mina seda eriti ei usu. Kahekümne aastaga peaks inimene olema juba proff mis proff ning korjamis- ja pakkimissüsteem peaks juba olema ammu välja kujunenud. Esiteks puudub igasugune normaalne süsteem korjamises. Nimelt korjavad ligi kümme tegelast kahe puu kallal mangosid ja siis umbes 6 tegelast nopivad mangodelt varsi ja asetavad mangod restile tilkuma. Sellel ajal kui need viis või kuus tegelast teevad kümme tiiru ühe puu kallal ja keegi ei tea kus mida korjata, jõuaks kaheinimese tiim korjata tunduvalt kiiremini puu tühjaks. Näiteks ühel päeval suutsime mina (väikeste kääridega) ja Risto (suurte kääridega) tunduvalt kiiremini mangosid korjata kui teised ja neid oli ühe puu kallal 6 inimest - segadus tekitab kaose. Aga noh, kui farmer arvab, et nii on kiirem ja parem, siis andku ainult tuld:) Korjamises on tal ikka väga palju miinuseid ja ebaloogilisust, aga midagi pole teha - tuleb teha nii, nagu boss ütleb :) Kui ma alguses tegin seda kohutavat sorteerimistööd, siis lõpuks ma ikkagi pääsesin sellest, sest ma ju lubasin, et teen kõike, et seda mitte enam teha. Aga selleks pidin ma natuke ka klouni mängima :) Nimelt olles juba mitu head pikka päeva sorteerinud mangosid ja seda kogu aeg püstiseistes, siis ühel päeval ma
lihtsalt otsustasin natuke esinema hakata: vingusid ja virisesin ja lõpuks enam ei seisnud vaid põlvitasin selle sorteerimismasina juures. Boss ehmatas vist nii ära ja siis tekitati mulle kiiresti kohe mugavustega istekoht. Noh minu plaan ei läinud muidugi nii nagu ma soovisin, aga mõneks ajaks võisin selle töötegemisega rahule jääda. Kuna tegemist oli juba väga mugava tööga, siis lõpuks hakkas ka uni tulema peale ja nii ma seal siis sorteerisin ja haigutasin ja unesegaduses panin mangod valedesse kohatadesse: head sinna kuhu peavad minam halvad mangod ja vastupidi. Lõpuks ma ei suutnud seda enam teha ja ütlesin konkreetselt bossile, et mina tahan nüüd teha pakkimistööd. Ta küll polnud nõus, sest väidetavalt olen olnud mina läbi aegada parim sorteerija ja pika vingumise tulemusena ta siiski lubas mul sealt ära tulla. Niisiis sain, mis tahtsin ja pakkimistöö on kümme korda lahedam. Kuigi jah - ta kirub tänseks päevaks, et ta tegi vale otsuse, sest teised tüdrukud, ei suuda nii hästi sorteerida ja ajavad pidevalt mangosid masina vahele nii, et masin katkestab töö. Ühel päeval bossi kannatus katkes ja pani tagasi mind sorteerimisse, mille peale ma siis käitusin jälle vastavalt: ütlesin ühele bossi sõbrale, et mind karistatakse ja pandi siia tagasi. See kutt muidugi lendas kohe bossile kituma, mida ma tegelikult ju tahtsingi, et ta teeks ja nii siis boss mind sealt jälle ära võttis
ja tagasi pakkima pani. Nüüd olen valmistanud bossile kahjuks pettumuse kuna ma ei ilmunud tööle. Proovin mõned päevad rahulikult olla ja ehk siis saab jälle järgmine nädal tagasi minna.

Head uut aastat!

Siinkohal siirad vabandused, et pole blogi kirjutanud. Asi nimelt selles, et kui vaba aega oli, siis polnud jälle millegist kirjutada ja nüüd kus rügame tööd teha 10 tundi ja rohkemgi päevas, siis pole lihtsalt aega kirjutada.
Mis meil siin siis toimunud on?
Jõulud: tegime, mis me suutsime, aga jõulumeeleolu ei tekkinud. Sellel aastal siis võib öelda, et jõulud jäid ära. Seapraad hapukapsaga ja maitsva kõrvitsaga oli küll laual ja ei puudunud ka singirullid, munatäidised ja kartulisalat, kuid kui pole ikka sülti ja verivorsti, siis pole ka mingeid jõule.

Aastavahetus: tegime, mis me suutsime, aga aastavahetuse meeleolu ei tekkinud. Sellel aastl siis võib öelda, et aastavahetus jäi ära. Järjekordselt oli seapraad laual, ei puudunud ka munatäidised, singirullid ja riisisalat ning matsev kõrvits, kuid kui pole olnud jõule, siis ei saagi ju tulla ka aastavahetust.
Kes või mis on selles süüdi? võite ju proovida juuli kuus kuusk ehtida ning päkapikumütsigajõulumeeleolu luua - uskuge mind, see pole võimalik:) Siiralt kahju on meil, et just sellel aastal, kus Eestis olid tõelised valged jõulud ja meie veedame seda aega siin Bundabergis.
Ilutulestikust polnud mingit piiksugi. Keegi kusagilt küll hüüdis, et "Happy new year", aga see oli ka kõik. Ja kohalik rumm nimega Bundaberg on tõeline saast.
Niisiis on aasta 2010 ja see tuli nii vaikselt, et see jääb igavesti meelde.

