28 märts 2011

Kivimürakatel külas

Eelmise sissekande jätkuks veel siis nii palju, et sült oli isuäratav ja ma endiselt pole nõus inimestega, kes väidavad, et sülti on tüütu ja raske teha. Nii et perekond Rait Raavikud - mida te närvitsete selle süldipoti juures :) asi pole üldse nii hull!!! Ja siis veel see, et hiir Stuart on kohvikus tagasi, aga ma ei viitsi teda enam uuesti kinni püüda. Vahepeal täitus ka 6 kuud töötamist Croissant Expressis. Mis aga edasi saab, ei oska öelda, kuna viisatingimused ei luba rohkem kui 6 kuud ühe tööandja juures olla. Noh eks siin leidub inimesi, kes ütlevad, et tööta edasi, midagi ei juhtu, aga kuna ma olen ikkagi hästi kasvatatud ja hoian reeglitest kinni, siis pole vaja mul kedagi, eriti veel Austraalia riiki, petta. Niisiis vaatame, mis saab - väike puhkus ei tee paha! Viimasel töönädalal kinkis mulle üks vanem naisterahvas, kes kohvikus iga päev muffinit ja kohvi tellib, ümbriku, milles oli tänukaart viie lotopiletiga. Piletitega ma küll midagi ei võitnud, aga kaart oli väga südantliigutav. Ta tänas mind, et olen tema kohvinaudingud veelgi meeldivamaks muutnud oma sõbraliku suhtumisega ning ta hakkab minust puudust tundma. Soovis veel väga õnnelikku ja edukat tulevikku, et mu kõik unistused täituksid.



Niisiis puhkus!


Otsustasime minna vaatama Lääne-Austraalia ühte populaarsemat looduse poolt tekkinud pinnamoodustist Wave Rock'i (lainekujuline kaljusein), mis asub Perthist umbes 350 km kaugusel sisemaal. Kuna me oleme siin Austraalias nii mugavaks muutund, siis otsustasime tuuritama minna ikka turismibussiga, mitte oma autoga. Tuuribussiks oli ümberehitatud veok, mis oli nii luksuslikuks tehtud, et kohe mõnus oli sellega sõita.


Peaks mainima, et Lääne-Austraalia loodus on täiesti mõttetu - mitte midagi peale kuivand maa ja poolraagus või poolpõlenud kummipuude.



Tee ääres nägime suuri lambakarju - meil tekkis küsimus, et mida nad seal söövad, sest rohelist ei näinud me seal kohe mitte. Kui lambad jooksid, siis oli õhus vaid üks suur hall tolmupilv.

Esimese kohana külastasime linna York, mis on eurooplaste poolt esimesena asustatud linn Lääne-Austraalia sisemaal 1831. aastal. York on väga armas just selle majade poolest - see on üks paremini säilinud 19-nda sajandi linn kogu Austraalias.









Yorkist põrutasime edasi linna nimega Hyden, kus asub lainekujuline kaljusein. Teel Hydenisse tegime peatuse eikusagil Lääne-Austraalias, kus oli Corrigini koertekalmistu. Minus tekitas see algul imeliku tunde, et miks selline koht on pandud turistidele vaatamisväärsuseks. Aga sellest kohast on saanud lugupidamiskoht inimese parimale sõbrale juba aastast 1974. Ning peab tunnistama, et see oli tõesti väga südamlik koht.


Järgmine peatus Hyden, Wave Rock - koht mida külastab ligi 140 000 turisti igal aastal. Lainekujuline kaljusein Wave Rock on saanud oma nime faktist, et see on välimuselt nagu suur murduv ookeani laine. Aga mis see siis ikkagi on?! Wave Rock on graniit ning see on üks osa Hydeni kaljust. See on 15 meetrit kõrge ja 110 m pikk, kuju on tekkinud juba umbes 60 miljoni aasta eest. Ning laine välimuse värvide näol on andnud kaljule pinnaalused mineraalid, mis on voolanud veega mööda kaljuseina all. Niipalju siis tarka juttu Wave Rockist, aga natuke pilte ka :)





Ühtlasi ronisime ka Hyden kalju otsa, mille küljes siis Wave Rock asub. Ülevalt oli vapustav vaade soolajärvedele ja kogu loodusele, mis küll tundus suht mõttetu altpoolt.

