Eikusagil Austraalias vol1

Bundabergis sai oldud juba liiga kaua ja samuti allergia mangode vastu andis meile piisava põhjuse, et aeg on edasi liikuda. Eks me siin natuke ikka plaani ka pidasime ja vaatasime internetist RACQ kodulehelt (Austraalia maantee info), kuidas jõuda Victoria osariiki Mildura linna. RACQ koduleht väidab, et sinna jõuab kahe päevaga. Niisiis pakkisime ühel ilusal hommikul asjad, jätsime korterikaaslastele kirja "Sõitsime lõunasse!" ja autosõit saigi alguse EIKUSGILE AUSTRAALIASSE. Kuna Austraalia vahemaad on väga pikad, siis otsustasime sõita kahetunniste vahetustega, et vaim oleks ikka virk ja silm selge. Esimese suuna võtsime St Georgesse, mis asub 703 km kaugusel Bundabergist edelasse. Ootused selle linna suhtes olid päris suured, aga pettumus missugune. Linnake on ikka väga väike ja pole midagi erilist vaadata. Ainuke turismi kohake oli Riversands veiniaed, kuhu me vahepeal isegi plaanisime minna tööd uurima. Plaanile tõmbasime suht ruttu kriipsu peale, kuna St George kubiseb kärbestest. Nii kui autost välja astusime, siis tabas meid kärbseparv. See pole ju normaalne elu, kui kohalikud käivad ringi mesilasmaskiga. Öö tuli siiski veeta St Georges ja ööbimiskohaks valisime Pelikan karavanpargi, mis oli väga armas ja vaikne koht. Lõpuks sai meie Toyota Camry rakenduse ka kui öömajana - polnudki nii ebamugav: istmed alla, madrats sisse ja aknad katsime fooliumkatetega. Õnneks levis selles linnas ka internet ja tegime oma plaanile väikseid lisasid, kuna esimese päeva õhtuks selgus, et Mildurasse, me kohe kindlasti kahe päevaga ei jõua - uus plaan väidab, et jõuame sinna kolme päevaga:) Hommikul võitlesime veel natuke kärbestega, aga siis võtsime suuna linna nimega Cobar. Cobar asub New South Walesis, St Georgest 736 km edelasse. Vahepealsed pisikesed linnakesed, millest läbisime, olid ikka väga väiksed ja meil tekkis küsimus, et mida need inimesed seal teevad. Maanteel tuli vahepeal sõita isegi slaalomit surnud kängurude vahel. Loodusest saigi ainult näha seda, kuidas teeservas kotkad närivad surnud kängurusid. Imelik oli ka see, et kohalikud farmerid lasevad oma kitsed ja lehmad metsa ekslema ja jumal teab kui pikaks ajaks. Minu ootused näha känguru perekondasid teeserval muru närimas luhtusid. No mõned emud ka kappasid ringi.
Loodus muutub ruttu - mida rohkem Kesk-Austraaliasse, seda kuivemaks see läheb. Loodus Bundabergist St Georgesse oli imeline: maantee lookles mägede vahel. Seda ei saa aga öelda St Georgest Cobarisse: maantee oli üks pikk sirge ja loodus oli kuivanud.

