Head uut aastat!

Siinkohal siirad vabandused, et pole blogi kirjutanud. Asi nimelt selles, et kui vaba aega oli, siis polnud jälle millegist kirjutada ja nüüd kus rügame tööd teha 10 tundi ja rohkemgi päevas, siis pole lihtsalt aega kirjutada.
Mis meil siin siis toimunud on?
Jõulud: tegime, mis me suutsime, aga jõulumeeleolu ei tekkinud. Sellel aastal siis võib öelda, et jõulud jäid ära. Seapraad hapukapsaga ja maitsva kõrvitsaga oli küll laual ja ei puudunud ka singirullid, munatäidised ja kartulisalat, kuid kui pole ikka sülti ja verivorsti, siis pole ka mingeid jõule.

Aastavahetus: tegime, mis me suutsime, aga aastavahetuse meeleolu ei tekkinud. Sellel aastl siis võib öelda, et aastavahetus jäi ära. Järjekordselt oli seapraad laual, ei puudunud ka munatäidised, singirullid ja riisisalat ning matsev kõrvits, kuid kui pole olnud jõule, siis ei saagi ju tulla ka aastavahetust.
Kes või mis on selles süüdi? võite ju proovida juuli kuus kuusk ehtida ning päkapikumütsigajõulumeeleolu luua - uskuge mind, see pole võimalik:) Siiralt kahju on meil, et just sellel aastal, kus Eestis olid tõelised valged jõulud ja meie veedame seda aega siin Bundabergis.
Ilutulestikust polnud mingit piiksugi. Keegi kusagilt küll hüüdis, et "Happy new year", aga see oli ka kõik. Ja kohalik rumm nimega Bundaberg on tõeline saast.
Niisiis on aasta 2010 ja see tuli nii vaikselt, et see jääb igavesti meelde.

Ja nüüd siis juttu, miks blogi kirjutamiseks aega polnud. Kuna eelmisel aastal enne jõule käisime mangofarme lantimas ja mõnedesse kohtadesse oma kontakte andmas, siis nüüd olemegi ühes mangofarmis usinasti töötamas. Tööd hakkasime tegema juba 23 detsembril. Tööpäevada on väga pikad, aga nagu ju öeldakse "Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi":) Töö mangofarmis on järgmine: kutid üldiselt lõikavad pikkade kääridega mangosid puude küljest ja asetavad need ettevaatlikult puu alla murule. Tüdrukud siis käivad ümber puu ja tassivad need siis kas masinasse või asetavad maas olevatesse restidele. Mangodega peab ümberkäima nagu kukununnudega :) Ei tohi kukutada maha ja vars tuleb võtta küljest ära nii, et mangohape viljale ei läheks. See varre ära võtmine ongi kõige jubedam töö. Mangohape on väga kõrvetav ja söövitav ja kui see läheb käele, siis jäävad armid missugused. Kuttidel on üldiselt kõige lihtsam töö - neil on vaja vaid tugevaid kaelalihaseid, et kogu aeg ülesse vaadata ja tugevaid käelihaseid et nende kääridega seal puude kallal toimetada. Tüdrukud vaesekesed sealhulgas ju ka mina, peame jooksma kiiresti nende mangodega ja neid varsi maha krahmama olles väga ettevaatlikud. Paljudel tüdrukutel on ikka näpud kõrvetada saanud, aga mina olen olnud veel ettevaatlik. Kuigi tundub, et mida kiiremini teed, seda vähem on tõenäosus saada selle happega kokku - aeglastel tüdrukutel on just näpud kõrvetada saanud :) Saite ju aru küll, millele ma vihjasin - loomulikult enda nobedusele :)
Esimene päev oli minu jaoks kohutav: jalad rakkus, kondid kanged, näpud kanged. Koju jõudes, ei suutnud ma ennast püstigi voodist ajada, aga ligunemine basseinis tegi olemise paremaks. Esimesel päeval suutsin ma mangohapet natuke käele pritsida, aga õnneks see oli nii minimaalne kõrvetus, et armigi ei jäänud.
Peale mangode korjamist toimub nende pakkimine. Pakkimises on kaks kõige vastikumat tööd ja loomulikult mina sain ühe vastiku töö ja Risto sai teise vastiku töö. Teised teevad meie arvates väga lihtsat tööd. Nimelt pandi mind sõna otseses mõttes puki otsa seisma ja sorteerima ükshaaval välja head mangod ja halvad mangod. Nii ma seal puki otsas üldiselt siis seisan oma 5-7 tundi ja sorteerin neid ükshaaval. Keskmiselt jookseb minu pisikeste käte vahelt läbi 10000-15000 mangot päevas. Uskuge mind, ma proovin teha nüüd ükskõik mida, et ma sealt minema saaksin:) Risto tööks on siis õigesti ladustada pakitud mangod õigete koguste ja kuupäevadega (ta peab pakkidele käsitsi need kõik kirjutama - tempel on seal välistatud). Paras tassimine tal seal.
Mangofarmi omanikud (isa ja tütar) pole kohalikud, vaid pärit Austriast ja tegelenud mangodega juba 25 aastat. Omanikud on toredad ja lahedad, aga väga karmid. Meie peale pole nad veel kisa tõstnud ja meiega mölisenud, aga seal on ikka küll ja küll noori, kes saavad iga asja pärast piki pead :) Omanikule me vist meeldime - ta ütles, et ta juba sai telefonikõnest aru, et me oleme korralikud ja tublid töötajad. Nüüd ta meie peale suht kindel ja meie oleme alati need, keda ta tööle tahab.
Mangosid ei korjata, kui vihma sajab, kuna see teeb mangod koledaks. Täna, esmaspäeval, meil vedas: vaatasime hommikul aknast välja ja sadas lahinal. Kohale pidime ikka minema, kuna puude alt tuli korjata mahakukkunud mangod ära, et linnud ega putukad neid sööma ei tuleks. Tegemist on orgaanilise farmiga ehk ei mingeid kemikaale. Tänu sellele, et mangosid pole pritsitud kemikaalidega, on nahkhiired parajad ðaakalid nende viljade kallal - muidugi need nahkhiired jäävad peale sööki sinna puu otsa magama ja vähesed ärkavad ülesse - omanik käib püssiga ringi ja kõmmutab nad lihtsalt maha. Lindude peletamiseks on ülesse seatud tohutu linnuhelide süsteem ja suur tehiskotkas nööriga posti küljes hõljumas. Seal on ka üks gaasimasin, mis teeb teatud aja tagant tugevaid pauke, et peletada ära kõiksugused linnud, loomad ja muud mangomaijad tegelased. Ma kardan seda masinat, sest see teeb ikka väga suurt kära.