Kalju otsas oli ka lahedad kivid, mille alla ja sisse võis ronida:)



Ja siis jäi mul silma üks jaapanlane. Nad on ikka omamoodi fruktid :) No vaadake nüüd teda - sokid käiseteks pandud, mingi kott pähe tõmmatud ja omaarust viskas kogu aeg nalja.










Wave Rock ja japs nähtud, edasi järgmise kuulsa kivimüraka juurde, mida kutsutakse Jõehobu haigutuseks "Hippo's yawn", mis on ligi 13 meetrit kõrge. Kui te nüüd "vasakul jalal seisate ja pea paremale viltu keerate", siis te isegi näete, et tegemist on küll jõehobu lõugade moodi :) Võrdluseks siis pilt jõehobu haigutusest ja "jõehobu haigutusest".











Järgmiseks toredaks kohaks (legendi järgi küll mitte väga tore koht) oli Mulka koobas, mis on Lääne-Austraalia üks tähtsamaid aborigeenide koopamaalingu vaatamisväärsusi. Nimi Mulka tuleb aborigeenide ühest legendist, mis on seotud koopaga. Mulka oli sohipoeg naisele, kes armus mehesse, kellega abielu oli keelatud seoses kohaliku seadusega. Usuti, et sellise reegli rikkumise tagajärjel, sündis nende poeg Mulka kõõrsilmsena. Ta kasvas väga suureks ja tugevaks meheks, aga tänu kõõrsilmsusele ei saanud temast väga edukas kütt. Suurest pettumusest hakkas Mulka jahtima inimlapsi ja ühtlasi ta ka sõi neid ning temast sai piirkonna terror. Ta elas koopas, mida hakati kutsuma Mulka koopaks ja selles on tema käejäljed. Need jäljed on erineva suurusega - kõige suurem käejälg on aga keskmise mehe käejäljest veelgi suurem, mis tõestas seda, et Mulka oli väga suur mees. Mulka ema hakkas tema pärast aina rohkem muret tundma ning kui ta ühel päeval kutsus Mulkat korrale seoses ebanormaalse käitumise pärast, siis Mulka tappis ka oma ema. Peale seda kohtavat tegu, lahkus ta oma koopast. Aborigeenid mõistsid tema käitumise hukka ning hakkasid teda otsima. Nad leidsid Mulka umbes 156 km Hyden linnast eemal ja tapsid ta. Ja kuna ta polnud välja teeninud rituaalset matmist, siis jätsid nad Mulka surnukeha sipelgatele - hoiatuseks teistele, kes seadust rikuvad. Vot selline kole legend selle koopa kohta. Käejäljed on küll juba suhteliselt ära tuhmunud, aga saime mõned pildile.



Tagasiteel Perthi käisime läbi Babakin linnast, mille kohta ma ei oskagi midagi öelda. Seal tegime ühe peatuse kohaliku vanapaari juures, kes kostsitasid meid isevalmistatud kookide ja võileibadega. Oli mis see oli, aga õhtune tee päikseloojangu taustal tundus sellel hetkel kõige mõnusam :) Nautisime päikseloojangut ja uskumatu või mitte, aga loodus muutus vapustavaks. Lääne-Austraalia loodus on päeval täiesti mõttetu, nagu ma ennist nimetasin, aga päikseloojangu ajal muutub see täiesti imeliseks. Pildile ma seda kahjuks jäädvustada ei suutnud, aga kujutage nüüd ette: viimane terav päiksekiir ja läinud see päike oligi silmapiiri taha; maapind, mis päevasel ajal oli nii kuiv ja tolmune ja koledat värvi, muutus nii tumedaks, et vaevu oli märgata mingeid värve; helesinise taeva ja tumeda maa vahel oli just loojunud päiksest alles veel tumepunane kuma, mis andis sellist silmailu, et raske on midagi ilusamat näha. Aga oh ei - see vaade muutus veelgi vapustavamaks, kui kängurud hakkasid loojunud päikse suunas hüppama. Täpselt see, mida võib näha ühes ilusas loodusfilmis :) Tagasiteel tegi bussijuht päris mitu korda äkkpidurdamist kängurude pärast, kes kargasid päikseloojangu poole vaatamata enne teed ületades Austraalia moodi algul paremale ja siis vasakule - mina muidugi mures, et ega ometi ta kängusid alla ajanud. Suhteliselt napilt läks nagu ta ütles.