Enne Cobarisse jõudmist, sõitsime ka läbi väikesest linnast nimega Bourke. Tegemist oli ikka tõelise geto kohaga. Kohalikud olid jubedad ja hirmutavad - tegemist oli aborigeenidega. Ühtlasi tabas meid seal esimeseks suur liivatorm ja teiseks meeletu vihmasadu - me sõitsime sealt väga ruttu ära. Sellises koledas kohas nagu Bourke ongi vist selline kole ilm. Linn nimega Cobar on samuti väga väike ja endiselt tekkis küsimus, et mida need inimesed seal küll teevad. Cobaris veetsime öö jällegi ilusas ja vaikses karavanpargis nimega Cobar karavanpark. Seal kohtusime ka laheda vanapaarikesega ja tänu nendele tegime jällegi lisasid oma plaanidele ning selgus, et meie kolmepäevane reisiplaan tuleb teha neljapäevaseks reisiks. Teglikult oleme me neile ikka tänulikud, kuna nad päästsid meid tõenäoliselt koleda teeolu eest ja palusid kasutada maanteed, mis viib meid Broken Hilli. Väidetavalt kui me kasutaksime lühemat teed, et jõuda Mildurasse, siis me sinna ei jõuakski - katkised rehvid, kohalikud aborigeenid jne. Cobaris puudus netiühenuds ja seega tuli vanakesi uskuda. Öö veetsime jällegi oma lukstoas nimega Toyota Camry. Plaan tehtud ja sõit jätkus edasi Cobarist Broken Hilli, mis asub 484 km läände. Ühtlasi vanakesed hoiatasid meid, et me ei peatuks linnakeses nimega Wilcannia. Tõesti hea, et me seal peatust ei teinud, kuna tegemist oli järjekordselt aborigeenide linnakesega ja pidavat olema isegi hullem, kui eelmisel päeval külastatud Bourke linnake. See oli nii kole!
Lähenedes Broken Hilli, mis asub mägedes nagu nimigi juba ütleb, siis loodus muutus jällegi imelisemaks: mägismaad ja meeletult pisikesi tuulekeeriseid, pilved tunduvad väga madalal ja tekitavad imelisi varjusid maapinnale. Ühtlasi ei tohi viia Broken Hilli ühtegi puuvilja, mis on mujalt ostetud - nii me siis närisimegi oma passionfruidid hommikul ja õunad, nektariinid teel Broken Hilli. Tegemist on mingite puuviljakärbestega, mis ei tohi sattuda Broken Hilli piirkonda - minu jaoks on see jällegi arusaamatu, aga noh - asjad ei peagi alati olema minu jaoks arusaadavad.

Broken Hill on ilus - lausa imeline. Siin on nagu vanas heas kauboi filmis - kõik on selline ilus-vana ja natuke tolmune :)

Siin on nii palav ja tänu sellel otsustasime, et ei suuda enam kolmandat ööd autos magada. Cobaris vanakesed soovitasid külastada Lake view karavanparki, kus me ka lõpuks peatusime. Imeilus koht - vaade küll kusagile järvele pole aga vaade on mägedesse. Siin otsustasime võtta karavankabiini, mis on päris suur ja mugav: köök, magamistuba, wc, televiisor ja õhukonditsioneer. Karavankabiini kõrval on meil bassein, mis on mega külm ja nii karastav - me tundsime sellest puudust.
Teel St Georgist Cobarisse rändasime me ajast tund edasi ja jõudes Broken Hilli, rändasime ajas taas 30 minutit tagasi. Ja peagi peaksime me rändama ajas jälle 30 minutit edasi - jube sassi ajab selle elutempo :)

Elusalt ma neid ei näinud


Kusagil eikusagil Austraalias


Kallitele päkapikkudele lohutuseks see, et Bundabergis on meil väga hea majaomanik, kes ilusti saadab paki edasi minu järgmisse elukohta.

Paremuse suunas

Peale pikka ja tüütut töövaba nädalat, mis koosnes enamasti rohtude söömisest ja enda lõhki kratsimisest, on lõpuks näha paranemise märke. Rohtude söömise, mis kestis 6 päeva, katkestasin ma vabatahtlikult, kuna see lihtsalt hakkas mu maole. Kohutavad täpid ja sügelus on tänaseks asendunud kohutavate kärnadega minu jalgadel ja mu imekaunis päevitus on kadunud - ma lihtsalt kratsisin selle maha :) Õnneks sain vähemalt pool oma tüütust töövabaperioodist veeta televiisori ees ja huviga jälgida Australian Open'it, kus mängivad maailma tipud.

