Peaksin endale vist kotti pistma väikese märkmiku, kuhu kirja panna oma mõtted, mis mul bussiga tööle sõites tekivad, siis ei unune need blogi kirjutamise ajaks ära. Nojah - märkmik oleks vist tiba vanamoodne, ehk peaksin endale soetama hoopis iPad-i.
Igastahes mõtlesin teile nüüd kirjutada natukene Perthi aborigeenidest, et kes nad on ja millised nad minule tunduvad. Eelmisel aastal, kui läbisime kahte Austraalia aborigeenide linna nimega Bourke ja Wilcannia, siis meid hoiatati, et nendes kohtades ei tohiks valge inimene niisama ringi uitada - äärmisel juhul võib teha väikese peatuse bensiinijaamas. Bourke linnas nad tõesti hirmutasid mind - linn oli kole ja räpane ja inimesed inetud ja vastikute pilkudega ning lapsed polnud laste nägudega :) - minule meenutasid nad pigem karvadeta ahvilisi. Tegemist polnud siiski päris põliselanikega, kes on tulnud Austraaliasse umbes 45 000 aastat tagasi Aafrikast,
vaid Austraalia uueaja aborigeenidega, kes on äkki selga tõmmanud riided ja tulnud tsiviliseeritud ühiskonna oludesse, kuid sellest saab ta aru omamoodi, võttes omaks vaid halva. Ja seda olen ma siin Perthis ise näinud ja kuulnud. Nimelt on Perthis uueaja aborigeene palju, isegi meeletult. Purjus aborigeen on igapäevane nähtus, kuigi ta võib olla lihtne, sõbralik ja heasüdamlik inimene, aga linnas ei soovitata temaga suhelda. Narkouimas või purjusolekus nõuab ta raha ja siis on parem eemale hoida. Ka minu käes küsiti rongijaamas raha, aga ma keeldusin andmast. Hiljem kuulsin niiöelda kogenenumatelt "Perthlastelt", et ähvarduse puhuks võiks mõned dollarid taskus valmis olla. Neile otsa vaadates muutuvad nad agressiivseteks ja hakkavad karjuma. Neil on linnas väga raske tööd saada, kuna nad on sõna otseses mõttes lollid ja harimatud. Nad küll pursivad inglise keelt, kuigi nendest arusaamine on äärmiselt keerukas - nad ei tahagi valgete sarnased olla. Aga siiski on kõiges süüdi ikkagi valge inimene, kes üritas teha heategu. Nimelt põliselanikud on välja võidelnud hulga hüvesid kompensatsiooniks mineviku ebaõigluse eest. Valitsus maksab iganädalaselt elatusraha, kuid nad ei oska rahaga midagi muud peale hakata kui kõrist alla valada. Riigilt tasuta saadud asjade eest hoolt kanda nad ei oska, sest kõik on ühine (elatakse paarikümnekesi ühetoalises korteris). Autodega sõidetakse senikaua, kuni liiguvad. Peamiselt on näha päevad läbi pargis ja rongijaamades mitte midagi tegevaid ja napsutavaid aborigeene, kelle suurimaks mureks tundub olevat piisav alkoholivaru. Austraalia 20 miljonilisest elanikkonnast on aborigeene umbes 400 000 ja juurdekasv on 2% aastas. Nende keskmine eluiga on võrreldes teiste austraallastega 17 aasta võrra lühem ning töötusmäär ja alkoholi ning narkootikumide kuritarvitamine kõrgem. 