Kokku sõitsime 800 km.

08 märts 2011

Ma pole turist, ma elan siin!


Nonii sõbrakesed! Naistele head naistepäeva ja meestele häid naisi :) Mina panin naistepäeva puhul oma mehekesele süldi keema tõestamaks, et "ürgnaiselikkus" pole minus kadunud! Nüüd see süldike vaikselt podiseb ja minul on piisavalt aega kirjutada teile väga lahedast nädalavahetusest.

Vahva nädalavahetus sai alguse hiirejahist. Nimelt oli üks pisike hiirepoiss Stuart (kutsume teda edaspidi siis selle nimega) ennast meie kohvikusse ära eksitanud. Kõigepealt muidugi oli vaja pagaril jutt suureks puhuda ja öelda, et kohvikus on rott. Siis tegin ma pagarile selgeks roti ja hiire erinevused ning ta parandas ennast, et tegemist on siiski hiirega. Niisiis kappas pisike Stuart oma tillukeste käpakestega mööda kohviku kööki ringi - iseenesest kohutav ju, et kohviku köögis jookseb ringi hiir. See pisike hiirepoiss, kes tõesti oli 2 cm pikk pluss saba nagu niidiriba, hirmutas ühe belglasest kohvikutöötaja Justine nii ära, et vaene tüdruk värises ja keeldus kööki minemast. Asiaadist pagaripoiss Zarni, aga näitas kogu aeg näpuga, et vaata hiir (tema jaoks muidugi rott) ja naeris kõht kõveras. Kohviku köök ja selle lähiümbrus oli ärevust täis. Mina natuke mures, et olge kuss - kliendid ei tohi sellest teada saada. Mis seal ikka - tuleb minna hiirejahile. Töödejuhataja nagu ma olen, kamandasin Zarni hiirt kinni püüdma. Poiss vaatas mind sellise näoga, et mida ma talt palun. Siis mõistsin, et värisevast Justinest pole üldse kasu, Zarni keeldus hiirt kinni püüdmast ning ainuke variant oli, et mina olengi see hiirepüüdja. Niisiis võtsin kohvitopsi ja läksingi hiirejahile. Hirmutasin pisikese Stuarti nurka ja lõin kohvitopsi ta peale. Ja jumal, mis häält see pisike hiireke tegi. Stuart piiksus nii heleda häälega, et minul tuli pisar silma. Ausõna, minupärast ta võikski sinna kohvikusse elama jääda ja ma hea meelega annaksin talle paar saiaraasukest närida, aga siis mõtlesin, et kui mina teda ei päästa, siis sureb ta mürgituse tagajärjel. Kiirelt kujunes hiirejahist välja "Päästke Stuart" projekt. Kannatasin selle haleda hiirepiiksumise ära ja surusin kohvitopsi alla paberi, et niimoodi hiir topsi lõksu jääks. Kiiresti sain hiire koos topsiga paberkotti panna ja järgmiseks ütlesin Zarnile: "Oled mees või ei ole, mine keldrisse ja lase Stuart vabadusse". Poiss vaatas mind jälle imeliku näoga, aga eks see mehe jutt natuke hirmutas teda, et mida ma temast arvan, kui ta seda hiirt keldris vabadusse ei laseks. Nõnda päästsimegi pisikese Stuarti meie kohvikust ja nüüd ta seikleb ühe suure keskuse keldris. Muidugi kui "Päästke Stuart" projekt oli lõpuni viidud, siis alles mõistsime, et oleksime võinud ju pilti ka teha ja seda jäädvustada. Mis te arvate, et ma sain järgmisel ööl magada -loomulikult olid mul süümepiinad :)
Pühapäevase päeva küsisin ma ülemuselt juba varakult vabaks, et minna ühele suurele muusikafestivalile. Oi kuidas ma seda festivali ootasin, aga kui aeg oli juba peaaegu käes, siis mõtlesime Ristoga oma plaane muuta ja festivalile mitte minna. Festivalile oli meeletu tung ning minus tekitas natuke hirmu see kohutav mass (üle 40 000 inimese) ja seega otsustasime "läbu" asemel midagi lahedamat teha. Ostsime praamipiletid Rottnest saarele.