Mangodega tegin lõpparve täielikult - minu majapidamisse need niipea ei satu. Nüüd, enne kui lahkume Bundabergist, käime paar päeva korjamas passionfruite. Ükspäev helistas üks vanake, kellele sai kunagi kontakt antud ja ta kutsus meid korjama passionfruite. Tal on meeletult suur maalapp, kus ta kasvatab mangosid, avokaadosid, passionfruite, paw-paw'e, laime ja veel mingeid imelikke troopilisi puuvilju. Korjata oli väga lihtne ja lõbus. Lihtne just sellepärast, et ei pea kusagil turnima ega küürutama - need kasvavad nagu viinamarjad. Ning lõbus just sellepärast, et meiega koos korjasid kolm vanemat naisterahvast (üks nendest farmeri naine), kes rallitasid ATV-ga põllul. No ausõna - üle 70-aastane naine ATV-ga põllul möllamas, nägu naerul nagu noorukil - mega vaatepilt ja ma olin nii kade. Ühtlasi oli tegemist sellise farmiga, kus töötasid vaid mõned kohalikud ja sellepärast oligi kõik nii rahulik ja vaikne - keegi ei mölise ega karju, et "hurry, hurry, pick, pick" (kiiresti, kiiresti, korja, korja). Vähemalt ilus töölõpp Bundabergis.

Bundabergist plaanime lahkuda kohe peale Austraalia päeva, mis toimub 26. jaanuaril - siis kõik aussid pidutsevad ja grillivad lambaliha:). Suuna võtame lõunasse sisemaale. Esimese peatuse plaanime teha St. Georgeis ja uurida sealset suurt veiniaeda - äkki vajavad kahte veinisõpra endale tööle. Kui ei vaja põrutame 1200 km edasi ja küll keegi meid seal ikka vajab. Rohkem ei oska plaane ette kirjutada:) Proovin kindlasti külastada ka teele ettejäävaid rahvusparke ja muid huvitavaid paikasid.

Allergia küüsis

Nii palju siis minu mango korjamise "karjäärist". Kümnetunnised tööpäevad on minule nüüdseks lõppenud, kuna olen meeletult allergiline mangode suhtes. 14 jaanuar, otsustasin mitte enam tööle minna, kuna allergia lõi lõpuks näkku. Mõned pildid minu allergiast, mis on tehtud allergia algetapis.

Tänaseks on lööve levinud igale kehaosale, isegi mu naba on seda löövet täis :) ja praegust välimust ma enam ei julgegi pildistada. No hetkel leidub veel seljal mõned vabad kohad, kuhu lööve võiks vabalt endale punnipesakonna soetada. Isegi mu kõrvad on paistes ja kärnas. Üldiselt olen juba väsinud nendest unetutest öödest. Apteeker suutis leida vaid ühe kreemi ja käskis minna arsti juurde. Esimene meditsiinikoht väidetavalt uusi patsiente juurde ei võta ja nii ma arsti abita jäingi. Haiglas võib ennast lolliks oodata ja nii ma otsustasin minna ühte erahaiglasse õhtusel kellaajal, et oleks vähem ootamist. Arst kirjuts mulle mingid allergiarohud. Mingi 8 dollarilise rohu eest pidin maksma 75 dollarit arsti visiiditasu. Loodan, et mu reisikindlustus katab selle :)

Tõenäoliselt on mangoallergial peiteaeg ja nüüd siis peale paari nädalast mangode korjamist lõi minul allergia välja. Võimalik, et see on seotud ka päiksega, kuna eelmised nädalad olid väga vihmased ja pilves ja siis polnud häda midaggi. Nüüd kui päike sirama jälle hakkas, pean mina ennast tuppa peitma oma välimuse tõttu. Ma hea meelega kratsiksin ennast lõhki, aga ma lõikasin küüned lühikeseks. Allergia sai alguse pisikesest punnikesest, siis juba kaks punni ja nüüd siis kaos... Majaomanik tõi mulle mingit imelikku valget vedelikku, mis haiseb nagu guaššvärv - see võtab vähemalt sügelemise mingiks ajaks ära. Olen kuulnud, et paljudel on mangode vastu allergia, aga ma ei arvanud, et mina olen üks nendest. Siiralt loodan, et pääsen varsti sellest piinast ja saan inimese moodi jälle elama hakata.