Ilmad siim Bundabergis pole hetkel kiita - praegu on siin vihmaperiood. Päikest üldiselt polegi. Jaanuari keskel pidavat ilusamaks minema.
Midagi suurt rohkem teinud pole. Tundub, et oleme siin veel vaid kuuke ja siis järgmisse vahvasse kohta. Aga kindlasti tuleb selle aja jooksul veel paar sissekannet meie tegemistest.

Tervitusi teile kõigile ja tundke lumest mõnu, sest ühel päeval see sulab ära ja siis hakkate veel seda igatsema! Mina vähemalt igatsen natuke lund juba :)

Kodusõjas surma ei saa...

Sellel nädalal tegime tõenäoliselt viimase tööpäeva DePaoli farmis. Kohutav - see oli selle kahe kuu jooksul kõige raskem tööpäev. Loopisime kõrvitsaid ja uskuge või mitte, aga ma pidasin vastu olles ainuke naisterahvas. Kõik kutid arvasid, et see on lõbus töö, aga ma kahjuks ei nõustunud nendega. Kõrvitsapõllul tegime pika rivi ja siis loopisime üksteisele kõrvitsaid kuni kõrvits jõudis autoni. Ma olin nii läbi, et kodus peale pesu vajusin teleka ette diivanile kössi ja jäin magama. Aga kokkuvõttes võib öelda, et farmis oli ilus aeg :) ja lahedaid sõpru/tuttavaid saime. Tähistasime ka sakslastega töö lõppu ja ühtlasi Davidi (saksa kutt) lahkumist Bundabergist. Väga lahe oli meil koos. Kaks korterikaaslast said pisut tigetaks ja tekitasid sellest skandaali, aga minule pakkus see vaid nalja. Plaanis oli külastada ka esimest korda ühte Bundabergi ööklubi. Jõudsime isegi taksoga sinna ja ootasime umbes 30 minutit järjekorras, et pilet osta, aga selle ootamise käigus leidsime, et see on kõige veidram ööklubi, väga kirju ja imeliku seltskonnaga. Jõudes juba kassasse, kui otsustasime, et lähme minema. Nii me siis kõndisime umbes tund aega koju tagasi- päris lõbus oli öine Bundaberg. Järgmisel päeval avastasin, et olin oma uued kingad katki kõndinud ja jalad lõid tuld:) Aga siiski oli meil mega lahe ja mõnus vaatamata järgmise päeva Mayfair Place esimesele kodusõjale.
Töötuse tõttu on meil nüüd palju vaba aega ning ühtlasi oleme sisustanud need uue töökoha otsingule. Ütleme nii, et 4 mangofarmi on soolas ja peagi selgub nii mõndagi. Tundub, et järgmine nädal on mõnus ja rahulik puhkus ja plaanime mõned päevad veeta ka ookeani ääres Bargara rannas.
Uus maitsekogemus ka nüüd juures - ostsime känguruliha. Algul oli küll kohutav mõelda, et mis maistega see võib olla ja äkki hakkame ka hüppama, aga... polnud häda midagi. Natuke nätske, sobiks rohkem kastme sisse kui niisama grillida.
Endiselt on mul raske aru saada, et jõulud on kohe saabumas - mingit meeleolu pole :) Sülti ma teha ei oska ega ka verivorsti. Proovime vähemalt ühe kõrvitsa ära marineerida :)

Pildid on tehtud meie peost koos sakslastega. Natuke tumedad küll, aga pole hullu :)