Enne kui hakkan kirjutama sellest imelisest päevast, mille me veetsime seal saarel, siis mõned faktid saare kohta, et teil tekiks ettekujutus, kus me olime. Rottnest Island on umbes 20 km Lääne-Austraalia rannikust. Selle saare suurus on 19 ruutkilomeetrit ning populatsioon ligi 300 inimest. Aastas külastab saart umbes pool miljonit turisti ja Rottnest on olnud üheks suureks turismimagnetiks juba 100 aastat.



Saar on saanud oma nime saksa meremeestelt ning nad kutsusid seda "Rattenest", mis tähendab roti pesa. Nimelt arvasid meremehed, et saarel elavad kohalikud kukkurloomad on suured rotid - tegelikult on tegemist pisikeste quokkadega, kes meenutavad kängurusid.




Rottnest Island on Eesti mõistes nagu Kihnu saar. Rottnestil toimub liiklemine ainult kondimootoriga - kas kõndides või rattaga. Siiski leidub saarel ka mõned politseautod ja kaubikud. Ilma rattata pole seal kohe midagi teha!!!


Niisiis alustan oma seiklust algusest, kus jalutasime Perthi sadamasse ja sõit praamiga mööda Swan jõge sai alguse. Võimalus oli minna ka praamile Fremantle sadamast, kus saarele sõit India ookeanis on vaid 30 minutit, aga me tahtsime kogeda ka imelist kruiisi Swan jões ja näha Perthi erinava külje pealt. Proovin teile seda vaadet ka erinevate piltide ja videoga edasi anda ja uskuge mind - ma ainult kordasin ühte lauset nagu papakoi "Issand kui ilus"!

http://www.youtube.com/watch?v=rl1OENIa77s

Inimesed, kes elavad Swan jõe ääres, nende liiklusvahend on kaater. Liiklus Swan jões on suht sarnane nagu liiklus Perthi tänavatel :) Inimesed tulevad/ lähevad tööle, linna oma kaatriga, sest parkimiskohti jagub nii siin kui seal.














Swan jõelt kruiisisime Fremantli sadamasse, kus laiutasid juba suured kruiisilaevad ja tankerid. Ning sealt sai alguse kiire 30 minutiline sõit mööda India ookeanit Rottnest Islandi poole. India ookeanis kohtasime niimõndagi lahedat sõiduvahendit.





Kohale jõudes esimese asjana rentisime kohe snorgeldamise varustuse ja rattad. Ilma nendeta pole seal saarel kohe midagi teha. Päris ringi me saarele peale ei teinud, aga sellest pool tegime küll ära. Rattasõit kulges ülesse, alla, sinkadi ja vonkadi. Vahepeal oli tunne, et hing ripub juba niidiga kaelas, aga kui mäkke tõus lõppes, siis oli jällegi pikk langus :) Ilma hea füüsilise vormita pole sinna saarele ka mõtet minna :) Õnneks meil mõlemal on vägagi hea füüsiline vorm ja ägeda rattasõiduga me hätta ei jäänud. Niisiis mõned imelised pildid meie päevast.