Aga natuke ka farmist.
Väidetavalt on farmer tegelenud oma mangodega 20 aastat. No mina seda eriti ei usu. Kahekümne aastaga peaks inimene olema juba proff mis proff ning korjamis- ja pakkimissüsteem peaks juba olema ammu välja kujunenud. Esiteks puudub igasugune normaalne süsteem korjamises. Nimelt korjavad ligi kümme tegelast kahe puu kallal mangosid ja siis umbes 6 tegelast nopivad mangodelt varsi ja asetavad mangod restile tilkuma. Sellel ajal kui need viis või kuus tegelast teevad kümme tiiru ühe puu kallal ja keegi ei tea kus mida korjata, jõuaks kaheinimese tiim korjata tunduvalt kiiremini puu tühjaks. Näiteks ühel päeval suutsime mina (väikeste kääridega) ja Risto (suurte kääridega) tunduvalt kiiremini mangosid korjata kui teised ja neid oli ühe puu kallal 6 inimest - segadus tekitab kaose. Aga noh, kui farmer arvab, et nii on kiirem ja parem, siis andku ainult tuld:) Korjamises on tal ikka väga palju miinuseid ja ebaloogilisust, aga midagi pole teha - tuleb teha nii, nagu boss ütleb :) Kui ma alguses tegin seda kohutavat sorteerimistööd, siis lõpuks ma ikkagi pääsesin sellest, sest ma ju lubasin, et teen kõike, et seda mitte enam teha. Aga selleks pidin ma natuke ka klouni mängima :) Nimelt olles juba mitu head pikka päeva sorteerinud mangosid ja seda kogu aeg püstiseistes, siis ühel päeval ma
lihtsalt otsustasin natuke esinema hakata: vingusid ja virisesin ja lõpuks enam ei seisnud vaid põlvitasin selle sorteerimismasina juures. Boss ehmatas vist nii ära ja siis tekitati mulle kiiresti kohe mugavustega istekoht. Noh minu plaan ei läinud muidugi nii nagu ma soovisin, aga mõneks ajaks võisin selle töötegemisega rahule jääda. Kuna tegemist oli juba väga mugava tööga, siis lõpuks hakkas ka uni tulema peale ja nii ma seal siis sorteerisin ja haigutasin ja unesegaduses panin mangod valedesse kohatadesse: head sinna kuhu peavad minam halvad mangod ja vastupidi. Lõpuks ma ei suutnud seda enam teha ja ütlesin konkreetselt bossile, et mina tahan nüüd teha pakkimistööd. Ta küll polnud nõus, sest väidetavalt olen olnud mina läbi aegada parim sorteerija ja pika vingumise tulemusena ta siiski lubas mul sealt ära tulla. Niisiis sain, mis tahtsin ja pakkimistöö on kümme korda lahedam. Kuigi jah - ta kirub tänseks päevaks, et ta tegi vale otsuse, sest teised tüdrukud, ei suuda nii hästi sorteerida ja ajavad pidevalt mangosid masina vahele nii, et masin katkestab töö. Ühel päeval bossi kannatus katkes ja pani tagasi mind sorteerimisse, mille peale ma siis käitusin jälle vastavalt: ütlesin ühele bossi sõbrale, et mind karistatakse ja pandi siia tagasi. See kutt muidugi lendas kohe bossile kituma, mida ma tegelikult ju tahtsingi, et ta teeks ja nii siis boss mind sealt jälle ära võttis
ja tagasi pakkima pani. Nüüd olen valmistanud bossile kahjuks pettumuse kuna ma ei ilmunud tööle. Proovin mõned päevad rahulikult olla ja ehk siis saab jälle järgmine nädal tagasi minna.

Head uut aastat!

Siinkohal siirad vabandused, et pole blogi kirjutanud. Asi nimelt selles, et kui vaba aega oli, siis polnud jälle millegist kirjutada ja nüüd kus rügame tööd teha 10 tundi ja rohkemgi päevas, siis pole lihtsalt aega kirjutada.
Mis meil siin siis toimunud on?
Jõulud: tegime, mis me suutsime, aga jõulumeeleolu ei tekkinud. Sellel aastal siis võib öelda, et jõulud jäid ära. Seapraad hapukapsaga ja maitsva kõrvitsaga oli küll laual ja ei puudunud ka singirullid, munatäidised ja kartulisalat, kuid kui pole ikka sülti ja verivorsti, siis pole ka mingeid jõule.