vaid Austraalia uueaja aborigeenidega, kes on äkki selga tõmmanud riided ja tulnud tsiviliseeritud ühiskonna oludesse, kuid sellest saab ta aru omamoodi, võttes omaks vaid halva. Ja seda olen ma siin Perthis ise näinud ja kuulnud. Nimelt on Perthis uueaja aborigeene palju, isegi meeletult. Purjus aborigeen on igapäevane nähtus, kuigi ta võib olla lihtne, sõbralik ja heasüdamlik inimene, aga linnas ei soovitata temaga suhelda. Narkouimas või purjusolekus nõuab ta raha ja siis on parem eemale hoida. Ka minu käes küsiti rongijaamas raha, aga ma keeldusin andmast. Hiljem kuulsin niiöelda kogenenumatelt "Perthlastelt", et ähvarduse puhuks võiks mõned dollarid taskus valmis olla. Neile otsa vaadates muutuvad nad agressiivseteks ja hakkavad karjuma. Neil on linnas väga raske tööd saada, kuna nad on sõna otseses mõttes lollid ja harimatud. Nad küll pursivad inglise keelt, kuigi nendest arusaamine on äärmiselt keerukas - nad ei tahagi valgete sarnased olla. Aga siiski on kõiges süüdi ikkagi valge inimene, kes üritas teha heategu. Nimelt põliselanikud on välja võidelnud hulga hüvesid kompensatsiooniks mineviku ebaõigluse eest. Valitsus maksab iganädalaselt elatusraha, kuid nad ei oska rahaga midagi muud peale hakata kui kõrist alla valada. Riigilt tasuta saadud asjade eest hoolt kanda nad ei oska, sest kõik on ühine (elatakse paarikümnekesi ühetoalises korteris). Autodega sõidetakse senikaua, kuni liiguvad. Peamiselt on näha päevad läbi pargis ja rongijaamades mitte midagi tegevaid ja napsutavaid aborigeene, kelle suurimaks mureks tundub olevat piisav alkoholivaru. Austraalia 20 miljonilisest elanikkonnast on aborigeene umbes 400 000 ja juurdekasv on 2% aastas. Nende keskmine eluiga on võrreldes teiste austraallastega 17 aasta võrra lühem ning töötusmäär ja alkoholi ning narkootikumide kuritarvitamine kõrgem. 
Niisiis jõudsin jutuga uue elukohani. Oktoobri viimastel päevadel hakkas paistma, et on võimalus kolida uude ja paremasse elamisse. Asi käis väga kähku ja ega minul polnudki aega kolida seoses oma töökusele. Iseenesest läks minul kolimine valutult ja see tehti minu eest ise ära - aitäh Ristoke :) Uus koht asub Belmont rajoonis imelise Swan jõe ja Perth lennujaama vahel (lennukeid pole eriti kosta). Tegemist on kunagise motelliga ja tänaseks on niiöelda numbritubadel kindlad omanikud, kes ise elavad seal või siis rendivad välja. Meie uues elupaigas on kaks magamistuba ja suur köök/elutuba. Kolisime siia Kätlyni ja Martiniga. Keiti ja Andi jäid kahjuks vanasse kohta elama, aga ega see ei takista meil laupäevaseid pokkeriõhtuid korraldamast.
Ja neljandaks saan ma oma majakaaslastele rõõmu valmistada pirukate, saiakeste ja võileibade näol, mida ma iga päev peale tööd kaasa saan võtta. Nimelt tegeleb kohvik kohapeal saiakeste, pirukate ja erinevate võileibade valmistamisega ning päeva lõpus olen ma sunnitud kõik allesjäänud kauba minema viskama. Aga ma ei suuda seda eriti teha ja nii ma siis pakin hea ja parema kotti ja toon "kodustele". Ja ma ei tee seda salaja - selline asi on lubatud, et tööpäeva lõpus saavad töötajad asju koju viia. Nüüd on poistel alati võileivad pakitud, mida tööle lõunaks kaasa võtta ning magusatel saiakestel laseme kohvi või tee kõrval heal maitsta. Mõned pildid siis Croissant Express toodetest, et teil tekiks arusaamine, kui raske on mul päeva lõpus neid asju ära visata.
Praegune elukoht on ka täitsa tip-top, aga seda eelkõige seltskonna mõttes. 