Rannad olid kõik suhteliselt sarnased ja ühtemoodi ILUSAD! Enne kui sisemaale suuna võtsime, otsustasime ka India ookeanis väikse supluse teha ja natuke veeelu uurida. Niisiis snorgeldamisvarustus pähe ja jalga ning minek. Mõnus, nii mõnus ja soe oli ookean ja nii palju kalasid ning kõik oli nii lahe kuni ma sattusin mingite meduusiliste karja keskele, kes mind nii jubedalt kõrvetasid. Ma hakkasin kohe sipsima ja karjuma ja ohh ma ehmatasin päris paljud inimesed kaasaarvatud Risto täiesti ära. No õnneks polnud need mingid koledad suured meduusid ja tundub ka, et polnud need ohtlikud, sest ma elan veel, aga kõrvetasid mind nagu kõrvenegesed ja pärast oli kehal niiöelda nõgeselööve. Sellega lõppes minu veealuse maailma avastamine ja snorgeldamise isu on mõneks ajaks kadunud. Igastahes, ilma kalipsota ma enam vette ei roni!!!!



Järgmiseks võtsime rattaretke ette saare sisemaale, kus nägime lihtsalt imelist loodust, kuivanud järvesid ja loomulikult saare peategelasi quokkasid. Nad on saarel väga julged ja ei karda inimesi. Leidsin ühe quokkade perekonna ning läksin lähemale neid uurima. Üks tegelinski hakkas kohe minu juurde hüppama. Mina natuke kartsin teda, et äkki näksab või küünistab oma küünistega ja jumal teab mis marutõbi võib tal olla. Nii ma oma hirmuga siis omakorda temast eemale hüppasin. Väike tegelane aga aina hüppab ja hüppab minu poole kuniks ma nii hirmul olin, et ruttu ratta selga ja eest ära sõitsin. Quokka aga endiselt hüppab minule järgi :) Neid pisikesi tegelasi nägime veel päris mitu korda - neid on saarel tõesti väga palju. Aeg möödus saarel kiiresti. Natuke kahetsesime, et ei plaaninud saarele jääda paariks päevaks. Päike muidugi kõrvetas meid jubedalt - rattasõidust on käevarred, nägu ja jalad mega punased. Näkku on meil nüüd prillidest päevitunud "Zorro mask" ja minu nina on punasem kui kurikuulsal põhjapõdral Rudolfil. Aga Austraalia Kihnu saarel on meil nüüd käidud!!!!


Kuna 7. märts on Lääne-Austraalias tööliste püha, siis oli ka meil vaba päev. Et mida siis selle ilusa päevaga ette võtta. otsustasime lõpuks ka Kings Pargi ära vaadata. Oleme juba siin Perthis olnud 6 kuud, aga Kuningate parki polegi jõudnud - tänaseks on viga parandatud. Kings park on umbes 4oo hektari suurune imeline park Perthi keskuses. Pargis on 17 hektari suurune botaanikaaed, kus on Lääne-Austraalia kuulsamad taimed.

Pargis on ka jalutussillad, mis asetsevad puude kõrgustes ning sealt saab fantastilise vaate Perthi linna suunas. Kujutan ette, et eesti botaanikahuvilisel oleks seal päevade kaupa meeletult uurimist ja avastamist. Meie tegime lihtsalt ühe mõnusa jalutuskäigu mööda radasid. Kõndisime klaassillal, mis asetseb puudekõrgustes ja astusime 101 trepiastet ülesse DNA torni, mis on 15 meetrit kõrge.


Kings Pargi botaanikaaias pakkus mulle kõige rohkem huvi üks puu. Puu mille nimi on Gija Jumulu Boab Tree ja mis on transporditud Warmunist Kimberley aladelt ning istutatud Kings Parki 20. juulil 2008. Puu retk oli kokku 3200 km. Puu ise oli transportimise hetkel umbes 750 aasta vanune, kaalus 36 tonni ja kõrgus 14 meetrit, läbimõõt 2,5 meetrit. Väike piltlik ülevaade puu transportimisest:

Puu sünnipaik


Teekond Perthi


Puu jõudsi Perthi


Puu uus asukoht Kings Pargis


Töölistepüha lõpetasime mõnusa poodlemisega ja tundub, et ma olen oma shopaholipisikuga ka Ristot nakatanud :) Järjekordne tore kuum päev õhtus ja on mida meenutada.