Nii lähedal, samas nii kaugel

Jõulud saabuvad ka siin, Austraalias. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see muhe vana selle saaniga siia jõuab, sest pole ju lund. Aga mina olen tema tulekuks juba päris valmis: luuletus on peas olnud juba oma 20 aastat, kuusk tuppa toodud ja ehitud, basseini ümbrus valgustatud ja ka kivistunud jõulutaat seisab väljas varju all :) Põhjapõdrad ootavad veel garaazis oma aega, millal ma nad välja viin. Vaja oleks veel kusagilt sebida jõulumuusikat ja verivorsti. Esimest vajadust saab kindlasti rahuldada aga teist - verisvorsti- tuleb küll meile vist kullerteenusega Eestist saata. Noh - aadressi te ju teate!!!!:) Saabuvate jõuludega lõppeb ka meie töö. Sellel nädalal saime töötada vaid paar päeva ja järgmine nädal on vist see viimane rügamine. Lahe iseenesest puhata, aga ega see leboamine ka mingi tore tegevus ole. Oleme nende vabade päevadega nii ära lebotanud, et tahaks juba tööd teha :) Nii me siis usinasti otsimegi uut tööd. Seekord unustame ära kõiksugused tomati-zuccini-kõrvitsa-paprika farmid. Me näeme neid juba uneski ning ei soovi nendega muul ajal tegeleda. Tahaks troopiliste puuviljadega tegeleda. Oleme juba nii mõneski farmis käinud ja tööd küsinud aga kahjuks enamus farmid võtavad töölisi ikka nendest hostelitest ja karavanparkidest. Natuke tobe küll, et tööd saavad vaid need kes hostelitesse elama lähevad. Hostelid röövivad kõik teenitud raha ära - mõttetu sinna elama minna. Toon ühe näite: elame majas, kus üürime väga privaatset osa (köök, elutuba, vannituba, magamistuba, hoov, bassein) ja maksame 50 daala nädal ühe inimese kohta. Hostelis peaks maksma 180 daala nädal inimese kohta, kus puudub igasugune privaatsus- ühine wc, ühine vannituba, ühine köök, magamistuba jagad ka kaheksa inimesega. Lisaks ei tohi sa käia tööl oma autoga vaid peab kasutama hosteli transporti, mille eest peab tasuma päevas umbes 7 daala. Lõpuks maksad sa hostelile Kõik kokku üle 200 daala nädalas. Oma transpordiga on bensiini kulu poole vähem kui hosteli transporti maksta. Aga hostel garanteerib jällegi töö. Meie farmis tegid paljud nii, et elasid nädalake hostelis ja siis rääkisid farmis bossiga ära, et kolivad oma elamisse ja hakkavad edasi iseseisvalt tööl käima. Seda lubavad muidugi vähesed farmid. Farmidel ja hostelitel on mingi naljakas kokkulepe, mille uurimisega ma hetkel tegelen :) No aga mina oma heast elukohast küll ei loobu ja küll ma leian selle töö ilma hosteli abita.
Rääkides muideks privaatusest, siis maja omanikud läksid pikale puhkusele, mis kestab 5 nädalat. Meie korterikaaslased kolisid nüüd ülesse korrusele ja terve alumine korrus on nüüd viieks nädalaks meie. Lisaks kolisid teisele korrusele ka kolm uut eesti tüdrukut. Üks nendest on juhtumisi Risto sugulase sõbranna - no näed kui väike on maailm. Kahju muidugi, et siin pole teistest riikidest rändajaid - eestlastega saab suhelda ka ju kodumaal ja pealegi teisest rahvusest inimestega on huvitavamaid jututeemasid. Aga õnneks oleme leidnud tööl väga huvitavaid ja toredaid inimesi, kellega ma loodan ka edaspidi suhteid jätkata.