Ja nüüd siis juttu, miks blogi kirjutamiseks aega polnud. Kuna eelmisel aastal enne jõule käisime mangofarme lantimas ja mõnedesse kohtadesse oma kontakte andmas, siis nüüd olemegi ühes mangofarmis usinasti töötamas. Tööd hakkasime tegema juba 23 detsembril. Tööpäevada on väga pikad, aga nagu ju öeldakse "Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi":) Töö mangofarmis on järgmine: kutid üldiselt lõikavad pikkade kääridega mangosid puude küljest ja asetavad need ettevaatlikult puu alla murule. Tüdrukud siis käivad ümber puu ja tassivad need siis kas masinasse või asetavad maas olevatesse restidele. Mangodega peab ümberkäima nagu kukununnudega :) Ei tohi kukutada maha ja vars tuleb võtta küljest ära nii, et mangohape viljale ei läheks. See varre ära võtmine ongi kõige jubedam töö. Mangohape on väga kõrvetav ja söövitav ja kui see läheb käele, siis jäävad armid missugused. Kuttidel on üldiselt kõige lihtsam töö - neil on vaja vaid tugevaid kaelalihaseid, et kogu aeg ülesse vaadata ja tugevaid käelihaseid et nende kääridega seal puude kallal toimetada. Tüdrukud vaesekesed sealhulgas ju ka mina, peame jooksma kiiresti nende mangodega ja neid varsi maha krahmama olles väga ettevaatlikud. Paljudel tüdrukutel on ikka näpud kõrvetada saanud, aga mina olen olnud veel ettevaatlik. Kuigi tundub, et mida kiiremini teed, seda vähem on tõenäosus saada selle happega kokku - aeglastel tüdrukutel on just näpud kõrvetada saanud :) Saite ju aru küll, millele ma vihjasin - loomulikult enda nobedusele :)
Esimene päev oli minu jaoks kohutav: jalad rakkus, kondid kanged, näpud kanged. Koju jõudes, ei suutnud ma ennast püstigi voodist ajada, aga ligunemine basseinis tegi olemise paremaks. Esimesel päeval suutsin ma mangohapet natuke käele pritsida, aga õnneks see oli nii minimaalne kõrvetus, et armigi ei jäänud.
Peale mangode korjamist toimub nende pakkimine. Pakkimises on kaks kõige vastikumat tööd ja loomulikult mina sain ühe vastiku töö ja Risto sai teise vastiku töö. Teised teevad meie arvates väga lihtsat tööd. Nimelt pandi mind sõna otseses mõttes puki otsa seisma ja sorteerima ükshaaval välja head mangod ja halvad mangod. Nii ma seal puki otsas üldiselt siis seisan oma 5-7 tundi ja sorteerin neid ükshaaval. Keskmiselt jookseb minu pisikeste käte vahelt läbi 10000-15000 mangot päevas. Uskuge mind, ma proovin teha nüüd ükskõik mida, et ma sealt minema saaksin:) Risto tööks on siis õigesti ladustada pakitud mangod õigete koguste ja kuupäevadega (ta peab pakkidele käsitsi need kõik kirjutama - tempel on seal välistatud). Paras tassimine tal seal.
Mangofarmi omanikud (isa ja tütar) pole kohalikud, vaid pärit Austriast ja tegelenud mangodega juba 25 aastat. Omanikud on toredad ja lahedad, aga väga karmid. Meie peale pole nad veel kisa tõstnud ja meiega mölisenud, aga seal on ikka küll ja küll noori, kes saavad iga asja pärast piki pead :) Omanikule me vist meeldime - ta ütles, et ta juba sai telefonikõnest aru, et me oleme korralikud ja tublid töötajad. Nüüd ta meie peale suht kindel ja meie oleme alati need, keda ta tööle tahab.
Mangosid ei korjata, kui vihma sajab, kuna see teeb mangod koledaks. Täna, esmaspäeval, meil vedas: vaatasime hommikul aknast välja ja sadas lahinal. Kohale pidime ikka minema, kuna puude alt tuli korjata mahakukkunud mangod ära, et linnud ega putukad neid sööma ei tuleks. Tegemist on orgaanilise farmiga ehk ei mingeid kemikaale. Tänu sellele, et mangosid pole pritsitud kemikaalidega, on nahkhiired parajad ðaakalid nende viljade kallal - muidugi need nahkhiired jäävad peale sööki sinna puu otsa magama ja vähesed ärkavad ülesse - omanik käib püssiga ringi ja kõmmutab nad lihtsalt maha. Lindude peletamiseks on ülesse seatud tohutu linnuhelide süsteem ja suur tehiskotkas nööriga posti küljes hõljumas. Seal on ka üks gaasimasin, mis teeb teatud aja tagant tugevaid pauke, et peletada ära kõiksugused linnud, loomad ja muud mangomaijad tegelased. Ma kardan seda masinat, sest see teeb ikka väga suurt kära.

Ilmad siim Bundabergis pole hetkel kiita - praegu on siin vihmaperiood. Päikest üldiselt polegi. Jaanuari keskel pidavat ilusamaks minema.
Midagi suurt rohkem teinud pole. Tundub, et oleme siin veel vaid kuuke ja siis järgmisse vahvasse kohta. Aga kindlasti tuleb selle aja jooksul veel paar sissekannet meie tegemistest.

Tervitusi teile kõigile ja tundke lumest mõnu, sest ühel päeval see sulab ära ja siis hakkate veel seda igatsema! Mina vähemalt igatsen natuke lund juba :)