Ja uskumatu või mitte, on mul ka järgmine päev vaba - mul selline tunne nagu oleks puhkusel. Õiged naised peavadki naistepäeval vabad olema, et saaks pesu pesta, koristada, keeta sülti ja oodata meest koju :)

Ma alustasin selle sissekande kirjutamist kell 9 hommikul ja konkreetselt selle SÕNA juures on kell juba 12.30 päeval. Sült sai ka nüüd valmis! Hea, et mul vaba päev on - ilma vaba päevata oleks blogis jälle üks mõttetu väike jutt, aga nüüd jätkus lugemist nii kohvi kui koogi kõrvale.


Teie Jants!!!

26 veebruar 2011

Ohh kui palav, issand kui raske ja oleks vaid õhku!

Vabandage minu laiskust, et pole blogi kirjutanud. Tegelikult pole asi laiskuses vaid töönarkomaanias. Olen olnud Croissant Express lainel alates jumal seda teab, mis päevast ja teinud tööd sõna otseses mõttes iga päev. Aga ega siin hetkel midagi muud targemat teha ole kui töötada. Nimelt on Perthi tabanud meeletu kuumalaine ja sellise kuumusega lihtsalt pole võimalik midagi ette võtta. Võimaluse korral oleme vaid kusagil, kus on konditsioneer ja kus päike ei paista. Selle päiksega on siin ikka kurjad lood - see lausa kõrvetab. Inimesed muud ei räägi, kui et ohh kui palav või issand kui raske on olla või et oleks vaid õhku. Ja nii see ongi - ohh kui palav, raske on olla ja oleks vaid õhku. Öösel magada ei saa ja päeval on kogu keha nagu kleepekas. Mind on isegi tabanud päikse allergia - pool nägu on punane ja pisikesi vesivillikesi täis. Viimati oli mul selline tobe allergia, kui olin pisike tatikas ja esimese aprillikuu päiksest läksin kärna. Selline tunne, et paneks moslemi riided selga, et päike liiga ei teeks, aga näe kurjam võtab ka läbi riiete. Ükspäev istusin lõunapausi ajal kesklinnas ühel pargipingil, kus nägu jäi varju ja jalad sirutasin päikse kätte. Ja kujutate ette - päike küttis 10 minutiga jalad tulikuumaks ja tekitas mu jalgadele kohutava lööve. Õnneks lööve kadus paari tunniga ära, aga sellel hetkel oli küll natuke hirm, et kas kordub see, mis oli eelmisel aastal umbes samal ajal, kui põdesin mango allergiat. Ausõna - sellist asja ei soovitaks isegi vaenlasele. Et siis meenutusi eelmisest aastast :)
Meenutusi mango allergiast: minu kael,


minu käsi,


ja minu jalad.