Aga hüpates nüüd tagasi töö otsimise juurde, siis me ikka siin paar päeva tiirutasime Childersi ja Gin Gin kandis (need linnad on Bundabergi naaberlinnad 50 km kaugusel). Esimene päev läks suhteliselt tulutult aga teine päev oli väga huvitav. Peatusime teel Gin Gin-i ühes imelises hoovis, kus müüdi puuvilju. Mõtlesime, et küsime nõu, kuidas ja kuhu tööle minna. Seal oli meid aitamas jube vahva taadu Billy. Ta oli väga jõuetu ja vana aga suutis meid ikka oma jutuga ära väsitada. Kui me midagi küsisime, siis ootasime vastust umbes 15 minutit, kuna ta seletas enne vastust andes pika loo ära :) No me olime seal vist natukene alla tunni. Aga kuna me mõlemad oleme väga viisakad, siis me lihtsalt kuulasime vanakest. Kindlasti pole tal kodus kellega rääkida ja sellepärast ta siis nii suurde jutuvaimustusse sattuski. Aga ta suunas meid ikka päris kasulikku kohta. Nimelt mango farmi, mille me ka ülesse leidsime, aga.... Noh ausõna tööots oli juba nii lähedal, samas nii kaugel. Meeletult mangopuid, mangodest lookas, pikad pikad mangopuude alleed, sadu hektareid mangopõlde, suur võimas shed, aga mida polnud, oli töö. Mangofarm olevat läinud põhja. Naabermajadest öeldi, et see mangofarm ei tööta enam. Uskumatu - see oli nii võimas mangofarm. Jube kahju on mõelda et need mangod kõik hävivad seal puude küljes. No mis teha - tuli minna siis neid päästma. Mina passisin auto juures kapoti all, teeseldes auto parandamist ehk siis lühidalt tegin suitsukatet Ristole, kes mangosid läks korjama. Kuna igal pool olid sildid KEEP OUT, siis pidime neid korjama salaja :) Korjasime kusagil 40 mangot - nüüd ootavad nad mõned päevad järelvalmimist ja siis saab neid pugima hakata. Mõtlesin vahepeal, et teeks ka sellise müügisildi maja ette nagu "Sweet mangoes, 1 for 1.50$, 3 for 3$" Selline puuviljamüük on siin moes. Plaanime sinna veel minna, et neid mangosid üleküpsemise ja hävingu eest päästa. (See pilt pole tehtud mangoraksust, vaid Childersis)

Ahjaa - ma oskan nüüd Snuukrit mängida (kes ei tea siis seda mängitakse piljardilaual) :)

Las kallab...

Enne suuri vihmavalanguid saime siis lõpuks ka autole klaasi tagasi panna. Meeldetuletuseks siis lühidalt, et auto aken sai sisse löödud seoses võtmete ununemisega autosse, mis oli tingitud ületöötamisest ja varajasest hommikutunnist. Uus klaas on pärit Bundabergi autoromulast. Eelneva uurimustöö tegi Risto juba paar päeva varem ära, et kas seal üldse on samasuguseid autosid või mitte, millelt klaas ära võtta. Minust muidugi suuremat kasu seal polnud kui et tegelesin selle protseduuri ja romula jäädvustamisega. Romula meeldis mulle väga - meeletult palju autosid ja nalja pakkus see kuidas mõni auto oli ikka nii juppideks kistud.
Aga jah - tänaseks on autol jälle ilusti küljeklaas ees ja loodan, et rohkem sellist "pulli" ei pea tegema. Aga ma võin kindel olla, et autojamasid tuleb meil kindlasti veel!