Aastavahetus: tegime, mis me suutsime, aga aastavahetuse meeleolu ei tekkinud. Sellel aastl siis võib öelda, et aastavahetus jäi ära. Järjekordselt oli seapraad laual, ei puudunud ka munatäidised, singirullid ja riisisalat ning matsev kõrvits, kuid kui pole olnud jõule, siis ei saagi ju tulla ka aastavahetust.
Kes või mis on selles süüdi? võite ju proovida juuli kuus kuusk ehtida ning päkapikumütsigajõulumeeleolu luua - uskuge mind, see pole võimalik:) Siiralt kahju on meil, et just sellel aastal, kus Eestis olid tõelised valged jõulud ja meie veedame seda aega siin Bundabergis.
Ilutulestikust polnud mingit piiksugi. Keegi kusagilt küll hüüdis, et "Happy new year", aga see oli ka kõik. Ja kohalik rumm nimega Bundaberg on tõeline saast.
Niisiis on aasta 2010 ja see tuli nii vaikselt, et see jääb igavesti meelde.

Ja nüüd siis juttu, miks blogi kirjutamiseks aega polnud. Kuna eelmisel aastal enne jõule käisime mangofarme lantimas ja mõnedesse kohtadesse oma kontakte andmas, siis nüüd olemegi ühes mangofarmis usinasti töötamas. Tööd hakkasime tegema juba 23 detsembril. Tööpäevada on väga pikad, aga nagu ju öeldakse "Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi":) Töö mangofarmis on järgmine: kutid üldiselt lõikavad pikkade kääridega mangosid puude küljest ja asetavad need ettevaatlikult puu alla murule. Tüdrukud siis käivad ümber puu ja tassivad need siis kas masinasse või asetavad maas olevatesse restidele. Mangodega peab ümberkäima nagu kukununnudega :) Ei tohi kukutada maha ja vars tuleb võtta küljest ära nii, et mangohape viljale ei läheks. See varre ära võtmine ongi kõige jubedam töö. Mangohape on väga kõrvetav ja söövitav ja kui see läheb käele, siis jäävad armid missugused. Kuttidel on üldiselt kõige lihtsam töö - neil on vaja vaid tugevaid kaelalihaseid, et kogu aeg ülesse vaadata ja tugevaid käelihaseid et nende kääridega seal puude kallal toimetada. Tüdrukud vaesekesed sealhulgas ju ka mina, peame jooksma kiiresti nende mangodega ja neid varsi maha krahmama olles väga ettevaatlikud. Paljudel tüdrukutel on ikka näpud kõrvetada saanud, aga mina olen olnud veel ettevaatlik. Kuigi tundub, et mida kiiremini teed, seda vähem on tõenäosus saada selle happega kokku - aeglastel tüdrukutel on just näpud kõrvetada saanud :) Saite ju aru küll, millele ma vihjasin - loomulikult enda nobedusele :)
Esimene päev oli minu jaoks kohutav: jalad rakkus, kondid kanged, näpud kanged. Koju jõudes, ei suutnud ma ennast püstigi voodist ajada, aga ligunemine basseinis tegi olemise paremaks. Esimesel päeval suutsin ma mangohapet natuke käele pritsida, aga õnneks see oli nii minimaalne kõrvetus, et armigi ei jäänud.
Peale mangode korjamist toimub nende pakkimine. Pakkimises on kaks kõige vastikumat tööd ja loomulikult mina sain ühe vastiku töö ja Risto sai teise vastiku töö. Teised teevad meie arvates väga lihtsat tööd. Nimelt pandi mind sõna otseses mõttes puki otsa seisma ja sorteerima ükshaaval välja head mangod ja halvad mangod. Nii ma seal puki otsas üldiselt siis seisan oma 5-7 tundi ja sorteerin neid ükshaaval. Keskmiselt jookseb minu pisikeste käte vahelt läbi 10000-15000 mangot päevas. Uskuge mind, ma proovin teha nüüd ükskõik mida, et ma sealt minema saaksin:) Risto tööks on siis õigesti ladustada pakitud mangod õigete koguste ja kuupäevadega (ta peab pakkidele käsitsi need kõik kirjutama - tempel on seal välistatud). Paras tassimine tal seal.
Mangofarmi omanikud (isa ja tütar) pole kohalikud, vaid pärit Austriast ja tegelenud mangodega juba 25 aastat. Omanikud on toredad ja lahedad, aga väga karmid. Meie peale pole nad veel kisa tõstnud ja meiega mölisenud, aga seal on ikka küll ja küll noori, kes saavad iga asja pärast piki pead :) Omanikule me vist meeldime - ta ütles, et ta juba sai telefonikõnest aru, et me oleme korralikud ja tublid töötajad. Nüüd ta meie peale suht kindel ja meie oleme alati need, keda ta tööle tahab.
Mangosid ei korjata, kui vihma sajab, kuna see teeb mangod koledaks. Täna, esmaspäeval, meil vedas: vaatasime hommikul aknast välja ja sadas lahinal. Kohale pidime ikka minema, kuna puude alt tuli korjata mahakukkunud mangod ära, et linnud ega putukad neid sööma ei tuleks. Tegemist on orgaanilise farmiga ehk ei mingeid kemikaale. Tänu sellele, et mangosid pole pritsitud kemikaalidega, on nahkhiired parajad ðaakalid nende viljade kallal - muidugi need nahkhiired jäävad peale sööki sinna puu otsa magama ja vähesed ärkavad ülesse - omanik käib püssiga ringi ja kõmmutab nad lihtsalt maha. Lindude peletamiseks on ülesse seatud tohutu linnuhelide süsteem ja suur tehiskotkas nööriga posti küljes hõljumas. Seal on ka üks gaasimasin, mis teeb teatud aja tagant tugevaid pauke, et peletada ära kõiksugused linnud, loomad ja muud mangomaijad tegelased. Ma kardan seda masinat, sest see teeb ikka väga suurt kära.