Niisiis nagu mainisin, siis midagi ma jälle teinud pole :) Seega tundub, et see sissekanne jääb suhteliselt lühikeseks:) Isegi mingeid uusi pilte pole, kuna mida ma ikka oma koledat kärnas molli pildistan - ema hakkab jälle äkki nutma, et mis lapsega seal toimub :) Niisis peidate teie ennast kodus külma eest ja peidame meie ennast kuuma eest :) Uskumatu - ei ole see inimolend ikka millegagi rahul :)
No natuke aktsiooni on ka toimunud. Eelmises sissekandes kirjutasin, et meeletu tulekahju oli Perthi kirdeosas - see oli ikka kaos. Vaevu sai sellele tulekahjule panna piir kui juba oli järgmine suur tulekahju lahti Perthi põhjaosas. Pisemaid tulekahjusid on siin muidugi oma 6 või 7 lausa. Aga pole ka midagi imestada - siin on meeletult kuiv ja kuum.
Siis ühel päeval oli aktsioon kesklinnas. Mina olin tööl ja valmistusin koju minemiseks. Enne veel vaja käia ühes poes, et osta kohvikusse uus pesumopp, et parem oleks põrandat pesta. Niisiis läksin ma ühte kohviku lähedal asuvasse majapidamispoodi ja vaevu jõudsin ma moppi haarata, kui kõlarites pasundab keegi väga halvas inglise keeles midagi ja järgmiseks hetkeks jooksevad poe töötajad mind poest välja ajama lausega, et evakueerimine pommi kahtluse tõttu. Mina nagu ohmakas, et mis mõttes pomm ja läksin kiiresti trepist ülesse, et ka kohvik, kus ma töötan vaja äkki inimestest tühjaks evakueerida. Õnneks inimesi kohvikus polnud ja õnneks meile mingit käsku ei antud, et vaja kohvik kinni panna ja "põgeneda". Aga siiski oli pommikahtlus. Nimelt oli see Perthi ühe kesklinna peatänaval. Terve Murry tänav oli inimestest tühjaks tehtud ja seal ümbruses olevad poed kinni pandud ja kogu kaader saadeti kõrvaltänavasse. Kuna minul oli nagunii tööpäev juba läbi, siis kondasin ringi ja uudistasin, et mis toimub. Igal pool olid politseid, tuletõrjujad, helikopterid tiirutasid ringi ja rahvas oli natuke segaduses. Igasuguse telekanali kaameramehed olid ka kohal ja mul tekkis mõte, et trügiks kaameramehe lähedusse ning lehvitaks kogu maailmale :) Aga kuna kõik asiaadid mõtlesid sama teha, siis ma sain aru, et ega see ilus ole ja seadsin sammud turvalisuse mõttes kodupoole. Õnneks pommi ei olnud ja keegi tegi lihtslat väga lolli nalja jättes koti kirjaga keset ühte Perthi peatänavat. Niipalju siis põnevusest :)
Muideks, Austraalia uudised näitasid ja lehed kirjutasid sellest kohutavast lastekodu õnnetusest, mis Eestis juhtus. Kole, külmajudinad käisid üle :(
Tööga on siis niimoodi, et teen lõpparve praeguse kohvikuga märtsi lõpus, kuna viisatingimused ei luba kauem kui 6 kuud ühes ja samas kohas töötada. Eks siis nüüd lähinädalatel selgub, kas jään tööle samasse kohvikuketti aga teise tööandja palgale või siis otsin sootuks midagi muud.
Hetkel siis jätkan oma ilusa näolapi ravimisega, et see hiljemalt 6. märtsiks kaunis oleks, kuna läheme ühele vägevale muusikafestivalile. Ja kui näo korda ei saa, siis panen koti pähe - VOHHH. Lahendamatuid olukordi pole olemas.

Tsaupläu!

08 veebruar 2011

Head kassjänese aastat!

NO head kassi/jänese aastat :) Ma vahepeal jõudsin selle üldse ära unustada, aga linnas toimus sellel päeval selline möll, mis põhjustas mulle paaripäevase peavalu. Oh ei - mitte et ma pidutsesin, vaid need hiinlased ja kogu muu asiaadi-kogukond trummeldasid ükspäev niimoodi, et see oli OI OI kui valus mu ajule, kõrvadele ja kõrile.



Iseenesest oli show vahva - igasugused draakonid ja tantsud, aga jah - olles terve päev selles trummimöllus, siis see tekitas piina. Tundub, et kõrvakuulmine pole tänaseks taastunud, kuna ma kuulen valesid asju ja suurest kisamisest klientidega (muud moodi polnud võimalik suhelda) on mu hääles kuulda aegajalt kähedat tooni. No igastahes kestis see pull minu jaoks lõpmatult kaua. Lõunapausi ajal sain ma ka pisikese video teha sellest ja mõned pildid.