Ilm Bundabergis - no täiesti äärmusest äärmusesse. Basseinivesi jõudis juba soojeneda 33 kraadini:) ja kuumus oli talumatu: 24 tundi oli selline tunne nagu oleks just dushi alt tulnud. Padi lihtsalt ligunes pea all ja jää sulas klaasis üllatava kiirusega. Aga... jõudes just harjuda sellise temperatuuriga, kui ühel hommikul üllatuseks kallas vihma ja seda sõna otseses mõttes. Siin ei saja - siin kallab! Sellise ilmaga on jah parem tööd teha, aga veel parem oleks kui töötegemine kulgeks vihmata. Põllul oleme põhimõtteliselt poolest saati mudas :) Hetkel on ebaselge, millal ilm jälle teise pöörde võtab ja kuumutama hakkab.

Tööst siis niipalju, et meid on vaikselt juba viidud suurde pakkimishoonesse erinevaid köögivilju pakkima. Mulle meeldib seal - kohalikud naised viskavad kildu ja on lõbusad ja töö on ka täiesti teistsugune kui põllul küürutamine. Miinuseks on see, et peab terve päev jalul olema ja see teeb haiget jalgadele ja kandadele. Naljakas on see, et kunagi kui me tööd otsisime, siis käisime ka seal ja küsisime tööd. No loomulikult nad vastasid, et pole vaja ja nüüd siis tuli välja, et meie farmi boss seal asjatab ja nii me nüüd oleme seal mõned päevad nädalas tööl. Eks seda pakkimistööd jätkub seni kuni põllult veel midagi korjata on. Samas kohas pakitakse ka chillisid ja kui chillimasin tööle pannakse, siis me kõik köhime - nagu pipragaasi oleks keegi õhku lasknud. Üllatuseks pakiti seal ka ükspäev sidruneid - ja loomulikult panin ma ka ühe sidruni tuuri :P. Kuna pakkimishoones käib kõva müra, siis jaotatakse seal lahkelt kõrvatroppe - mina kasutan seal küll kõrvaklappe muusika kuulamiseks aga kõrvatropid võtsin koju kaasa, et summutada oma kõrvus lindude/loomade häälitsusi kui ma magan. Üldiselt tööd hakkab põllul väga väheseks jääma ja eks näis kaua me veel üldse tööd selles farmis teeme. Tegelikult tahaks juba puhata ja mängida ka :) Iga hommik kui me ärkame, siis mõtleme, et "ahh, ei lähe täna tööle" aga mis seal ikka - tuleb need silmad vägisis lahti kiskuda ja pudru sisse ahmida ning tööle. Plaanime siin jõuludest kuni aastavahetuseni nagunii puhata ja siis minna uutele jahimaadele.

Mida? Jõulud? Ei või olla!!!

Kõik sujub lihtsalt vapustavalt: meil on töö - seega on meil ka tegevust, meil on päike - seega oleme me ka rõõmsad, meil on bassein - seega on meil ka chill olla. Noh ja nii võiksin ma igasuguseid asju kirjutada:)

Ükspäev pidime minema peale tööd otse poodi, kuna tööpäev pikenes ootamatult viie tunni võrra ja poe sulgemiseni oli jäänud vaid veel tunnike. Ühtlasi on meil laupäev ka poepäe. Minu kenadest helesinistest sportpükstest ja nunnust roosast t-särgist, kuhu on kirjutatud sexy, on saanud tänaseks suht räpased riided. Mis teha - see on põllutöö! Nii ma siis peitsin ennast nokamütsi varju ja suundusin kaubanduskeskusesse. Millegipärast mulle tundus, et mind passitakse jalatallast pealaeni. Ostukorv täis, suundusime kassasse, kus siis üks teismeline tüdruk lihtsalt vaatas ja vaatas mind kuni ütles: " Sinu särk on räpane, või mis!?" Ma ei osanud midagi öelda kui et jah, on küll. Millegipärast hakkas ka kassapidaja naerma ja eks ma vajusin piinlikusest täiesti nokamütsi varju. Ja ega see piinlikus polnud veel lõppenud. Kui me väljusime poest, siis vastu tuli üks vanamees, kes oli väga räpaste riietega ja paljajalu ja tundus, et ta tundis omasuguse ära, kuna ta otsustas mulle otsa vaadata ja lehvitas mulle! Inimesed vaatasid mind ja ma siis kõva häälega ütlesin aga eesti keeles, et olen jah s_tane, mis teha - elu ei pea olema meelakkumine. Aga ma loodan, et ma ei kohta neid inimesi enam kunagi :) Tunnen puudust oma kontsakingadest, kleitidest ja ehetest. Tahan juba suurlinna minna laiama :)