Ilmad siim Bundabergis pole hetkel kiita - praegu on siin vihmaperiood. Päikest üldiselt polegi. Jaanuari keskel pidavat ilusamaks minema.
Midagi suurt rohkem teinud pole. Tundub, et oleme siin veel vaid kuuke ja siis järgmisse vahvasse kohta. Aga kindlasti tuleb selle aja jooksul veel paar sissekannet meie tegemistest.

Tervitusi teile kõigile ja tundke lumest mõnu, sest ühel päeval see sulab ära ja siis hakkate veel seda igatsema! Mina vähemalt igatsen natuke lund juba :)

Kodusõjas surma ei saa...

Sellel nädalal tegime tõenäoliselt viimase tööpäeva DePaoli farmis. Kohutav - see oli selle kahe kuu jooksul kõige raskem tööpäev. Loopisime kõrvitsaid ja uskuge või mitte, aga ma pidasin vastu olles ainuke naisterahvas. Kõik kutid arvasid, et see on lõbus töö, aga ma kahjuks ei nõustunud nendega. Kõrvitsapõllul tegime pika rivi ja siis loopisime üksteisele kõrvitsaid kuni kõrvits jõudis autoni. Ma olin nii läbi, et kodus peale pesu vajusin teleka ette diivanile kössi ja jäin magama. Aga kokkuvõttes võib öelda, et farmis oli ilus aeg :) ja lahedaid sõpru/tuttavaid saime. Tähistasime ka sakslastega töö lõppu ja ühtlasi Davidi (saksa kutt) lahkumist Bundabergist. Väga lahe oli meil koos. Kaks korterikaaslast said pisut tigetaks ja tekitasid sellest skandaali, aga minule pakkus see vaid nalja. Plaanis oli külastada ka esimest korda ühte Bundabergi ööklubi. Jõudsime isegi taksoga sinna ja ootasime umbes 30 minutit järjekorras, et pilet osta, aga selle ootamise käigus leidsime, et see on kõige veidram ööklubi, väga kirju ja imeliku seltskonnaga. Jõudes juba kassasse, kui otsustasime, et lähme minema. Nii me siis kõndisime umbes tund aega koju tagasi- päris lõbus oli öine Bundaberg. Järgmisel päeval avastasin, et olin oma uued kingad katki kõndinud ja jalad lõid tuld:) Aga siiski oli meil mega lahe ja mõnus vaatamata järgmise päeva Mayfair Place esimesele kodusõjale.
Töötuse tõttu on meil nüüd palju vaba aega ning ühtlasi oleme sisustanud need uue töökoha otsingule. Ütleme nii, et 4 mangofarmi on soolas ja peagi selgub nii mõndagi. Tundub, et järgmine nädal on mõnus ja rahulik puhkus ja plaanime mõned päevad veeta ka ookeani ääres Bargara rannas.
Uus maitsekogemus ka nüüd juures - ostsime känguruliha. Algul oli küll kohutav mõelda, et mis maistega see võib olla ja äkki hakkame ka hüppama, aga... polnud häda midagi. Natuke nätske, sobiks rohkem kastme sisse kui niisama grillida.
Endiselt on mul raske aru saada, et jõulud on kohe saabumas - mingit meeleolu pole :) Sülti ma teha ei oska ega ka verivorsti. Proovime vähemalt ühe kõrvitsa ära marineerida :)

Pildid on tehtud meie peost koos sakslastega. Natuke tumedad küll, aga pole hullu :)