Video leiad http://www.youtube.com/watch?v=33sQuF27gH4

Ega mul midagi suurt ja asjalikku polegi kirjutada. Hetkel olen 7 päeva nädalas töölainel ja teenin roppu moodi raha :) Varsti olen nii rikas, et ise ka imestan. Aga ma veelkord mainin, et see trummeldamine põhjustas minu ajus totaalse kaose, et ärge siis kõike ka uskuge, mida ma kirjutan. Uskuge seda, mida tahate uskuda. Mina näiteks usun iga päev, et olen maailma kõige õnnelikum ja ilusam ;)

Lõpetan lollitamise ja jätkan tõsistel teemadel.

Eelmises sissekandes kirjutasin ühest arvatavast tormist Perthis, et kas lähen tööle bussiga või lennates. Õnneks sain tööle bussiga ning polnud meil siin isegi mingit tuult - lubatud tsüklon läks Perthist mööda ja polnud häda kedagi. Naljakas on see, et sellel päeval sadas kolm korda tugevalt vihma, aga mina ei teadnud asjast midagi. Minu jaoks paistis päike kogu aeg ja seda sõna otseses mõttes. Nimelt sadas tugevalt vihma hommikul, kui mina veel magasin ja kui ma tööle läksin oli taevas helesinine ning loodus kuiv. Teisel korral sadas vihma umbes kell 12 kui mina juba tööl olin, aga kui ma kell 2 läksin lõunapausile, siis oli taevas jälle helesinine ning taaskord kuiv. Kolmas kord sadas tugevalt vihma vahetult peale minu pausi ning koju minnes oli jällegi taevas helesinine ning loodus nii kuiv, et enam kuivem ei saaks olla. Nii et kui keegi poleks mulle öelnud, et vihma on sadanud, siis poleks ma midagi teadnud :)

See mis aga Queenslandis toimub, on ikka kohutav. Alustame siis sellest, et nad elasid üle kohutava uputuse, siis eelmisel nädalal tabas neid ka meeletu tsüklon Yasi. Seekord toimus looduskatastroof minu Austraalia versus Euroopa kaardi järgi Baltimaades. Tsükloni silm ehk siis kõige suuremat kahju põhjustas torm linnas nimega Tully, mis on siis kaardi järgi umbes Eesti Läti piiril. See, mida uudised edasi andsid, oli lausa kohutav - inimestest täiesti kahju. Rohkem kui 10000 inimest evakueeriti kodudest ja keegi ei teadnud, kas koju naastes neil üldse majagi olemas on. Haiglatest viidi haiged helikopteritega Brisbane ja armee oli valmis päästetöödeks. Leidsin mõned olukorda kirjeldavad pildid.



Inimesed nagu kilud karbis evakueerimismajades, kus ootavad Yasi saabumist.

Praeguse seisuga võib küll öelda, et see Austraalia on üks õnnetu manner. Kui ühel pool uputab ja majad hävivad tormituultes, siis teisel pool on jällegi meeletud tulekahjud. Laupäeval (05.02) sai Perthis alguse üks suuremaid metsatulekahjusid 50-ne aasta jooksul ning tugeva tuule tõttu on see kandunud tänaseks väga laiali - umbes 500 hektarit on põlenud. Tänase päeva seisuga (08.02) on näiteks tulekahjus 100%-liselt hävinud 72 maja. Inimesed on ohupiirkonnast jällegi ära evakueeritud ja uudistest näitab, kuidas inimesed istuvad kusagil võimlas või mõnes muus kogunemiskohas teadmatuses, kas nende maja on alles või söestunud. Aegajalt tuleb jälle keegi halva uudisega ja teatab, mis maja, millisel tänaval on täielikult hävinud või kannatanud.

See lihtsalt on nii kurb - ühest katastroofist ei suudeta veel ülegi saada, kui järgmine jama juba on saanud alguse. Tekib küsimus, et mis järgmiseks?!

Õnneks meie pole ohutsoonis ning loodan, et minu lähedusse ei satu ükski katastroof.