Tööl olen tutvunud väga lahedate ja huvitavate inimestega. Kahju, et paljud on juba edasi seiklema läinud ja uusi tööle ei võeta, kuna hooaeg saab kohe läbi. Nii mitmed tüdrukud on rääkinud, kuidas nad tulid Austraaliasse ja kes armus rootsi poissi või kes armus saksa poissi ja kes on siit leidnud suurepärase seikluskaaslase. Põllul kulgeb töö jutusumina saatel. Fantastiline võimalus praktiseerida keelt, leida uusi sõpru ja kuulata huvitavaid lugusid inimestest.

Ühest asjast ma ei saa aru - kas tõesti on jõulud tulemas? Ma olen selle täiesti ära unustanud. Kohalikud kogu aeg räägivad Christmas ja Christmas. No mida Christmasitame kui lund pole - AH ÕIGU - ma olen ju Austraalias - HAAHAAAHAAA. Jumaldan sarkasmi!!!!!
Tegelikult ka - mul on äärmiselt kahju, et mul see aasta jõulumeeleolu pole. Ja vaevalt see ka tuleb, kuna minu jaoks on see ju harjumatu, et jõulud peaksin veetma 40 kraadises palavuses. Eks mul väiksed plaanid ikka on kuidas jõule tähistada. Teen pisikese kingituse kõige armsamale :) ja saadan ka pisikese pakikese koju. Plaanin marineerida kõrvitsat, mille ma põllu pealt pihta panin. Kuuske ma vaevalt tuppa toon seega riputan mummukesi palmi otsa. Lähiajal plaanin ka päkapikumütsi osta ja päkapikku mängima hakata. Huvitav oleks küll näha kuidas kohalikud jõule tähistavad ja uut aastat vastu võtavad - kindlasti leiab ka see sissekanna ükspäev aset.

PS! Palun mulle väga, väga hea aga lihtne retsept, kuidas marineerida kõrvitsat!

Ikka see auto!