Nii lähedal, samas nii kaugel

Jõulud saabuvad ka siin, Austraalias. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see muhe vana selle saaniga siia jõuab, sest pole ju lund. Aga mina olen tema tulekuks juba päris valmis: luuletus on peas olnud juba oma 20 aastat, kuusk tuppa toodud ja ehitud, basseini ümbrus valgustatud ja ka kivistunud jõulutaat seisab väljas varju all :) Põhjapõdrad ootavad veel garaazis oma aega, millal ma nad välja viin. Vaja oleks veel kusagilt sebida jõulumuusikat ja verivorsti. Esimest vajadust saab kindlasti rahuldada aga teist - verisvorsti- tuleb küll meile vist kullerteenusega Eestist saata. Noh - aadressi te ju teate!!!!:) Saabuvate jõuludega lõppeb ka meie töö. Sellel nädalal saime töötada vaid paar päeva ja järgmine nädal on vist see viimane rügamine. Lahe iseenesest puhata, aga ega see leboamine ka mingi tore tegevus ole. Oleme nende vabade päevadega nii ära lebotanud, et tahaks juba tööd teha :) Nii me siis usinasti otsimegi uut tööd. Seekord unustame ära kõiksugused tomati-zuccini-kõrvitsa-paprika farmid. Me näeme neid juba uneski ning ei soovi nendega muul ajal tegeleda. Tahaks troopiliste puuviljadega tegeleda. Oleme juba nii mõneski farmis käinud ja tööd küsinud aga kahjuks enamus farmid võtavad töölisi ikka nendest hostelitest ja karavanparkidest. Natuke tobe küll, et tööd saavad vaid need kes hostelitesse elama lähevad. Hostelid röövivad kõik teenitud raha ära - mõttetu sinna elama minna. Toon ühe näite: elame majas, kus üürime väga privaatset osa (köök, elutuba, vannituba, magamistuba, hoov, bassein) ja maksame 50 daala nädal ühe inimese kohta. Hostelis peaks maksma 180 daala nädal inimese kohta, kus puudub igasugune privaatsus- ühine wc, ühine vannituba, ühine köök, magamistuba jagad ka kaheksa inimesega. Lisaks ei tohi sa käia tööl oma autoga vaid peab kasutama hosteli transporti, mille eest peab tasuma päevas umbes 7 daala. Lõpuks maksad sa hostelile Kõik kokku üle 200 daala nädalas. Oma transpordiga on bensiini kulu poole vähem kui hosteli transporti maksta. Aga hostel garanteerib jällegi töö. Meie farmis tegid paljud nii, et elasid nädalake hostelis ja siis rääkisid farmis bossiga ära, et kolivad oma elamisse ja hakkavad edasi iseseisvalt tööl käima. Seda lubavad muidugi vähesed farmid. Farmidel ja hostelitel on mingi naljakas kokkulepe, mille uurimisega ma hetkel tegelen :) No aga mina oma heast elukohast küll ei loobu ja küll ma leian selle töö ilma hosteli abita.