Vahva on see põllutöö, aga seal on ka väga palju miinuseid, mida ma ei hakka eriti välja tooma :)
Õnneks pole ma enam nii väga cherry girl, ehk siis kui enne korjasin iga päev 6 tundi pisikesi tomateid ja peale seda ma neid sorteerisin ja pakkisin, siis nüüd teen ma ka teisi põllutöid. Vähemalt ei tüdine ma ühe asja tegemisega ära.
Aga töötamine põllul läheb iga päevaga raskemaks, kuna kuumus on meeletu ja aina kuumemaks iga päev läheb. Kell 9 hommikul kütab päike täiega ja suhteliselt võimatu on ikka tööd teha. Kujutage ette nüüd, et keskmine temperatuur on varjus 30 kraadi, aga põllul keset päikest on see 40 kraadi kindlasti. Ja põllul pole me päevitusriietes, vaid jalas pikemad püksid, seljas pikkade varrukatega särk ja peas müts - nii me seal liguneme. Ah, et miks me nii paksult seal riides oleme? Esiteks ei taha me saada nahavähki, mis juba paljudel austraalia elanikel kallal on ja teiseks suvikõrvitsa lehed torgivad vastikult.
Aga kui põllul on tüütu ja nüri, siis teeme ikka natuke pulli ka: näiteks loobime mädanenud tomatitega või paprikatega või siis täidame salaja teineteise ämbreid mädanenud suvikõrvitsatega. Tundub tobe, aga uskuge mind, et see on naljakas! Ühtlasi laulame põllu peal erinevaid laule ja üks itaalia poiss lööb näppudega õhku mingit trummirütme ja seda on mega naljakas vaadata. Kusjuures põllul saab väga hästi inglise keelt praktiseerida - me kogu aeg lobiseme teistega. Suvikõrvitsa põllul olen avastanud jube laheda sammkombinatsiooni: kätega haaran paremalt ämbri, tõstan vasakule ja lähen ristsammul ämbri eest mööda leides selle vahemaa jooksul kuni kolm suvikõrvitsat, mida panna ämbrisse ja harjutus algab uuesti - seda peaks nägema, sest raske on seletada. Aga trenni eest vähemalt :) - Mari on mul üle kindlasti uhke!!!
Põllul on tekkinud mul ka täielik vastikustunne ühe koreaka vastu, keda kutsume nuudliks. Ma kohe väga tahan teda mädand suvikõrvitsaga visata, aga siiski suudan ma veel oma tundeid tema vastu varjata! Mingi toru-loru vanamees, kes elab farmis kusagil soojakus ja teeb mingi sendi eest tööd, ajab mind kogu aeg vihale. Ta lihtsalt käib mööda põldu ja ei korja valminud suvikõrvitsaid - jätab need lihtsalt maha. Aga suvikõrvits kasvab meeletu kiirusega ja järgmine kord on need juba kas mädanenud ja topelt töö inimesele, kes tema korjatud vagu peab järgmine kord korjama. Ja millegi pärast satun mina väga tihti tema vagudele. Ma pidevalt jälgin teda - üks päev oli ta mu kõrval vaos ja oli minust kaugele maha jäänud, kui äkki nagu välk selgest taevast oli ta mu kõrval ja siis juba vao lõpus. Ja kui ma ta vagu vaatasin, siis oh üllatust kui palju suvikõrvitsaid. Oiii ma olin vihane ja suurest vihast ma vajausin jalaga muda sisse :). Ma nii tahtsin supervisorile ära kituda, aga ma siiski ei teinud seda. Ja tee mis sa tahad olin mina see kes sai järgmine päev tema vao. Teised olid juba ammu teisel põllul kui ma tegin sõna otseses mõttes topelt tööd. Vot sellised probleemid on minul siin!!!

Aga nüüd see auto!!! Ei saa kohe ilma probleemideta. Läksin ükspäev üksinda autoga linna asju ajama ja ühtlasi oli ka teisipäev ehk pizzapäev, siis läksin Domino's pizzast läbi, et üks odav pizza võtta (Mari sina ära loe seda). Ja kui pizza käes, siis otsustas auto minuga streikima hakata. Muidu käivitub ja sõidab ilusti, aga kui mina olen roolis, siis ta ei tee seda. Ja nii ma siis istusingi rooli taga ja üritasin autot käivitada. Ühtlasi polnud mul ka telefoni kaasas, et kusagile helistada. Lõpuks võtsin rajalt maha ühe kuti. Ta palus mul kapoti lahti teha, aga loomulikult ma ju ei tea kus ma seda lahti saan teha :) Kutt muidugi muigas vaikselt naerda ja vaikselt siis toimetas seal kapoti all- mingi aku jama jälle. Õnneks ei läinud kaua aega kui pääsesin õnnelikult oma pesapaika ja see jääb ma arvan viimaseks korraks kui ma üksi linna lähen SELLE autoga.
Mis veel lahedam - ühel ilusal tööpäeva hommikul suutsime autovõtmed jätta autosse, lüües autouksed kinni nii, et need ilma võtmeta enam lahti ei tule. Milline kaunis lõpp ilusal tööpäeva hommikul.
Terve päev käis üks suur mõistatamine põllul, et kuidas autosse sisse muukida. Tööpäeva lõpus proovisid nii boss kui ka supervisorid ja teised tegelased kuidagi ust lahti muukida. Aga no kui ei ole pätiks õppinud, siis ei saa ka autosse sisse muukida. Mis seal siis ikka - lööme akna sisse - see ju odavam kui tellida mingi tegelane kohale. Päris vahva oli - minul nüüd kogemus juures. Eks me nüüd peame autode surnuaias tiirutama ja otsima uut akend:)
No ausõna ei tea, millal ja mis jama selle autoga järgmiseks tuleb!

Midagi muud erilist polegi siin juhtunud - Bundaberg on mõttetu koht :) Actionit on vähe ja rutiin ruulib sajaga. Aga tööd on vaja teha, et teise aasta viisa saada.