Rääkides muideks privaatusest, siis maja omanikud läksid pikale puhkusele, mis kestab 5 nädalat. Meie korterikaaslased kolisid nüüd ülesse korrusele ja terve alumine korrus on nüüd viieks nädalaks meie. Lisaks kolisid teisele korrusele ka kolm uut eesti tüdrukut. Üks nendest on juhtumisi Risto sugulase sõbranna - no näed kui väike on maailm. Kahju muidugi, et siin pole teistest riikidest rändajaid - eestlastega saab suhelda ka ju kodumaal ja pealegi teisest rahvusest inimestega on huvitavamaid jututeemasid. Aga õnneks oleme leidnud tööl väga huvitavaid ja toredaid inimesi, kellega ma loodan ka edaspidi suhteid jätkata.
Aga hüpates nüüd tagasi töö otsimise juurde, siis me ikka siin paar päeva tiirutasime Childersi ja Gin Gin kandis (need linnad on Bundabergi naaberlinnad 50 km kaugusel). Esimene päev läks suhteliselt tulutult aga teine päev oli väga huvitav. Peatusime teel Gin Gin-i ühes imelises hoovis, kus müüdi puuvilju. Mõtlesime, et küsime nõu, kuidas ja kuhu tööle minna. Seal oli meid aitamas jube vahva taadu Billy. Ta oli väga jõuetu ja vana aga suutis meid ikka oma jutuga ära väsitada. Kui me midagi küsisime, siis ootasime vastust umbes 15 minutit, kuna ta seletas enne vastust andes pika loo ära :) No me olime seal vist natukene alla tunni. Aga kuna me mõlemad oleme väga viisakad, siis me lihtsalt kuulasime vanakest. Kindlasti pole tal kodus kellega rääkida ja sellepärast ta siis nii suurde jutuvaimustusse sattuski. Aga ta suunas meid ikka päris kasulikku kohta. Nimelt mango farmi, mille me ka ülesse leidsime, aga.... Noh ausõna tööots oli juba nii lähedal, samas nii kaugel. Meeletult mangopuid, mangodest lookas, pikad pikad mangopuude alleed, sadu hektareid mangopõlde, suur võimas shed, aga mida polnud, oli töö. Mangofarm olevat läinud põhja. Naabermajadest öeldi, et see mangofarm ei tööta enam. Uskumatu - see oli nii võimas mangofarm. Jube kahju on mõelda et need mangod kõik hävivad seal puude küljes. No mis teha - tuli minna siis neid päästma. Mina passisin auto juures kapoti all, teeseldes auto parandamist ehk siis lühidalt tegin suitsukatet Ristole, kes mangosid läks korjama. Kuna igal pool olid sildid KEEP OUT, siis pidime neid korjama salaja :) Korjasime kusagil 40 mangot - nüüd ootavad nad mõned päevad järelvalmimist ja siis saab neid pugima hakata. Mõtlesin vahepeal, et teeks ka sellise müügisildi maja ette nagu "Sweet mangoes, 1 for 1.50$, 3 for 3$" Selline puuviljamüük on siin moes. Plaanime sinna veel minna, et neid mangosid üleküpsemise ja hävingu eest päästa. (See pilt pole tehtud mangoraksust, vaid Childersis)

Ahjaa - ma oskan nüüd Snuukrit mängida (kes ei tea siis seda mängitakse piljardilaual) :)